Tomas Alfredson: Let the Right One In (2008)

Umbes samal põhjusel, miks mulle ei meeldi näiteks Klaus Nomi, ei imponeeri mulle ka vampiirid - Bram Stokeri viktoriaanlikku maniakaalsust pole keegi suutnud taaselustada ja kaasaja "alternatiivsed" vampiirid on sootuks masendavad, neile tuleks raske küüslaugukotiga hargi vahele lajatada. Ometi võib nüüd vaia rahulikult kõrvale asetada ja vaherahu teha - rootslased pole oma viimase vampiiriteosega küll jalgratast leiutanud, ent on olemasoleva materjaliga teinud midagi kapitaalselt för-fan fantastilist. John Ajvide Lindqvisti samanimelisel raamatul põhinev Låt den rätte komma in on ühtaegu õrn ja õudne talvemuinasjutt, mis hargneb 80ndate Stockholmi trööstitus ja pealtnäha tasases äärelinnas.

Oskar (Kåre Hedebrant) on 12-aastane linalakk, kes oma kinnise loomuse tõttu on koolis kiusajate märklauaks ning elab kurbnaljakalt läbi Travis Bickle'i peegliesist monoloogi meenutavaid fantaasiaid, milles ta kiusajad tapab. Naaberkorterisse kolib peagi keskealine mees nimega Håkan (Per Ragnar) ühes Oskari vanuse tüdrukuga (Lina Leandersson). Tüdruku nimi on Eli - androgüünne, veidralt räsitud moega olend - ning pärast põgusaid kohtumisi maja hoovis saavad temast ja Oskarist parimad sõbrad. Samal ajal käib Håkan öösiti väljas. Ta varitseb üksi liikuvaid kodanikke, uimastab viimased omatehtud seadeldisega ning laseb neil tuiksoone kaudu vere välja, et see plastkanistris "tütrele" toiduks viia.

Traditsioonide kohaselt leiavad kaitsetud ikka ja jälle oma kaitseingli. Eli teeb Oskarile varakult selgeks, et ta peab kiusajatele vastu virutama - sealjuures mitte õrnalt - ja sellele järgnebki parajalt uhke moment, kus Oskar ühele neist ridvaga piki kõrvu äsab, nii et veri väljas. See konkreetne kaitseingel pole siiski tekkinud tühjale pinnale. Eli ei kiindu vaid Oskari üksildusse, vaid ka ta peidetud raevu ja tapafantaasiaisse, millele Oskar Eli näol omakorda justkui väljundi leiaks. Nende armastus on küll lapselikult ilus ja siiras, kuid kusagil varitseb üks sünge järeldus nagu karvane vägistaja bussijaama taga, kui Malcolm Tuckerile osundada - me ei saa mõrtsukas Håkanist suurt midagi teada, ent üks jubedalt nukker moment tema ja Eli vahel laseb aimata, et ta ei ole tüdruku "isadest" tõenäoliselt esimene ega viimane. Eriti filmi lõpustseen sööbib nii mällu nagu soolhappega valatud.

Ehkki lavastaja Tomas Alfredson ja Lindqvist (kellelt pärineb ka filmi stsenaarium) jätavad tänuväärselt palju vaataja kujutlusvõime hooleks, on filmi vahetumad brutaalsusevälgatused lahendatud suurepäraselt. Üks kõrvalisem tegelane, olles ise vampiiriks moondumas, satub abikaasa joomasõprade korterisse, mille peremehe loendamatud kassid vaenlast haistes talle turja kargavad - palju ilmselget CGI-d, ent stseen ise on piisavalt sürr ja painajalik, et Edgar Allanile silmad ette teha.

Leanderssoni ja Hedebranti näitlejatööd on võrratult reserveeritud; eriti hea on esimene, kes kehastab ühte igavest 12-aastast nii hästi, kui sellist olendit üldse võib kehastada. Nende tasane, nüanseeritud mäng klapib imehästi filmi tõsise õhustikuga - see ei haju hetkekski ja paiguti langeb temperatuur päris madalale, ent sellest hoolimata hakkas mu süda kuidagi ruttu sulama. Poleks uskunudki. 9.6/10

Christian Alvart: Pandorum (2009)

Kui kosmosehorrorist rääkida, siis tõeliselt epohhiloov film polnud mitte Alien ega mõni selle järgedest, vaid Event Horizon. Mõned võivad teile väita, et üks olulisemaid žanri defineerivaid stseene oli see, kus John Hurt lauale röötsakile vajub ja peletis ta rinnakorvist välja murrab, ent tegelikult oli see ikkagi moment, kus Sam Neilli dr. Weir ütleb mõistatuslikult "...but I AM home" ja pimedusse tagurdab. Või see, kus Richard T. Jones jetpackiga kaptenisilla aknasse põrutab. Maagiline.

Event Horizoni lavastaja Paul W. S. Anderson pole hiljem millegi mõistlikuga hakkama saanud, ent mitte just üllatuslikult ilutseb ta nimi sakslase Christian Alvarti värske kosmoseõuduka produtsentide reas. Pandorum on klassikaline žanrifilm, milles kosmonaut Ben Foster virgub hibernatsioonist mõõtmatult suures ja pealtnäha mahajäetud kosmoselaevas, omamata sealjuures halli aimugi sellest, kes ta on või kelle asja ajab. Peagi koidab talle, et laeva eesmärk on transportida tuhandeid inimesi põhjakäinud planeedilt Maa ühele vastavastatud elamiskõlbulikule taevakehale. Ent vahepeal on miski rappa läinud ja inimloomade asemel elutseb laevas terve koloonia ilgeid peletisi. Viimased on, nii muuseas, ka inimsööjad.

Kõik see on äärmiselt taaskäideldud, ent õige lõbus ja kui tiitrid jooksma hakkasid, oli mul rahulolev lõust ees. Laias laastus on Pandorum Event Horizoni täieõiguslik vaimne järglane - isegi dr. Weir on platsis - ent kuna Event Horizon oli sajandi suurfilm, on see ainult kiiduväärt. Kujunduse ja näitlejatöödega on küllaltki märklaua keskele tabatud - kosmoselaev on sobivalt jube katakomb ja juba ainuüksi Foster veab filmi lõdva randmega välja. Kui päris aus olla, võinuks nende kuradi koletiste rolli muidugi korralikult piirata ja mitmed asjad ei meigi kapitaalselt senssi, näiteks see, et suvalised ökoteadlased on juhtumisi ka doktorikraadiga shotokan-karates.

Pandorumis on tegelikult päris häid psühholoogilise horrori elemente. "Pandorumi" all mõistetakse kosmosetingimustes siginevat maniakaalset psühhoosi ja ilmselgelt on nähtamatu vaenlase olemasolu parem stardipositsioon paeluva süžee suunas kui avastus, et fuck, ikkagi on vaja lasta alla terve naeruväärselt disainitud koletiste armee. Alvart on Andersonilt laenanud ja esikohale paigutanud just selle viimase populistliku lähenemise, mis sõidab muidu osavalt maalitud luupainajale ebavajalikult sisse. Iroonilisel kombel suutis Anderson Event Horizonis sellest hoiduda ja olnuks Alvart sama tark, saanuks Andersoni omast etemagi tüki. Aga noh, kärab ka nii - lõpus, muuseas, on päris andekas puänt. Ja kellele Antje Traue ei meeldinud, käigu kuu peale. 7.0/10

Ruben Fleischer: Zombieland (2009)

Kunagi protesteeris Simon Pegg tänapäeva zombide atleetlikkuse üle, ent tundub, et George A. Romero poolt patenteeritud kohmakad ja aeglased jeekimid on jäädavalt ajalugu. Danny Boyle, kelle 28 Days Later polnud tehniliselt küll zombifilm, avastas Peggi hinnangul järgnevate põlvede jaoks selle olulise fakti, et üliinimlikult kiired vaenlased lisavad asjale kõvasti actionimaiku ja istuvad seega keskmisele kinoskäijale nagu valatud. Nagu Jurassic Park'is, milles peamiseks küsimuseks oli, kas saurused saavad teadlase A või jahimehe B kätte enne, kui viimane mõne ukseni või šahtini või muu selliseni jõuab.

Zombieland on selles mõttes uue kooli zombitükk, ent sellise tempoga, et nitroga varustatud kooljad istuvad siia ideaalselt. Peale selle on tegu komöödiaga, nii et konventsionaalsused ei peagi erilist rolli mängima (v.a üks, millest hiljem juttu). Esimesed 5-10 minutit teevad Zombieland'i sisu omamoodi geniaalselt selgeks. Jesse Eisenbergi mängitud peategelane kirjeldab kaadri taga kuiva irooniaga oma loendamatuid ellujäämisprintsiipe ja selle illustreerimiseks näeme suvalisi stseene zombirünnakutest. Zombistunud mudilane lohiseb auto järel, jättes maha pikad punased jutid ning autot juhtiv moor omakorda lendab läbi tuuleklaasi nagu lepateivas, maandub näoli asfaldil ja kaamera ei vaata korrakski kõrvale. Julge värk.

Järgnev süžee on selline, mille võinuks vabalt kirjutada hamster, road-movie vaimus ajuvabadus, kus sümpaatne tolgus (Eisenberg), nupust nikastanud maakas (tavapäraselt lahe Woody Harrelson), peategelase armuobjekt (Emma Stone) ja tolle väikeõde (Abigail Breslin) neljakesi L.A.-sse põrutavad. Zombisid lastakse sõelapõhjaks ohtralt ja laias laastus on see filmi üks põhilisi pointe. Neile saab edukalt virutada kurikaga, banjoga või isegi klaveriga. Aga tegelaskujud on südamlikult üles ehitatud ja nendevaheline dialoog päris nutikas ja koomiline, mis hoiab filmi algusest lõpuni veepinnal. Ehk isegi veepinna kohal.

Kuigi mul on üks kaebus - zombid ise ei kujuta erilist ohtu. Zombide tegelikuks supervõimeks pole mitte inimliha katkumine, vaid massiga löömine. Nad on võimatult tölbid, ent neid on masendavalt palju ja viimaks ujutab otsatu zombiarmaada üle ka kõige visamad inimesed. See on teada-tuntud kujund ja žanri baaselement. Zombieland'is aga ei aita neid isegi Boyle'ilt päritud kiirus, ka kõige sitemas seisus viibides lasevad peategelased nad vinge koreograafiaga alla ja teevad sääred. Isegi kahju hakkab. Üks hea viide siiski on, nimelt kui kõrvalosas esinev kuulsus demob nippi, millega ka zombistunud maailmas massi sulanduda. Üldjoontes pretensioonitu ja kerge tükk, pädev vastus Peggi enese Shaun of the Dead'ile. 7.0/10

Christopher Smith: Severance (2006)

Euroopa Liit pole oma missiooniga hakkama saanud. Kuidas Ida-Euroopa riigid ka ei pingutaks, on meil ikka küljes mingi hämar stigma. Ütlen "meie", kuna jutud sellest, nagu kuuluks meie riik ikkagi Põhja-Euroopa eksklusiivklubisse, on bollocks. Õhtumaades oleme me ühed raudse eesriide tagant valla päästetud guulid kõik. Paradoksaalsel moel saavad jalaga aga peamiselt need edukamad meist, näiteks Tshehhi, Slovakkia ja Ungari. Barrandovi stuudio tuleks sellise jultumuse eest Hollywoodile sulgeda. Fuckin' Juudased.

Slovakkia sai "kuulsaks" Eli Rothi vingelt halva Hosteli-seeriaga ning Severance on lugu sellest, kuidas Ungarisse minna ei maksa. Põhjuse võib tuletada filmi nimest - "Severance" kõlab natuke nagu "Deliverance", või kuidas. Lugu algab igal juhul sellega, et kari ühe USA-Briti relvafirma Londoni filiaali töötajaid sõidab nimetusse Ungari kolkasse meeskonnatööseminarile. Mida keegi (peale vaataja) ette ei näe, on peateed tõkestav langenud puu, mistõttu minnakse ringiga läbi metsa - kus, nagu Ungaris ikka, pesitseb kari hambuni relvastatud vene kõrilõikajaid.

Severance peaks justkui olema õuduskomöödia, ent see määratlus ei klapi hästi. Koomiline ta vähemalt väga ei ole, mis tuleneb pigem sitasti paigutatud, suuresti stereotüüpidele tuginevast vesisest huumorist. Meeskonnas on saamatu ülemus, ülbe jupilik tüüp, iseseisev naisterahvas, rõõmsameelne tallalakkuja ning Danny Dyer, nagu ikka oma ainuvõimalikus töölisklassi rullnoka rollis. Ta näeb välja nagu kihvadeta morsk ning manustab vahetpidamata drooge, mis tekitab küsimuse, milles ta tööülesanded võiksid seisneda. Aga kuna ükski ülejäänud mõttetuist valgekraedest heerose rolli ei sobi, on Danny Dyer ühes lamedate one-lineritega vajalik. Õnneks pole ta oma ärritavaimas vormis.

Horrorielement jätab samas ka soovida, ehkki sündmuste algfaasis on paar osavalt lahendatud pingekruvimisstseeni. Jamaks pöörab asi siis, kui horrori allikas oma naeruväärset nägu hakkab näitama. Tapahimulised vene komandod? Ma saan aru, et seda osa peaks justkui tõsiselt võtma, ent oma kummimantlite ning naistesukkadest tehtud maskidega meenutavad nad pigem pedofiile. Ka mingit usutavat tausta pole neile külge poogitud, ehkki on märke, et keegi on siiski püüdnud käsikirja vastavalt täiendada. Keegi õnnetu, kellele tõenäoliselt öeldi "sorry, aga kuna meil on siia juba automaatidega alasti naised sisse kirjutatud, läheks asi liiga pikaks". Eelmainitud relvastatud alasti naiste ainus point on olla Danny Dyeri tegelaskuju mõtteline osa. Need asjad käivad kokku nagu yin ja yang.

Teised näitlejad (eriti Andy Nyman) teevad mis suudavad, nii et paar punkti võib panna. Ehkki Severance on siiski üsna pask, tavapärane ja isikupäratu nagu kirjaklamber. Hoiduge. 2.7/10

Iain Softley: The Skeleton Key (2005)

Kõik, kes lugenud H.P. Lovecrafti Cthulhu kutset, mäletavad kindlasti stseeni, kus inspektor Legrasse satub New Orleansi sooaladel peale jõledale hoodoo-rituaalile, milles osaleb kari väärastunud segaverelisi, nagu Lovecrafti juttudes ikka. The Skeleton Key peategelane Carrie Ellis (kobedalt mängiv Kate Hudson) nähtavasti on selle õpetliku loo vahele jätnud, sest nagu kiuste ronib ta sarnasesse kanti seal, kus teadjam inimene ütleks: "Parem mitte!"

Nõndaks, ja seal Orleansi soos on üks vana ja eraldatud maja, milles elab vanamoodne ja kiuslik matroon (suurepärane Gena Rowlands) oma halvatud abikaasaga (ainult grimassidega mängiv John Hurt), kelle eest hoolitsemine Carrie tööotsaks saab. Nagu peagi ilmneb, on maja küllaltki kahtlane koht ning vanamoor paistab midagi salgavat, mispeale Carrie omal käel asja uurima hakkab. Kõlab nagu võrdlemisi tavaline õuduspõnevik, süžee poolest tegelt ongi, ent Hackersi lavastaja Iain Softley suudab kulunud moega käsikirjad alati väga vaadatavateks filmideks muuta. The Skeleton Keys leidub küll neid klassikalisi SELJA TAGA SELJA TAGA momente, ent Softley hoidub tänuväärselt horroriga üle pingutamast. Selle asemel on tegu pigem siukse korraliku, täpselt parasjagu kõheda atmosfääriga detektiivikaga, kui vabalt tõlgendada. Ja endiselt rakendab Softley Ed Shearmuri alati cooli muusikat ning pikib sinna vahele vanu bluusihitte. Viimane on, muide, üsna oluline fakt. Üks Salatoimikute episood, Orison, oli näiteks eriti halvaendelise atmosfääriga tänu Dennis Edwardsi Don't Look Any Furtheri oskuslikule käiamisele ja see efekt kordub siin sama tõhusalt.

Lugu on samuti intelligentne ja usutav... kui vaadata mööda sellest, et selle žanri kangelased/kangelannad on alatasa patoloogiliselt uudishimulikud. Olukordades, kus mina tõenäoliselt püksid täis laseksin ehk paaniliselt lähimat akent otsiksin, suunduvad nemad surmapõlgavalt kõige hämaramatesse ja ähvardamatesse nurkadesse, justkui et veenduda, et seal midagi eriti räiget leidub. Ausalt, see on psühholoogilisest aspektist natuke imelik, ent tagajärjed on sealjuures vähemalt vastavad. Nii lõpeb ka The Skeleton Key parasjagu jõleda twistiga, mis on antud juhul küll tavapärasest nutikam, ent ometigi tüütuks kulund. Olgugi mis, ent kõigil sedalaadi lõppudel on alati üks ja seesama prosta moraal, ära topi oma näppu nõidade perse, kui taaskord A-Rühma parafraseerida. Kaua võib? A kui päris aus olla, siis üldpilti see siiski ei riku, väärt ja lõbus meelelahutus. 6.8/10

Olly Blackburn: Donkey Punch (2008)

Olly Blackburni Donkey Punch on üks neid uue laine briti õudukaid/thrillereid, millest ennist sai räägitud. Eesti kinolevis kandis see film pealkirja Võmm kuklasse, mis pole iseenesest vale, aint et kui siin filmis küsitakse, et "anyone heard of a donkey punch?", kõlaks see eesti keeli väheke kummaliselt: "kes teab, mis on võmm kuklasse?" A mis parata, olemasolevate vahenditega tuleb läbi ajada.

"Võmm kuklasse" on teisalt ka eesti keeles mitmetähenduslik mõiste, tavaliselt kõlab see kui miski, mida võiks oodata mõnes Tallinna kangialuses. Konkreetne võmm kuklasse on aga sootuks midagi muud, nimelt linnalegend sellest, et kui anaalseksi ajal naisele rusikaga õrnalt kuklasse lajatada, tõmbuvat ringumusculaturus automaatselt kokku ja meespoolel olla lõbu laialt. Eks ta ole. Võib ette kujutada, et vähema mõistusega inimestele sedalaadi teemad huvi pakuvad, näiteks nagu Donkey Punchi peategelastele, kelleks on Ibizal suvitavad 3 briti neiut ning 3 neile külge löövat rahvuskaaslastest tüüpi. Üks viimastest tutvustabki teistele selle väidetavalt ohutu ja erilise võmmimise liigi teoreetilist külge - jama järgneb siis, kui üks lammas seda ka praktikas rakendab, mispeale jääb kuuest pidulisest alles vaid 5. Politsei teavitamine võiks toimuda ainult üle kellegi teise laiba, millest peagi hakatakse ka lähtuma.

Donkey Punch on valdavas osas vaadatav ja suuresti tänu sellele, et Blackburn mõistab lugu suhteliselt usutavalt ning sidusalt lahti kerida. Briti uue põlve näitlejad (sh Ray Winstone'i tütar Jaime) kujutavad mõnetisest tuimusest hoolimata (või käib see ehk asja juurde?) läbulembeliste noorte psüühikat üsna tõetruult - kogu lool on küll kergelt lääge MTV maik man, ent kurat sellega, eks see kanal võtab ka elust enesest. Blackburn ehitab seda idealiseeritud pilti üles muidugi täie teadlikkusega, kasutades ära vaataja peakolus kasvavat arusaama, et tegelastel läheb peagi kõik jõle sitasti. Seda teeb ta edukalt, mis seal salata. Donkey Punchi tegelik viga tuleb välja alles siis, kui stiliseeritud labrakas eelmainitud võmmu läbi nukra lõpu saab - nimelt ei oska Blackburn, nagu mõnedki teised lavastajad, oma filmi elegantselt lõpule viia. Lahendus on niisiis "klassikaline" survival horror, slishkam nagu tavaliselt. Paadi päramootor näiteks on relvana isegi niivõrd tõhus valik, et sellega ei keera sassi mitte aint kellegi soolestiku, vaid ka tragilt punutud psühholoogilise põnevuse. Fuckin' hell mate, nagu britid seepeale ise ütleksid. Kui need UK horrorisepad oma Hollywoodi spikritesse vähem kiikaksid, oleks ka tulemused tõenäoliselt märksa etemad. Ent mis teha, 4.5/10

Christophe Gans: Silent Hill (2006)

Et küll küllale liiga ei tee, siis kirjutan ka omalt poolt Silent Hilli kohta paar rida. Aastavahetusel sai raiska vaadatud ja ehkki millegi väga muljetavaldavaga tegu just polnud, võib ometigi öelda, et omas vallas markantne tükk. Tasub arvestada, et viimasel ajal arvutimängude ainetel tehtud filmid saab koondada ühe nime alla. Nime, mis tekitab õõvastust - see on "dr." Uwe Boll.

Christophe Gans on tuttav nimi, too mees vastutas omaaegse Prantsuse kassahiti Le Pacte des Loups alias Brotherhood of the Wolf eest. Too oli, muide, vigaderohkusest hoolimata tubli katsetus ja ka Silent Hilli kohta võib sama hinnangut rakendada. Ma pole küll ise seda Konami toodangut mänginud, ent filmi vaadates meenus üks teine kunagine lemmik näkase pentiumi peal, Resident Evil 2 nimelt. Jube hea atmosfääriga mäng, üksinda kesköötunnil piki miskisugust pimedat keldrit hiilimine andis päris raju paranoialaksu. Tõsine häda seisnes aga selles, et aeg-ajalt segasid loo arendamise eesmärgil vahele 3d-animatsiooni klipid ühes voiceactinguga, mis olid sedavõrd puised ja lahja dialoogiga, et peenelt üles kruvitud fiiling lendas hoobilt alla.

Gansi Silent Hill kannatab identsete sümptomite käes. Lugu räägib abielupaarist ja nende lapsendatud tütrest, kes näeb õudusunenägusid millestki, mida ta "Silent Hilliks" nimetab. Nagu ilmneb, on Silent Hill üks mahajäetud linnake kusagil tühermaal, kuhu armastav ema (Radha Mitchell) oma lapsega suundub, et viimase unenägudest sotti saada. Koha peal läheb teadagi lahti paras põrgu. Selle kujutamises on Gans kibe käsi ja väärib kiitust - Silent Hill on omalaadselt kõhe ja ebamaine koht, kus kaamera roomab piki seinu ning liigub aegamisi üle tegelaste peade nagu mõni õel vaim. Õhustiku poolest soodne J-horrori vaimus saavutus, deemonlike tüdrukuteni ja igasugu sürrealistlike peletisteni välja, ent lonkama hakkab asi just siis, kui tegelased omavahel suhtlema kukuvad. Radha Mitchell ja kohalikku politseinikku kehastav Laurie Holden on mõlemad kenad ja rollidesse justkui valatud, häda lihtsalt selles, et käsikiri on dialoogide osas sajaga vaimuvaene. Kõige kasutum on muidugi traagilist pereisa osas leiduv Sean Bean, kellel pole asja ei oma naise tegemistesse ega vaataja seisukohalt tõtt-öelda ka filmi tervikuna.

Samas võib ka oletada, et Gans pingutas väheke üle ja üritaski arvutimängu tões ja vaimus, kõige hea ja halvaga tükkis kinolinale portida. Kui nii, siis peaks tegelt 10 punkti panema - tõesõna, aint klaviatuuri klõbin ja IBM Deathstari ragin on asjast puudu. Objektiivselt hinnates siiski vigane, ent absoluutselt vaadatav - paiguti isegi nauditav - tükk, millele Gans rahumeeli järje võib vändata. 6.1/10

James Watkins: Eden Lake (2008)

Britid on õudusžanri säilimise eesmärgil täie rauaga tööle hakanud ja James Watkinsi Eden Lake on üks viimaseid juu-keist tulnud sedalaadi teoseid. Võrreldes amide konkureerivate hobuseunenägudega on briti uuel horroril üks huvitav külg, nimelt käsitletakse neis tihti tülgastavaid, ent aktuaalseid sotsiaalseid ilminguid - ja seda just inglise kontekstis. Donkey Punch rääkis Ibizal tolgendavatest lakitud briti jõmmidest ning Eden Lake on võtnud vaatluse alla sundimatu noorsoo. Hea idee iseenesest, ent lahendus ei kuku alati idee vääriliselt välja.

Eden Lake'i keskmes on briti keskklassi noorpaar, kes sõidab maale puhkusele. Naine on täitsa kena ja mees on ka unelmate materjal. Paraku osutub puhkuseks valitud paik, Eden Lake'i nimeline kolgas, tooreks kontrastiks noorpaari esteetilisele välimusele. Kohalikud on kurjakuulutavalt vormist väljas, kasimata ja häbematud, kõige hullem saabub aga siis, kui looduslikult muidu kaunile ja vaiksele järveäärsele ilmub kari rõvedaid teismelisi. Kuna peig noorte mölasegust õlle- ja suitsunautimist välja kannatada ei kavatse, tekib sõnavahetusest konflikt, mis hakkab väga ebameeldivalt eskaleeruma ja viimaks on noorpaaril verejanuliste pubekate eest põgenemisega tükk tööd. Võib öelda, et head nahka sellest ei tule.


A nagu öeldud - hea mõte ei garanteeri head teostust. Ühiskondliku kriitika kohta on Watkins sündmustiku koledasti üle kruvinud, negatiivne noortekari on pigem karikatuurne kui elulähedane. Selles peitubki Eden Lake'i suurim häda, tegu on talutava horroriga, ent võinuks olla enamaga. Ma olen kuulnud küll, et mõned internaatkooli talendid on juutuubi riputanud lahedaid nael-kohtub-käega videosid ja keegi maakas emuleeris "sõprade abil" kuulsaid stseene Ilmar Raagi Klassist, ent Eden Lake'i sündmuste kõrval on need lihtsalt noorte tembutamine. Ühesõnaga, väga ei veena ning hea meelega tahaks ka filmi lõpu siinkohal ära spoilerdada, sest see on markantne näide sellest, kuidas mõne filmi võib ventiili üle keeramisega täielikult ära rikkuda. Resultaat oli minu puhul enam-vähem see, et tund-veerand emotsioonitut jõllis silmadega vahtimist ning lõpetuseks väheke masendunud naeru.


Teisalt aga on Eden Lake'il üks oluline sõnum. Kui mõtlema hakata, pole filmi aluseks olnud idee sugugi naljakas. Näiteks kes sooviks sattuda Pühajärve plaažile eesmärgiga rahus ja vaikuses päikest võtta ning ühtäkki avastada, et seltsiks on saabunud mõni gäng straight outta Viru? Siukseid hulkuvate koerte karju on meil rohkem kui kährikuid ja pahatihti on nad agressiivsemad kui tuareegid, kui klassikuid tsiteerida. Nii et sellest kandist iseenesest mõtlemisainet pakkuv teos, ehkki ekraanil toimuv sellele liigselt kaasa ei aita. 4.8/10

Mitchell Lichtenstein: Teeth (2007)

Dawn O'Keefe (Jess Weixler) on vaga ja vooruslik hilisteismeline tüdruk, kes elab rahulikus väikelinnas ühes armastavate ema ja kasuisaga ning seapeedist kasuvennaga. Kristlikele noortele moraali teemal loenguid pidamas käiv Dawn on veendunud, et jääb abiellumiseni neitsiks, mis teeb temast vastassoost kaasõpilaste silmis ihaldatud sihtmärgi. Viimased ei oska aga uneski aimata, et Dawnile on looduse poolt kingitud kummaline kaitsemehhanism, nimelt on tal kaks rida piraajahambaid seal, kus neid sugugi olema ei peaks.

Puhtakujuliseks õudusfilmiks on popkunstnik Roy Lichtensteini poja Mitchelli esimest teost raske nimetada, ehkki võib-olla tekib mõnel vaatajal instinktiivne soov kahe käega munadest krabada. Kui isane räpigrupp A-Rühm kunagi deklameeris, et "välimus tal jube nagu hammastega tuss", siis Teethis lähevad kõik isased selle õnge, et strateegilisse paika installitud giljotiiniga tüdruk on ilus, naiivne ja viimseni süütu nagu jeesuslapsuke. Muidugi võib seda võtta kui feministlikku katset meessoole hargi vahele lajatada, ent point on siiski selles, et õudsesse lõksu jäävad siin aint vägistajad ja muidu ärakasutajad. Ja kellel saaks midagi selle vastu olla, ehkki üks läbiv idee on siin küll: türa kui dominatsiooni ja võimu sümbol muutub kaunikesti mõttetuks, kui ta oma põhielemendis lihtsalt pooleks võidakse pureda. Nii et on, mille üle juurelda. Aga mitte erilise tõsidusega.

Vaatamata sellele, et Teethi on žanriliselt raske määratleda - teismeliste suhtedraama, põnevik, must õuduskomöödia ja mis kurat veel - on siiski eriti sheff, et sellele võib läheneda ka kui superkangelasefilmile. Lugu on iseenesest ju sarnane, tüdruk leiab endas varjatud võimed, millega tal esiti tükk tegemist on, ent õpib neid peatselt otstarbekalt ära kasutama. Antud keisile ei ole testosteroonist ära kliininud Batmanil ja ta kolleegidel midagi vastu panna. Ja kuna Jess Weixler mängib niivõrd hästi, on võimatu Dawnile mitte kaasa elada. Weixlerit on võrreldud Drew Barrymore ja Alicia Silverstone'iga, ent mõnes mõttes on ta ka nagu Laura Dern Blue Velvetis. Blue Velvetiga võibki mitmeid paralleele tõmmata, ka Teethis leiavad sündmused USA äärelinnakeses, kus kõik oleks justkui hästi, ent selle Potjomkini fassaadi taga peitub midagi väga jubedat. Teisalt on siin nõnda tugev koomiline twist, et ka kõhedamate momentide juures ei saa väga tõsiseks jääda.

Kokkuvõtteks haiglaselt vaimukas värk, erisoovitusega panomeestele. 8.2/10

Fabrice du Welz: Calvaire (2004)

Alexandre Aja Haute tension ei olnud sugugi kõige halvem film omas nõmedal moel taassünni läbi elanud žanris. Tol ajal veel hoolika režissöörina venitas Aja välja tublid poolteist tundi peaaegu dialoogivaba toorest thrillerit, mida oli üksjagu raske mitte vaadata. Ühesõnaga, sisu vastas pealkirjale vaat et täielikult. Ka tundmatu suurus Fabrice du Welz on tubli olnud ja Aja'lt šnitti võtnud. "Calvaire" tähendab prantsuse keeli muuhulgas kohutavaid kannatusi ja paras piin on see tükk tõepoolest.

Filmi peakangelane Marc Stevens (2/3 filmist ohkiv, nuuksuv, kiunuv ja mögisev Laurent Lucas) on lõnguse moega rändlaulik, kes teenib elatist jõledate prantsuse šlaagrite esitamisega neile, kel sent surmale võlgu. Pühadeperioodil ühte pikemat sõitu ette võttes kaotab ta justkui tellitult ilmunud udus tee ning satub suvalisse maakolkasse. Kuna Stevensi furgoon otsustab ka otsad anda, pole tagasitee enam võimalik ning mees jõuab otsaga kohaliku asula võõrastemajja, mille ainus elanik Bartel (Jackie Berroyer) talle otsemaid oma kahtlast abi pakub, mis seisneb peamiselt Stevensile öömaja pakkumises ja ta masina remontimises. Mõistagi on Bartel nupust soodsalt nikastanud, Stevens aga tönkab asjade seisu üsna sitasti. Nähtavasti seetõttu, et tal on jäänud vaatamata kõik sedalaadi filmid, mille peategelased alatasa satuvad kuhugi, kus mobla ei tööta, kontakt tsivilisatsiooniga puudub, elanikud ilmselgelt näkku valetavad ja tagatipuks keegi seasulus emist trukib, nagu siin filmis. Mina oleks tõenäoliselt peagi maantee suunas kaksama pand, see molkus siin jääb aga süüdimatult paariks ööks paigale. Hästi tal ei lähe.

A glaza u njevo bõli dobrõje, dobrõje... Bartel (Jackie Berroyer)

Kes näinud, teavad, et John Boormani surematus Deliverance'is on stseen, kus paar maakaid relva ähvardusel Ned Beatty tegelasel püksid rebadele käsivad lasta. Fabrice du Welzile jättis see ilmselt kustumatu mulje, sest Calvaire'i õelad maakad on kõik viimseni Soodoma sepad. Lisaks on nad seletamatul moel musikaalsed, mida demonstreeritakse ühes klaveril saadetud tantsustseenis, mis omakorda valusalt Deliverance'i meelde tuletab. Calvaire'i stoorit võiks nimetada perssekukkunuks, ent enne tuleks välja selgitada, mida siin üldse stooriks nimetada. Filmi konks on selles, et Bartel peab Stevensit oma ammukadund abikaasaks, mis on juba iseenesest bullshit, ent nagu ilmneb, on ka teistel elanikel mingil müstilisel moel sama kiiks. Yeah right. Juba algusest peale ausõna peal koos püsinud arulage lugu laguneb filmi keskel sootuks laiali ning jõuab lõpuks punkti, kus du Welz täidab minuteid vaid vigiseva Lucas' ning maniakaalselt kraaksuva Berroyer'ga, mis tõtt-öelda tekitab tahtmise asjaosalistele pudrunuiaga sahtlisse lajatada. Irréversible'i operaatori Benoît Debie' kohati siiski ausatest püüdlustest siinkohal ei piisa.

Depressiivsed vallooni väikelinnad. Marc Stevens (Laurent Lucas)

Muuseas, ühes haaravalt dramaatilises stseenis laseb Lucas' mängitud tromboon end transiti akuga kolme meetri pealt nokauti visata. Lõusta suunas. Umbes nõnda seletamatult loll on ka see film. 1.8/10

Frank Darabont: The Mist (2007)

Kaasaja Hollywoodi arusaam õudusfilmi olemusest on nüri nagu need filmid isegi. Eli Rothi jm novaatorite splatter on sama peen ja irooniline kui hoogusattund Vassili Savka, Frank Darabonti The Mist aga seevastu on hea, väikese eelarve ja terve mõistusega tehtud tagasivaade aega, mil Hollywoodis ka arukamat laadi horrorit toodeti, Invasion of the Body Snatchers '78 ja The Thing tulevad näiteks meelde. Lugu on lihtsamast lihtsam, suvalise väikelinna ujutab üle ebamaiselt tihke udu ja varustatud vaid infoga, et kes iganes sellega kokku puutub, on koheselt perses, lukustab kari inimesi end kohalikku ostukasse (a la Säästumarket, ent vähem jube ja päris toiduga varustatud). Nagu sellistel puhkudel kombeks, on kodanikud peatselt üksteise kraes kinni, vaatamata faktile, et udust ilmutab end aeg-ajalt kõikvõimalikke verejanulisi elukaid. Inimeste sattumine kriisiolukorda annab ühtlasi võimaluse soodsaks allegooritsemiseks USA ühiskonna teemal ja seda tehakse piisavalt õnnestunult ja subtiilselt, et filmi retroõuduka tuum terveks jätta. Lõpplahendus on sealjuures enam-vähem sama kõle kui Body Snatchersis, ehk siis jahmatavalt, müstiliselt kõle. Ei mina tea, kuidas Darabont stuudiohärgadelt selle välja masseeris. 6.9/10

Veri, ei mingit kahtlust