Nõndaks, Avatar. It's hip to be square - allakirjutanu on siinpool Alfa Kentaurit ilmselt viimane eestlane, kes filmi näinud. Ega oleks seansile läinud ka, kui James Cameron, Roger Ebert ning terve arvamusliidrite armee poleks esinenud südantlõhestava avaliku pöördumisega, et maailmakuulus kriitik Kemal armulikult 3D-monokli silma pistaks ja hiljem filmist vanakreeka filosoofi kombel paar kaalukat rida kirjutaks. Kui see ei anna õigust tegelikult juba surnud teema uuesti elule manada, siis mis annab?
Süžee on kõigil kindla peale peas, ent kiusu pärast ei jäta ma sel peatumata. Jake Sully (Sam Worthington) on invasõdur, kes juhuse läbi satub osalema Pandora-nimelisel planeedil läbiviidavas teadusprojektis. Pandora põlisasukaiks on na'videks hüütav pretensioonikas loodusrahvas, kes on tülinaks inimkolonistide eesmärgile planeet olematuks kaevandada, projekti iva on aga portida inimteadvus ühe planeedi põlisasuka elutusse klooni ja see "avatar" seejärel päris-pärismaalaste sekka möllida. Jake on rahul, sest saab toimivad jalad - sarnast rahulolu kogevad kindlasti paljud arvutimängurid, kes on ekraanil viimseni musklis džigitid, ent tavaelus koledad kui külmkingad. Teadusprojekti kasutavad varmalt ära Aliensist tuttav moraalilage suurfirma ning sõjaväeline kontingent, mis näeb välja kui rekkajuhtide bande. Eks ta ole - ameeriklased jälle platsis ja sitta keeramas. Monsieur Cameron, te rikute meid selle peene kriitikaga sootuks ära.
Planeeti ennast nimetab üks tegelastest kõige inimvaenulikumaks paigaks universumis, ent ma ei tea - Veenust näiteks katavad väävelhappest koosnevad pilved, temperatuuri on soodsad 450 kraadi Celsiust ning ma ei leia, et see oleks meeldivam kui kant, mis sisuliselt koosneb fantasmagooriliselt värvilistest vihmametsadest. Pealegi elavad seal armastusväärsed korvpallurimõõtu smurfid, kellega Jake peatselt sõbruneb, tulles nii raputavale äratundmisele, et on seni vale isanda teener olnud. Mida küll Kevin Costner või Tom Cruise teinud oleks? Hmmm?
Cameron on rohelistest väärtustest ja bon sauvage'i kontseptsioonist liigselt sisse võetud, tänu millele mõjuvad na'vid oma new-age loodusfilosoofiaga karikatuursete ja pealetükkivaina. Dresscode on niudevööd ja ragulkad, ent kuidas seletada seda, et too muidu niivõrd looduslähedane rahvas paradoksaalselt meie läänemaailma debiilsete tavade järgi joondub? Absoluutselt kõigi na'vi naiste rinnanibud on kaetud füüsikareegleid eirava kaelakee või napi riidetükiga. On neil üldse nibud? Meeste maagiliste niudevöödega pole asi parem, eriti kuna mulle meenus automaatselt dr. Manhattan oma tohutu sinise švaantsuga. Hoidku jumal, et Pandoral midagi säärast näha peaks saama.
Irriteerivaim asi Avatari juures on tõenäoliselt käsikirja laiskus. Niigi laenatud mugav süžee võimaldab peategelasel mõne ajaga õppida ära na'vide keele ja kombed, saada vingeks vibulaskjaks, ringi lennata ning viimaks siniste metsaelanike majordoomuseks hakata. Mõneti irooniline, et teisest kultuurist pärinev päss on lõpuks šefim na'vi kui kõige paadunumad na'vid ise. Avatari suurim nõrkus on Cameroni meeletu tahtmine vaatajale 3D-kino võlusid demonstreerida - visuaalne pompöössus ohustab lausa kolesteroolitaset, ent narratiivne struktuur on pea olematu, lihtne stambiooper, mis röövib filmilt igasuguse hinge. Muide, need fucking 3D-prillid vajutasid mu ninajuure poole tunniga sisse, misjärel avastasin, et ilma prillideta näeb Avatar sootuks etem välja. Kui nihkes pilt välja arvata, nägi nii a) kirkamaid värve, b) laiemat vaatevälja. Prillidega on tunne, nagu tahaks keegi sulle binoklit ajju pressida. Ent see selleks.
Kolossaalne taplus filmi lõpul ja Stephen Lang olid muidu päris lõbusad, kuigi heaks hindeks se'st ei piisa. Näkku sülitada samas ei soovi ja 65 EEKi ka tagasi ei taha - fuck, kavalehel on rasvaste tähtedega kirjas, et film on 110% kasumile orienteeritud ning selle autoriks on miljardigeneraator, kelle stiil on bušmanitelegi teada. Massikultuuri sümbolina on Avatar kerge märklaud, justkui kõik, mis peavoolu kinoga valesti. No õigupoolest on siiski tegu õige süütu tükiga, kui mõelda kõigile jälkidele, maitselagedatele ja pretensioonikatele filmidele, mida minu silmad nägema pidanud. Paraku aga on Cameroni leidlikkus antud juhul puhtalt tehniline, palju kolmdeed, vähe villa. 4.2/10
Süžee on kõigil kindla peale peas, ent kiusu pärast ei jäta ma sel peatumata. Jake Sully (Sam Worthington) on invasõdur, kes juhuse läbi satub osalema Pandora-nimelisel planeedil läbiviidavas teadusprojektis. Pandora põlisasukaiks on na'videks hüütav pretensioonikas loodusrahvas, kes on tülinaks inimkolonistide eesmärgile planeet olematuks kaevandada, projekti iva on aga portida inimteadvus ühe planeedi põlisasuka elutusse klooni ja see "avatar" seejärel päris-pärismaalaste sekka möllida. Jake on rahul, sest saab toimivad jalad - sarnast rahulolu kogevad kindlasti paljud arvutimängurid, kes on ekraanil viimseni musklis džigitid, ent tavaelus koledad kui külmkingad. Teadusprojekti kasutavad varmalt ära Aliensist tuttav moraalilage suurfirma ning sõjaväeline kontingent, mis näeb välja kui rekkajuhtide bande. Eks ta ole - ameeriklased jälle platsis ja sitta keeramas. Monsieur Cameron, te rikute meid selle peene kriitikaga sootuks ära.
Planeeti ennast nimetab üks tegelastest kõige inimvaenulikumaks paigaks universumis, ent ma ei tea - Veenust näiteks katavad väävelhappest koosnevad pilved, temperatuuri on soodsad 450 kraadi Celsiust ning ma ei leia, et see oleks meeldivam kui kant, mis sisuliselt koosneb fantasmagooriliselt värvilistest vihmametsadest. Pealegi elavad seal armastusväärsed korvpallurimõõtu smurfid, kellega Jake peatselt sõbruneb, tulles nii raputavale äratundmisele, et on seni vale isanda teener olnud. Mida küll Kevin Costner või Tom Cruise teinud oleks? Hmmm?
Cameron on rohelistest väärtustest ja bon sauvage'i kontseptsioonist liigselt sisse võetud, tänu millele mõjuvad na'vid oma new-age loodusfilosoofiaga karikatuursete ja pealetükkivaina. Dresscode on niudevööd ja ragulkad, ent kuidas seletada seda, et too muidu niivõrd looduslähedane rahvas paradoksaalselt meie läänemaailma debiilsete tavade järgi joondub? Absoluutselt kõigi na'vi naiste rinnanibud on kaetud füüsikareegleid eirava kaelakee või napi riidetükiga. On neil üldse nibud? Meeste maagiliste niudevöödega pole asi parem, eriti kuna mulle meenus automaatselt dr. Manhattan oma tohutu sinise švaantsuga. Hoidku jumal, et Pandoral midagi säärast näha peaks saama.Irriteerivaim asi Avatari juures on tõenäoliselt käsikirja laiskus. Niigi laenatud mugav süžee võimaldab peategelasel mõne ajaga õppida ära na'vide keele ja kombed, saada vingeks vibulaskjaks, ringi lennata ning viimaks siniste metsaelanike majordoomuseks hakata. Mõneti irooniline, et teisest kultuurist pärinev päss on lõpuks šefim na'vi kui kõige paadunumad na'vid ise. Avatari suurim nõrkus on Cameroni meeletu tahtmine vaatajale 3D-kino võlusid demonstreerida - visuaalne pompöössus ohustab lausa kolesteroolitaset, ent narratiivne struktuur on pea olematu, lihtne stambiooper, mis röövib filmilt igasuguse hinge. Muide, need fucking 3D-prillid vajutasid mu ninajuure poole tunniga sisse, misjärel avastasin, et ilma prillideta näeb Avatar sootuks etem välja. Kui nihkes pilt välja arvata, nägi nii a) kirkamaid värve, b) laiemat vaatevälja. Prillidega on tunne, nagu tahaks keegi sulle binoklit ajju pressida. Ent see selleks.
Kolossaalne taplus filmi lõpul ja Stephen Lang olid muidu päris lõbusad, kuigi heaks hindeks se'st ei piisa. Näkku sülitada samas ei soovi ja 65 EEKi ka tagasi ei taha - fuck, kavalehel on rasvaste tähtedega kirjas, et film on 110% kasumile orienteeritud ning selle autoriks on miljardigeneraator, kelle stiil on bušmanitelegi teada. Massikultuuri sümbolina on Avatar kerge märklaud, justkui kõik, mis peavoolu kinoga valesti. No õigupoolest on siiski tegu õige süütu tükiga, kui mõelda kõigile jälkidele, maitselagedatele ja pretensioonikatele filmidele, mida minu silmad nägema pidanud. Paraku aga on Cameroni leidlikkus antud juhul puhtalt tehniline, palju kolmdeed, vähe villa. 4.2/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar