kolmapäev, 3. veebruar 2010

Tomas Alfredson: Let the Right One In (2008)

Umbes samal põhjusel, miks mulle ei meeldi näiteks Klaus Nomi, ei imponeeri mulle ka vampiirid - Bram Stokeri viktoriaanlikku maniakaalsust pole keegi suutnud taaselustada ja kaasaja "alternatiivsed" vampiirid on sootuks masendavad, neile tuleks raske küüslaugukotiga hargi vahele lajatada. Ometi võib nüüd vaia rahulikult kõrvale asetada ja vaherahu teha - rootslased pole oma viimase vampiiriteosega küll jalgratast leiutanud, ent on olemasoleva materjaliga teinud midagi kapitaalselt för-fan fantastilist. John Ajvide Lindqvisti samanimelisel raamatul põhinev Låt den rätte komma in on ühtaegu õrn ja õudne talvemuinasjutt, mis hargneb 80ndate Stockholmi trööstitus ja pealtnäha tasases äärelinnas.

Oskar (Kåre Hedebrant) on 12-aastane linalakk, kes oma kinnise loomuse tõttu on koolis kiusajate märklauaks ning elab kurbnaljakalt läbi Travis Bickle'i peegliesist monoloogi meenutavaid fantaasiaid, milles ta kiusajad tapab. Naaberkorterisse kolib peagi keskealine mees nimega Håkan (Per Ragnar) ühes Oskari vanuse tüdrukuga (Lina Leandersson). Tüdruku nimi on Eli - androgüünne, veidralt räsitud moega olend - ning pärast põgusaid kohtumisi maja hoovis saavad temast ja Oskarist parimad sõbrad. Samal ajal käib Håkan öösiti väljas. Ta varitseb üksi liikuvaid kodanikke, uimastab viimased omatehtud seadeldisega ning laseb neil tuiksoone kaudu vere välja, et see plastkanistris "tütrele" toiduks viia.

Traditsioonide kohaselt leiavad kaitsetud ikka ja jälle oma kaitseingli. Eli teeb Oskarile varakult selgeks, et ta peab kiusajatele vastu virutama - sealjuures mitte õrnalt - ja sellele järgnebki parajalt uhke moment, kus Oskar ühele neist ridvaga piki kõrvu äsab, nii et veri väljas. See konkreetne kaitseingel pole siiski tekkinud tühjale pinnale. Eli ei kiindu vaid Oskari üksildusse, vaid ka ta peidetud raevu ja tapafantaasiaisse, millele Oskar Eli näol omakorda justkui väljundi leiaks. Nende armastus on küll lapselikult ilus ja siiras, kuid kusagil varitseb üks sünge järeldus nagu karvane vägistaja bussijaama taga, kui Malcolm Tuckerile osundada - me ei saa mõrtsukas Håkanist suurt midagi teada, ent üks jubedalt nukker moment tema ja Eli vahel laseb aimata, et ta ei ole tüdruku "isadest" tõenäoliselt esimene ega viimane. Eriti filmi lõpustseen sööbib nii mällu nagu soolhappega valatud.

Ehkki lavastaja Tomas Alfredson ja Lindqvist (kellelt pärineb ka filmi stsenaarium) jätavad tänuväärselt palju vaataja kujutlusvõime hooleks, on filmi vahetumad brutaalsusevälgatused lahendatud suurepäraselt. Üks kõrvalisem tegelane, olles ise vampiiriks moondumas, satub abikaasa joomasõprade korterisse, mille peremehe loendamatud kassid vaenlast haistes talle turja kargavad - palju ilmselget CGI-d, ent stseen ise on piisavalt sürr ja painajalik, et Edgar Allanile silmad ette teha.

Leanderssoni ja Hedebranti näitlejatööd on võrratult reserveeritud; eriti hea on esimene, kes kehastab ühte igavest 12-aastast nii hästi, kui sellist olendit üldse võib kehastada. Nende tasane, nüanseeritud mäng klapib imehästi filmi tõsise õhustikuga - see ei haju hetkekski ja paiguti langeb temperatuur päris madalale, ent sellest hoolimata hakkas mu süda kuidagi ruttu sulama. Poleks uskunudki. 9.6/10

Kommentaare ei ole: