George Sluizer: The Vanishing (1988)

Kui eelmainitud (500) Days of Summer käsitles suhtepartneri muutumist kinnisideeks ning partneri äkilise kaotusega kaasnevat šokiseisundit õige trafaretselt, siis üks filmidest, mis seda briljantselt ja sootuks teise nurga alt näitab, on hollandlase George Sluizeri halastamatu Spoorloos. Spoorloos on miski, mida ma teatud mõttes „armastusfilmiks“ võiksin nimetada, ehkki tegu on maksimaalselt romantikakauge tükiga. Ometigi kangastub inimhinge meeleheitlik pusklemine selles rabava selgusega.

Spoorloos põhineb Tim Krabbé novellil Het gouden ei elik Kuldmuna. Hollandlastest armastajad Rex (Gene Bervoets) ja Saskia (Johanna ter Steege) on rattamatkal Prantsusmaal; nende auto peatub hetkeks teeäärses tanklas, kuhu Saskia jooke suundub ostma. Rex veedab auto juures mõne hetke aega, kui taipab ühtäkki, et Saskia on juba õige kaua ära viibinud. Ta läheb tanklasse teda otsima, kuid tüdruk on jäljetult kadunud. Lisaks ei mäleta keegi, et kirjeldusele vastav isik üldse tanklas viibinud oleks – külastajaid on sadu ja meelde ei jää nende näod kellelegi. Üha süvenevas hirmus ja meeleheites pöördub Rex politseisse, kuid neistki pole abi.

Kolm aastat hiljem elab Rex uue naisega, kuid kinnisidee kadunud Saskiast pole lahtunud. Siinkohal vahetab Sluizer ootamatult käiku, tuues mängu röövija isiku, mida Rex ei tea, ent vaataja viimse üksikasjani tundma saab. Selleks on täiesti tavaline keemiaõpetaja ning armastav pereisa nimega Raymond Lemorne (Bernard-Pierre Donnadieu). Saladus pole seegi, kuidas ta Saskia ära viis – tuleb välja, et Raymond on ühe võõra tüdruku röövi kavandanud juba pikemat aega, harjutanud fanaatilise täpsusega röövi igat faasi ja sooritanud isegi mitu ebaõnnestunud katset. Kuigi sündmused võinuks hargneda pelgalt Rexi silme läbi, on röövija vaatenurga avanemine märksa tõhusam. Raymond on uskumatult metoodiline – ta õpib ingliskeelseid repliike, mida kasutada ohvri peal, kui too juhtumisi prantsuse keelt ei kõnele; teeb täpselt selgeks aja, mis kuluks ühe naisterahva autosse meelitamiseks ja seejärel uimastamiseks jne. Raymondi motiivis peitub dementne loogika, mis omakorda muudab Saskia kadumise eriti absurdseks.

Teine luupainaja on Rexi bensujaamast alates kasvav agoonia. Kadumise fakt kui selline on täiesti absurdne, ent vääramatu ja mida selgemaks see saab, seda enam keeldub Rex seda uskumast – Saskiast saab näriv kinnisidee, kasvaja Rexi uue suhte küljes, röövides talt võime viimasest mingitki rõõmu tunda. Rex ei käitu enam ratsionaalselt, esinedes aastaid röövi möödumisest telesaates, milles ta avalikult tundmatu röövija poole pöördub, teatades, et soovib vaid teada, mis Saskiast lõpuks sai. Sedalaadi seisund läheneb tegelikult hüperboolile, kuid vaieldamatult on see mõjus hüperbool, julm näide noaga lahutatud suhte vägivaldseist järeletõukeist.

Terror immitseb atmosfääri nagu mürgigaas ja film on šokeeriv ilma ühegi šokeeriva stseenita. Spoorloos on kõle kui mõni Michael Hanekese teos – isegi mitte sünkmust, lihtsalt kõle – ja samal moel kliiniliselt täpne. Film jäi mõistagi silma Hollywoodile ja aastal 1993 tegi Sluizer nende kutsel, testipubliku tahtel oma tükist saastase uusversiooni (korduvalt jooksnud TV3-s), mis tänu mitmele ebavajalikule muudatusele originaali enam vähimalgi määral ei meenutanud. Spoorloos on ja ilmselt ka jääb Sluizeri kõrghetkeks, täiesti meisterlik film. 9.8/10

Tomas Alfredson: Let the Right One In (2008)

Umbes samal põhjusel, miks mulle ei meeldi näiteks Klaus Nomi, ei imponeeri mulle ka vampiirid - Bram Stokeri viktoriaanlikku maniakaalsust pole keegi suutnud taaselustada ja kaasaja "alternatiivsed" vampiirid on sootuks masendavad, neile tuleks raske küüslaugukotiga hargi vahele lajatada. Ometi võib nüüd vaia rahulikult kõrvale asetada ja vaherahu teha - rootslased pole oma viimase vampiiriteosega küll jalgratast leiutanud, ent on olemasoleva materjaliga teinud midagi kapitaalselt för-fan fantastilist. John Ajvide Lindqvisti samanimelisel raamatul põhinev Låt den rätte komma in on ühtaegu õrn ja õudne talvemuinasjutt, mis hargneb 80ndate Stockholmi trööstitus ja pealtnäha tasases äärelinnas.

Oskar (Kåre Hedebrant) on 12-aastane linalakk, kes oma kinnise loomuse tõttu on koolis kiusajate märklauaks ning elab kurbnaljakalt läbi Travis Bickle'i peegliesist monoloogi meenutavaid fantaasiaid, milles ta kiusajad tapab. Naaberkorterisse kolib peagi keskealine mees nimega Håkan (Per Ragnar) ühes Oskari vanuse tüdrukuga (Lina Leandersson). Tüdruku nimi on Eli - androgüünne, veidralt räsitud moega olend - ning pärast põgusaid kohtumisi maja hoovis saavad temast ja Oskarist parimad sõbrad. Samal ajal käib Håkan öösiti väljas. Ta varitseb üksi liikuvaid kodanikke, uimastab viimased omatehtud seadeldisega ning laseb neil tuiksoone kaudu vere välja, et see plastkanistris "tütrele" toiduks viia.

Traditsioonide kohaselt leiavad kaitsetud ikka ja jälle oma kaitseingli. Eli teeb Oskarile varakult selgeks, et ta peab kiusajatele vastu virutama - sealjuures mitte õrnalt - ja sellele järgnebki parajalt uhke moment, kus Oskar ühele neist ridvaga piki kõrvu äsab, nii et veri väljas. See konkreetne kaitseingel pole siiski tekkinud tühjale pinnale. Eli ei kiindu vaid Oskari üksildusse, vaid ka ta peidetud raevu ja tapafantaasiaisse, millele Oskar Eli näol omakorda justkui väljundi leiaks. Nende armastus on küll lapselikult ilus ja siiras, kuid kusagil varitseb üks sünge järeldus nagu karvane vägistaja bussijaama taga, kui Malcolm Tuckerile osundada - me ei saa mõrtsukas Håkanist suurt midagi teada, ent üks jubedalt nukker moment tema ja Eli vahel laseb aimata, et ta ei ole tüdruku "isadest" tõenäoliselt esimene ega viimane. Eriti filmi lõpustseen sööbib nii mällu nagu soolhappega valatud.

Ehkki lavastaja Tomas Alfredson ja Lindqvist (kellelt pärineb ka filmi stsenaarium) jätavad tänuväärselt palju vaataja kujutlusvõime hooleks, on filmi vahetumad brutaalsusevälgatused lahendatud suurepäraselt. Üks kõrvalisem tegelane, olles ise vampiiriks moondumas, satub abikaasa joomasõprade korterisse, mille peremehe loendamatud kassid vaenlast haistes talle turja kargavad - palju ilmselget CGI-d, ent stseen ise on piisavalt sürr ja painajalik, et Edgar Allanile silmad ette teha.

Leanderssoni ja Hedebranti näitlejatööd on võrratult reserveeritud; eriti hea on esimene, kes kehastab ühte igavest 12-aastast nii hästi, kui sellist olendit üldse võib kehastada. Nende tasane, nüanseeritud mäng klapib imehästi filmi tõsise õhustikuga - see ei haju hetkekski ja paiguti langeb temperatuur päris madalale, ent sellest hoolimata hakkas mu süda kuidagi ruttu sulama. Poleks uskunudki. 9.6/10

Baltasar Kormákur: Jar City (2006)

Islandil pole teadupärast enam hea elada, klots on otsakorral, turistid ja võõrtöölised jalga lasknud ning Venemaa pakub laenu. Milliseid tundeid see koha peal tekitab, on raske öelda, ent Arnaldur Indriðasoni krimka põhjal lavastatud Jar City järgi võib asjast teatavat aimu saada - siinne Reykjavik asub paradiisist õige kaugel.

See Reykjavik koosneb lääpas eramutest, ilmetud paneelmajadest ning kurnatud inimestest. Kus külma betooni või mädanevat puud parajasti pole, laiuvad Islandi elutud väljad - ja selle keskel areneb lugu kahest üksikust islandi mehest. Örn (Atli Rafn Sigurðsson) on geeniteadlane, kelle väike tütar sureb haiglavoodis salapärasesse tõppe; Erlendur (Ingvar Eggert Sigurðsson) on politseiuurija, kes hakkab uurima ühe räämas maja haisvast elutoast mõrvatuna leitud pedofiili ja väikekurjategija surma tagamaid. Samusest korterist leiab Erlendur ainsa juhtnööri - foto hauast, kuhu maetud 30 aastat tagasi surnud väike tüdruk ning ühes temaga üks ilge saladus, mille kõik parema meelega maha vaikiksid.

Baltasar Kormákuri Jar City on üks neid mitmel rindel vingeid filme, millest on põhimõtteliselt võimatu vigu leida. Mitte muidugi, et mul oleks mingi kiuslik soov linateostest sitta välja pigistada, ent tavaliselt torkab siiski midagi rohkem või vähem lolli silma. Pelgalt žanrifilmina on Jar City näiteks täiuslik, kaugeltki mitte lineaarne, ent ka mitte mõni 3046573496734 tõlgendusvõimalusega abstraktsioon. Näitlejatööd on ka üle prahi, Ingvar E. Sigurðsson näiteks kehastab peategelast Erlenduri perfektselt. Villase kampsuni, prillide ja pideva sigaretiga keskealine tüüp, kurnatud olemisega ja mitte eriti sõbralik, ent teisalt hoolitsev oma pea lootusetult hukkaläind ainsa järeltulija (Ágústa Eva Erlendsdóttir) suhtes. Ühesõnaga, mees nagu Islandi riik, mida Kormákur arvatavasti öelda tahabki. Jar City on üldiselt üles võetud armastusega Islandi 300.000-pealise ühiskonna vastu, hoolimata selle süngest reaalsusest. Viimane pole muide vähimalgi määral stiliseeritud a la David Fincher, vaid igati elulähedane. Nii et sinna mahub kõike, ka omasugust huumorit - ja see on, muideks, oluline.

Parimad krimifilmid tulevadki juhtumisi Skandinaaviast, Kjell Sundvalli Jägarna või Erik Skjoldbjærgi Insomnia on näiteks samuti võimsad, ent Jar City läheb neist teatud mõttes kaugemale. Siin ei ole asi mitte lihtsalt tapatöös, vaid pigem tapatöö taustas. Noh, vaataja saab küll mõrvari ja tema motiivid nagu kord ja kohus teada, ent olulisem on pigem see, kuidas ühes sellega avaneb teatav Islandi tragöödia, selle riigi üksildane olevik ning tulevik, mille tumeduse põhjustajaks on sootuks miski muu kui majanduskriis. Väga hea tõepoolest. 9.3/10