Ööl vastu 1981. aasta 1. juulit peksti Los Angelese Wonderland Avenue majas nr 8763 tinatorudega surnuks 4 inimest. Väidetavalt viidi veresaun toime kättemaksuks paar päeva varem toimunud sissemurdmise eest kohaliku klubiomaniku ja gängsteri Eddie Nashi majja. Väidetavalt viibis peksmise juures ka tolleaegne pornomeister John Holmes, kes mõlema osapoolega lähedalt seotud oli. Väidetavalt räägib James Coxi film sellest, kuidas asjad tegelikult olid.
Filmi kohta, mille poster laias plaanis kellegi hargivahet demob, on Holmesi panomehe staatusele siin üllatavalt vähe, et mitte öelda olematut, tähelepanu pööratud. Wonderland tahaks justkui olla Boogie Nights, ent Cox ei viitsi kapitaalselt ühelegi tegelasele mingit tausta tekitada. Ka kurikuulsa peategelase puhul pole võimalik aru saada, kes ta on, kust tuleb, miks ta siin on ja kelle asja ajab. Cox tahaks nagu viidata sellele, et kõiges oli süüdi Holmesi (Val Kilmer) 13-tolline meigas, ent paraku puudub siin selleks vajalik seos. Pigem keskendub lugu sellele, kuidas 4 tüüpi ühel ööl pudruks tambiti, mis lõhnab ebameeldivalt kollase sensatsiooni järele.
Ka ohvritest pole tegelikult sooja ega külma, mis muudab asja kuidagi eriti mõttetuks. Iseenesest on see loogiline, sest Wonderlandi gäng oli kari narkareid ja röövleid, kes nilbest Eddie Nashist moraalselt mingil moel etemad polnud. Teisalt on siin tegemist tobeda romantiseeritud lähenemisega, mille valguses on Wonderlandi bardakid küll kergelt psühhootilised, ent sitaks coolid mehed. Gerišid peaksid lisaks meenutama Buchenwaldi atleete, ent need tüübid oleks justkui pikalt spa-puhkuselt tulnud. Ei veena, ent teisalt ei koti ka. Said toru ja siis? Cox kasutab loo valgustamiseks kahte miljonit segast flashbacki ja tuttavat Rashōmoni meetodit, mille kohaselt esitatakse ühest loost mitu varianti. Wonderlandis taandub see peamiselt sellele, et imekombel terve nahaga pääsenud gängiliige David Lind (Dylan McDermott) väidab, et tõbras ja äraandja oli Holmes ning viimane omakorda manab Lindi. Vaatajale esitatakse küsimus, et kas Holmes siis käis ise toru andmas või mitte, ent mis kuradi tähtsust sel lõppude lõpuks on, liiatigi kui film ise ütleb lõpus küllaltki otse, et käis, va rajakas, ikka küll. Kui asja lähemalt uurida, saab teada, et filmi juures toimis konsultandina Holmesi kunagine abikaasa Sharon (filmis Lisa Kudrow), kes tunnistas alles peale Holmesi surma, et viimane mõrvaööl tema pool riietelt verd käis maha pesemas. Okei.
Visuaalses plaanis on Wonderland epileptikute hirm, kaamera liigub närviliselt slo-most kiirkäigule ja sinna vahele on segatud ropult mitmesuguseid post-production efekte. Mida säärane sitt ühelegi filmile juurde võiks anda, pole siiani suudetud seletada. Näitlejatööd on enam-vähem ookoo, Val Kilmer Holmesina on paiguti küll tüütu, ent annab siiski pornokunnist huvitava pildi kui põhjakäinud labiilsest kokaiinikust, kes on ühtaegu naiivne ja ilgelt salakaval. Kate Bosworth on täitsa korralik Holmesi alaealise tüdrukuna, muud osatäitmised on nii ja naa. Lollilt kistud on ainult muidu andekas Eric Bogosian Eddie Nashina, kelle roll tapatöö ilmse planeerijana võinuks ehk olla suurem, ent kuna Nashi pole siiani päris ametlikult mõrva kavatsemises süüdi mõistetud ja tal on anno domini 2008 veel hing sees, ei olnud Coxil nähtavasti võimalik talle päris otse näpuga näidata. Eks ta ole.
Kokkuvõtteks küllaltki segane ja tobe lugu üürikesest ajavahemikust John Holmesi elus, tehtud ilmselgest huvist just Wonderlandi avenüü sündmuste vastu. Umbes nagu keegi teeks filmi sellest, kuidas Tallinnas kunagi mingid armeenia ärikad juustuks tulistati - tulemus oleks lõppkokkuvõttes sama mõttetu, tühine ja materjalivaene. Pealegi näitas Paul Thomas Anderson seda kõike juba Boogie Nightsis, nagu kord ja kohus ühe episoodina laiemas narratiivis ning märksa paremas vormis. 3/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar