Mõneks ajaks on mu mõõt romcom'idest täis tänu sellele võrratult coolile, veidrale ja alternatiivsele filmile. Nagu ma aru saan, on tegu "teistsuguse" ja natuke tundlikuma lähenemisega armastusfilmi traditsioonidele - midagi neile, keda painas küsimus, mis saab siis, kui Meg Ryanil Tom Hanksist viimaks robokopp ette tuleb. Või siis niisama meestele, kelle tüdrukutel neist kõrini on saanud. Midagi sulle ja mulle.
Tom (Joseph Gordon-Levitt) on (tegelikult andekas) arhitektiharidusega kuju, kes olude sunnil teenib leiba postkaartide kujundajana. Mingil hetkel jääb Tomile silma oma ülemuse sekretär, Summer (Zooey Deschanel), kellesse ta siis kõrvuni armub. Afäär, nagu arvata võite, kestab 500 päeva - tõus, apeks ja allakäigu pikk agoonia, nagu see harilikult kipub olema. Nagu ilmneb, on Tom ekslikult kõik oma emotsioonid letti ladunud ja lendab vingelt alla, kui tüdruk ühel päeval teatab, et ta enam kategooriliselt ei viitsi ega taha. Vaatajale serveeritakse suur liuatäis noore Wertheri kannatusi, toda tuttavat mehelikku "ma-ei-saa-naistest-aru" angsti ja õigupoolest ei tee film midagi selleks, et me konkreetsest tüdrukust kasvõi kuidagi sotti saaks. Ta on erakordselt mõistatuslik, kinnine ja kehitab elutähtsate küsimuste peale ainult õlgu. Oh neid preilisid küll.
Et protsessi traagika arusaadavamaks muuta, hüpleb narratiiv ennastunustavalt ühest flashbackist teise - paraku on see õige tüütu, sugugi mitte vähem kui loole sekundeeriv kaadritaguse jutustaja pretensioonikas mõmin. Ehkki peategelaste läbielamised peaksid vaataja omadega justkui klappima, oli mul mõne minutiga sügavalt pohui nii hirvesilmsest Summerist kui ka piinlevast Tomist, sest mõlemad on nii pagana pinnapealsed. Objekti osa täitva Deschaneli tegelaskuju pärineb nimelt miskisugusest armsate ja ekstsentriliste tüdrukute välimäärajast - meeletult omapärane ja sügav, Belle & Sebastian see ning The Smiths too, aga tarbetut poseerimist on selles rohkem kui ERKI moeshow'l.
Millest on iseenesest kahju, sest tegu pole pahatahtliku filmiga ja tegelasedki pole otseselt ebameeldivad. Õnnetuseks ei teki peale frustratsiooni vähimatki emotsionaalset reaktsiooni - vaatamata rõhutatud püüdele olla teistsugune, tekitada vaatajas äratundmist ning panna meid asju uue pilguga nägema on (500) Days of Summer mõneti iroonilisel kombel üsna kahvatu ja tavapärane. Ja minu pilk seejuures selline nagu ikka - klaasistunud. 4.3/10
Tom (Joseph Gordon-Levitt) on (tegelikult andekas) arhitektiharidusega kuju, kes olude sunnil teenib leiba postkaartide kujundajana. Mingil hetkel jääb Tomile silma oma ülemuse sekretär, Summer (Zooey Deschanel), kellesse ta siis kõrvuni armub. Afäär, nagu arvata võite, kestab 500 päeva - tõus, apeks ja allakäigu pikk agoonia, nagu see harilikult kipub olema. Nagu ilmneb, on Tom ekslikult kõik oma emotsioonid letti ladunud ja lendab vingelt alla, kui tüdruk ühel päeval teatab, et ta enam kategooriliselt ei viitsi ega taha. Vaatajale serveeritakse suur liuatäis noore Wertheri kannatusi, toda tuttavat mehelikku "ma-ei-saa-naistest-aru" angsti ja õigupoolest ei tee film midagi selleks, et me konkreetsest tüdrukust kasvõi kuidagi sotti saaks. Ta on erakordselt mõistatuslik, kinnine ja kehitab elutähtsate küsimuste peale ainult õlgu. Oh neid preilisid küll.
Et protsessi traagika arusaadavamaks muuta, hüpleb narratiiv ennastunustavalt ühest flashbackist teise - paraku on see õige tüütu, sugugi mitte vähem kui loole sekundeeriv kaadritaguse jutustaja pretensioonikas mõmin. Ehkki peategelaste läbielamised peaksid vaataja omadega justkui klappima, oli mul mõne minutiga sügavalt pohui nii hirvesilmsest Summerist kui ka piinlevast Tomist, sest mõlemad on nii pagana pinnapealsed. Objekti osa täitva Deschaneli tegelaskuju pärineb nimelt miskisugusest armsate ja ekstsentriliste tüdrukute välimäärajast - meeletult omapärane ja sügav, Belle & Sebastian see ning The Smiths too, aga tarbetut poseerimist on selles rohkem kui ERKI moeshow'l.Millest on iseenesest kahju, sest tegu pole pahatahtliku filmiga ja tegelasedki pole otseselt ebameeldivad. Õnnetuseks ei teki peale frustratsiooni vähimatki emotsionaalset reaktsiooni - vaatamata rõhutatud püüdele olla teistsugune, tekitada vaatajas äratundmist ning panna meid asju uue pilguga nägema on (500) Days of Summer mõneti iroonilisel kombel üsna kahvatu ja tavapärane. Ja minu pilk seejuures selline nagu ikka - klaasistunud. 4.3/10
.jpg)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar