Nojah, Eesti film. Me võime olla uhked Karlovy Vary ja Veneetsia filmifestivalidel saadud teise- või kurat-teab-mis-järguliste auhindade üle ja kui väga pingutada, ka tolle keelatud filmi näitamise üle Cannesis. Aga kui ausalt rääkida, kodanikud, on kodumaise kino seis küllaltki sitt. Meie kohustuslik patriotismiteos mitte ei stimuleeri, vaid simuleerib rahvustunnet, meie draamad on hallid, amorfsed ja pahaloomulised nagu ajukasvaja ning komöödiaid ei suuda me enam ammu teha. Ja ometigi on Eestis valminud meie seni ainuke caper film, mida on positiivselt hinnanud NY Times ja BBC, maininud CNN ja tunnustanud Quentin Tarantino ise.Tallinn pimeduses on juba seetõttu küllaltki haruldane, ent tähelepanu Eestis on seni olnud pöördvõrdelise suurusega. Kinno saabus see alles 15 aastat peale valmimist ning ka siis viitsis seda kajastada aint Tiit Tuumalu. Viimasel on muide õigus, kui märgib, et välismaalastest filmitegijate töö Eestis on kahtlase kuulsusega. Küünlad pimeduses, Balti torm, kahtlased vene põnevikud... Pealegi, kuidas sellistele kulka preemiat anda?
Tallinn pimeduses on seevastu korralik film suuresti tänu eesti näitlejatele ja Rein Kotovi operaatoritööle. Paul Kolsby käsikiri on klassikaline caper, Heat'iga tegu pole, ent Roger Avary Killing Zoe kõlbab paralleeliks küll. Nagu viimanegi, on Järvi-Laturi film õnnestunud just küllaltki jõuliste ja omanäoliste tegelaskujude tõttu. Peeter Oja kehastatud hillitsetult õel sotsiopaat või Enn Klooreni ehe permikas on vabalt parimad osatäitmised Eesti filmi ajaloos ja ega teistegi näitlejatööde puhul midagi mögiseda ole. Juba seetõttu, et ilulugemiseni, kodumaise kino kurja needuseni, ei lasku keegi. Jaan Tätte teeb lisaks ka hindamatu teene ning lahkub ekraanilt pauguga. Pauke on siin muuseas ohtralt. Nii et 5+.
Teised viis punkti saab film 90ndate alguse Eesti olustiku maksimaalse lüpsmise eest, ligi kaks kolmandikku filmist hõlmav must-valge-tahmane pilt annab sellest üpris tõetruu pildi. Kes mäletab, siis 90ndate algul valgustasid Tallinna aint nõukaaegsed seasilmad ja seal, kus neid parasjagu läbipõlemise või vägivallatsemise tõttu põlemas polnud, võis pimeduse varjus vabalt üle kurgi saada. Ühesõnaga, mitte just meeldivaim linn. Rahvas oli teisalt mõistagi valdavalt eksalteerunud, kes vabaduse, kes turumajanduse lõhnadest. Kotovi jäädvustuses on see pilt kustumatum kui mälestus Salmonitest ja vähemalt sama jube ja nihestatud kui mõni Otto Dixi maal.
Muidugi pole see tükk mingi filmikunsti tippteos, kes vinguda ihkab, leiab näiteks kindlasti, et stoori on kohati jaburast jaburam ja nõnda edasi. Caper ei olegi samas liig tõsine ja loogikat järgiv žanr ning Tallinn pimeduses on pigem koerairvega tehtud teos (vt Hardi Volmeri tööd), milles võib teoreetiliselt peituda tema õnnestumise saladus. Õnnestunud eesti film on alati rariteet ja verstapost, mistõttu on Tallinn pimeduses ehk isegi olulisem suurus kui arvata võime. Ma väidan siiani, et eesti film kannatab liigse kõhukinnisuse all, mis on ebaprofessionaalsuse üks tunnusmärke. Tehke vabalt, raisk, ärge olge nii teatraalsed. Kui muu ei aita, vaadake Tallinna pimeduses. Sest see on haruldane pärl. 7.2/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar