Martin Scorsese: Shutter Island (2010)

Bullshit Island oleks etem nimi Martin Scorsese uuele, tõtt-öelda jahmatavale tükile, milles äraaetud kährikule sarnanev Leonardo DiCaprio salakavalate psühhiaatritega võitleb. Viimast võis välja lugeda juba filmi treilerist, ent käsi püsti, kes ei tahtnud uskuda, et suur Martin Scorsese on salamisi žanrifilmi juppideks lammutanud ning oma geniaalse suva järgi uuesti kokku pannud. Mina küll uskusin. Aga võta näpust.

DiCaprio on 50ndate G-mees, kes ühes kolleegiga (Mark Ruffalo) sõidab uurima Alcatrazi meenutavast psühhodispanserist jalga lasknud patsiendi juhtumit. Ettearvatavalt elutseb seevaldis lisaks hulludele veel jubedamatest lubjakatest komplekteeritud meditsiiniline personal eesotsas Ben Kingsley'ga. Umbes nagu kui Voldemar Kolgale hullusärk selga tõmmata, oleks küllaltki keeruline aru saada, et selle all on tunnustatud psühholoog. Igal juhul soodustab säärane keskkond paranoia teket ja reaalsustaju nõrgenemist, mis DiCaprioga mõistagi ka juhtub. Mis edasi saab, jäägu saladuseks. Vaadake ja nutke.

Film on avaminutitest saadik üks suur stampiderahe, ent teatav sarnasus The Wicker Man'iga ning veidralt ülepakutud retrofiiling ühes tahtlikult ülepakutud näitlemisega panid mu peas kõlama hääled, mis emalikult sosistasid, et rahu, kõik peabki nii olema, peagi laob Scorsese lauale ennenägematu mastirea ja sa lahkud kinost uuestisündinud mehena. Tagasivaate korras võib öelda, et Shutter Island olnuks aktsepteeritav isegi puhtakujulise Wicker Man'i koopiana. Atmosfäärinoodid tabab Scorsese ju eksimatult ära - sedalaadi kino pole küll tema ampluaa, ent õige nüüd 15-kordselt Oscari võitjal asi üks stiilipuhas põnevik kokku panna. Werner Herzog näiteks ujub tahtmise korral peavoolus nagu säga.

Senimaani oli film niisiis talutav - ei midagi erutavat, ent talutav. Minu kolossaalseks pettumuseks aga laskis Scorsese ühel hetkel lendu kõige vängema, ruineerivama klišee, mis rullus üle kinosaali kui sinepigaasi laine läänerindel. Robert Wiene surematu Dr. Caligari kabinet on küll kõigi lõpplahenduste isa ja keegi ei viitsi Wiene geeniust enam poole sõnagagi meenutada, ent fuck, nüüd peaks see mees jalamaid hauast tõusma ja suuna Scorsese villale võtma. Kinosaalist lahkudes oli mul tunne, nagu oleks keegi mulle pulli korras transorbitaalse lobotoomia teinud ja "Punk'd!" karjunud. Murettekitavam on siiski asjaolu, et ka üks teatav suur lavastaja võib sarnase rünnaku ohvriks langenud olla. 3.6/10

James Cameron: Avatar (2009)

Nõndaks, Avatar. It's hip to be square - allakirjutanu on siinpool Alfa Kentaurit ilmselt viimane eestlane, kes filmi näinud. Ega oleks seansile läinud ka, kui James Cameron, Roger Ebert ning terve arvamusliidrite armee poleks esinenud südantlõhestava avaliku pöördumisega, et maailmakuulus kriitik Kemal armulikult 3D-monokli silma pistaks ja hiljem filmist vanakreeka filosoofi kombel paar kaalukat rida kirjutaks. Kui see ei anna õigust tegelikult juba surnud teema uuesti elule manada, siis mis annab?

Süžee on kõigil kindla peale peas, ent kiusu pärast ei jäta ma sel peatumata. Jake Sully (Sam Worthington) on invasõdur, kes juhuse läbi satub osalema Pandora-nimelisel planeedil läbiviidavas teadusprojektis. Pandora põlisasukaiks on na'videks hüütav pretensioonikas loodusrahvas, kes on tülinaks inimkolonistide eesmärgile planeet olematuks kaevandada, projekti iva on aga portida inimteadvus ühe planeedi põlisasuka elutusse klooni ja see "avatar" seejärel päris-pärismaalaste sekka möllida. Jake on rahul, sest saab toimivad jalad - sarnast rahulolu kogevad kindlasti paljud arvutimängurid, kes on ekraanil viimseni musklis džigitid, ent tavaelus koledad kui külmkingad. Teadusprojekti kasutavad varmalt ära Aliensist tuttav moraalilage suurfirma ning sõjaväeline kontingent, mis näeb välja kui rekkajuhtide bande. Eks ta ole - ameeriklased jälle platsis ja sitta keeramas. Monsieur Cameron, te rikute meid selle peene kriitikaga sootuks ära.

Planeeti ennast nimetab üks tegelastest kõige inimvaenulikumaks paigaks universumis, ent ma ei tea - Veenust näiteks katavad väävelhappest koosnevad pilved, temperatuuri on soodsad 450 kraadi Celsiust ning ma ei leia, et see oleks meeldivam kui kant, mis sisuliselt koosneb fantasmagooriliselt värvilistest vihmametsadest. Pealegi elavad seal armastusväärsed korvpallurimõõtu smurfid, kellega Jake peatselt sõbruneb, tulles nii raputavale äratundmisele, et on seni vale isanda teener olnud. Mida küll Kevin Costner või Tom Cruise teinud oleks? Hmmm?

Cameron on rohelistest väärtustest ja bon sauvage'i kontseptsioonist liigselt sisse võetud, tänu millele mõjuvad na'vid oma new-age loodusfilosoofiaga karikatuursete ja pealetükkivaina. Dresscode on niudevööd ja ragulkad, ent kuidas seletada seda, et too muidu niivõrd looduslähedane rahvas paradoksaalselt meie läänemaailma debiilsete tavade järgi joondub? Absoluutselt kõigi na'vi naiste rinnanibud on kaetud füüsikareegleid eirava kaelakee või napi riidetükiga. On neil üldse nibud? Meeste maagiliste niudevöödega pole asi parem, eriti kuna mulle meenus automaatselt dr. Manhattan oma tohutu sinise švaantsuga. Hoidku jumal, et Pandoral midagi säärast näha peaks saama.

Irriteerivaim asi Avatari juures on tõenäoliselt käsikirja laiskus. Niigi laenatud mugav süžee võimaldab peategelasel mõne ajaga õppida ära na'vide keele ja kombed, saada vingeks vibulaskjaks, ringi lennata ning viimaks siniste metsaelanike majordoomuseks hakata. Mõneti irooniline, et teisest kultuurist pärinev päss on lõpuks šefim na'vi kui kõige paadunumad na'vid ise. Avatari suurim nõrkus on Cameroni meeletu tahtmine vaatajale 3D-kino võlusid demonstreerida - visuaalne pompöössus ohustab lausa kolesteroolitaset, ent narratiivne struktuur on pea olematu, lihtne stambiooper, mis röövib filmilt igasuguse hinge. Muide, need fucking 3D-prillid vajutasid mu ninajuure poole tunniga sisse, misjärel avastasin, et ilma prillideta näeb Avatar sootuks etem välja. Kui nihkes pilt välja arvata, nägi nii a) kirkamaid värve, b) laiemat vaatevälja. Prillidega on tunne, nagu tahaks keegi sulle binoklit ajju pressida. Ent see selleks.

Kolossaalne taplus filmi lõpul ja Stephen Lang olid muidu päris lõbusad, kuigi heaks hindeks se'st ei piisa. Näkku sülitada samas ei soovi ja 65 EEKi ka tagasi ei taha - fuck, kavalehel on rasvaste tähtedega kirjas, et film on 110% kasumile orienteeritud ning selle autoriks on miljardigeneraator, kelle stiil on bušmanitelegi teada. Massikultuuri sümbolina on Avatar kerge märklaud, justkui kõik, mis peavoolu kinoga valesti. No õigupoolest on siiski tegu õige süütu tükiga, kui mõelda kõigile jälkidele, maitselagedatele ja pretensioonikatele filmidele, mida minu silmad nägema pidanud. Paraku aga on Cameroni leidlikkus antud juhul puhtalt tehniline, palju kolmdeed, vähe villa. 4.2/10

Christian Alvart: Pandorum (2009)

Kui kosmosehorrorist rääkida, siis tõeliselt epohhiloov film polnud mitte Alien ega mõni selle järgedest, vaid Event Horizon. Mõned võivad teile väita, et üks olulisemaid žanri defineerivaid stseene oli see, kus John Hurt lauale röötsakile vajub ja peletis ta rinnakorvist välja murrab, ent tegelikult oli see ikkagi moment, kus Sam Neilli dr. Weir ütleb mõistatuslikult "...but I AM home" ja pimedusse tagurdab. Või see, kus Richard T. Jones jetpackiga kaptenisilla aknasse põrutab. Maagiline.

Event Horizoni lavastaja Paul W. S. Anderson pole hiljem millegi mõistlikuga hakkama saanud, ent mitte just üllatuslikult ilutseb ta nimi sakslase Christian Alvarti värske kosmoseõuduka produtsentide reas. Pandorum on klassikaline žanrifilm, milles kosmonaut Ben Foster virgub hibernatsioonist mõõtmatult suures ja pealtnäha mahajäetud kosmoselaevas, omamata sealjuures halli aimugi sellest, kes ta on või kelle asja ajab. Peagi koidab talle, et laeva eesmärk on transportida tuhandeid inimesi põhjakäinud planeedilt Maa ühele vastavastatud elamiskõlbulikule taevakehale. Ent vahepeal on miski rappa läinud ja inimloomade asemel elutseb laevas terve koloonia ilgeid peletisi. Viimased on, nii muuseas, ka inimsööjad.

Kõik see on äärmiselt taaskäideldud, ent õige lõbus ja kui tiitrid jooksma hakkasid, oli mul rahulolev lõust ees. Laias laastus on Pandorum Event Horizoni täieõiguslik vaimne järglane - isegi dr. Weir on platsis - ent kuna Event Horizon oli sajandi suurfilm, on see ainult kiiduväärt. Kujunduse ja näitlejatöödega on küllaltki märklaua keskele tabatud - kosmoselaev on sobivalt jube katakomb ja juba ainuüksi Foster veab filmi lõdva randmega välja. Kui päris aus olla, võinuks nende kuradi koletiste rolli muidugi korralikult piirata ja mitmed asjad ei meigi kapitaalselt senssi, näiteks see, et suvalised ökoteadlased on juhtumisi ka doktorikraadiga shotokan-karates.

Pandorumis on tegelikult päris häid psühholoogilise horrori elemente. "Pandorumi" all mõistetakse kosmosetingimustes siginevat maniakaalset psühhoosi ja ilmselgelt on nähtamatu vaenlase olemasolu parem stardipositsioon paeluva süžee suunas kui avastus, et fuck, ikkagi on vaja lasta alla terve naeruväärselt disainitud koletiste armee. Alvart on Andersonilt laenanud ja esikohale paigutanud just selle viimase populistliku lähenemise, mis sõidab muidu osavalt maalitud luupainajale ebavajalikult sisse. Iroonilisel kombel suutis Anderson Event Horizonis sellest hoiduda ja olnuks Alvart sama tark, saanuks Andersoni omast etemagi tüki. Aga noh, kärab ka nii - lõpus, muuseas, on päris andekas puänt. Ja kellele Antje Traue ei meeldinud, käigu kuu peale. 7.0/10

Quentin Tarantino: Inglourious Basterds (2009)

Väidetavalt töötas Quentin Tarantino oma viimase käsikirja kallal 10 aastat. Fakt, et mõni oma ala suurmeister ühe taiesega nõnda kaua vaeva on näinud, annab lõpp-produktile alati teatava oreooli. Võrdluse korras teame näiteks ajaloost, et Michelangelo Buonarroti maalis Sixtuse kabeli lage korralikud 4 aastat, ent Inglourious Basterdsit paraku selle ligidusse paigutada ei saa - lähim võrdlus oleks Windows Vista, mida Microsoft proges 5 aastat.

Sarnaselt Vistaga on Basterds tuubil täis kulunud võtteid ning kasutut paska. Film algab spagetivesterni akordide halvaendelisel tininal, kuid see halvaendelisus ei tulene mitte avastseenist enesest, vaid kuklasse pugevast aimdusest, et QT kauaoodatud uus taies on sisuliselt same shit uues kuues. Võib-olla polegi see kõige hullem väljavaade - Tarantino on nagunii mõneti etteaimatav lavastaja, ent ta kolossaalne filmide tundmise ulatus võimaldab tal alati kusagilt uudset sodi lõigata ja vanad shabloonid ei hakka nii eriti häirima. Aga Basterdsi puhul on ta oma hiiglaslikku laenukapitali valesti investeerinud. See film pole mitte ainult shabloonne, vaid lonkab mõlemat jalga, kuhu Tarantino ise suure Lugeriga on tulistanud.

Kill Billi puhul meeldis mulle eelkõige see, kuidas Tarantino hooletu elegantsiga kõik laenatud ideed veatuks tervikuks suutis siduda, nii, et iga stseen võtnuks justkui eelmisest labidaga inspiratsiooni, et siis doominoefekti korras omakorda järgmisele hoogu juurde anda. Miski ei tundunud olevat liigne või kuidagigi tüütu ja kui mõnes stseenis oligi selgelt näha, kuidas Tarantino end oma lõpmatu eliitsuse puhul õnnitleb, võis talle selle andeks anda. Ent nüüd paistab QT paak tühi olevat - ta kordab end ning mitte just edukalt. Valdav osa Basterdsi 150-midagi minutist on ballast: näiteks kruvib Tarantino ühte oma tavapärast Mexican standoffi üles tervelt 20 minutit, millest kolm neljandikku venib nagu näts. Ja üldiselt on nii, et kui 10 protsenti ühe filmi kogumahust on viimne mant, on teos ise noaterale ohtlikult ligidal. Eriti kui see nii fucking pikk on.

Tarantino skoorib muidugi rohkem. Ta on ühte filmi mahutanud kaks praktiliselt iseseisvat narratiivi, kumbki õige hüplik ja kirvega raiutud. Esimene keskendub kung-fu palgamõrtsukale... ei, juudiplikale, kes põgeneb oma endise mentori Billi... st SS-koloneli käest ja haub oma lähedaste tapmise eest veritasu. Teise keskmes on juudi päritolu USA sõduritest koosnev ja Dirty Dozen'it aimav dessantrühm, mille eesmärgiks on Reichi vägede seas võimalikult palju õudust ja hävingut külvata. Kui esimene lugu on parimatel hetkedel isegi eleegiline ja artikuleeritud, on teine kapitaalselt masendav, kompostihunnik Tarantino B-kategooria vägivalla ja forsseeritud vaimukuste tarbeks. Kui keegi nende vahendite rakendamises meister on, on see Tarantino, ent Basterdsis puudub ta nippide vahel igasugune sidusus, need eksisteeriksid justkui vaid oma olemasolu nimel. Dialoogist ma parem ei räägigi. Tarantino puhul kõlbab see vaid väikestes kogustes, ent Basterds justkui etlemisest koosnekski. See kõik pole väga vaimukas, vaid pretensioonikas ja igav. Käärid oleks mitmes kohas suureks abiks olnud.

Mõned osatäitmised on iseenesest tasemel. Mélanie Laurent on ülalmainitud juuditüdruku Shosannana suurepärane, Christoph Waltz samuse ilge standartenfüürerina veel erakordselt hea ja kui Tarantino vähem vett seganuks, saanuks nende kahe abil filmist ehk märgatavama osa päästetud. Suur hulk rolle on teisalt üürikesed ja/või mõttetud ja ainult lisavad kogu clusterfuckile magnituudi. Filmi lõpus nikerdab Brad Pitt noaga ühe tegelase otsaesisele haakristi - nagu ta seni läbivalt teinud on - ja ütleb Tarantino häälega, et see on tõenäoliselt ta meistriteos. Noh, see on siiski sitasti soditud haakrist, mitte Sixtuse kabeli laemaal. 3.9/10

Neil LaBute: Lakeview Terrace (2008)

Populaarne rändkolumnist Abdul Turay kirjutas päev-paar tagasi Postimehes mustadest meestest ja eesti naistest. Kommentaarid olid õnneks mõistlikud, ent mõni kompas ka meie kollektiivse alateadvuse haisva mülka sügavamaid soppe. Näiteks hallutsineeris keegi, et "negroidse rassi" meessoost esindajate jaoks on üleolev töövõit valgele naisele küüned taha saada, valge mees aga seevastu on skaut ja džentelmen ning musta naisega ei laia.

Neil LaBute'i 90ndatemaigulises põnevikus esineb see maailmavalu uudsel inverteeritud kujul. L.A. unisesse äärelinna kolib noorpaar, valgenahaline mees (Patrick Wilson) ja mustanahaline noorik (Kerry Washington). Nende naabruses resideerub kohalik politseinik Abel (Samuel L. Jackson). Abel on nii tööl kui kodus õige karmi käega mees, ning mõte mustanahalise tüdruku ja valge mehe abielust on talle tülgastav nagu mõte Keskerakonna ja SDE koalitsioonist. Tasahilju hakkab Abel üsna vastikul kombel uute naabrite elu põrguks tegema, andes nii teo kui sõnaga mõista, et nood pole äärelinnas teretulnud.

"Chris on meil demokraat," osutab Abel varjamatu põlgusega ühes stseenis oma värskele naabrimehele. Ka Chrisis eneses tekib ühel hetkel kuri kahtlus, et ühiskonna hinnang tema liberaalsele kaasavalikule on valdavalt negatiivne - isegi ta enese äi vaataks asjale justkui viltu (Chrisi enese valged sõbrad, teadagi, patsutavad talle tunnustavalt õlale). Abel mõnitab Chrisi armastust musta muusika vastu, ent armastus musta naise vastu on lauskuritegu. Ühest küljest on siin tegu segregatsiooni jääknähtudega sotsiaalsetes normides, ent küllap ka meessoo kompleksidega - peaasi, et meie naisi ei rabataks, tunne, mida paljud eestlased tõenäoliselt jagavad. Ega Turay ilmaasjata eesti meeste ja tumedanahaliste naiste kooselusid teemast kõrvale jätnud. Ka Trooja sõda sai alguse sellest, et vastasleeri esindaja pani kreeka plikaga kaapima.

On hea näha, et LaBute'i sotsiaalne närv on endiselt töökorras, ehkki Lakeview Terrace on tükk maad konformistlikum kui ta varasemad, otsest ebamugavust tekitanud teosed (The Wicker Man oli samuti ebamugav vaadata, ent teistel põhjustel). Hea teemavalik ja üsna fopaadevaba film, kuigi konarlik lõpplahendus teeb LaBute'i tera nürimaks, kui ta ise ehk oleks soovinud. 6.8/10

Tom Tykwer: The International (2009)

Vandenõuteooriad on idiootidele, ent ei saa eitada, et nende portimine kinolinale on tõhus strateegia. Idee hämaratest kokkumängudest nii avalikus kui erasektoris - või siis mõlemas korraga - on küll juba muldvana, ent ilmselt hoiab zeitgeist asjal hinge sees. The Internationali negatiivseks tegelaseks on näiteks rahvusvaheline überpank, mis rahastab kolmandas maailmas kriisiolukordi ja kujundab kohalikku poliitikat. Kes teab, kuhu "kaotas" Swedbank pensionifondide muinasjutulised summad?

Tom Tykwer ei ole kõige omanäolisem lavastaja, see-eest aga on ta kvaliteedinivoo stabiilselt üle keskmise. Isegi The Internationali, mis on seni Tykweri lodevaim ja stamplikuim film, suudab ta päris stiilipuhtalt lõpuni tüürida - nii stiilipuhtalt kui ühest mülkast läbi annab sumbata. Loo keskmes on Interpoli nuhk (Clive Owen), kes uurib eelpoolnimetatud megapanga amoraalseid diile, kuni ühtäkki saab ta kolleeg "infarkti" ning kärvab. Loomulikult aimab Clive, et infarkti kutsus kunstlikult esile samune vaenulik pank ja alustab viimase vastu teatavat ühemehesõda. Ta reisib Saksamaalt Itaaliasse ja Itaaliast USAsse ja USAst Türki jne nagu sitt rattal, ja pank ei suuda teda maha raputada ega külmaks teha. Clive ei tegutse siiski ihuüksi, abi saab ta efbiailt ja tüütult Manhattani vandeadvokaadilt (Naomi Watts).

Mulle tundub endiselt, et sedalaadi filmid teevad vea, hammustades suurema tüki kui poolteise-paaritunnise ekraaniajaga alla jõuab neelata. Tagajärjena näeme alati, kuidas mingi kasimata ametnikunäss lammutab mõne ajaga tavamõistusele hoomamatult kolossaalse ulatusega salasepitsuste võrgustiku. Siin on kaks loogikavaenulikku eeldust: a) ametnikunäss on haruldane geenius; b) salasepitsejad on haruldased topised. Nii näiteks teevad The Internationali pahelised tegelased üsna mõttetul (ja amatöörlikul) moel vagaseks terve hulga inimesi, väljaarvatud Clive Oweni. Samal ajal suudab Clive mõne minutiga ja silma järgi hinnates teostada keerukat ballistilist ekspertiisi, mis ta süžee tahtel, stsenaristi käsul kriminaalide jälile aitab. Pädev lahendus oleks, et süsteem neelaks Clive'i jt temasarnased alla nagu Winston Smithi. Sellest võib paraku edasi unistada, olgugi, et The International pakub lõpuminutitel lahjavõitu kompromissi.

Ent halba maiku see tükk suhu ei jäta ja mõned detailid - üldine nukkerhall toon, maitsekalt valitud võttepaigad nagu Berliin või Milano, isegi panga ehtsat taani keelt kõnelev taanlasest CEO - annavad filmile elulähedase võlu. Ka Clive Owenil on teatav karvane sarm, ehkki Russell Crowe tegi talle State of Play's pika puuga ära. Sorry, Clive - eheda õllekõhu vastu ei saa. 5.8/10

Ruben Fleischer: Zombieland (2009)

Kunagi protesteeris Simon Pegg tänapäeva zombide atleetlikkuse üle, ent tundub, et George A. Romero poolt patenteeritud kohmakad ja aeglased jeekimid on jäädavalt ajalugu. Danny Boyle, kelle 28 Days Later polnud tehniliselt küll zombifilm, avastas Peggi hinnangul järgnevate põlvede jaoks selle olulise fakti, et üliinimlikult kiired vaenlased lisavad asjale kõvasti actionimaiku ja istuvad seega keskmisele kinoskäijale nagu valatud. Nagu Jurassic Park'is, milles peamiseks küsimuseks oli, kas saurused saavad teadlase A või jahimehe B kätte enne, kui viimane mõne ukseni või šahtini või muu selliseni jõuab.

Zombieland on selles mõttes uue kooli zombitükk, ent sellise tempoga, et nitroga varustatud kooljad istuvad siia ideaalselt. Peale selle on tegu komöödiaga, nii et konventsionaalsused ei peagi erilist rolli mängima (v.a üks, millest hiljem juttu). Esimesed 5-10 minutit teevad Zombieland'i sisu omamoodi geniaalselt selgeks. Jesse Eisenbergi mängitud peategelane kirjeldab kaadri taga kuiva irooniaga oma loendamatuid ellujäämisprintsiipe ja selle illustreerimiseks näeme suvalisi stseene zombirünnakutest. Zombistunud mudilane lohiseb auto järel, jättes maha pikad punased jutid ning autot juhtiv moor omakorda lendab läbi tuuleklaasi nagu lepateivas, maandub näoli asfaldil ja kaamera ei vaata korrakski kõrvale. Julge värk.

Järgnev süžee on selline, mille võinuks vabalt kirjutada hamster, road-movie vaimus ajuvabadus, kus sümpaatne tolgus (Eisenberg), nupust nikastanud maakas (tavapäraselt lahe Woody Harrelson), peategelase armuobjekt (Emma Stone) ja tolle väikeõde (Abigail Breslin) neljakesi L.A.-sse põrutavad. Zombisid lastakse sõelapõhjaks ohtralt ja laias laastus on see filmi üks põhilisi pointe. Neile saab edukalt virutada kurikaga, banjoga või isegi klaveriga. Aga tegelaskujud on südamlikult üles ehitatud ja nendevaheline dialoog päris nutikas ja koomiline, mis hoiab filmi algusest lõpuni veepinnal. Ehk isegi veepinna kohal.

Kuigi mul on üks kaebus - zombid ise ei kujuta erilist ohtu. Zombide tegelikuks supervõimeks pole mitte inimliha katkumine, vaid massiga löömine. Nad on võimatult tölbid, ent neid on masendavalt palju ja viimaks ujutab otsatu zombiarmaada üle ka kõige visamad inimesed. See on teada-tuntud kujund ja žanri baaselement. Zombieland'is aga ei aita neid isegi Boyle'ilt päritud kiirus, ka kõige sitemas seisus viibides lasevad peategelased nad vinge koreograafiaga alla ja teevad sääred. Isegi kahju hakkab. Üks hea viide siiski on, nimelt kui kõrvalosas esinev kuulsus demob nippi, millega ka zombistunud maailmas massi sulanduda. Üldjoontes pretensioonitu ja kerge tükk, pädev vastus Peggi enese Shaun of the Dead'ile. 7.0/10

Catherine Hardwicke: Twilight (2008)

T**a küll, aeg lendab. Vahepeal olen ma registreerinud õige mitu linateost, ent ükski pole piisavalt morjendanud, et neist midagi kirjutada. Ka Cannes'i žüriisse ei pääsenud ma sel aastal. Mille poolest on Asia Argento minust etem? Ah?

Vihast ja solvumisest tingituna vaatasin niisiis ära Twilighti, ühe neist filmidest, mida olen vältinud nagu ebolaviirust või transseksuaalseid prostituute. Muuseas olgu kohe öeldud, et tegemist pole sugugi niiväga ilge tükiga. Ma tean, et see on sisuliselt ühe religioosse doktriini ümberjutustus ja seega teatud mõttes väärastunud, umbes nagu jõulukalender, mille iga luugi taga on shokolaadi asemel goatse või tubgirl. Aga see esialgu selleks. Kesksel kohal on siin siiski vampiirid ja vampiirid meeldivad absoluutselt kõigile. Siin kaks ikooni kino ajaloost:



Üks neist vampiiridest sööb brokolit, mängib pesapalli, pole 100 aastat seksinud (ei kohanud "seda õiget"), sädeleb päevavalguse käes ja sõidab keskklassi pereautoga. Kihvu tal pole ning nimi on ka lame - Edward. Vana kooli vampiiride nimed olid tavaliselt eksootiliste idabloki tunnustega, nagu "Orlok" või "Valek". Oleks Edward zombie, kõneleks ta tõenäoliselt artikuleeritult ja kõnniks nagu aristokraat.

Naistega on tal ka isemoodi. Krahv Orlok kasutas neid toiduks, ent Edward on vooruslik ja tema jaoks on see värk komplitseeritum - nagu ameeriklaste jaoks ikka. Väljavaade, et noored esimese asjana SEDA võiksid teha, ei ole eriti romantiline ja nii ongi Edwardile pidur peale kirjutatud. Liigse erutuse korral hakkab ta jalamaid purema, olgugi et tegu on tolle absoluutselt õige tüdrukuga, keda 100 aastat ootama pidi. Muidugi pole aktiivne seks jm sedalaadi lugudes kaugeltki mõni standard, ent Twilight ei käsitle intiimsuhteid eriti oskuslikult. Neile on omistatud teatav ebameeldivalt tähenduslik roll, stiilis enne abieluvoodit ei pea sina... jne. Oleks Edward tavaline päss, võiks sellest aru saada, ent ta on 100-midagi-aastane vampiir, for faks seik, milles peitubki teatav paradoks. Vampiirid on dekadentlikud ja verejanulised olendid. Juba Bram Stoker teadis, et orgiad ja bakhanaalid on nende rida. Kokkuvõtteks olete te, 21. sajandi vampiirid, sakkerid.

Aga pole mõtet filmi selliste asjadega enda jaoks ära rikkuda, üldjoontes on Twilight kena ja klassikaline viktoriaanlik armastuslugu. Tänu selle eest võlgneme ilmselt režissöör Catherine Hardwicke'ile, kelle eelmine teismeliste elu kujutav film Thirteen on selle kõrval küll kui 120 Soodoma päeva. Stephenie Meyeri raamatust on ta suutnud teha täiesti söödava tüki, mida ei maksa teismeliste tüdrukute ja kahtlaste mormooni pereemade freakshow alla liigitada. Robert Pattinson ja Kristen Stewart teevad tublit tööd ja nendevaheline keemia on valdavalt sahhariinivaba. Sellest piisabki, muud ei maksa eeldada. 5.5/10

Iain Softley: The Skeleton Key (2005)

Kõik, kes lugenud H.P. Lovecrafti Cthulhu kutset, mäletavad kindlasti stseeni, kus inspektor Legrasse satub New Orleansi sooaladel peale jõledale hoodoo-rituaalile, milles osaleb kari väärastunud segaverelisi, nagu Lovecrafti juttudes ikka. The Skeleton Key peategelane Carrie Ellis (kobedalt mängiv Kate Hudson) nähtavasti on selle õpetliku loo vahele jätnud, sest nagu kiuste ronib ta sarnasesse kanti seal, kus teadjam inimene ütleks: "Parem mitte!"

Nõndaks, ja seal Orleansi soos on üks vana ja eraldatud maja, milles elab vanamoodne ja kiuslik matroon (suurepärane Gena Rowlands) oma halvatud abikaasaga (ainult grimassidega mängiv John Hurt), kelle eest hoolitsemine Carrie tööotsaks saab. Nagu peagi ilmneb, on maja küllaltki kahtlane koht ning vanamoor paistab midagi salgavat, mispeale Carrie omal käel asja uurima hakkab. Kõlab nagu võrdlemisi tavaline õuduspõnevik, süžee poolest tegelt ongi, ent Hackersi lavastaja Iain Softley suudab kulunud moega käsikirjad alati väga vaadatavateks filmideks muuta. The Skeleton Keys leidub küll neid klassikalisi SELJA TAGA SELJA TAGA momente, ent Softley hoidub tänuväärselt horroriga üle pingutamast. Selle asemel on tegu pigem siukse korraliku, täpselt parasjagu kõheda atmosfääriga detektiivikaga, kui vabalt tõlgendada. Ja endiselt rakendab Softley Ed Shearmuri alati cooli muusikat ning pikib sinna vahele vanu bluusihitte. Viimane on, muide, üsna oluline fakt. Üks Salatoimikute episood, Orison, oli näiteks eriti halvaendelise atmosfääriga tänu Dennis Edwardsi Don't Look Any Furtheri oskuslikule käiamisele ja see efekt kordub siin sama tõhusalt.

Lugu on samuti intelligentne ja usutav... kui vaadata mööda sellest, et selle žanri kangelased/kangelannad on alatasa patoloogiliselt uudishimulikud. Olukordades, kus mina tõenäoliselt püksid täis laseksin ehk paaniliselt lähimat akent otsiksin, suunduvad nemad surmapõlgavalt kõige hämaramatesse ja ähvardamatesse nurkadesse, justkui et veenduda, et seal midagi eriti räiget leidub. Ausalt, see on psühholoogilisest aspektist natuke imelik, ent tagajärjed on sealjuures vähemalt vastavad. Nii lõpeb ka The Skeleton Key parasjagu jõleda twistiga, mis on antud juhul küll tavapärasest nutikam, ent ometigi tüütuks kulund. Olgugi mis, ent kõigil sedalaadi lõppudel on alati üks ja seesama prosta moraal, ära topi oma näppu nõidade perse, kui taaskord A-Rühma parafraseerida. Kaua võib? A kui päris aus olla, siis üldpilti see siiski ei riku, väärt ja lõbus meelelahutus. 6.8/10

Christophe Gans: Silent Hill (2006)

Et küll küllale liiga ei tee, siis kirjutan ka omalt poolt Silent Hilli kohta paar rida. Aastavahetusel sai raiska vaadatud ja ehkki millegi väga muljetavaldavaga tegu just polnud, võib ometigi öelda, et omas vallas markantne tükk. Tasub arvestada, et viimasel ajal arvutimängude ainetel tehtud filmid saab koondada ühe nime alla. Nime, mis tekitab õõvastust - see on "dr." Uwe Boll.

Christophe Gans on tuttav nimi, too mees vastutas omaaegse Prantsuse kassahiti Le Pacte des Loups alias Brotherhood of the Wolf eest. Too oli, muide, vigaderohkusest hoolimata tubli katsetus ja ka Silent Hilli kohta võib sama hinnangut rakendada. Ma pole küll ise seda Konami toodangut mänginud, ent filmi vaadates meenus üks teine kunagine lemmik näkase pentiumi peal, Resident Evil 2 nimelt. Jube hea atmosfääriga mäng, üksinda kesköötunnil piki miskisugust pimedat keldrit hiilimine andis päris raju paranoialaksu. Tõsine häda seisnes aga selles, et aeg-ajalt segasid loo arendamise eesmärgil vahele 3d-animatsiooni klipid ühes voiceactinguga, mis olid sedavõrd puised ja lahja dialoogiga, et peenelt üles kruvitud fiiling lendas hoobilt alla.

Gansi Silent Hill kannatab identsete sümptomite käes. Lugu räägib abielupaarist ja nende lapsendatud tütrest, kes näeb õudusunenägusid millestki, mida ta "Silent Hilliks" nimetab. Nagu ilmneb, on Silent Hill üks mahajäetud linnake kusagil tühermaal, kuhu armastav ema (Radha Mitchell) oma lapsega suundub, et viimase unenägudest sotti saada. Koha peal läheb teadagi lahti paras põrgu. Selle kujutamises on Gans kibe käsi ja väärib kiitust - Silent Hill on omalaadselt kõhe ja ebamaine koht, kus kaamera roomab piki seinu ning liigub aegamisi üle tegelaste peade nagu mõni õel vaim. Õhustiku poolest soodne J-horrori vaimus saavutus, deemonlike tüdrukuteni ja igasugu sürrealistlike peletisteni välja, ent lonkama hakkab asi just siis, kui tegelased omavahel suhtlema kukuvad. Radha Mitchell ja kohalikku politseinikku kehastav Laurie Holden on mõlemad kenad ja rollidesse justkui valatud, häda lihtsalt selles, et käsikiri on dialoogide osas sajaga vaimuvaene. Kõige kasutum on muidugi traagilist pereisa osas leiduv Sean Bean, kellel pole asja ei oma naise tegemistesse ega vaataja seisukohalt tõtt-öelda ka filmi tervikuna.

Samas võib ka oletada, et Gans pingutas väheke üle ja üritaski arvutimängu tões ja vaimus, kõige hea ja halvaga tükkis kinolinale portida. Kui nii, siis peaks tegelt 10 punkti panema - tõesõna, aint klaviatuuri klõbin ja IBM Deathstari ragin on asjast puudu. Objektiivselt hinnates siiski vigane, ent absoluutselt vaadatav - paiguti isegi nauditav - tükk, millele Gans rahumeeli järje võib vändata. 6.1/10

Mel Gibson: Apocalypto (2006)

Mel Gibsonil on viimasel ajal olnud rohkem vaenlasi kui sõpru. Pärast seda, kui mees õlise ninaga paar-kolm andestamatut antisemiitlikku tähelepanekut lendu lasi, pole tal halastust loota olnud. Vabandas ta mis ta vabandas, ent uus imidž püsib kangekaelselt nagu sitt rattal ning paratamatult on ka hinnangud Gibsoni loomingule seetõttu ilgelt subjektiivsed.

Ma ei arva muidugi, et juudid kogu maailma hädad omal käel kokku on keerand, ent teisalt ei arva ma ka, nagu oleks tegu mõne Mel Gibsoni raudse seisukohaga. Seega, targem on vaadata filmi ennast. Kusjuures - fakt, et Gibson üleüldse sedalaadi projekte alustab, on märk küllaltki ebatavalisest pühendumusest. Üks võrdles Gibsoni tegevust Werner Herzogi omaga ja leidis lõpuks, et Gibson on pigem Riefenstahl kui Herzog - ent sellise asja teostamiseks peab siiski teatavas mõttes olema paras Fitzcarraldo. Mel Gibsoni filmid võivad olla ebaõnnestunud (Passion of the Christ näituseks), ent vaieldamatult on need originaalsed ja heas mõttes seestunud fanatismiga tehtud. Nii ka antud teos. Hollika kontekstis on niigi riskantne saata turule filmi mõnes teises keeles kui ingliš, ent Apocalypto on puhtalt maiade keeli, täiesti tundmatute näitlejatega ja sealjuures veel Gibsoni enese taskust kinni plekitud.


Kui Passion of the Christ Gibsoni aplaava järel kriitilise pilguga üle vaadati, leiti, et film on tegelikult rängalt antisemiitlik ja ka Apocalyptot süüdistati soodsa rassismi pärast. Nii näiteks tsiteerib film avakaadris Duranti, kelle sõnul peab tsivilisatsioon enne, kui ta väljastpoolt hävitatakse, end ise seestpoolt tümaks tegema; Apocalypto räägibki sellest, kuidas kahe maia hõimu julmade tagajärgedega kokkupõrge lõpeb juhtumisi sellega, et ühel päeval ilmuvad silmapiirile Hispaania galeoonid ja perse on seega kõigi jaoks lahti. Süüdistuse kohaselt vihjab Gibson sellega, et siuksed vennatapjad nagu maiad said teenitud karistuse, ent tegelikult on tsivilisatsiooni sõjalaevade ilmumine sootuks kurjaendelisem sümbol, mis näitab režissööri tegelikku hinnangut asjade käigule.


Olenevalt ajaloolase vaatenurgast on Apocalypto täis ebatäpsusi ja ei kõlba ka koera hänna alla mitte, ent enamust ei koti miskipärast asjad, mis selle filmi tegelikult vingeks muudavad - selle müstiline detailirohkus, käegakatsutavus, suurepärane kaameratöö. Antisemitismiga Meerikas nalja ei ole ning Gibson ei pääse oma ebaõnnestunud sõnavalikust küllap iialgi, ent kui sellest nagu kord ja kohus mööda vaadata - nagu me mingil moel Polanski puhul teeme - on Gibson siiski tänapäeva Hollywoodi üks omanäolisemaid lavastajaid, tõtt-öelda peaaegu nagu uus Eastwood ja miks mitte ka Werner Herzog. 7.8/10

Ethan & Joel Coen: Burn After Reading (2008)

Hea vormi korral suudavad Ethan & Joel Coen teha suurepäraseid filme ning No Country For Old Men oli üle isegi nende varasematest tippteostest, ent paraku on vendadel kalduvus aeg-ajalt mingisse õndsasse enesega rahulollu laskuda ning autopiloot peale lülitada. Äkki tuleks kasuks aeg maha võtta ja jalga puhata, sest kurss on ohtlikult kraavi poole võetud.

Burn After Reading räägib CIA analüütikust Osbourne'ist (John Malkovich), kes töölt sule sappa saab ning memuaare kirjutama hakkab. Analüütiku naine (Tilda Swinton), kes oma abikaasast peretuttava/armukese Harry (George Clooney) mõjul lahutada üritab, kopeerib Osbourne'i isiklikud failid ühes memuaaridega CD-le, mis eksikombel kohalike fitness-äri nõdrameelsete töötajate (Frances McDormand ja Brad Pitt) näppude vahele satub. Viimased peavad plaadi küllaltki mõttetut sisu ülisalajaseks luurematerjaliks ning otsustavad Osbourne'ilt selle abil pappi välja pressida. Jne.

Jne, kuna sellel filmil pole saba ega sarvi. Coenid ketravad seda, mida nad on harjunud ketrama, järsult vahelduvates toonides sürrealistlikke lookesi väikestest inimestest, ent et Burn After Reading'i süžee on pmst olematu, on Coenite trikid liimist lahti ja suvaliselt üksteise otsa laotud. Paaris-kolmes kohas on, tõsi küll, geeniusevälgatust aimata, ent valdavas osas on Coenite film vaimuvaene, sisutühi ning blaseerunud, umbes nagu mõni film Soderberghi Oceani-triloogiast. Star power on lämmatav ja Oceanist tuttav George Clooney paneb ka siin oma (TM) pleiboi-irvega süüdimatult lõpuni välja, olles nii umbes sama usutav kui Savisaar linnapeana. A asi pole seekord isegi mitte niivõrd Clooneys, kuivõrd lihtsalt kehvalt välja joonistatud tegelaskujudes, mis on tülgastavalt karikatuursed ja jumal paraku, stereotüüpsed. Ja isegi sellistesse rollidesse suudeti valida valed näitlejad. Pitt ja McDormand on kapitaalselt metsa poole, Malkovichi ülesandeks on leida 5000 moodust, kuidas WHAT THE FUCK öelda ning Tilda Swinton on konkreetselt raisatud. Taaskord.

Coenitelt seekord (taaskord) niisiis odav ja auguline jeu d'esprit. Enamus kinokülastajaid sai muidugi jälle lõugade laiudes hirnuda, antud juhul näiteks Putini pildi, Pitti komejandi või dildoga varustatud tugitooli üle. Noh, võib öelda, et nad said poindile päris hästi pihta. 4/10

Danny Boyle: Sunshine (2007)

Aasta on 2057, Päike on otsi andmas ja maakera on muutumas elamiskõlbmatuks lumekõrbeks. 7 aasta eest saadeti Päikese suunas teele missioon Icarus 1, et see füüsik Robert Capa (Cillian Murphy) poolt välja nuputatud suuremat sorti pommi abil töökorda seada. Missioon jäi teadmata kadunuks ning nüüd on inimkond kraapinud kokku viimsedki maavarad, et uus missioon uue pommiga teele saata.

Kui aus olla, ajavad Sunshine'i taolised filmid mind mõõtmatult leili, tegu on laias laastus korraliku tüngaga. Danny Boyle'i teine sci-fi katsetus algab paljulubavalt, visuaalselt uhke ja täitsa mõjusa psühholoogilise kosmosedraamana. Esialgu on pisut aimata Solarist - mida lähemale Päike jõuab, seda suuremat mõju avaldab ta missiooni liikmetele, kes on kõik tuntava vaimse pinge all. Eriti on tulekerast hüpnotiseeritud pardapsühholoog Searle (suurepärane Cliff Curtis), kes katsetab põletushaavade hinnaga enda peal intensiivset päikesevalgust. Üldisemalt korratakse vana tõde, et inimene on universumi kõrval mikroob ja kosmilises plaanis ei lähe tema saatus kellelegi korda. Jne.

Paraku ei oska Boyle'i ja Alex Garlandi tandem oma poeetilise avamänguga kuhugi edasi minna, lugu keerab õige pea nii ühes kui teises mõttes sootuks ära. Peale Merkuurist möödumist satutakse peale kadunukspeetud Icarus 1'le, mis eeldatavasti mahajäetuna kosmoses hõljub. Sedasorti lendavad hollandlased pole kosmosefilmides iialgi head tähendanud, ent otse loomulikult võetakse kurss na ljeva, et teiselegi pommile käpp peale panna. Põhjuseks on küllap M$ Vista peal töötava pardakompuutri kahtlaselt pessimistlik hinnang missiooni õnnestumise võimalikkusele. Samune pardaarvuti laseb insener Trey'l (Benedict Wong) maha saada masendava navigatsiooniveaga, ent on samas suuteline teatama, kellel on püksilukk lahti ja kellel mitte. Noh, peaaegu.

Odavaks Event Horizoniks läheb asi kätte ära aga siis, kui Icarus 1 pardalt pääseb plehku eelmise missiooni nupust nikastanud kapten Pinbacker (Mark Strong), kes näeb end mingi päikeseprohvetina ja on võtnud nõuks ka Icarus 2 missioon nurjata. Lahendus - saboteerida alus ning meeskonnale nuga anda. Nii ka läheb, segase ja kiirustatud kaameratöö saatel. Pinbacker mitte ainult ei aja suust pseudoreligioosset kamarajura, vaid omab üliinimlikke võimeid, kümmet kihti põletushaavu ja on filmitud mingis seletamatus hägus, mille otstarve pole päris selge. Süžeel pole tolleks hetkeks enam loogika ja füüsika reeglitega vähimatki pistmist ning on imelik mõelda, et vaid hetked tagasi sai hoopis teist filmi vaadatud. Ainus päästev element on näitlejatööd - Icarus 2 meeskond ei meenuta küll kvalifitseeritud astronaute, tõtt-öelda on nad väheke ohmoonid, ent kitsukeses kookonis Kõiksuse keskel viibivate inimloomade emotsioonid on välja mängitud päris profilt. See aga ei tee tasa muidu hästi alanud tüki õnnetut kokkukuivamist. Ahjaa, teist pommi ei läinudki tarvis. 4.5/10

James Cox: Wonderland (2003)

Ööl vastu 1981. aasta 1. juulit peksti Los Angelese Wonderland Avenue majas nr 8763 tinatorudega surnuks 4 inimest. Väidetavalt viidi veresaun toime kättemaksuks paar päeva varem toimunud sissemurdmise eest kohaliku klubiomaniku ja gängsteri Eddie Nashi majja. Väidetavalt viibis peksmise juures ka tolleaegne pornomeister John Holmes, kes mõlema osapoolega lähedalt seotud oli. Väidetavalt räägib James Coxi film sellest, kuidas asjad tegelikult olid.

Filmi kohta, mille poster laias plaanis kellegi hargivahet demob, on Holmesi panomehe staatusele siin üllatavalt vähe, et mitte öelda olematut, tähelepanu pööratud. Wonderland tahaks justkui olla Boogie Nights, ent Cox ei viitsi kapitaalselt ühelegi tegelasele mingit tausta tekitada. Ka kurikuulsa peategelase puhul pole võimalik aru saada, kes ta on, kust tuleb, miks ta siin on ja kelle asja ajab. Cox tahaks nagu viidata sellele, et kõiges oli süüdi Holmesi (Val Kilmer) 13-tolline meigas, ent paraku puudub siin selleks vajalik seos. Pigem keskendub lugu sellele, kuidas 4 tüüpi ühel ööl pudruks tambiti, mis lõhnab ebameeldivalt kollase sensatsiooni järele.

Ka ohvritest pole tegelikult sooja ega külma, mis muudab asja kuidagi eriti mõttetuks. Iseenesest on see loogiline, sest Wonderlandi gäng oli kari narkareid ja röövleid, kes nilbest Eddie Nashist moraalselt mingil moel etemad polnud. Teisalt on siin tegemist tobeda romantiseeritud lähenemisega, mille valguses on Wonderlandi bardakid küll kergelt psühhootilised, ent sitaks coolid mehed. Gerišid peaksid lisaks meenutama Buchenwaldi atleete, ent need tüübid oleks justkui pikalt spa-puhkuselt tulnud. Ei veena, ent teisalt ei koti ka. Said toru ja siis? Cox kasutab loo valgustamiseks kahte miljonit segast flashbacki ja tuttavat Rashōmoni meetodit, mille kohaselt esitatakse ühest loost mitu varianti. Wonderlandis taandub see peamiselt sellele, et imekombel terve nahaga pääsenud gängiliige David Lind (Dylan McDermott) väidab, et tõbras ja äraandja oli Holmes ning viimane omakorda manab Lindi. Vaatajale esitatakse küsimus, et kas Holmes siis käis ise toru andmas või mitte, ent mis kuradi tähtsust sel lõppude lõpuks on, liiatigi kui film ise ütleb lõpus küllaltki otse, et käis, va rajakas, ikka küll. Kui asja lähemalt uurida, saab teada, et filmi juures toimis konsultandina Holmesi kunagine abikaasa Sharon (filmis Lisa Kudrow), kes tunnistas alles peale Holmesi surma, et viimane mõrvaööl tema pool riietelt verd käis maha pesemas. Okei.

Visuaalses plaanis on Wonderland epileptikute hirm, kaamera liigub närviliselt slo-most kiirkäigule ja sinna vahele on segatud ropult mitmesuguseid post-production efekte. Mida säärane sitt ühelegi filmile juurde võiks anda, pole siiani suudetud seletada. Näitlejatööd on enam-vähem ookoo, Val Kilmer Holmesina on paiguti küll tüütu, ent annab siiski pornokunnist huvitava pildi kui põhjakäinud labiilsest kokaiinikust, kes on ühtaegu naiivne ja ilgelt salakaval. Kate Bosworth on täitsa korralik Holmesi alaealise tüdrukuna, muud osatäitmised on nii ja naa. Lollilt kistud on ainult muidu andekas Eric Bogosian Eddie Nashina, kelle roll tapatöö ilmse planeerijana võinuks ehk olla suurem, ent kuna Nashi pole siiani päris ametlikult mõrva kavatsemises süüdi mõistetud ja tal on anno domini 2008 veel hing sees, ei olnud Coxil nähtavasti võimalik talle päris otse näpuga näidata. Eks ta ole.

Kokkuvõtteks küllaltki segane ja tobe lugu üürikesest ajavahemikust John Holmesi elus, tehtud ilmselgest huvist just Wonderlandi avenüü sündmuste vastu. Umbes nagu keegi teeks filmi sellest, kuidas Tallinnas kunagi mingid armeenia ärikad juustuks tulistati - tulemus oleks lõppkokkuvõttes sama mõttetu, tühine ja materjalivaene. Pealegi näitas Paul Thomas Anderson seda kõike juba Boogie Nightsis, nagu kord ja kohus ühe episoodina laiemas narratiivis ning märksa paremas vormis. 3/10

Jon Hurwitz & Hayden Schlossberg: Harold and Kumar Escape From Guantanamo Bay (2008)

Aega on viimasel ajal nappima kippunud ja pole seega jõudnud suurt midagi vaadata. Kuna olen samas kergesti mõjutatav, vandusin alla ühe sõbra tüütule pealekäimisele, et vaadaku ma Harold & Kumar ikka kindlasti ära. Tegelikult pidas ta silmas küll esimest osa, kuna tolle järg olnud mant, ent ühele stoner-komöödiale keeldusin ma teist juurde soetamast. Pole n-ö minu tass teed.

Harold ja Kumar (sümpaatsed John Cho ja Kal Penn) on teel Amsterdami tegema teadagi mida, kui Kumar lennuki peldikus isekonstrueeritud vesipiibu läitmisega vahele jääb. Kuna piip meenutab kaasreisijatele pommi ja india päritolu Kumar omakorda terroristi, võetakse nad erariietes lennuturvade poolt koheselt vahi alla. Maa peal pistab ksenofoobne ja poolearuline kaitseministeeriumi tegelane (Rob Corddry) Haroldi ja Kumari peale lühikest ülekuulamist Guantanamo Baysse trellide taha. Sealt pääsevad tüübid ruttu põgenema ning asuvad teele Texase suunas, et Kumari kunagise naise peatne abikaasa, kellel valitsuses käpp sees, nad süüst puhtaks peseks.

Escape From Guantanamo Bay on mõnusalt nutikas satiir, mis valgustab geniaalselt seda hirmsat sajoobi, mille käes meerika ühiskond terrorivastase sõja päevil vaevleb. Harold ja Kumar ise on rahumeelsed ja "maailma asjade" suhtes ükskõiksed kujud, kes satuvad vastamisi kinnisarusaamade ja hoiakutega, mis kehtivad maailmas, kus meeleheitlikult valitakse pooli, kujundatakse arvamusi 1000 asja üle ja ei tõmmata pläru. Peamiselt saavad pihta valitsev lühinägelikkus ja stereotüüpidesse mahutamine, lisaks teotatakse täie süüdimatusega mitmeid debiilseid tabusid. Mõistagi ei istu see neile, kel pulk perses, ent ma ei mäleta, et ükski Bushi administratsiooni aegset USA'd käsitlev film sedavõrd tervet mõistust ilmutanuks. No jalaga-perse nalju polnud küll igal juhul üheski.

Muide, presidenti ennast kujutatakse siin kanepilembelise ja iseenesest päris shefi tüübina ("Shit, it's Cheney!" "No you guys are awesomer!"), mis tõestab, et kanepi keelustamine võib vabalt olla inimkonna suurimaid vigu. Tõenäoliselt ainus uoor on terrorit lahkav film, mis end vaatajast targemaks ei pea ja on seeläbi targem kui ta eelkäijad. 6.4/10

Ric Roman Waugh: Felon (2008)

Väikeettevõtja ja pereisa Wade Porter (enam-vähem tasemel Stephen Dorff) satub oma majas peale sissetungijale ja lööb tal õnnetul moel pesapallikurikaga kolu lõhki. Apellatsioon enesekaitsele ei lähe läbi ning mõistetud tahtmatus tapmises süüdi, satub Wade kolmeks aastaks trellide taha, kus suurimat ohtu ei kujuta vangid, vaid vangivalvurid eesotsas julma leitnant Jacksoniga (Harold Perrineau).

Mingid paralleelid Shawshank Redemptioniga leiab hea tahtmise korral üles, üldiselt on Felon aga Milgrami eksperimendi lihtsustatud tõlgendus. Porter on korralik ja armastav pereisa, kes olude sunnil peab vanglalindudega samale pulgale asuma; Jackson on täpselt samamoodi korralik ja armastav pereisa, ent vanglamüüride vahel jõle pastard, kes lahutab meelt sellega, et laseb vangidel kitsukeses ruumis üksteist pudruks peksta. Jne jne. Mugavuse mõttes ei võta Porteril kaua aega, et ka kõige pätistunumatel indviididel lambid kinni taguda ja otetsiks saada. Üldse ei mõju mehe 3 aastat türmis sedavõrd traagilisena, nagu ta valulik ilme aeg-ajalt paista laseb. Filmi kohta, mis justkui amide vanglate seisu üle muret tunneks, on Felon üksjagu lame - kriminaalid on aint kirjuks tätoveeritud statistid, kes peamiselt vihase pilguga jõllitavad või siis Porteri käest pasunasse saavad. Pärast parasjagu küünilist happy endi on päris selge, et see värk ei koti kedagi.

Aga korraliku vanglaactionina käib Felon tegelt küll. Val Kilmer teeb taheda ja ebahariliku rolli Porteri kohustusliku mentorina, intellektuaalist kapina, kes sarnaselt Porteriga oma pere nimel tegutsemise eest vangi sattunud, ent eluks ajaks. Harold Perrineau'ga on mul see jube probleem, et ta meenutab mitmeti 80ndate juustuste kõrvalosade kunni Carl Weathersit, keda polnud kunagi võimalik tõsiselt võtta. Üllatav oli muidugi meest säärase sadisti osas näha, ent kuna filmi autorid ei viitsinud Perrineau tegelaskuju lõhestunud isiksusse eriti süüvida, tuleb rahulduda teadmisega, et tüüp lihtsalt kehastus aeg-ajalt ümber nagu Batman. No ei tea. Väheke üle keskmise meelelahutus, ent pinnapealne ja paraku ka ununev. 5.2/10

Christopher Nolan: The Dark Knight (2008)

Karmapunktide jaotus: helisaaste -1; Batman, Pantera solist -1; loid dialoog -0.5; kahe molliga mees -0.5; holy wiretap, Batman -0.5; Heath Ledger 5; muu okei. 6.5/10

Frank Darabont: The Mist (2007)

Kaasaja Hollywoodi arusaam õudusfilmi olemusest on nüri nagu need filmid isegi. Eli Rothi jm novaatorite splatter on sama peen ja irooniline kui hoogusattund Vassili Savka, Frank Darabonti The Mist aga seevastu on hea, väikese eelarve ja terve mõistusega tehtud tagasivaade aega, mil Hollywoodis ka arukamat laadi horrorit toodeti, Invasion of the Body Snatchers '78 ja The Thing tulevad näiteks meelde. Lugu on lihtsamast lihtsam, suvalise väikelinna ujutab üle ebamaiselt tihke udu ja varustatud vaid infoga, et kes iganes sellega kokku puutub, on koheselt perses, lukustab kari inimesi end kohalikku ostukasse (a la Säästumarket, ent vähem jube ja päris toiduga varustatud). Nagu sellistel puhkudel kombeks, on kodanikud peatselt üksteise kraes kinni, vaatamata faktile, et udust ilmutab end aeg-ajalt kõikvõimalikke verejanulisi elukaid. Inimeste sattumine kriisiolukorda annab ühtlasi võimaluse soodsaks allegooritsemiseks USA ühiskonna teemal ja seda tehakse piisavalt õnnestunult ja subtiilselt, et filmi retroõuduka tuum terveks jätta. Lõpplahendus on sealjuures enam-vähem sama kõle kui Body Snatchersis, ehk siis jahmatavalt, müstiliselt kõle. Ei mina tea, kuidas Darabont stuudiohärgadelt selle välja masseeris. 6.9/10

Veri, ei mingit kahtlust