teisipäev, 9. veebruar 2010

George Sluizer: The Vanishing (1988)

Kui eelmainitud (500) Days of Summer käsitles suhtepartneri muutumist kinnisideeks ning partneri äkilise kaotusega kaasnevat šokiseisundit õige trafaretselt, siis üks filmidest, mis seda briljantselt ja sootuks teise nurga alt näitab, on hollandlase George Sluizeri halastamatu Spoorloos. Spoorloos on miski, mida ma teatud mõttes „armastusfilmiks“ võiksin nimetada, ehkki tegu on maksimaalselt romantikakauge tükiga. Ometigi kangastub inimhinge meeleheitlik pusklemine selles rabava selgusega.

Spoorloos põhineb Tim Krabbé novellil Het gouden ei elik Kuldmuna. Hollandlastest armastajad Rex (Gene Bervoets) ja Saskia (Johanna ter Steege) on rattamatkal Prantsusmaal; nende auto peatub hetkeks teeäärses tanklas, kuhu Saskia jooke suundub ostma. Rex veedab auto juures mõne hetke aega, kui taipab ühtäkki, et Saskia on juba õige kaua ära viibinud. Ta läheb tanklasse teda otsima, kuid tüdruk on jäljetult kadunud. Lisaks ei mäleta keegi, et kirjeldusele vastav isik üldse tanklas viibinud oleks – külastajaid on sadu ja meelde ei jää nende näod kellelegi. Üha süvenevas hirmus ja meeleheites pöördub Rex politseisse, kuid neistki pole abi.

Kolm aastat hiljem elab Rex uue naisega, kuid kinnisidee kadunud Saskiast pole lahtunud. Siinkohal vahetab Sluizer ootamatult käiku, tuues mängu röövija isiku, mida Rex ei tea, ent vaataja viimse üksikasjani tundma saab. Selleks on täiesti tavaline keemiaõpetaja ning armastav pereisa nimega Raymond Lemorne (Bernard-Pierre Donnadieu). Saladus pole seegi, kuidas ta Saskia ära viis – tuleb välja, et Raymond on ühe võõra tüdruku röövi kavandanud juba pikemat aega, harjutanud fanaatilise täpsusega röövi igat faasi ja sooritanud isegi mitu ebaõnnestunud katset. Kuigi sündmused võinuks hargneda pelgalt Rexi silme läbi, on röövija vaatenurga avanemine märksa tõhusam. Raymond on uskumatult metoodiline – ta õpib ingliskeelseid repliike, mida kasutada ohvri peal, kui too juhtumisi prantsuse keelt ei kõnele; teeb täpselt selgeks aja, mis kuluks ühe naisterahva autosse meelitamiseks ja seejärel uimastamiseks jne. Raymondi motiivis peitub dementne loogika, mis omakorda muudab Saskia kadumise eriti absurdseks.

Teine luupainaja on Rexi bensujaamast alates kasvav agoonia. Kadumise fakt kui selline on täiesti absurdne, ent vääramatu ja mida selgemaks see saab, seda enam keeldub Rex seda uskumast – Saskiast saab näriv kinnisidee, kasvaja Rexi uue suhte küljes, röövides talt võime viimasest mingitki rõõmu tunda. Rex ei käitu enam ratsionaalselt, esinedes aastaid röövi möödumisest telesaates, milles ta avalikult tundmatu röövija poole pöördub, teatades, et soovib vaid teada, mis Saskiast lõpuks sai. Sedalaadi seisund läheneb tegelikult hüperboolile, kuid vaieldamatult on see mõjus hüperbool, julm näide noaga lahutatud suhte vägivaldseist järeletõukeist.

Terror immitseb atmosfääri nagu mürgigaas ja film on šokeeriv ilma ühegi šokeeriva stseenita. Spoorloos on kõle kui mõni Michael Hanekese teos – isegi mitte sünkmust, lihtsalt kõle – ja samal moel kliiniliselt täpne. Film jäi mõistagi silma Hollywoodile ja aastal 1993 tegi Sluizer nende kutsel, testipubliku tahtel oma tükist saastase uusversiooni (korduvalt jooksnud TV3-s), mis tänu mitmele ebavajalikule muudatusele originaali enam vähimalgi määral ei meenutanud. Spoorloos on ja ilmselt ka jääb Sluizeri kõrghetkeks, täiesti meisterlik film. 9.8/10

Kommentaare ei ole: