Ethan & Joel Coen: Burn After Reading (2008)

Hea vormi korral suudavad Ethan & Joel Coen teha suurepäraseid filme ning No Country For Old Men oli üle isegi nende varasematest tippteostest, ent paraku on vendadel kalduvus aeg-ajalt mingisse õndsasse enesega rahulollu laskuda ning autopiloot peale lülitada. Äkki tuleks kasuks aeg maha võtta ja jalga puhata, sest kurss on ohtlikult kraavi poole võetud.

Burn After Reading räägib CIA analüütikust Osbourne'ist (John Malkovich), kes töölt sule sappa saab ning memuaare kirjutama hakkab. Analüütiku naine (Tilda Swinton), kes oma abikaasast peretuttava/armukese Harry (George Clooney) mõjul lahutada üritab, kopeerib Osbourne'i isiklikud failid ühes memuaaridega CD-le, mis eksikombel kohalike fitness-äri nõdrameelsete töötajate (Frances McDormand ja Brad Pitt) näppude vahele satub. Viimased peavad plaadi küllaltki mõttetut sisu ülisalajaseks luurematerjaliks ning otsustavad Osbourne'ilt selle abil pappi välja pressida. Jne.

Jne, kuna sellel filmil pole saba ega sarvi. Coenid ketravad seda, mida nad on harjunud ketrama, järsult vahelduvates toonides sürrealistlikke lookesi väikestest inimestest, ent et Burn After Reading'i süžee on pmst olematu, on Coenite trikid liimist lahti ja suvaliselt üksteise otsa laotud. Paaris-kolmes kohas on, tõsi küll, geeniusevälgatust aimata, ent valdavas osas on Coenite film vaimuvaene, sisutühi ning blaseerunud, umbes nagu mõni film Soderberghi Oceani-triloogiast. Star power on lämmatav ja Oceanist tuttav George Clooney paneb ka siin oma (TM) pleiboi-irvega süüdimatult lõpuni välja, olles nii umbes sama usutav kui Savisaar linnapeana. A asi pole seekord isegi mitte niivõrd Clooneys, kuivõrd lihtsalt kehvalt välja joonistatud tegelaskujudes, mis on tülgastavalt karikatuursed ja jumal paraku, stereotüüpsed. Ja isegi sellistesse rollidesse suudeti valida valed näitlejad. Pitt ja McDormand on kapitaalselt metsa poole, Malkovichi ülesandeks on leida 5000 moodust, kuidas WHAT THE FUCK öelda ning Tilda Swinton on konkreetselt raisatud. Taaskord.

Coenitelt seekord (taaskord) niisiis odav ja auguline jeu d'esprit. Enamus kinokülastajaid sai muidugi jälle lõugade laiudes hirnuda, antud juhul näiteks Putini pildi, Pitti komejandi või dildoga varustatud tugitooli üle. Noh, võib öelda, et nad said poindile päris hästi pihta. 4/10

Ain Prosa: Tuulepealne maa (2008)

Aeg blogile hing sisse puhuda ning ahi kuumaks kütta. Muidu läinuks järgmise postituse ilmumiseni tõenäoliselt veel nädal ehk paar, ent juhuslikult linastus paari päeva eest ETVs vabariigi "juubeliaastapäevaga" seoses valminud "suurprojekti" Tuulepealne maa avaosa. Mis seal salata - see ei käinud kassi saba allagi.

Rahvuslus on Eestis ühest küljest aut. Eesti-patriotismiga seostuvad näiteks nimed nagu Böhm ja Liim, halvemal juhul Madisson, väga sital juhul Kalev Rebane. Aatelised mehed võivad nad iseenesest olla, ent paraku on neil ajud keskmisest siledamad ning muuks nad ei kõlba kui riigi edukaks diskrediteerimiseks. Meie nn esirahvuslaste mõttelaadiga ei taha end niisiis keegi samastada. Teisalt aga on kollektiivne isamaaline meelestatus ennenägematu hoo sisse saanud, igale poole kõlbab nüüd sambaid püstitada, ebavajalikke sambaid alla lasta ning muuhulgas tehakse ka pateetilisi filme vabariigist ja selle sünnist. Nimed marmortahvlil oli küll košmaarne huinja, ent lootus jäi, et ühel päeval tuleb keegi ja teeb uue ning parema. Aga ei, endiselt tehakse neid asju vasaku käega ja kinnisilmi. Alljärgnevalt põhjused, miks meie juubeliseriaal imeb. Põhimõtteliselt võib neid punkte kohaldada teistegi kodumaiste filmide suhtes.


1. Karakterid on üheplaanilised

Millal saavad meie stsenaristid aru, et nagu raamatutegi puhul, on hea käsikirja üheks tugisambaks huvitavad ja kolmemõõtmelised tegelaskujud? Kui on soov keegi raamatu, lava või tele kaudu elama panna, tuleb selleks fucking tööd teha, sest tegu on keerulise protsessiga. Tuulepealse maa karakterid on aga sama elavad kui vahakujud, mis annab märku nende looja talendi ulatusest. Põhimõtteliselt kõlbaksidki need tüübid muuseumieksponaatideks. Ikkagi ajastule kohaselt riides ja vastavate frisuuridega. Asja ei tee paeluvamaks fakt, et stsenarist Mihkel Ulman on põhitegelased Krossilt ja Kivikaselt maha kirjutanud, mis kõneleb karjuvast ideevaesusest. Maapoiss Ahas läheb konfliktitsoonis kooli, pursuipoeg Käsper juhatab vägesid, Jaak Sirkel satub Pukspuude juurde, armub peretütresse. Ja nii edasi.


2. Süzhee on konarlik

Avaosas liigub narratiiv edasi masendavalt kiirustades ja hüplikult. Sellele on kaks loogilist seletust: a) idee katta 12 osaga ligi 20 aastat oli liiga ambitsioonikas; b) stsenaristid tahtsid lihtsalt kiiruga lahingustseenideni jõuda, et vaataja igavusest vähki ei saaks. Nii või naa, rabistatult kirjutatud süzhee on karakterite surm. Normaalne, et tausta on loonud professionaalne ajaloolane, ent mis tolku on sellest, kui esiplaanil toimub arusaamatu hobuse unenägu. Et asjad päris segaseks ei läheks, on tegevusse lülitatud mõttetu rätsep, kelle ainus rakendus on peategelase kaudu vaatajale selgitada, mis Eestis parasjagu sünnib. Nii saame teada, et veebruarikuus nihutati kalendripäevi. Või, et bolshevikud on tänaval ja laamendavad. Kui veel miskit ebaselgeks jääb, võib Postimehest lugeda Lauri Vahtre rahulolevaid taustavalgustusi. Aga kamoon, ühele normaalsele filmile pole siukseid abirattaid vaja. Vaja on näitamist, mitte seletamist.


3. Lugu ei ole väga usutav ja seeläbi pigem naeruväärne

- aatelised 6b õpilased üritavad osta mausrit, saavad ühe müüja käest tünga, ent meelitavad viimaks vene sõjaväelaselt viinaga tukid välja. (Hiljem jagab kehalise õpetaja "sõjaolukorras" kõigile vintpüssid kätte). Iseenesest pelgalt ebavajalik süzheeline ballast, ent asjal on ka idiootlik seos:

- et sõja esimene ohver kõigile selge oleks, kargab üks 6b õpilane hiljem tulevahetuses otse tulejoonele ja paneb mausrist lampi paugu, misjärel ise muidugi saatusliku augu kerre saab. Vastavalt käesoleva postituse punktile 1 ei huvita tema saatus aga kedagi, sest hukkunu ainsaks rolliks jäigi tema surm. Kes ta oli, või kust ta tuli, jääbki ebaselgeks. Vaataja võinuks hukkunud poisile kaasa tunda, ent paraku saab tema üle ainult hirnuda. Stseen, mis võinuks olla korraliku kaaluga, on pmst sama debiilne kui kuulus kusepeatuse-action filmis Nimed marmortahvlil. Kes kurat sedasi tulejoonele hüppab? Kuidas need küll sõja võitsid, nagu imestasid sakslased ühes Fawlty Towersi osas.

- konflikt Toomas Roo ja Indrek Kallaste vahel on ajuvaba. Kallaste arust on Roo enamlane, ent ainus loogiline seletus Kallaste joonelt agressiivsele käitumisele on see, et tüüp on sotsiopaat. Mis lubab oletada, et Roo on enamlane? Kamoon, mehel pole isegi enamlase kaltse seljas, täitsa korralik Montoni ülikond ju. Siuksed asjad olid talupoegadel varnast võtta.

- kuna lugu peab siva edasi liikuma, istub Matvere kehastatud advokaat (ilmselt) kusagil Tallinna lähedal vankriotsale, et rutuga Pärnusse jõuda. Hobuvanker, mis veab ligi kuute meest, ei jõua Pärnusse just väga kiiresti. Näiteks faking nädalaga. Ja nõnda edasi.


4. Näitlejad on taaskord täiega etlemiskäigul,

mis viib meid tagasi punkti 1 juurde. Kõnepruuk püüab küll kangesti olla ajakohane, ent selge on see, et ühegi inimese argisel kõnel pole deklameerimisega midagi ühist. Ma saan aru küll, et professionaalselt treenitud filminäitlejaid meil pole, ent mida kuradit neile seal lavakas õpetatakse? Korralikud näitlejad veedavad üldiselt kuid, et oma tegelaskujudesse sisse elada. Strasbergi ja Meisneri õpetused, Stanislavski süsteem... Aga mida teevad meie omad? Kehva käsikirja puhul ei saa näitlejaid muidugi liigselt süüdistada. Ent midagi on samas tõsiselt viltu. Tänases Arteris ilmunud intervjuus Liisi Koiksoniga (filmi Detsembrikuumus naispeaosaline) on järgmine lõik:

Kuidas sa «Detsembrikuumusse» sattusid?

Istusin just sõpradega Tartus Werneri kohvikus, kui helistati, et oleks pakkuda ohvitseri abikaasa roll, kas saate tulla casting’ule. Ütlesin, et jah, muidugi, oi, kui tore! Olin ju alati mõelnud, et võiks filmis mängida, aga polnud kunagi julenud seda välja öelda. Olin uskunud, et mulle naerdakse seda soovi kuuldes näkku. Alguses arvasin, et tegu on kõrvalosaga, väikese sutsuga, aga tuli välja, et hoopis naispeaosa!

Kõigepealt pidid tegema etüüde?

Jah, ja see casting oli päris õudne. Ütlesin tere ja antigi kohe ülesanne. Mind seoti teibiga tooli külge kinni, pandi nuga kõrile ja pidin laulma. Siis pidin oma meest, milleks oli topis diivanil, peksma selle eest, et ta on kõik mu riided maha müünud.

Siis pidin veel Ruudu (produktsioonifirma – toim) kontoris põgenema ja oma meest otsima. [...]

Ja kui mulle öeldi head aega ja läksin trepist alla – alles siis tulin rollist välja. Tohutu pingelangus...

Kui elasid hoobilt rolli sisse, oled ju hea näitleja?

Mul ei olnud muud varianti, sest olin sellises olukorras... Ja ma nii tahtsin filmirolli ja seoses sellega kõik endast anda...

Eestis saab niisiis hetkega heaks näitlejaks. Või heaks stsenaristiks. Milleks saavutuse nimel vaeva näha? Elis Aunaste sooritust saates Laulud tähtedega nimetati näiteks vaimustavaks. Ei kommentaari.
5. Taustamuusika on ajuvaba/häiriv/koomiline

Lühidalt, kui pole veel selgeks saanud linal toimuva ja taustamuusika vahelise sünergia olulisus, laske endale nool pähe.


11 osa on veel jäänud, ent kuulge, just avaosa on see, mis vaatajas järgneva suhtes huvi peaks tekitama. Aga vahet pole. Eesti filmi tüüpvead on nagu ravimatu taud, esimeste sümptomite puhul on selge, et asi saab minna vaid hullema poole. Võib-olla tuleks kasuks pikem planeerimine ja põhjalikum töö, ent milleks see? Juubeliseriaal on nüüd olemas ja sellest teadmisest piisab. Ka võidusammas on meil nüüd olemas. Olgem tänulikud ja hoidkem mollid maas. 1/10

The Something of Boris

quan·tum

Pronunciation:

\ˈkwän-təm\

1 a: quantity, amount

solace

Pronunciation:

\ˈsä-ləs also ˈsō-\

1 : alleviation of grief or anxiety 2 : a source of relief or consolation

Anyway, uue Bondi tunnusloo esitavad garaažipunkar Jack White ning r&b-laulik Alicia Keys. Et hirmu selle ristsugutise vaimuüllitise ees leevendada, on siin briti koomikuteduo Adam & Joe individuaalsed panused Bondi tunnuslugude ajalukku.

Danny Boyle: Sunshine (2007)

Aasta on 2057, Päike on otsi andmas ja maakera on muutumas elamiskõlbmatuks lumekõrbeks. 7 aasta eest saadeti Päikese suunas teele missioon Icarus 1, et see füüsik Robert Capa (Cillian Murphy) poolt välja nuputatud suuremat sorti pommi abil töökorda seada. Missioon jäi teadmata kadunuks ning nüüd on inimkond kraapinud kokku viimsedki maavarad, et uus missioon uue pommiga teele saata.

Kui aus olla, ajavad Sunshine'i taolised filmid mind mõõtmatult leili, tegu on laias laastus korraliku tüngaga. Danny Boyle'i teine sci-fi katsetus algab paljulubavalt, visuaalselt uhke ja täitsa mõjusa psühholoogilise kosmosedraamana. Esialgu on pisut aimata Solarist - mida lähemale Päike jõuab, seda suuremat mõju avaldab ta missiooni liikmetele, kes on kõik tuntava vaimse pinge all. Eriti on tulekerast hüpnotiseeritud pardapsühholoog Searle (suurepärane Cliff Curtis), kes katsetab põletushaavade hinnaga enda peal intensiivset päikesevalgust. Üldisemalt korratakse vana tõde, et inimene on universumi kõrval mikroob ja kosmilises plaanis ei lähe tema saatus kellelegi korda. Jne.

Paraku ei oska Boyle'i ja Alex Garlandi tandem oma poeetilise avamänguga kuhugi edasi minna, lugu keerab õige pea nii ühes kui teises mõttes sootuks ära. Peale Merkuurist möödumist satutakse peale kadunukspeetud Icarus 1'le, mis eeldatavasti mahajäetuna kosmoses hõljub. Sedasorti lendavad hollandlased pole kosmosefilmides iialgi head tähendanud, ent otse loomulikult võetakse kurss na ljeva, et teiselegi pommile käpp peale panna. Põhjuseks on küllap M$ Vista peal töötava pardakompuutri kahtlaselt pessimistlik hinnang missiooni õnnestumise võimalikkusele. Samune pardaarvuti laseb insener Trey'l (Benedict Wong) maha saada masendava navigatsiooniveaga, ent on samas suuteline teatama, kellel on püksilukk lahti ja kellel mitte. Noh, peaaegu.

Odavaks Event Horizoniks läheb asi kätte ära aga siis, kui Icarus 1 pardalt pääseb plehku eelmise missiooni nupust nikastanud kapten Pinbacker (Mark Strong), kes näeb end mingi päikeseprohvetina ja on võtnud nõuks ka Icarus 2 missioon nurjata. Lahendus - saboteerida alus ning meeskonnale nuga anda. Nii ka läheb, segase ja kiirustatud kaameratöö saatel. Pinbacker mitte ainult ei aja suust pseudoreligioosset kamarajura, vaid omab üliinimlikke võimeid, kümmet kihti põletushaavu ja on filmitud mingis seletamatus hägus, mille otstarve pole päris selge. Süžeel pole tolleks hetkeks enam loogika ja füüsika reeglitega vähimatki pistmist ning on imelik mõelda, et vaid hetked tagasi sai hoopis teist filmi vaadatud. Ainus päästev element on näitlejatööd - Icarus 2 meeskond ei meenuta küll kvalifitseeritud astronaute, tõtt-öelda on nad väheke ohmoonid, ent kitsukeses kookonis Kõiksuse keskel viibivate inimloomade emotsioonid on välja mängitud päris profilt. See aga ei tee tasa muidu hästi alanud tüki õnnetut kokkukuivamist. Ahjaa, teist pommi ei läinudki tarvis. 4.5/10

James Cox: Wonderland (2003)

Ööl vastu 1981. aasta 1. juulit peksti Los Angelese Wonderland Avenue majas nr 8763 tinatorudega surnuks 4 inimest. Väidetavalt viidi veresaun toime kättemaksuks paar päeva varem toimunud sissemurdmise eest kohaliku klubiomaniku ja gängsteri Eddie Nashi majja. Väidetavalt viibis peksmise juures ka tolleaegne pornomeister John Holmes, kes mõlema osapoolega lähedalt seotud oli. Väidetavalt räägib James Coxi film sellest, kuidas asjad tegelikult olid.

Filmi kohta, mille poster laias plaanis kellegi hargivahet demob, on Holmesi panomehe staatusele siin üllatavalt vähe, et mitte öelda olematut, tähelepanu pööratud. Wonderland tahaks justkui olla Boogie Nights, ent Cox ei viitsi kapitaalselt ühelegi tegelasele mingit tausta tekitada. Ka kurikuulsa peategelase puhul pole võimalik aru saada, kes ta on, kust tuleb, miks ta siin on ja kelle asja ajab. Cox tahaks nagu viidata sellele, et kõiges oli süüdi Holmesi (Val Kilmer) 13-tolline meigas, ent paraku puudub siin selleks vajalik seos. Pigem keskendub lugu sellele, kuidas 4 tüüpi ühel ööl pudruks tambiti, mis lõhnab ebameeldivalt kollase sensatsiooni järele.

Ka ohvritest pole tegelikult sooja ega külma, mis muudab asja kuidagi eriti mõttetuks. Iseenesest on see loogiline, sest Wonderlandi gäng oli kari narkareid ja röövleid, kes nilbest Eddie Nashist moraalselt mingil moel etemad polnud. Teisalt on siin tegemist tobeda romantiseeritud lähenemisega, mille valguses on Wonderlandi bardakid küll kergelt psühhootilised, ent sitaks coolid mehed. Gerišid peaksid lisaks meenutama Buchenwaldi atleete, ent need tüübid oleks justkui pikalt spa-puhkuselt tulnud. Ei veena, ent teisalt ei koti ka. Said toru ja siis? Cox kasutab loo valgustamiseks kahte miljonit segast flashbacki ja tuttavat Rashōmoni meetodit, mille kohaselt esitatakse ühest loost mitu varianti. Wonderlandis taandub see peamiselt sellele, et imekombel terve nahaga pääsenud gängiliige David Lind (Dylan McDermott) väidab, et tõbras ja äraandja oli Holmes ning viimane omakorda manab Lindi. Vaatajale esitatakse küsimus, et kas Holmes siis käis ise toru andmas või mitte, ent mis kuradi tähtsust sel lõppude lõpuks on, liiatigi kui film ise ütleb lõpus küllaltki otse, et käis, va rajakas, ikka küll. Kui asja lähemalt uurida, saab teada, et filmi juures toimis konsultandina Holmesi kunagine abikaasa Sharon (filmis Lisa Kudrow), kes tunnistas alles peale Holmesi surma, et viimane mõrvaööl tema pool riietelt verd käis maha pesemas. Okei.

Visuaalses plaanis on Wonderland epileptikute hirm, kaamera liigub närviliselt slo-most kiirkäigule ja sinna vahele on segatud ropult mitmesuguseid post-production efekte. Mida säärane sitt ühelegi filmile juurde võiks anda, pole siiani suudetud seletada. Näitlejatööd on enam-vähem ookoo, Val Kilmer Holmesina on paiguti küll tüütu, ent annab siiski pornokunnist huvitava pildi kui põhjakäinud labiilsest kokaiinikust, kes on ühtaegu naiivne ja ilgelt salakaval. Kate Bosworth on täitsa korralik Holmesi alaealise tüdrukuna, muud osatäitmised on nii ja naa. Lollilt kistud on ainult muidu andekas Eric Bogosian Eddie Nashina, kelle roll tapatöö ilmse planeerijana võinuks ehk olla suurem, ent kuna Nashi pole siiani päris ametlikult mõrva kavatsemises süüdi mõistetud ja tal on anno domini 2008 veel hing sees, ei olnud Coxil nähtavasti võimalik talle päris otse näpuga näidata. Eks ta ole.

Kokkuvõtteks küllaltki segane ja tobe lugu üürikesest ajavahemikust John Holmesi elus, tehtud ilmselgest huvist just Wonderlandi avenüü sündmuste vastu. Umbes nagu keegi teeks filmi sellest, kuidas Tallinnas kunagi mingid armeenia ärikad juustuks tulistati - tulemus oleks lõppkokkuvõttes sama mõttetu, tühine ja materjalivaene. Pealegi näitas Paul Thomas Anderson seda kõike juba Boogie Nightsis, nagu kord ja kohus ühe episoodina laiemas narratiivis ning märksa paremas vormis. 3/10

Silence of the Lambs, The Usual Suspects, Tallinn pimeduses

http://entertainment.timesonline.co.uk/tol/arts_and_entertainment/film/article4614905.ece
http://filmihauind.blogspot.com/2008/07/ilkka-jrvi-laturi-tallinn-pimeduses.html

Mitchell Lichtenstein: Teeth (2007)

Dawn O'Keefe (Jess Weixler) on vaga ja vooruslik hilisteismeline tüdruk, kes elab rahulikus väikelinnas ühes armastavate ema ja kasuisaga ning seapeedist kasuvennaga. Kristlikele noortele moraali teemal loenguid pidamas käiv Dawn on veendunud, et jääb abiellumiseni neitsiks, mis teeb temast vastassoost kaasõpilaste silmis ihaldatud sihtmärgi. Viimased ei oska aga uneski aimata, et Dawnile on looduse poolt kingitud kummaline kaitsemehhanism, nimelt on tal kaks rida piraajahambaid seal, kus neid sugugi olema ei peaks.

Puhtakujuliseks õudusfilmiks on popkunstnik Roy Lichtensteini poja Mitchelli esimest teost raske nimetada, ehkki võib-olla tekib mõnel vaatajal instinktiivne soov kahe käega munadest krabada. Kui isane räpigrupp A-Rühm kunagi deklameeris, et "välimus tal jube nagu hammastega tuss", siis Teethis lähevad kõik isased selle õnge, et strateegilisse paika installitud giljotiiniga tüdruk on ilus, naiivne ja viimseni süütu nagu jeesuslapsuke. Muidugi võib seda võtta kui feministlikku katset meessoole hargi vahele lajatada, ent point on siiski selles, et õudsesse lõksu jäävad siin aint vägistajad ja muidu ärakasutajad. Ja kellel saaks midagi selle vastu olla, ehkki üks läbiv idee on siin küll: türa kui dominatsiooni ja võimu sümbol muutub kaunikesti mõttetuks, kui ta oma põhielemendis lihtsalt pooleks võidakse pureda. Nii et on, mille üle juurelda. Aga mitte erilise tõsidusega.

Vaatamata sellele, et Teethi on žanriliselt raske määratleda - teismeliste suhtedraama, põnevik, must õuduskomöödia ja mis kurat veel - on siiski eriti sheff, et sellele võib läheneda ka kui superkangelasefilmile. Lugu on iseenesest ju sarnane, tüdruk leiab endas varjatud võimed, millega tal esiti tükk tegemist on, ent õpib neid peatselt otstarbekalt ära kasutama. Antud keisile ei ole testosteroonist ära kliininud Batmanil ja ta kolleegidel midagi vastu panna. Ja kuna Jess Weixler mängib niivõrd hästi, on võimatu Dawnile mitte kaasa elada. Weixlerit on võrreldud Drew Barrymore ja Alicia Silverstone'iga, ent mõnes mõttes on ta ka nagu Laura Dern Blue Velvetis. Blue Velvetiga võibki mitmeid paralleele tõmmata, ka Teethis leiavad sündmused USA äärelinnakeses, kus kõik oleks justkui hästi, ent selle Potjomkini fassaadi taga peitub midagi väga jubedat. Teisalt on siin nõnda tugev koomiline twist, et ka kõhedamate momentide juures ei saa väga tõsiseks jääda.

Kokkuvõtteks haiglaselt vaimukas värk, erisoovitusega panomeestele. 8.2/10

Jon Hurwitz & Hayden Schlossberg: Harold and Kumar Escape From Guantanamo Bay (2008)

Aega on viimasel ajal nappima kippunud ja pole seega jõudnud suurt midagi vaadata. Kuna olen samas kergesti mõjutatav, vandusin alla ühe sõbra tüütule pealekäimisele, et vaadaku ma Harold & Kumar ikka kindlasti ära. Tegelikult pidas ta silmas küll esimest osa, kuna tolle järg olnud mant, ent ühele stoner-komöödiale keeldusin ma teist juurde soetamast. Pole n-ö minu tass teed.

Harold ja Kumar (sümpaatsed John Cho ja Kal Penn) on teel Amsterdami tegema teadagi mida, kui Kumar lennuki peldikus isekonstrueeritud vesipiibu läitmisega vahele jääb. Kuna piip meenutab kaasreisijatele pommi ja india päritolu Kumar omakorda terroristi, võetakse nad erariietes lennuturvade poolt koheselt vahi alla. Maa peal pistab ksenofoobne ja poolearuline kaitseministeeriumi tegelane (Rob Corddry) Haroldi ja Kumari peale lühikest ülekuulamist Guantanamo Baysse trellide taha. Sealt pääsevad tüübid ruttu põgenema ning asuvad teele Texase suunas, et Kumari kunagise naise peatne abikaasa, kellel valitsuses käpp sees, nad süüst puhtaks peseks.

Escape From Guantanamo Bay on mõnusalt nutikas satiir, mis valgustab geniaalselt seda hirmsat sajoobi, mille käes meerika ühiskond terrorivastase sõja päevil vaevleb. Harold ja Kumar ise on rahumeelsed ja "maailma asjade" suhtes ükskõiksed kujud, kes satuvad vastamisi kinnisarusaamade ja hoiakutega, mis kehtivad maailmas, kus meeleheitlikult valitakse pooli, kujundatakse arvamusi 1000 asja üle ja ei tõmmata pläru. Peamiselt saavad pihta valitsev lühinägelikkus ja stereotüüpidesse mahutamine, lisaks teotatakse täie süüdimatusega mitmeid debiilseid tabusid. Mõistagi ei istu see neile, kel pulk perses, ent ma ei mäleta, et ükski Bushi administratsiooni aegset USA'd käsitlev film sedavõrd tervet mõistust ilmutanuks. No jalaga-perse nalju polnud küll igal juhul üheski.

Muide, presidenti ennast kujutatakse siin kanepilembelise ja iseenesest päris shefi tüübina ("Shit, it's Cheney!" "No you guys are awesomer!"), mis tõestab, et kanepi keelustamine võib vabalt olla inimkonna suurimaid vigu. Tõenäoliselt ainus uoor on terrorit lahkav film, mis end vaatajast targemaks ei pea ja on seeläbi targem kui ta eelkäijad. 6.4/10

Ric Roman Waugh: Felon (2008)

Väikeettevõtja ja pereisa Wade Porter (enam-vähem tasemel Stephen Dorff) satub oma majas peale sissetungijale ja lööb tal õnnetul moel pesapallikurikaga kolu lõhki. Apellatsioon enesekaitsele ei lähe läbi ning mõistetud tahtmatus tapmises süüdi, satub Wade kolmeks aastaks trellide taha, kus suurimat ohtu ei kujuta vangid, vaid vangivalvurid eesotsas julma leitnant Jacksoniga (Harold Perrineau).

Mingid paralleelid Shawshank Redemptioniga leiab hea tahtmise korral üles, üldiselt on Felon aga Milgrami eksperimendi lihtsustatud tõlgendus. Porter on korralik ja armastav pereisa, kes olude sunnil peab vanglalindudega samale pulgale asuma; Jackson on täpselt samamoodi korralik ja armastav pereisa, ent vanglamüüride vahel jõle pastard, kes lahutab meelt sellega, et laseb vangidel kitsukeses ruumis üksteist pudruks peksta. Jne jne. Mugavuse mõttes ei võta Porteril kaua aega, et ka kõige pätistunumatel indviididel lambid kinni taguda ja otetsiks saada. Üldse ei mõju mehe 3 aastat türmis sedavõrd traagilisena, nagu ta valulik ilme aeg-ajalt paista laseb. Filmi kohta, mis justkui amide vanglate seisu üle muret tunneks, on Felon üksjagu lame - kriminaalid on aint kirjuks tätoveeritud statistid, kes peamiselt vihase pilguga jõllitavad või siis Porteri käest pasunasse saavad. Pärast parasjagu küünilist happy endi on päris selge, et see värk ei koti kedagi.

Aga korraliku vanglaactionina käib Felon tegelt küll. Val Kilmer teeb taheda ja ebahariliku rolli Porteri kohustusliku mentorina, intellektuaalist kapina, kes sarnaselt Porteriga oma pere nimel tegutsemise eest vangi sattunud, ent eluks ajaks. Harold Perrineau'ga on mul see jube probleem, et ta meenutab mitmeti 80ndate juustuste kõrvalosade kunni Carl Weathersit, keda polnud kunagi võimalik tõsiselt võtta. Üllatav oli muidugi meest säärase sadisti osas näha, ent kuna filmi autorid ei viitsinud Perrineau tegelaskuju lõhestunud isiksusse eriti süüvida, tuleb rahulduda teadmisega, et tüüp lihtsalt kehastus aeg-ajalt ümber nagu Batman. No ei tea. Väheke üle keskmise meelelahutus, ent pinnapealne ja paraku ka ununev. 5.2/10

Noboru Iguchi: Kataude mashin gāru (The Machine Girl) (2008)

Tagasi külmavereliste miniseelikus jaapani plikade juurde. Ami (trikoo- ja pesumodell Minase Yashiro) on süütuvõitu ja tragi koolitüdruk, kelle vend Yuu on hädas kambaga, mille liidriks on kohaliku yakuza-jõugu juhi poeg. Kui Yuu kiusajatele ühel päeval vastu hakkab, tehakse talle ja ta parimale sõbrale karistuseks ots peale. Ami üritab esialgu kätte maksta, ent kuna samused yakuzad on juhtumisi ka "Hanzō Hattori klanni" ninjad a la Godfrey Ho, lõigatakse tal karistuseks vasak käsi maha. Ami pääseb aga põgenema ning peagi monteeritakse talle sandistatud käe otsa korralik kuulipilduja. Mis omakorda tähendab, et ninjadel on tõsine probleem. Eelnev pole tegelikult sugugi oluline, sest filmi iva on mahutada tunni ja poole sisse nii palju veristamist, et maa on must. Noboru Iguchi on selles mõttes absoluutselt vastutulelik tüüp ja verd lahmabki liitrite kaupa.

Paiguti kipub asi ehk väheke venima, ent vähemalt mul ei hakanud kordagi igav, pigem vastupidi. Iguchi on ilmselgelt žanri suur sõber ja The Machine Girl on vastavalt sihilikult väga halb ja 100% camp. Näha saab põhimõtteliselt kõike võimalikku, inimliha-sushist kerge nekrofiilia ja raju mootorsaega hakkimiseni välja. Tihti võib ennast ka täiesti laua alla naerda (st kui parajasti niisama ei naera), puhas huumoriklassika on näiteks stseen, kus pahaaimamatu Ami ühe kiusaja väikekodanlike vanemate koletu rünnaku alla satub. Pöörasuse tipp on muidugi filmi lõpp, kus näeb selliseid haruldusi nagu lendav giljotiin (või kuidas seda nimetadagi), puurteradega rinnahoidja ja vihased "superleinajad" (raske kommenteerida). Ühesõnaga geniaalne. Muide, B-kategooriale truuks jäämisele vaatamata on huvitav see, et pildikvaliteedi osas on Tokyo Shock lati üpris kõrgele seadnud.

Kuna need mehed endale puhkust ei luba, tuli suht hiljuti välja teine üllitis Tōkyō zankoku keisatsu ehk meerika keeli Tokyo Gore Police (lavastas The Machine Girl'i eriefektimees Yoshihiro Nishimura), mis on treileri järgi otsustades vähemalt kümme korda pöörasem. Lisaks mängib peaosas minu absoluutne lemmik Eihi Shiina, nii et huvi on kõrgendatud. Aga Iguchi filmile seniks vabalt 8/10

Kadri Kõusaar: Magnus (2007)

Kadri Kõusaare keelatud tükki asusin vaatama ropu peavaluga, oli tunne, et tahaks otsa ette sada grammi morfiini süstida. Ükskõik millist filmi on nõnda teadagi sitt vaadata, aga tõtt-öelda valinuksin pigem lakkamatud migreenihood kui tund ja üksteist minutit seda neetud teost. Umbes nagu Poe novellis "Kaev ja pendel", mille peategelane on valmis hüppama põhjatusse kaevu, et mitte tulesurma surra.

Magnuse kangelane Magnus (Kristjan Kasearu) põeb kõigepealt lapseeas mingit kohutavat haigust, mis võimaldaks tal maksimaalselt 16. eluaastani välja vedada. Haiguse olemusest me erilist pilti ei saa, peale tagasihoidliku köha. Märksa õudsem sümptom on noore Magnuse komme oma vanematele aeg-ajalt surmast ohkida ja vahel ainitise pilguga kaugusse vahtida. On tal kaugelearenenud ADHD? Mis ajast see tappev on? Nii ehk naa, Magnus kasvab suureks ja kõik oleks pealtnäha justkui okei, kui ta masendavad maneerid aint süvenenud poleks. Peale selle ihkab ta endalt elu võtta.

Nagu päris

Kadri Kõusaare häguse arusaama järgi on enesetapp mingi sakraalne ja salapärane toiming, millest saab aru vaid tema. Niisiis on ta sellest kirjutanud raamatu (kes teab, ehk isegi kaks) ja et küll küllale liiga ei tee, oma eksistentsiaalsed mõtisklused ka filmiks keeranud. Tegelaskujud on eranditult blaseerunud, eriti Magnuse mastodonist isa (Mart Laisk) ja ka päss ise. Koos elavad nad eurokorteris, suplevad isa litsivahendamisega teenitud klotsis ja manustavad kokaiini, kanepit ja marki. Ja poeg tahab täiesti arusaamatul põhjusel endale kivi kaela panna. Kõik see on seosetu, kaalutu ja nihilistlik, ent Kõusaare ennastimetlevas nägemuses sügav ja mõistatuslik. Arusaadavalt ei tea hakkaja kineast suurt sittagi elust, mida kujutada püüab, ent teisalt ongi sääraste sotsioloogiliste sketšide autorid enamasti valdava osa elust kohvikumööbli rolli täitnud. Muide, kõige mõttetumaks teeb asja veel see, et keskne teema jääb paljuski täiesti tahaplaanile. Jäävad vaid needsamused vinjetid.

Magnus (Kristjan Kasearu)

Näitlejatööd on košmaarsed, peaasjalikult tänu Kristjan Kasearule. Ehkki ega tal palju teha lasta. Kasearu ülesanne seisneb peamiselt rauge pilguga taevasse vahtimises, suu paokil. Paokil suust tuleb tüütult tihti ka sigaretisuitsu, ikka aeglase hallikasvalkja joana, mis Kõusaare jaoks nähtavasti vaimustava efekti annab. Ahh! Ahhhhh! Vahel roomab Kasearu mööda seinaääri ja poetab puisel häälel kõlavaid nüridusi. "Mõtlesin, et lõikaks endal kõri läbi," ütleb ta ühes stseenis. "Eks meil kõigil ole oma hirmud ja kompleksid," ütleb ta teises. Etc. Mart Laisk (as Himself) on täitsa vaadatav, ent Merle Jääger, Marika Korolev ja kes veel on hea tava kohaselt sama elavad kui kehalahases Enn Anupõld. Kellel tekiks viimase suhtes mingi empaatia?

Ja nii see film läheb, üks stseen rahulolevamalt õõnsam ja primitiivsem kui teine. Magnus on umbes sama sisukas ja paeluv kui telefoniraamat, ent viimase puhul ei teki see ebamugav tunne, et selle valmimiseks kedagi külmalt ära kasutati. Fuck this. 1.2/10

Ryuhei Kitamura: Azumi (2003)

Azumi sündmused algavad sünge stseeniga, kus üheskoos üles kasvanud 9 poissi ja 1 tüdruk teevad paariks-loe, et siis valitud paariline kõigutamatuse märgiks ära tappa. Aset leiab see kõik millalgi peale aastat 1600, mil üks eraklik samurai on kasvatanud välja karja teismelisi tapamasinaid, et kõrvaldada 3 sõjapealikku, kes välja kujunevat riigivõimu ohustada püüavad. Ellu jäävad igal juhul 4 tüüpi ja tüdruk Azumi, mis on filmi edasist kulgu arvestades küllaltki soodne. Kaheks ja pooleks tunniks olnuks 9 mõttetut kaaslast natuke slishkam.

Niisiis asub Azumi, kes on mõõgaga üle mõistuse kibe käsi, oma mentori ja sõpradega teele. Erinevalt alguses nähtud sõbratapustseenist pole kõik järgnev eriti tõsine, aga õnneks ka mitte karikatuurne ega lame. Laibad hakkavad meloodilise roki saatel kuhjuma, sest üks vastaseid on kaval kui kurat ja mobiliseerib noorukeste hakklihamasinate vastu igasuguseid takistusi (201937 ühekaupa ründavat meest, nagu ikka). Sellest hoolimata pole Azumi väga hoogne film, aadrit lastakse pea katkematus rõhutatud aegluubis (sealt ilmselt ka 2 ja pool tundi pikkust). Melodraamat on filmi lõpuks natuke rohkem kui küll, aga noh, on ka manga järgi vändatud film ja eepilised teosed nõuavad eepilisi kaadreid. Päris efektne kaameramäng ja shefid looduspildid annavad neile aint juurde.

Kui mõõgad parajasti tegevuses pole, saame osa Azumi kahtlustest veredisko mõttekuses ja allasurutud soovist elada tavainimese elu, millest ta seni ilma on jäänud. No iseenesest on see kulunud värk, aga Aya Ueto mängib Azumi sisevaatlused kenasti välja, reserveeritult, peenelt ja teismelise maneere unustamata. See sobib kenasti kokku filmi pastelsete toonidega, toetab lineaarset süžeed ja on igati etem Azumi nn teisest rakendusest, mis seisneb ainitisel pilgul vaenlaste piidlemises, samal ajal kui puhur ta juukseid sasib. Azumi nelja sõbra ülesandeks on niigi peamiselt tapelda nagu jeekimid, pahelised tegelaskujud on jällegi huvitavad, eriti pompöösselt camp onnagata/retsidivist Bijomaru, kes on samuti mõõgaga ilgelt osav.

Bijomaru (paremal) on selles stseenis nagu Tõnu Kilgas

Aya Ueto kinnitamine peaossa on küllaltki lollikindel, kui kõik muu sitt juhtub olema, on Aya ikkagi silmale hea vaadata. Lihtne. Aga ei ole sitt, halvimal juhul vaadatav ja ka siis mingil seletamatul moel delikaatselt väärikas, nagu samuraile kohane. 6.7/10

Christopher Nolan: The Dark Knight (2008)

Karmapunktide jaotus: helisaaste -1; Batman, Pantera solist -1; loid dialoog -0.5; kahe molliga mees -0.5; holy wiretap, Batman -0.5; Heath Ledger 5; muu okei. 6.5/10

Fabrice du Welz: Calvaire (2004)

Alexandre Aja Haute tension ei olnud sugugi kõige halvem film omas nõmedal moel taassünni läbi elanud žanris. Tol ajal veel hoolika režissöörina venitas Aja välja tublid poolteist tundi peaaegu dialoogivaba toorest thrillerit, mida oli üksjagu raske mitte vaadata. Ühesõnaga, sisu vastas pealkirjale vaat et täielikult. Ka tundmatu suurus Fabrice du Welz on tubli olnud ja Aja'lt šnitti võtnud. "Calvaire" tähendab prantsuse keeli muuhulgas kohutavaid kannatusi ja paras piin on see tükk tõepoolest.

Filmi peakangelane Marc Stevens (2/3 filmist ohkiv, nuuksuv, kiunuv ja mögisev Laurent Lucas) on lõnguse moega rändlaulik, kes teenib elatist jõledate prantsuse šlaagrite esitamisega neile, kel sent surmale võlgu. Pühadeperioodil ühte pikemat sõitu ette võttes kaotab ta justkui tellitult ilmunud udus tee ning satub suvalisse maakolkasse. Kuna Stevensi furgoon otsustab ka otsad anda, pole tagasitee enam võimalik ning mees jõuab otsaga kohaliku asula võõrastemajja, mille ainus elanik Bartel (Jackie Berroyer) talle otsemaid oma kahtlast abi pakub, mis seisneb peamiselt Stevensile öömaja pakkumises ja ta masina remontimises. Mõistagi on Bartel nupust soodsalt nikastanud, Stevens aga tönkab asjade seisu üsna sitasti. Nähtavasti seetõttu, et tal on jäänud vaatamata kõik sedalaadi filmid, mille peategelased alatasa satuvad kuhugi, kus mobla ei tööta, kontakt tsivilisatsiooniga puudub, elanikud ilmselgelt näkku valetavad ja tagatipuks keegi seasulus emist trukib, nagu siin filmis. Mina oleks tõenäoliselt peagi maantee suunas kaksama pand, see molkus siin jääb aga süüdimatult paariks ööks paigale. Hästi tal ei lähe.

A glaza u njevo bõli dobrõje, dobrõje... Bartel (Jackie Berroyer)

Kes näinud, teavad, et John Boormani surematus Deliverance'is on stseen, kus paar maakaid relva ähvardusel Ned Beatty tegelasel püksid rebadele käsivad lasta. Fabrice du Welzile jättis see ilmselt kustumatu mulje, sest Calvaire'i õelad maakad on kõik viimseni Soodoma sepad. Lisaks on nad seletamatul moel musikaalsed, mida demonstreeritakse ühes klaveril saadetud tantsustseenis, mis omakorda valusalt Deliverance'i meelde tuletab. Calvaire'i stoorit võiks nimetada perssekukkunuks, ent enne tuleks välja selgitada, mida siin üldse stooriks nimetada. Filmi konks on selles, et Bartel peab Stevensit oma ammukadund abikaasaks, mis on juba iseenesest bullshit, ent nagu ilmneb, on ka teistel elanikel mingil müstilisel moel sama kiiks. Yeah right. Juba algusest peale ausõna peal koos püsinud arulage lugu laguneb filmi keskel sootuks laiali ning jõuab lõpuks punkti, kus du Welz täidab minuteid vaid vigiseva Lucas' ning maniakaalselt kraaksuva Berroyer'ga, mis tõtt-öelda tekitab tahtmise asjaosalistele pudrunuiaga sahtlisse lajatada. Irréversible'i operaatori Benoît Debie' kohati siiski ausatest püüdlustest siinkohal ei piisa.

Depressiivsed vallooni väikelinnad. Marc Stevens (Laurent Lucas)

Muuseas, ühes haaravalt dramaatilises stseenis laseb Lucas' mängitud tromboon end transiti akuga kolme meetri pealt nokauti visata. Lõusta suunas. Umbes nõnda seletamatult loll on ka see film. 1.8/10

Ilkka Järvi-Laturi: Tallinn pimeduses (1993)

Nojah, Eesti film. Me võime olla uhked Karlovy Vary ja Veneetsia filmifestivalidel saadud teise- või kurat-teab-mis-järguliste auhindade üle ja kui väga pingutada, ka tolle keelatud filmi näitamise üle Cannesis. Aga kui ausalt rääkida, kodanikud, on kodumaise kino seis küllaltki sitt. Meie kohustuslik patriotismiteos mitte ei stimuleeri, vaid simuleerib rahvustunnet, meie draamad on hallid, amorfsed ja pahaloomulised nagu ajukasvaja ning komöödiaid ei suuda me enam ammu teha. Ja ometigi on Eestis valminud meie seni ainuke caper film, mida on positiivselt hinnanud NY Times ja BBC, maininud CNN ja tunnustanud Quentin Tarantino ise.

Tallinn pimeduses on juba seetõttu küllaltki haruldane, ent tähelepanu Eestis on seni olnud pöördvõrdelise suurusega. Kinno saabus see alles 15 aastat peale valmimist ning ka siis viitsis seda kajastada aint Tiit Tuumalu. Viimasel on muide õigus, kui märgib, et välismaalastest filmitegijate töö Eestis on kahtlase kuulsusega. Küünlad pimeduses, Balti torm, kahtlased vene põnevikud... Pealegi, kuidas sellistele kulka preemiat anda?

Tallinn pimeduses on seevastu korralik film suuresti tänu eesti näitlejatele ja Rein Kotovi operaatoritööle. Paul Kolsby käsikiri on klassikaline caper, Heat'iga tegu pole, ent Roger Avary Killing Zoe kõlbab paralleeliks küll. Nagu viimanegi, on Järvi-Laturi film õnnestunud just küllaltki jõuliste ja omanäoliste tegelaskujude tõttu. Peeter Oja kehastatud hillitsetult õel sotsiopaat või Enn Klooreni ehe permikas on vabalt parimad osatäitmised Eesti filmi ajaloos ja ega teistegi näitlejatööde puhul midagi mögiseda ole. Juba seetõttu, et ilulugemiseni, kodumaise kino kurja needuseni, ei lasku keegi. Jaan Tätte teeb lisaks ka hindamatu teene ning lahkub ekraanilt pauguga. Pauke on siin muuseas ohtralt. Nii et 5+.

Teised viis punkti saab film 90ndate alguse Eesti olustiku maksimaalse lüpsmise eest, ligi kaks kolmandikku filmist hõlmav must-valge-tahmane pilt annab sellest üpris tõetruu pildi. Kes mäletab, siis 90ndate algul valgustasid Tallinna aint nõukaaegsed seasilmad ja seal, kus neid parasjagu läbipõlemise või vägivallatsemise tõttu põlemas polnud, võis pimeduse varjus vabalt üle kurgi saada. Ühesõnaga, mitte just meeldivaim linn. Rahvas oli teisalt mõistagi valdavalt eksalteerunud, kes vabaduse, kes turumajanduse lõhnadest. Kotovi jäädvustuses on see pilt kustumatum kui mälestus Salmonitest ja vähemalt sama jube ja nihestatud kui mõni Otto Dixi maal.

Muidugi pole see tükk mingi filmikunsti tippteos, kes vinguda ihkab, leiab näiteks kindlasti, et stoori on kohati jaburast jaburam ja nõnda edasi. Caper ei olegi samas liig tõsine ja loogikat järgiv žanr ning Tallinn pimeduses on pigem koerairvega tehtud teos (vt Hardi Volmeri tööd), milles võib teoreetiliselt peituda tema õnnestumise saladus. Õnnestunud eesti film on alati rariteet ja verstapost, mistõttu on Tallinn pimeduses ehk isegi olulisem suurus kui arvata võime. Ma väidan siiani, et eesti film kannatab liigse kõhukinnisuse all, mis on ebaprofessionaalsuse üks tunnusmärke. Tehke vabalt, raisk, ärge olge nii teatraalsed. Kui muu ei aita, vaadake Tallinna pimeduses. Sest see on haruldane pärl. 7.2/10

Frank Darabont: The Mist (2007)

Kaasaja Hollywoodi arusaam õudusfilmi olemusest on nüri nagu need filmid isegi. Eli Rothi jm novaatorite splatter on sama peen ja irooniline kui hoogusattund Vassili Savka, Frank Darabonti The Mist aga seevastu on hea, väikese eelarve ja terve mõistusega tehtud tagasivaade aega, mil Hollywoodis ka arukamat laadi horrorit toodeti, Invasion of the Body Snatchers '78 ja The Thing tulevad näiteks meelde. Lugu on lihtsamast lihtsam, suvalise väikelinna ujutab üle ebamaiselt tihke udu ja varustatud vaid infoga, et kes iganes sellega kokku puutub, on koheselt perses, lukustab kari inimesi end kohalikku ostukasse (a la Säästumarket, ent vähem jube ja päris toiduga varustatud). Nagu sellistel puhkudel kombeks, on kodanikud peatselt üksteise kraes kinni, vaatamata faktile, et udust ilmutab end aeg-ajalt kõikvõimalikke verejanulisi elukaid. Inimeste sattumine kriisiolukorda annab ühtlasi võimaluse soodsaks allegooritsemiseks USA ühiskonna teemal ja seda tehakse piisavalt õnnestunult ja subtiilselt, et filmi retroõuduka tuum terveks jätta. Lõpplahendus on sealjuures enam-vähem sama kõle kui Body Snatchersis, ehk siis jahmatavalt, müstiliselt kõle. Ei mina tea, kuidas Darabont stuudiohärgadelt selle välja masseeris. 6.9/10

Veri, ei mingit kahtlust

In memoriam püha kolmainsuse renessanss

2002-2008