Läinud aasta lõpul pandi muidu nii rahulikus ja idüllilises Leedus toime koletu veretöö. Kesk päist päeva lasti Vilniuse kesklinnas auguliseks ringkonnakohtunik ja eeskujulik kodanik Jonas Furmanavicius. Esialgu kahtlustati aadrilaskmises allilma kätt, ent hiljem selgus, et teo pani toime muidu märkamatu pereisa Drasius Kedys. Tuli välja, et Furmanavicius oli ühes „sõpradega“ seksuaalselt kuritarvitanud Kedyse tütart ja kui viimase loendamatud protestid võimukandjatele tulemust ei andnud, pani mees kuuli rauda. Seejärel kadus Drasius Kedys nagu tina tuhka.
Võib oletada, et hetkel, mil Kedys ringkonnakohtuniku maha kõmmutas, oli ta meeleheitest räsitud ja segane. Mis täpselt Kedyse peas toimus, on ebaselge, ent õige kahtlase pildi maalib sellest sarnast teemat käsitlev Taken, milles Liam Neeson sarnastel põhjustel elegantse külmaverelisusega amokki jookseb. Neeson on mees, kelle tütar röövitakse Pariisis, et temaga prostitutsioonivõrgustikus äri teha. Neeson on ühtlasi endine roheline barett ja pidurdamatu tapamasin, mis annab talle näiteks Drasius Kedysega võrreldes teatava eelise.
Neesoni tegelane on ka võrdlemisi kurb kuju, stereotüüpne naisest lahus elav ja oma last harva nägev üksildane, ent heasüdamlik mees, kes peab lisaks kannatama alandust naise uue elukaaslase näol – viimane on vajalikult õlise olemisega päss, kellel on rohkem pehmeid väärtusi ja muidugi rohkem nutsu. Alandavam olnuks ehk ainult, kui Neesoni nimi lisatuks justiitsministeeriumi elatusraha maksmisest hoiduvate pereisade bläkklisti.
Rahast hoolimata puuduvad uuel elukaaslasel teadmised Krav Magast ja ennastsalgav isainstinkt (ja Charles Bronsoni instinkt), millega varustatult Neeson Pariisi sõidab, et tütar iga hinna eest Elboonia või Albaania vms maffialt tagasi saada. Gängsteritele lisaks on mängus ka mõned stereotüüpselt räpased politseinikud ja viimaks isegi araabia naftaparunid, mis on tegelikult parasjagu jabur. Vahet siiski pole, sest Neeson küsimusi ei esita – ühtedel murrab ta kaelad, tulistab teisi näkku ja rakendab vähem õnnelike peal piinamismeetodeid, millelt Jack Bauer kindlasti šnitti võiks võtta. See kõik on sõnulseletamatult maskuliinne. Testosteroonitase on sedavõrd kõrge, et mu seljale kasvasid karvad.
Režissöör Pierre Moreli otsus peaossa Liam Neeson mahutada on peaaegu saatanlikult kaval. Neeson on karismaatiliselt isalik ja zen ning endiselt hea näitleja, mis muudab filmi paar kraadi vaadatavamaks – stoori on küll vana lineaarne bullshit, ent ikkagi on huvitav näha, kuidas Neeson Seagali vmt asemel talitaks. Noh, samal viisil tegelikult. Loota võib ainult, et need justiitsmini listis olevad näod sel teel riigiametnikele kätte maksma ei hakka. 3.4/10
Võib oletada, et hetkel, mil Kedys ringkonnakohtuniku maha kõmmutas, oli ta meeleheitest räsitud ja segane. Mis täpselt Kedyse peas toimus, on ebaselge, ent õige kahtlase pildi maalib sellest sarnast teemat käsitlev Taken, milles Liam Neeson sarnastel põhjustel elegantse külmaverelisusega amokki jookseb. Neeson on mees, kelle tütar röövitakse Pariisis, et temaga prostitutsioonivõrgustikus äri teha. Neeson on ühtlasi endine roheline barett ja pidurdamatu tapamasin, mis annab talle näiteks Drasius Kedysega võrreldes teatava eelise.
Neesoni tegelane on ka võrdlemisi kurb kuju, stereotüüpne naisest lahus elav ja oma last harva nägev üksildane, ent heasüdamlik mees, kes peab lisaks kannatama alandust naise uue elukaaslase näol – viimane on vajalikult õlise olemisega päss, kellel on rohkem pehmeid väärtusi ja muidugi rohkem nutsu. Alandavam olnuks ehk ainult, kui Neesoni nimi lisatuks justiitsministeeriumi elatusraha maksmisest hoiduvate pereisade bläkklisti. 
Rahast hoolimata puuduvad uuel elukaaslasel teadmised Krav Magast ja ennastsalgav isainstinkt (ja Charles Bronsoni instinkt), millega varustatult Neeson Pariisi sõidab, et tütar iga hinna eest Elboonia või Albaania vms maffialt tagasi saada. Gängsteritele lisaks on mängus ka mõned stereotüüpselt räpased politseinikud ja viimaks isegi araabia naftaparunid, mis on tegelikult parasjagu jabur. Vahet siiski pole, sest Neeson küsimusi ei esita – ühtedel murrab ta kaelad, tulistab teisi näkku ja rakendab vähem õnnelike peal piinamismeetodeid, millelt Jack Bauer kindlasti šnitti võiks võtta. See kõik on sõnulseletamatult maskuliinne. Testosteroonitase on sedavõrd kõrge, et mu seljale kasvasid karvad.
Režissöör Pierre Moreli otsus peaossa Liam Neeson mahutada on peaaegu saatanlikult kaval. Neeson on karismaatiliselt isalik ja zen ning endiselt hea näitleja, mis muudab filmi paar kraadi vaadatavamaks – stoori on küll vana lineaarne bullshit, ent ikkagi on huvitav näha, kuidas Neeson Seagali vmt asemel talitaks. Noh, samal viisil tegelikult. Loota võib ainult, et need justiitsmini listis olevad näod sel teel riigiametnikele kätte maksma ei hakka. 3.4/10
1 kommentaar:
Kôik on tore. Detaili korras vôib muidugi öelda, et kuna tegu oli Luc Bessoni Eurocorp toodanguga, siis rezhissöör Pierrre Morelil ei olnud otsustavat sônaôigust juhtivate näitlejate valikul. Sellisel tasemel euroopa filmide puhul teevad taolisi otsuseid siiski eelkôige produtsendid ja näitlejate agendid.
Postita kommentaar