Isabel Coixet: Map of the Sounds of Tokyo (2009)

Frederick Forsythi "Šaakali päevas" vaigistab ropu raha eest Charles de Gaulle'i vagaseks tegema palgatud eponüümne palgamõrtsukas oma OAS-i tööandjate kõhklused lihtsa suulise kinnitusega, et ta on väärt iga viimset kui senti. Seda ta ka on - kohutavalt külm ja igasuguse empaatiata tapamasin, kes koristab pikemalt mõtlemata teelt kõik inimesed, kes talle kuidagigi takistuseks võiksid saada. Hiljem saab ta muidugi kuuli kerre, küll aga mitte enda taktikalise vea tõttu. Tatikapõlves toda raamatut lugedes imponeeris Šaakali tegelaskuju mulle päris korralikult.

Isabel Coixet' letargilise ja tarbetuid pateetilisi žeste pilduva draama peategelane Ryu (Rinko Kikuchi) töötab samuti palgalise tapjana, varjates seda päevase haltuuraga kalaturul. Tema järgmiseks tööotsaks on kõrvaldada karvane hispaanlasest veinikaupmees (Sergi López), kelle tüdruksõber on hiljuti eneka teinud, fakt, milles meest süüdistab plika isa (Takeo Nakahara). Coixet on olulised narratiivi elemendid laenanud Bertolucci filmist Last Tango in Paris ja vastavalt sellele päädib Ryu ja hispaanlase esmakohtumine muidugi voodis - Pariisi-teemalises love hotel'is, kus taustaks mängib jaapanikeelne versioon La vie en rose'ist, Lópezel on seljas tagi nagu Brandol kunagi ja seks käib puiste repliikidega à la "Püksid maha, naine!"

Ryu enese tegelaskuju toob paratamatult meelde ühe teise askeetliku ja sõnaahtra palgamõrtsuka, keda kunagi kehastas Jean Reno. Léoni vaimus mängib siingi kandvat rolli üks levinud ja mõneti ebaloogiline stamp, mille kohaselt avaldub väidetavalt külmaverelistes oma ala ekspertides sobival hetkel mõni külgepoogitud inimlik tahk. Forsythi Šaakal näiteks ei kõhelnud oma armuafääridele kiiret ja vägivaldset lõppu tegemast, kui need ta tööd takistama kippusid - ent teisalt polnud ta ka mõeldud lugejas sümpaatiat äratama. Iseenesest toimis see võte Léonis kenasti, ainult et jätab siin üpriski pealesunnitud mulje. Coixet on soorollid ära vahetanud ja näikse mängivat apokrüüfilisele faktile õrnema soo haavatavusest, kuid enesekindla ja tahtejõulise karakterina olnuks Ryu märksa paeluvam. Veenvusele ei aita kaasa asjaolu, et Sergi Lópeze mängitud David on umbes sama karismaatiline ja meeldiv kui purk knopkasid.

Usutavam on Takeo Nakahara leinava isa rollis, kelle saatus tundub toimuva taustal üsna ebaõiglane, nii kuni lõputiitriteni välja. Reklaamitaustaga Coixet pakub ohtralt stiliseeritud pildikesi Tokyost, mis on vaieldamatult kenad, ent peale selle emotsioonitu slideshow' siit suurt midagi ei leia - ausatele kavatsustele vaatamata on Map of the Sounds of Tokyo lõppkokkuvõttes kuidagi õõnes ja tõtt-öelda erakordselt igav, n-ö not my cup of sake. 4.0/10

Pierre Morel: Taken (2008)

Läinud aasta lõpul pandi muidu nii rahulikus ja idüllilises Leedus toime koletu veretöö. Kesk päist päeva lasti Vilniuse kesklinnas auguliseks ringkonnakohtunik ja eeskujulik kodanik Jonas Furmanavicius. Esialgu kahtlustati aadrilaskmises allilma kätt, ent hiljem selgus, et teo pani toime muidu märkamatu pereisa Drasius Kedys. Tuli välja, et Furmanavicius oli ühes „sõpradega“ seksuaalselt kuritarvitanud Kedyse tütart ja kui viimase loendamatud protestid võimukandjatele tulemust ei andnud, pani mees kuuli rauda. Seejärel kadus Drasius Kedys nagu tina tuhka.

Võib oletada, et hetkel, mil Kedys ringkonnakohtuniku maha kõmmutas, oli ta meeleheitest räsitud ja segane. Mis täpselt Kedyse peas toimus, on ebaselge, ent õige kahtlase pildi maalib sellest sarnast teemat käsitlev Taken, milles Liam Neeson sarnastel põhjustel elegantse külmaverelisusega amokki jookseb. Neeson on mees, kelle tütar röövitakse Pariisis, et temaga prostitutsioonivõrgustikus äri teha. Neeson on ühtlasi endine roheline barett ja pidurdamatu tapamasin, mis annab talle näiteks Drasius Kedysega võrreldes teatava eelise.

Neesoni tegelane on ka võrdlemisi kurb kuju, stereotüüpne naisest lahus elav ja oma last harva nägev üksildane, ent heasüdamlik mees, kes peab lisaks kannatama alandust naise uue elukaaslase näol – viimane on vajalikult õlise olemisega päss, kellel on rohkem pehmeid väärtusi ja muidugi rohkem nutsu. Alandavam olnuks ehk ainult, kui Neesoni nimi lisatuks justiitsministeeriumi elatusraha maksmisest hoiduvate pereisade bläkklisti.

Rahast hoolimata puuduvad uuel elukaaslasel teadmised Krav Magast ja ennastsalgav isainstinkt (ja Charles Bronsoni instinkt), millega varustatult Neeson Pariisi sõidab, et tütar iga hinna eest Elboonia või Albaania vms maffialt tagasi saada. Gängsteritele lisaks on mängus ka mõned stereotüüpselt räpased politseinikud ja viimaks isegi araabia naftaparunid, mis on tegelikult parasjagu jabur. Vahet siiski pole, sest Neeson küsimusi ei esita – ühtedel murrab ta kaelad, tulistab teisi näkku ja rakendab vähem õnnelike peal piinamismeetodeid, millelt Jack Bauer kindlasti šnitti võiks võtta. See kõik on sõnulseletamatult maskuliinne. Testosteroonitase on sedavõrd kõrge, et mu seljale kasvasid karvad.

Režissöör Pierre Moreli otsus peaossa Liam Neeson mahutada on peaaegu saatanlikult kaval. Neeson on karismaatiliselt isalik ja zen ning endiselt hea näitleja, mis muudab filmi paar kraadi vaadatavamaks – stoori on küll vana lineaarne bullshit, ent ikkagi on huvitav näha, kuidas Neeson Seagali vmt asemel talitaks. Noh, samal viisil tegelikult. Loota võib ainult, et need justiitsmini listis olevad näod sel teel riigiametnikele kätte maksma ei hakka. 3.4/10

Christian Alvart: Pandorum (2009)

Kui kosmosehorrorist rääkida, siis tõeliselt epohhiloov film polnud mitte Alien ega mõni selle järgedest, vaid Event Horizon. Mõned võivad teile väita, et üks olulisemaid žanri defineerivaid stseene oli see, kus John Hurt lauale röötsakile vajub ja peletis ta rinnakorvist välja murrab, ent tegelikult oli see ikkagi moment, kus Sam Neilli dr. Weir ütleb mõistatuslikult "...but I AM home" ja pimedusse tagurdab. Või see, kus Richard T. Jones jetpackiga kaptenisilla aknasse põrutab. Maagiline.

Event Horizoni lavastaja Paul W. S. Anderson pole hiljem millegi mõistlikuga hakkama saanud, ent mitte just üllatuslikult ilutseb ta nimi sakslase Christian Alvarti värske kosmoseõuduka produtsentide reas. Pandorum on klassikaline žanrifilm, milles kosmonaut Ben Foster virgub hibernatsioonist mõõtmatult suures ja pealtnäha mahajäetud kosmoselaevas, omamata sealjuures halli aimugi sellest, kes ta on või kelle asja ajab. Peagi koidab talle, et laeva eesmärk on transportida tuhandeid inimesi põhjakäinud planeedilt Maa ühele vastavastatud elamiskõlbulikule taevakehale. Ent vahepeal on miski rappa läinud ja inimloomade asemel elutseb laevas terve koloonia ilgeid peletisi. Viimased on, nii muuseas, ka inimsööjad.

Kõik see on äärmiselt taaskäideldud, ent õige lõbus ja kui tiitrid jooksma hakkasid, oli mul rahulolev lõust ees. Laias laastus on Pandorum Event Horizoni täieõiguslik vaimne järglane - isegi dr. Weir on platsis - ent kuna Event Horizon oli sajandi suurfilm, on see ainult kiiduväärt. Kujunduse ja näitlejatöödega on küllaltki märklaua keskele tabatud - kosmoselaev on sobivalt jube katakomb ja juba ainuüksi Foster veab filmi lõdva randmega välja. Kui päris aus olla, võinuks nende kuradi koletiste rolli muidugi korralikult piirata ja mitmed asjad ei meigi kapitaalselt senssi, näiteks see, et suvalised ökoteadlased on juhtumisi ka doktorikraadiga shotokan-karates.

Pandorumis on tegelikult päris häid psühholoogilise horrori elemente. "Pandorumi" all mõistetakse kosmosetingimustes siginevat maniakaalset psühhoosi ja ilmselgelt on nähtamatu vaenlase olemasolu parem stardipositsioon paeluva süžee suunas kui avastus, et fuck, ikkagi on vaja lasta alla terve naeruväärselt disainitud koletiste armee. Alvart on Andersonilt laenanud ja esikohale paigutanud just selle viimase populistliku lähenemise, mis sõidab muidu osavalt maalitud luupainajale ebavajalikult sisse. Iroonilisel kombel suutis Anderson Event Horizonis sellest hoiduda ja olnuks Alvart sama tark, saanuks Andersoni omast etemagi tüki. Aga noh, kärab ka nii - lõpus, muuseas, on päris andekas puänt. Ja kellele Antje Traue ei meeldinud, käigu kuu peale. 7.0/10

Quentin Tarantino: Inglourious Basterds (2009)

Väidetavalt töötas Quentin Tarantino oma viimase käsikirja kallal 10 aastat. Fakt, et mõni oma ala suurmeister ühe taiesega nõnda kaua vaeva on näinud, annab lõpp-produktile alati teatava oreooli. Võrdluse korras teame näiteks ajaloost, et Michelangelo Buonarroti maalis Sixtuse kabeli lage korralikud 4 aastat, ent Inglourious Basterdsit paraku selle ligidusse paigutada ei saa - lähim võrdlus oleks Windows Vista, mida Microsoft proges 5 aastat.

Sarnaselt Vistaga on Basterds tuubil täis kulunud võtteid ning kasutut paska. Film algab spagetivesterni akordide halvaendelisel tininal, kuid see halvaendelisus ei tulene mitte avastseenist enesest, vaid kuklasse pugevast aimdusest, et QT kauaoodatud uus taies on sisuliselt same shit uues kuues. Võib-olla polegi see kõige hullem väljavaade - Tarantino on nagunii mõneti etteaimatav lavastaja, ent ta kolossaalne filmide tundmise ulatus võimaldab tal alati kusagilt uudset sodi lõigata ja vanad shabloonid ei hakka nii eriti häirima. Aga Basterdsi puhul on ta oma hiiglaslikku laenukapitali valesti investeerinud. See film pole mitte ainult shabloonne, vaid lonkab mõlemat jalga, kuhu Tarantino ise suure Lugeriga on tulistanud.

Kill Billi puhul meeldis mulle eelkõige see, kuidas Tarantino hooletu elegantsiga kõik laenatud ideed veatuks tervikuks suutis siduda, nii, et iga stseen võtnuks justkui eelmisest labidaga inspiratsiooni, et siis doominoefekti korras omakorda järgmisele hoogu juurde anda. Miski ei tundunud olevat liigne või kuidagigi tüütu ja kui mõnes stseenis oligi selgelt näha, kuidas Tarantino end oma lõpmatu eliitsuse puhul õnnitleb, võis talle selle andeks anda. Ent nüüd paistab QT paak tühi olevat - ta kordab end ning mitte just edukalt. Valdav osa Basterdsi 150-midagi minutist on ballast: näiteks kruvib Tarantino ühte oma tavapärast Mexican standoffi üles tervelt 20 minutit, millest kolm neljandikku venib nagu näts. Ja üldiselt on nii, et kui 10 protsenti ühe filmi kogumahust on viimne mant, on teos ise noaterale ohtlikult ligidal. Eriti kui see nii fucking pikk on.

Tarantino skoorib muidugi rohkem. Ta on ühte filmi mahutanud kaks praktiliselt iseseisvat narratiivi, kumbki õige hüplik ja kirvega raiutud. Esimene keskendub kung-fu palgamõrtsukale... ei, juudiplikale, kes põgeneb oma endise mentori Billi... st SS-koloneli käest ja haub oma lähedaste tapmise eest veritasu. Teise keskmes on juudi päritolu USA sõduritest koosnev ja Dirty Dozen'it aimav dessantrühm, mille eesmärgiks on Reichi vägede seas võimalikult palju õudust ja hävingut külvata. Kui esimene lugu on parimatel hetkedel isegi eleegiline ja artikuleeritud, on teine kapitaalselt masendav, kompostihunnik Tarantino B-kategooria vägivalla ja forsseeritud vaimukuste tarbeks. Kui keegi nende vahendite rakendamises meister on, on see Tarantino, ent Basterdsis puudub ta nippide vahel igasugune sidusus, need eksisteeriksid justkui vaid oma olemasolu nimel. Dialoogist ma parem ei räägigi. Tarantino puhul kõlbab see vaid väikestes kogustes, ent Basterds justkui etlemisest koosnekski. See kõik pole väga vaimukas, vaid pretensioonikas ja igav. Käärid oleks mitmes kohas suureks abiks olnud.

Mõned osatäitmised on iseenesest tasemel. Mélanie Laurent on ülalmainitud juuditüdruku Shosannana suurepärane, Christoph Waltz samuse ilge standartenfüürerina veel erakordselt hea ja kui Tarantino vähem vett seganuks, saanuks nende kahe abil filmist ehk märgatavama osa päästetud. Suur hulk rolle on teisalt üürikesed ja/või mõttetud ja ainult lisavad kogu clusterfuckile magnituudi. Filmi lõpus nikerdab Brad Pitt noaga ühe tegelase otsaesisele haakristi - nagu ta seni läbivalt teinud on - ja ütleb Tarantino häälega, et see on tõenäoliselt ta meistriteos. Noh, see on siiski sitasti soditud haakrist, mitte Sixtuse kabeli laemaal. 3.9/10