neljapäev, 28. jaanuar 2010

Quentin Tarantino: Inglourious Basterds (2009)

Väidetavalt töötas Quentin Tarantino oma viimase käsikirja kallal 10 aastat. Fakt, et mõni oma ala suurmeister ühe taiesega nõnda kaua vaeva on näinud, annab lõpp-produktile alati teatava oreooli. Võrdluse korras teame näiteks ajaloost, et Michelangelo Buonarroti maalis Sixtuse kabeli lage korralikud 4 aastat, ent Inglourious Basterdsit paraku selle ligidusse paigutada ei saa - lähim võrdlus oleks Windows Vista, mida Microsoft proges 5 aastat.

Sarnaselt Vistaga on Basterds tuubil täis kulunud võtteid ning kasutut paska. Film algab spagetivesterni akordide halvaendelisel tininal, kuid see halvaendelisus ei tulene mitte avastseenist enesest, vaid kuklasse pugevast aimdusest, et QT kauaoodatud uus taies on sisuliselt same shit uues kuues. Võib-olla polegi see kõige hullem väljavaade - Tarantino on nagunii mõneti etteaimatav lavastaja, ent ta kolossaalne filmide tundmise ulatus võimaldab tal alati kusagilt uudset sodi lõigata ja vanad shabloonid ei hakka nii eriti häirima. Aga Basterdsi puhul on ta oma hiiglaslikku laenukapitali valesti investeerinud. See film pole mitte ainult shabloonne, vaid lonkab mõlemat jalga, kuhu Tarantino ise suure Lugeriga on tulistanud.

Kill Billi puhul meeldis mulle eelkõige see, kuidas Tarantino hooletu elegantsiga kõik laenatud ideed veatuks tervikuks suutis siduda, nii, et iga stseen võtnuks justkui eelmisest labidaga inspiratsiooni, et siis doominoefekti korras omakorda järgmisele hoogu juurde anda. Miski ei tundunud olevat liigne või kuidagigi tüütu ja kui mõnes stseenis oligi selgelt näha, kuidas Tarantino end oma lõpmatu eliitsuse puhul õnnitleb, võis talle selle andeks anda. Ent nüüd paistab QT paak tühi olevat - ta kordab end ning mitte just edukalt. Valdav osa Basterdsi 150-midagi minutist on ballast: näiteks kruvib Tarantino ühte oma tavapärast Mexican standoffi üles tervelt 20 minutit, millest kolm neljandikku venib nagu näts. Ja üldiselt on nii, et kui 10 protsenti ühe filmi kogumahust on viimne mant, on teos ise noaterale ohtlikult ligidal. Eriti kui see nii fucking pikk on.

Tarantino skoorib muidugi rohkem. Ta on ühte filmi mahutanud kaks praktiliselt iseseisvat narratiivi, kumbki õige hüplik ja kirvega raiutud. Esimene keskendub kung-fu palgamõrtsukale... ei, juudiplikale, kes põgeneb oma endise mentori Billi... st SS-koloneli käest ja haub oma lähedaste tapmise eest veritasu. Teise keskmes on juudi päritolu USA sõduritest koosnev ja Dirty Dozen'it aimav dessantrühm, mille eesmärgiks on Reichi vägede seas võimalikult palju õudust ja hävingut külvata. Kui esimene lugu on parimatel hetkedel isegi eleegiline ja artikuleeritud, on teine kapitaalselt masendav, kompostihunnik Tarantino B-kategooria vägivalla ja forsseeritud vaimukuste tarbeks. Kui keegi nende vahendite rakendamises meister on, on see Tarantino, ent Basterdsis puudub ta nippide vahel igasugune sidusus, need eksisteeriksid justkui vaid oma olemasolu nimel. Dialoogist ma parem ei räägigi. Tarantino puhul kõlbab see vaid väikestes kogustes, ent Basterds justkui etlemisest koosnekski. See kõik pole väga vaimukas, vaid pretensioonikas ja igav. Käärid oleks mitmes kohas suureks abiks olnud.

Mõned osatäitmised on iseenesest tasemel. Mélanie Laurent on ülalmainitud juuditüdruku Shosannana suurepärane, Christoph Waltz samuse ilge standartenfüürerina veel erakordselt hea ja kui Tarantino vähem vett seganuks, saanuks nende kahe abil filmist ehk märgatavama osa päästetud. Suur hulk rolle on teisalt üürikesed ja/või mõttetud ja ainult lisavad kogu clusterfuckile magnituudi. Filmi lõpus nikerdab Brad Pitt noaga ühe tegelase otsaesisele haakristi - nagu ta seni läbivalt teinud on - ja ütleb Tarantino häälega, et see on tõenäoliselt ta meistriteos. Noh, see on siiski sitasti soditud haakrist, mitte Sixtuse kabeli laemaal. 3.9/10

2 kommentaari:

joonas ütles ...

Enamusega nõus. See pikaajalise töötamise legend on alati takkajärele varnast võtta, kui käsikiri algselt tootmisse ei läinud ja sahtlisse tolmu korjama jäi. Hiljem, kui õnnetu käkerdis parema puudumisel siiski töösse võetakse, on tore rääkida, kuidas kõik need aastad kalliskivi lihviti. Võtame näiteks "Avatari", mille skript oli kah jutu järgi 15 aastat arendamisel. Või "Tähtede sõja" uuema triloogia, mis olla aegade algusest peale plaanis olnud. Mõlemal puhul tulemuseks junn.

Metsavana ütles ...

Kuram, teiste arvamusi kaedes tundub, et ma vist üks väheseid kes mõnuga naeris seda asja vaadates :]