Ruben Fleischer: Zombieland (2009)

Kunagi protesteeris Simon Pegg tänapäeva zombide atleetlikkuse üle, ent tundub, et George A. Romero poolt patenteeritud kohmakad ja aeglased jeekimid on jäädavalt ajalugu. Danny Boyle, kelle 28 Days Later polnud tehniliselt küll zombifilm, avastas Peggi hinnangul järgnevate põlvede jaoks selle olulise fakti, et üliinimlikult kiired vaenlased lisavad asjale kõvasti actionimaiku ja istuvad seega keskmisele kinoskäijale nagu valatud. Nagu Jurassic Park'is, milles peamiseks küsimuseks oli, kas saurused saavad teadlase A või jahimehe B kätte enne, kui viimane mõne ukseni või šahtini või muu selliseni jõuab.

Zombieland on selles mõttes uue kooli zombitükk, ent sellise tempoga, et nitroga varustatud kooljad istuvad siia ideaalselt. Peale selle on tegu komöödiaga, nii et konventsionaalsused ei peagi erilist rolli mängima (v.a üks, millest hiljem juttu). Esimesed 5-10 minutit teevad Zombieland'i sisu omamoodi geniaalselt selgeks. Jesse Eisenbergi mängitud peategelane kirjeldab kaadri taga kuiva irooniaga oma loendamatuid ellujäämisprintsiipe ja selle illustreerimiseks näeme suvalisi stseene zombirünnakutest. Zombistunud mudilane lohiseb auto järel, jättes maha pikad punased jutid ning autot juhtiv moor omakorda lendab läbi tuuleklaasi nagu lepateivas, maandub näoli asfaldil ja kaamera ei vaata korrakski kõrvale. Julge värk.

Järgnev süžee on selline, mille võinuks vabalt kirjutada hamster, road-movie vaimus ajuvabadus, kus sümpaatne tolgus (Eisenberg), nupust nikastanud maakas (tavapäraselt lahe Woody Harrelson), peategelase armuobjekt (Emma Stone) ja tolle väikeõde (Abigail Breslin) neljakesi L.A.-sse põrutavad. Zombisid lastakse sõelapõhjaks ohtralt ja laias laastus on see filmi üks põhilisi pointe. Neile saab edukalt virutada kurikaga, banjoga või isegi klaveriga. Aga tegelaskujud on südamlikult üles ehitatud ja nendevaheline dialoog päris nutikas ja koomiline, mis hoiab filmi algusest lõpuni veepinnal. Ehk isegi veepinna kohal.

Kuigi mul on üks kaebus - zombid ise ei kujuta erilist ohtu. Zombide tegelikuks supervõimeks pole mitte inimliha katkumine, vaid massiga löömine. Nad on võimatult tölbid, ent neid on masendavalt palju ja viimaks ujutab otsatu zombiarmaada üle ka kõige visamad inimesed. See on teada-tuntud kujund ja žanri baaselement. Zombieland'is aga ei aita neid isegi Boyle'ilt päritud kiirus, ka kõige sitemas seisus viibides lasevad peategelased nad vinge koreograafiaga alla ja teevad sääred. Isegi kahju hakkab. Üks hea viide siiski on, nimelt kui kõrvalosas esinev kuulsus demob nippi, millega ka zombistunud maailmas massi sulanduda. Üldjoontes pretensioonitu ja kerge tükk, pädev vastus Peggi enese Shaun of the Dead'ile. 7.0/10

George A. Romero: Bruiser (2000)

Withnail & I režissööri Bruce Robinsoni geniaalses satiiris How to Get Ahead in Advertising satub kopiraiter Dennis Bagley (Richard E. Grant) oma tööga seoses eetilisse kriisi ja hakkab avalikult tarbijaühiskonda manama. Samal ajal tekib ta kaelale kõnelev, Bagley enese välimusega paise, kellele ta peremehe aktiivne jutlustamine sugugi ei meeldi. Paise hakkab Bagley'le jalamaid halba keemiat pähe ajama, kuni viimane täielikult segaseks läheb. Puänt filmi lõpus on eriti hea. Mitte ilmaasjata ei soovitanud Bill Hicks kõigil marketingi-inimestel endale kuul pähe lasta.

Ka Bruiseri peategelane Henry Creedlow (Jason Flemyng) töötab reklaamialal ja on kohutavas identiteedikriisis. Creedlow on wannabe jupi ja tühine tolgus, keda kõik oma lõbuks üle lasevad. Aeg-ajalt fantaseerib ta sellest, kuidas ta kõik päheistujad vägivaldselt tapab. Ühel hommikul avastab ta, et ta nägu on moondunud valgeks ja ilmetuks maskiks, mis ei tule ära, vaid käitub nagu ehtne lõust. Nagu Dennis Bagley paisegagi, tundub Creedlow' maski nägevat vaid selle omanik ise. Vahe on aga selles, et Creedlow paneb kohe kuuli rauda, et kõigile tina anda. Film ise on maksimaalselt totter ja erakordselt odava välimusega, nagu midagi Kanal 2 kesköisest programmist. Flemyng oleks justkui ränkade anesteetikumide mõju all ning pahelist tegelist kehastava Peter Stormare sooritus on konkreetselt masendav.

Lugusid, kus tavaline hall kodanik protestanliku eetika ja kapitalismi vaimu peale lõplikult vihastab ja relva järele haarab, on teadagi ohtralt. Joel Schumacheri Falling Down oli selles mõttes hea film, et peategelase Michael Douglase laamendamine oli egotripi asemel ajendatud tõsisest psüühikahäirest. Ta oli pilgeni sajoobi täis, ent segaduses ja masendunud nagu automootorisse roninud kass. Ta seisund oli hirmutav. Charles Bronson ta ei olnud.

Märksa sagedamini omistatakse nupust nikastanud valgekraedele aga kangelase oreool, nagu Prantsuse vastupanuliikumisele või midagi. Death Wish, Fight Club ja paraku ka Bruiser levitavad seda ajuvaba fantaasiat mõnuga. Vonneguti "Tšempionide eines" läks Dwayne Hoover näiteks segaseks seetõttu, et oli lugenud Kilgore Trouti iseenesest heade ning õigete kavatsustega kirjutatud raamatut, mis sugereeris talle, et kõik siin planeedil on robotid, väljaarvatud Dwayne Hoover. Umbes nagu Carpenteri They Live'is. Romero ühiskonnakriitika tema zombielugudes on tavaliselt tabav, kuid Bruiseri point on fantastiliselt labane. Labasemalt kujutas seda ainult hiljutine kassahitt Wanted, mis ütles vaatajale otse, et ta on mõttetu munn ja peaks selles osas midagi ette võtma, näiteks Wantedi DVD tellima.

Tarbijaühiskond on mõistagi huinja, ent kriitikat selle aadressil saab teha teisiti ja paremini, nagu Bruce Robinsoni film on tõestanud. Peavooluga kaasa minek oli vähemalt eile meie kõigi vaba valik. Keegi ei sunni sind võtma seda, toda ja kolmandat liisingut, osalema osturallil, pikendama peenist ja sööma psühhofarmakone. Süüdi oled seega peamiselt sa ise. Ja sa pole vähemalgi määral eriline - miljardid inimesed siin planeedil tahavad olla just niisama erilised. Kahma lutti. 2.3/10

Catherine Hardwicke: Twilight (2008)

T**a küll, aeg lendab. Vahepeal olen ma registreerinud õige mitu linateost, ent ükski pole piisavalt morjendanud, et neist midagi kirjutada. Ka Cannes'i žüriisse ei pääsenud ma sel aastal. Mille poolest on Asia Argento minust etem? Ah?

Vihast ja solvumisest tingituna vaatasin niisiis ära Twilighti, ühe neist filmidest, mida olen vältinud nagu ebolaviirust või transseksuaalseid prostituute. Muuseas olgu kohe öeldud, et tegemist pole sugugi niiväga ilge tükiga. Ma tean, et see on sisuliselt ühe religioosse doktriini ümberjutustus ja seega teatud mõttes väärastunud, umbes nagu jõulukalender, mille iga luugi taga on shokolaadi asemel goatse või tubgirl. Aga see esialgu selleks. Kesksel kohal on siin siiski vampiirid ja vampiirid meeldivad absoluutselt kõigile. Siin kaks ikooni kino ajaloost:



Üks neist vampiiridest sööb brokolit, mängib pesapalli, pole 100 aastat seksinud (ei kohanud "seda õiget"), sädeleb päevavalguse käes ja sõidab keskklassi pereautoga. Kihvu tal pole ning nimi on ka lame - Edward. Vana kooli vampiiride nimed olid tavaliselt eksootiliste idabloki tunnustega, nagu "Orlok" või "Valek". Oleks Edward zombie, kõneleks ta tõenäoliselt artikuleeritult ja kõnniks nagu aristokraat.

Naistega on tal ka isemoodi. Krahv Orlok kasutas neid toiduks, ent Edward on vooruslik ja tema jaoks on see värk komplitseeritum - nagu ameeriklaste jaoks ikka. Väljavaade, et noored esimese asjana SEDA võiksid teha, ei ole eriti romantiline ja nii ongi Edwardile pidur peale kirjutatud. Liigse erutuse korral hakkab ta jalamaid purema, olgugi et tegu on tolle absoluutselt õige tüdrukuga, keda 100 aastat ootama pidi. Muidugi pole aktiivne seks jm sedalaadi lugudes kaugeltki mõni standard, ent Twilight ei käsitle intiimsuhteid eriti oskuslikult. Neile on omistatud teatav ebameeldivalt tähenduslik roll, stiilis enne abieluvoodit ei pea sina... jne. Oleks Edward tavaline päss, võiks sellest aru saada, ent ta on 100-midagi-aastane vampiir, for faks seik, milles peitubki teatav paradoks. Vampiirid on dekadentlikud ja verejanulised olendid. Juba Bram Stoker teadis, et orgiad ja bakhanaalid on nende rida. Kokkuvõtteks olete te, 21. sajandi vampiirid, sakkerid.

Aga pole mõtet filmi selliste asjadega enda jaoks ära rikkuda, üldjoontes on Twilight kena ja klassikaline viktoriaanlik armastuslugu. Tänu selle eest võlgneme ilmselt režissöör Catherine Hardwicke'ile, kelle eelmine teismeliste elu kujutav film Thirteen on selle kõrval küll kui 120 Soodoma päeva. Stephenie Meyeri raamatust on ta suutnud teha täiesti söödava tüki, mida ei maksa teismeliste tüdrukute ja kahtlaste mormooni pereemade freakshow alla liigitada. Robert Pattinson ja Kristen Stewart teevad tublit tööd ja nendevaheline keemia on valdavalt sahhariinivaba. Sellest piisabki, muud ei maksa eeldada. 5.5/10

Christopher Smith: Severance (2006)

Euroopa Liit pole oma missiooniga hakkama saanud. Kuidas Ida-Euroopa riigid ka ei pingutaks, on meil ikka küljes mingi hämar stigma. Ütlen "meie", kuna jutud sellest, nagu kuuluks meie riik ikkagi Põhja-Euroopa eksklusiivklubisse, on bollocks. Õhtumaades oleme me ühed raudse eesriide tagant valla päästetud guulid kõik. Paradoksaalsel moel saavad jalaga aga peamiselt need edukamad meist, näiteks Tshehhi, Slovakkia ja Ungari. Barrandovi stuudio tuleks sellise jultumuse eest Hollywoodile sulgeda. Fuckin' Juudased.

Slovakkia sai "kuulsaks" Eli Rothi vingelt halva Hosteli-seeriaga ning Severance on lugu sellest, kuidas Ungarisse minna ei maksa. Põhjuse võib tuletada filmi nimest - "Severance" kõlab natuke nagu "Deliverance", või kuidas. Lugu algab igal juhul sellega, et kari ühe USA-Briti relvafirma Londoni filiaali töötajaid sõidab nimetusse Ungari kolkasse meeskonnatööseminarile. Mida keegi (peale vaataja) ette ei näe, on peateed tõkestav langenud puu, mistõttu minnakse ringiga läbi metsa - kus, nagu Ungaris ikka, pesitseb kari hambuni relvastatud vene kõrilõikajaid.

Severance peaks justkui olema õuduskomöödia, ent see määratlus ei klapi hästi. Koomiline ta vähemalt väga ei ole, mis tuleneb pigem sitasti paigutatud, suuresti stereotüüpidele tuginevast vesisest huumorist. Meeskonnas on saamatu ülemus, ülbe jupilik tüüp, iseseisev naisterahvas, rõõmsameelne tallalakkuja ning Danny Dyer, nagu ikka oma ainuvõimalikus töölisklassi rullnoka rollis. Ta näeb välja nagu kihvadeta morsk ning manustab vahetpidamata drooge, mis tekitab küsimuse, milles ta tööülesanded võiksid seisneda. Aga kuna ükski ülejäänud mõttetuist valgekraedest heerose rolli ei sobi, on Danny Dyer ühes lamedate one-lineritega vajalik. Õnneks pole ta oma ärritavaimas vormis.

Horrorielement jätab samas ka soovida, ehkki sündmuste algfaasis on paar osavalt lahendatud pingekruvimisstseeni. Jamaks pöörab asi siis, kui horrori allikas oma naeruväärset nägu hakkab näitama. Tapahimulised vene komandod? Ma saan aru, et seda osa peaks justkui tõsiselt võtma, ent oma kummimantlite ning naistesukkadest tehtud maskidega meenutavad nad pigem pedofiile. Ka mingit usutavat tausta pole neile külge poogitud, ehkki on märke, et keegi on siiski püüdnud käsikirja vastavalt täiendada. Keegi õnnetu, kellele tõenäoliselt öeldi "sorry, aga kuna meil on siia juba automaatidega alasti naised sisse kirjutatud, läheks asi liiga pikaks". Eelmainitud relvastatud alasti naiste ainus point on olla Danny Dyeri tegelaskuju mõtteline osa. Need asjad käivad kokku nagu yin ja yang.

Teised näitlejad (eriti Andy Nyman) teevad mis suudavad, nii et paar punkti võib panna. Ehkki Severance on siiski üsna pask, tavapärane ja isikupäratu nagu kirjaklamber. Hoiduge. 2.7/10