Jacques Audiard: Un prophète (2009)

Vettpidav gängsterifilm-slash-vangidraama Jacques Audiard'ilt. Malik El Djebena (Tahar Rahim) on poisiohtu pisikurjategija, kes politseiniku ründamise eest kuueks aastaks tsemendile satub. Vanglas kedagi heas ehk halvas tundmata on Malik olematu suurus, sattudes nii kohalikku 20-päist korsiklaste gängi juhtiva César Luciani (Niels Arestrup) kahtlaste huvide orbiiti. Luciani "pakkumine" Malikile on lihtne - tappa korsiklasi ohustav koputaja või ise surma saada. Pärast pikka piinlemist jõuab Malikile kohale, et erilist valikut tal pole. Kui tegu viimaks toime pandud, võtab Luciani uue asuka oma nn hoole alla; ent kui lõviosa korsiklastest ühel päeval Sarko otsusega ootamatult välja kärutatakse, muutub eluaegset kandev Luciani oma seni tähtsusetust toapoisist sõltuvaks ja jõujooned hakkavad peagi Maliki kasuks kujunema.

Audiard tulistab filmi avapooltunnis mõlemast rauast korraga. Kogenematu Maliki esimene kokkupuude vanglamaailmaga ning aimdus sellest, mis ta peas toimub, on kahtlemata jõuliselt edasi antud. Maliki puhtakujuline hirm on pea käegakatsutav ja eskaleerub peadpööritavasse kõrgusse momendil, mil ta kaasvangi tapmise faktiga silmitsi seisab. Müüridevahelist rusuvat õhustikku kujutatakse ehteuroopaliku realismiga. See on paik, kus banlieue'de vägivald saavutab haripunkti - reaalselt ei kontrolli vangla klannistunud ühiskonda keegi. Kui Malik üritab meeleheites vangla direktorile korsiklaste ähvardused paljastada, tõmmatakse talle otse tolle kabinetis kott pähe. Seaduselt abi otsida ei maksa. Seda saaks ehk teistelt omasugustelt, ent Malik on valge vares - olgugi, et araablane, ei järgi ta teiste kombel islami tavasid ja satub tagatipuks punti Korsika omadega, kes ta Põhja-Aafrika päritolule niigi pehmelt öeldes viltu vaatavad. Ergo peab Malik kahekordselt pingutama, looma omaenese sõltumatu identiteedi.

Audiard pole õnneks küüniline autor - eristudes nii viimasel ajal ülevoolavalt vägivaldsest prantsuse kinost - ja tasakaalustab läbivat süngust mitme inimliku momendiga. Esmakordselt päevaks vanglast välja saades seisab Malik mõne hetke hommikuhämaruses harjumatut linnulaulu kuulates, ning kui ta sügavalt sisse hingab, on värske õhu vabastav toime vaatajalegi tajutav. Lihtne ja mõjus stseen. Un prophète töötab näiteks ka korraliku põnevikuna, klassikalise gängsterifilmi hõngu leidub küllaga. Üks oluline autodega jälitamine tõi automaatselt meelde sarnase pöördemomendi Scarface'is. Kui aus olla, ongi Un prophète kangesti Scarface'i sarnane, ainult et sans le bling-bling.

Ülemäära kompleksse tükiga tegu küll pole ja Audiard'i eelmainitud kaheraudne ei paugu filmi teises pooles enam nõnda valjult - vanglaatmosfäär ei tundu pärast Maliki tähelendu pooltki nii ohtlikuna ning raskuskese paigutub pigem tänavale, kus lendavad kuulid ja köetakse lõuga. Film on sellegipoolest tasemel, võlgnedes tänu suuresti Tahar Rahimile, kelle roll on samuti jõuliselt mängiva Arestrupi omast märksa nõudlikum. Näiteks on Rahimi tegelaskuju ümberkasvamine oma ebamäärasuses kõhedusttekitavalt usutav. Prohveti hüüdnime teenib ta sellega, et näeb unes ette peagi asetleidvat autoõnnetust, suutes nii selle rängemaid tagajärgi vältida. Aga kas Maliki enese tulevik on see, mille loomise eest riigiaparaat vanglasüsteemi vastutama on pannud? On ta endiselt too naiivsevõitu, ehk isegi sümpaatne kuju või juba kalestunud allmaailma raskekaallane? I have seen the future, brother: it is murder... 8.6/10

Pierre Morel: Taken (2008)

Läinud aasta lõpul pandi muidu nii rahulikus ja idüllilises Leedus toime koletu veretöö. Kesk päist päeva lasti Vilniuse kesklinnas auguliseks ringkonnakohtunik ja eeskujulik kodanik Jonas Furmanavicius. Esialgu kahtlustati aadrilaskmises allilma kätt, ent hiljem selgus, et teo pani toime muidu märkamatu pereisa Drasius Kedys. Tuli välja, et Furmanavicius oli ühes „sõpradega“ seksuaalselt kuritarvitanud Kedyse tütart ja kui viimase loendamatud protestid võimukandjatele tulemust ei andnud, pani mees kuuli rauda. Seejärel kadus Drasius Kedys nagu tina tuhka.

Võib oletada, et hetkel, mil Kedys ringkonnakohtuniku maha kõmmutas, oli ta meeleheitest räsitud ja segane. Mis täpselt Kedyse peas toimus, on ebaselge, ent õige kahtlase pildi maalib sellest sarnast teemat käsitlev Taken, milles Liam Neeson sarnastel põhjustel elegantse külmaverelisusega amokki jookseb. Neeson on mees, kelle tütar röövitakse Pariisis, et temaga prostitutsioonivõrgustikus äri teha. Neeson on ühtlasi endine roheline barett ja pidurdamatu tapamasin, mis annab talle näiteks Drasius Kedysega võrreldes teatava eelise.

Neesoni tegelane on ka võrdlemisi kurb kuju, stereotüüpne naisest lahus elav ja oma last harva nägev üksildane, ent heasüdamlik mees, kes peab lisaks kannatama alandust naise uue elukaaslase näol – viimane on vajalikult õlise olemisega päss, kellel on rohkem pehmeid väärtusi ja muidugi rohkem nutsu. Alandavam olnuks ehk ainult, kui Neesoni nimi lisatuks justiitsministeeriumi elatusraha maksmisest hoiduvate pereisade bläkklisti.

Rahast hoolimata puuduvad uuel elukaaslasel teadmised Krav Magast ja ennastsalgav isainstinkt (ja Charles Bronsoni instinkt), millega varustatult Neeson Pariisi sõidab, et tütar iga hinna eest Elboonia või Albaania vms maffialt tagasi saada. Gängsteritele lisaks on mängus ka mõned stereotüüpselt räpased politseinikud ja viimaks isegi araabia naftaparunid, mis on tegelikult parasjagu jabur. Vahet siiski pole, sest Neeson küsimusi ei esita – ühtedel murrab ta kaelad, tulistab teisi näkku ja rakendab vähem õnnelike peal piinamismeetodeid, millelt Jack Bauer kindlasti šnitti võiks võtta. See kõik on sõnulseletamatult maskuliinne. Testosteroonitase on sedavõrd kõrge, et mu seljale kasvasid karvad.

Režissöör Pierre Moreli otsus peaossa Liam Neeson mahutada on peaaegu saatanlikult kaval. Neeson on karismaatiliselt isalik ja zen ning endiselt hea näitleja, mis muudab filmi paar kraadi vaadatavamaks – stoori on küll vana lineaarne bullshit, ent ikkagi on huvitav näha, kuidas Neeson Seagali vmt asemel talitaks. Noh, samal viisil tegelikult. Loota võib ainult, et need justiitsmini listis olevad näod sel teel riigiametnikele kätte maksma ei hakka. 3.4/10

Fabrice du Welz: Calvaire (2004)

Alexandre Aja Haute tension ei olnud sugugi kõige halvem film omas nõmedal moel taassünni läbi elanud žanris. Tol ajal veel hoolika režissöörina venitas Aja välja tublid poolteist tundi peaaegu dialoogivaba toorest thrillerit, mida oli üksjagu raske mitte vaadata. Ühesõnaga, sisu vastas pealkirjale vaat et täielikult. Ka tundmatu suurus Fabrice du Welz on tubli olnud ja Aja'lt šnitti võtnud. "Calvaire" tähendab prantsuse keeli muuhulgas kohutavaid kannatusi ja paras piin on see tükk tõepoolest.

Filmi peakangelane Marc Stevens (2/3 filmist ohkiv, nuuksuv, kiunuv ja mögisev Laurent Lucas) on lõnguse moega rändlaulik, kes teenib elatist jõledate prantsuse šlaagrite esitamisega neile, kel sent surmale võlgu. Pühadeperioodil ühte pikemat sõitu ette võttes kaotab ta justkui tellitult ilmunud udus tee ning satub suvalisse maakolkasse. Kuna Stevensi furgoon otsustab ka otsad anda, pole tagasitee enam võimalik ning mees jõuab otsaga kohaliku asula võõrastemajja, mille ainus elanik Bartel (Jackie Berroyer) talle otsemaid oma kahtlast abi pakub, mis seisneb peamiselt Stevensile öömaja pakkumises ja ta masina remontimises. Mõistagi on Bartel nupust soodsalt nikastanud, Stevens aga tönkab asjade seisu üsna sitasti. Nähtavasti seetõttu, et tal on jäänud vaatamata kõik sedalaadi filmid, mille peategelased alatasa satuvad kuhugi, kus mobla ei tööta, kontakt tsivilisatsiooniga puudub, elanikud ilmselgelt näkku valetavad ja tagatipuks keegi seasulus emist trukib, nagu siin filmis. Mina oleks tõenäoliselt peagi maantee suunas kaksama pand, see molkus siin jääb aga süüdimatult paariks ööks paigale. Hästi tal ei lähe.

A glaza u njevo bõli dobrõje, dobrõje... Bartel (Jackie Berroyer)

Kes näinud, teavad, et John Boormani surematus Deliverance'is on stseen, kus paar maakaid relva ähvardusel Ned Beatty tegelasel püksid rebadele käsivad lasta. Fabrice du Welzile jättis see ilmselt kustumatu mulje, sest Calvaire'i õelad maakad on kõik viimseni Soodoma sepad. Lisaks on nad seletamatul moel musikaalsed, mida demonstreeritakse ühes klaveril saadetud tantsustseenis, mis omakorda valusalt Deliverance'i meelde tuletab. Calvaire'i stoorit võiks nimetada perssekukkunuks, ent enne tuleks välja selgitada, mida siin üldse stooriks nimetada. Filmi konks on selles, et Bartel peab Stevensit oma ammukadund abikaasaks, mis on juba iseenesest bullshit, ent nagu ilmneb, on ka teistel elanikel mingil müstilisel moel sama kiiks. Yeah right. Juba algusest peale ausõna peal koos püsinud arulage lugu laguneb filmi keskel sootuks laiali ning jõuab lõpuks punkti, kus du Welz täidab minuteid vaid vigiseva Lucas' ning maniakaalselt kraaksuva Berroyer'ga, mis tõtt-öelda tekitab tahtmise asjaosalistele pudrunuiaga sahtlisse lajatada. Irréversible'i operaatori Benoît Debie' kohati siiski ausatest püüdlustest siinkohal ei piisa.

Depressiivsed vallooni väikelinnad. Marc Stevens (Laurent Lucas)

Muuseas, ühes haaravalt dramaatilises stseenis laseb Lucas' mängitud tromboon end transiti akuga kolme meetri pealt nokauti visata. Lõusta suunas. Umbes nõnda seletamatult loll on ka see film. 1.8/10