Kadri Kõusaar: Magnus (2007)

Kadri Kõusaare keelatud tükki asusin vaatama ropu peavaluga, oli tunne, et tahaks otsa ette sada grammi morfiini süstida. Ükskõik millist filmi on nõnda teadagi sitt vaadata, aga tõtt-öelda valinuksin pigem lakkamatud migreenihood kui tund ja üksteist minutit seda neetud teost. Umbes nagu Poe novellis "Kaev ja pendel", mille peategelane on valmis hüppama põhjatusse kaevu, et mitte tulesurma surra.

Magnuse kangelane Magnus (Kristjan Kasearu) põeb kõigepealt lapseeas mingit kohutavat haigust, mis võimaldaks tal maksimaalselt 16. eluaastani välja vedada. Haiguse olemusest me erilist pilti ei saa, peale tagasihoidliku köha. Märksa õudsem sümptom on noore Magnuse komme oma vanematele aeg-ajalt surmast ohkida ja vahel ainitise pilguga kaugusse vahtida. On tal kaugelearenenud ADHD? Mis ajast see tappev on? Nii ehk naa, Magnus kasvab suureks ja kõik oleks pealtnäha justkui okei, kui ta masendavad maneerid aint süvenenud poleks. Peale selle ihkab ta endalt elu võtta.

Nagu päris

Kadri Kõusaare häguse arusaama järgi on enesetapp mingi sakraalne ja salapärane toiming, millest saab aru vaid tema. Niisiis on ta sellest kirjutanud raamatu (kes teab, ehk isegi kaks) ja et küll küllale liiga ei tee, oma eksistentsiaalsed mõtisklused ka filmiks keeranud. Tegelaskujud on eranditult blaseerunud, eriti Magnuse mastodonist isa (Mart Laisk) ja ka päss ise. Koos elavad nad eurokorteris, suplevad isa litsivahendamisega teenitud klotsis ja manustavad kokaiini, kanepit ja marki. Ja poeg tahab täiesti arusaamatul põhjusel endale kivi kaela panna. Kõik see on seosetu, kaalutu ja nihilistlik, ent Kõusaare ennastimetlevas nägemuses sügav ja mõistatuslik. Arusaadavalt ei tea hakkaja kineast suurt sittagi elust, mida kujutada püüab, ent teisalt ongi sääraste sotsioloogiliste sketšide autorid enamasti valdava osa elust kohvikumööbli rolli täitnud. Muide, kõige mõttetumaks teeb asja veel see, et keskne teema jääb paljuski täiesti tahaplaanile. Jäävad vaid needsamused vinjetid.

Magnus (Kristjan Kasearu)

Näitlejatööd on košmaarsed, peaasjalikult tänu Kristjan Kasearule. Ehkki ega tal palju teha lasta. Kasearu ülesanne seisneb peamiselt rauge pilguga taevasse vahtimises, suu paokil. Paokil suust tuleb tüütult tihti ka sigaretisuitsu, ikka aeglase hallikasvalkja joana, mis Kõusaare jaoks nähtavasti vaimustava efekti annab. Ahh! Ahhhhh! Vahel roomab Kasearu mööda seinaääri ja poetab puisel häälel kõlavaid nüridusi. "Mõtlesin, et lõikaks endal kõri läbi," ütleb ta ühes stseenis. "Eks meil kõigil ole oma hirmud ja kompleksid," ütleb ta teises. Etc. Mart Laisk (as Himself) on täitsa vaadatav, ent Merle Jääger, Marika Korolev ja kes veel on hea tava kohaselt sama elavad kui kehalahases Enn Anupõld. Kellel tekiks viimase suhtes mingi empaatia?

Ja nii see film läheb, üks stseen rahulolevamalt õõnsam ja primitiivsem kui teine. Magnus on umbes sama sisukas ja paeluv kui telefoniraamat, ent viimase puhul ei teki see ebamugav tunne, et selle valmimiseks kedagi külmalt ära kasutati. Fuck this. 1.2/10