Kui kosmosehorrorist rääkida, siis tõeliselt epohhiloov film polnud mitte Alien ega mõni selle järgedest, vaid Event Horizon. Mõned võivad teile väita, et üks olulisemaid žanri defineerivaid stseene oli see, kus John Hurt lauale röötsakile vajub ja peletis ta rinnakorvist välja murrab, ent tegelikult oli see ikkagi moment, kus Sam Neilli dr. Weir ütleb mõistatuslikult "...but I AM home" ja pimedusse tagurdab. Või see, kus Richard T. Jones jetpackiga kaptenisilla aknasse põrutab. Maagiline.
Event Horizoni lavastaja Paul W. S. Anderson pole hiljem millegi mõistlikuga hakkama saanud, ent mitte just üllatuslikult ilutseb ta nimi sakslase Christian Alvarti värske kosmoseõuduka produtsentide reas. Pandorum on klassikaline žanrifilm, milles kosmonaut Ben Foster virgub hibernatsioonist mõõtmatult suures ja pealtnäha mahajäetud kosmoselaevas, omamata sealjuures halli aimugi sellest, kes ta on või kelle asja ajab. Peagi koidab talle, et laeva eesmärk on transportida tuhandeid inimesi põhjakäinud planeedilt Maa ühele vastavastatud elamiskõlbulikule taevakehale. Ent vahepeal on miski rappa läinud ja inimloomade asemel elutseb laevas terve koloonia ilgeid peletisi. Viimased on, nii muuseas, ka inimsööjad.
Kõik see on äärmiselt taaskäideldud, ent õige lõbus ja kui tiitrid jooksma hakkasid, oli mul rahulolev lõust ees. Laias laastus on Pandorum Event Horizoni täieõiguslik vaimne järglane - isegi dr. Weir on platsis - ent kuna Event Horizon oli sajandi suurfilm, on see ainult kiiduväärt. Kujunduse ja näitlejatöödega on küllaltki märklaua keskele tabatud - kosmoselaev on sobivalt jube katakomb ja juba ainuüksi Foster veab filmi lõdva randmega välja. Kui päris aus olla, võinuks nende kuradi koletiste rolli muidugi korralikult piirata ja mitmed asjad ei meigi kapitaalselt senssi, näiteks see, et suvalised ökoteadlased on juhtumisi ka doktorikraadiga shotokan-karates.
Pandorumis on tegelikult päris häid psühholoogilise horrori elemente. "Pandorumi" all mõistetakse kosmosetingimustes siginevat maniakaalset psühhoosi ja ilmselgelt on nähtamatu vaenlase olemasolu parem stardipositsioon paeluva süžee suunas kui avastus, et fuck, ikkagi on vaja lasta alla terve naeruväärselt disainitud koletiste armee. Alvart on Andersonilt laenanud ja esikohale paigutanud just selle viimase populistliku lähenemise, mis sõidab muidu osavalt maalitud luupainajale ebavajalikult sisse. Iroonilisel kombel suutis Anderson Event Horizonis sellest hoiduda ja olnuks Alvart sama tark, saanuks Andersoni omast etemagi tüki. Aga noh, kärab ka nii - lõpus, muuseas, on päris andekas puänt. Ja kellele Antje Traue ei meeldinud, käigu kuu peale. 7.0/10
Event Horizoni lavastaja Paul W. S. Anderson pole hiljem millegi mõistlikuga hakkama saanud, ent mitte just üllatuslikult ilutseb ta nimi sakslase Christian Alvarti värske kosmoseõuduka produtsentide reas. Pandorum on klassikaline žanrifilm, milles kosmonaut Ben Foster virgub hibernatsioonist mõõtmatult suures ja pealtnäha mahajäetud kosmoselaevas, omamata sealjuures halli aimugi sellest, kes ta on või kelle asja ajab. Peagi koidab talle, et laeva eesmärk on transportida tuhandeid inimesi põhjakäinud planeedilt Maa ühele vastavastatud elamiskõlbulikule taevakehale. Ent vahepeal on miski rappa läinud ja inimloomade asemel elutseb laevas terve koloonia ilgeid peletisi. Viimased on, nii muuseas, ka inimsööjad.
Kõik see on äärmiselt taaskäideldud, ent õige lõbus ja kui tiitrid jooksma hakkasid, oli mul rahulolev lõust ees. Laias laastus on Pandorum Event Horizoni täieõiguslik vaimne järglane - isegi dr. Weir on platsis - ent kuna Event Horizon oli sajandi suurfilm, on see ainult kiiduväärt. Kujunduse ja näitlejatöödega on küllaltki märklaua keskele tabatud - kosmoselaev on sobivalt jube katakomb ja juba ainuüksi Foster veab filmi lõdva randmega välja. Kui päris aus olla, võinuks nende kuradi koletiste rolli muidugi korralikult piirata ja mitmed asjad ei meigi kapitaalselt senssi, näiteks see, et suvalised ökoteadlased on juhtumisi ka doktorikraadiga shotokan-karates.
Pandorumis on tegelikult päris häid psühholoogilise horrori elemente. "Pandorumi" all mõistetakse kosmosetingimustes siginevat maniakaalset psühhoosi ja ilmselgelt on nähtamatu vaenlase olemasolu parem stardipositsioon paeluva süžee suunas kui avastus, et fuck, ikkagi on vaja lasta alla terve naeruväärselt disainitud koletiste armee. Alvart on Andersonilt laenanud ja esikohale paigutanud just selle viimase populistliku lähenemise, mis sõidab muidu osavalt maalitud luupainajale ebavajalikult sisse. Iroonilisel kombel suutis Anderson Event Horizonis sellest hoiduda ja olnuks Alvart sama tark, saanuks Andersoni omast etemagi tüki. Aga noh, kärab ka nii - lõpus, muuseas, on päris andekas puänt. Ja kellele Antje Traue ei meeldinud, käigu kuu peale. 7.0/10
3 kommentaari:
Lõbus lugemine, võrdlus "Event Horizoniga" on äärmiselt asjakohane. "Horizoni" puhul on tõesti tegu teenimatult alahinnatud teosega. Samas "Alien" on nii selle kui kõigi teiste kosmoselaevaõudukate, sealhulgas "Pandorumi" ema. "Pandorumit" ennast ma siiski kuigi õnnestunud filmiks ei peaks - tobedad rutiinsed zombid rikkusid asja ära. Oleks jäädud pealkirjas lubatud vaimuhaiguse juurde, oleks palju parema filmi saanud. Praegu jääb mulje, nagu oleksid autorid poole filmitegemise pealt ümber mõelnud ja hakanud teist, märksa tüütumat ja tavapärasemat lugu väntama. Lõpp on siiski hea.
Muide mis puutub maniakaalsesse psühhoosi, siis see on midagi hoopis muud kui filmi pandorum ja seisneb hoopis eufoorilises meeleolu kõrgenemises.
Einoh, seda ma arvasin. Jüri Ennet ma ei ole.
Postita kommentaar