Ole Christian Madsen: Flammen & Citronen (2008)

Bent "Flammen" Faurschou-Hviid ning Jørgen "Citronen" Haagen Schmith (Thure Lindhardt ja Mads Mikkelsen, 10 punkti mõlemale) olid Teise maailmasõja aegse Taani põrandaaluse vastupanuliikumise Holger Danske kuulsaimad liikmed, midagi kohalike rahvuskangelaste sarnast. Nende kahe elust kõnelev film põhineb niisiis tõsielulistel sündmustel. "Põhineb" on muidugi avatud intepretatsioonile, aga mis sellest, temaatikat arvestades on tegemist üllatava ja omalaadse tükiga.

Aasta on 1943, Taani on Kolmanda Reichi poolt hõivatud ja Flammen ning Citronen, ehk siis Leek ja Sidrun, on mehed, kelle ülesandeks on okupantide süsteemi õõnestada. Käsu korras hukkavad need kaks tüüpi ainuüksi kohalikke kollaborante, peagi aga tuleb Holger Danske koordinaatorilt Aksel Wintherilt (Peter Mygind) sootuks vastupidine ülesanne - teha vagaseks kolm saksa päritolu SS-töötajat. Küsitava töö täitmine läheb õnnetult nurja, millega tõmmatakse enda kannule Gestapo ning peagi sigineb aimdus, et ka omade ridades pole kõik kaugeltki korras. Asja ei soodusta fakt, et Flammen on armunud naisesse (Stine Stengade), kes võib ja võib ka mitte olla sakslaste topeltagent.


Võiks eeldada, et natsiküttidest kõnelev film on taaskord midagi rajult isamaalist ja mustvalget. Lavastaja Ole Christian Madsen on antud juhul aga Dannebrogi kappi jätnud ja lähenenud asjale ilma igasuguse pateetikata. Flammen ja Citronen ise on tegelikult kaks õige nukravõitu tüüpi. Flammen on sihikindel ja põhimõtete piires külmavereline vend, kes väidab ühest küljest muretult, et tapab "natse, mitte inimesi"; ometigi laseb ta ühel kõrgemal SS-ohvitseril endale augu pähe rääkida. Citronen on närviline, alatasa higistav ja tablettide peal elav läbikukkunud pereisa. Mõlemad tegutsevad esialgu mingis idealistlikus vaimus, ent see variseb kokku niipea, kui ilmneb, et vastupanuliikumine ei koosne ainult heerostest. Üks valetab teise peale ja vastupidi, kolmas on äraandja, mõni tegutseb palja omakasu huvides ja nõnda edasi. Paljud ebameeldivad küsimused jäävadki vastuseta. Ka Flammen ja Citronen pole stereotüüpsed kangelased. Citronen teeb relva ähvardusel tühjaks kollaborandi vürtspoe, et perele toitu muretseda ja abikaasa tagasi võita. Maanteeäärses varitsuses laseb paar sõelapõhjaks mitte vaid vale mehe, vaid ka pea 10aastase poisi. Põhimõtted jäävad neil küll kõigutamatuks ja alla anda nad ei kavatse, ent asjade käik muutub üha lahjemaks. Vabaduse kaitsmise eest saab harilikult vastu pead, nagu ütles lord Byron.


Filmis on korralikult vana head spioneerimist, romantikat ja isegi actionit a la Tony Montana, kuid peaasjalikult on Flammen & Citronen võimas psühholoogiline draama. Sedalaadi tegevuse taga tulebki näha inimesi, mitte ideoloogiat - võib üldiselt eeldada, et kui sa pole just eeskujulik sotsiopaat ja su tööülesandeks saab ühtäkki nottida maha teisi inimesi, olgugi need kvislingud, tekib mingis faasis korralik vastuolu maailmavaate ja isikliku moraalikoodeksi vahel. A palju neid filme on, mis seda arvesse võtavad? Flammeni ja Citroneni tegevuse point oli õige, ent õige on ka see, et säärane töö ei saa kerge olla. Enamgi veel, see on mõneti tänamatu. Ja ka kangelane on inimene. 8.9/10

Asko Kase: Detsembrikuumus (2008)

Film 1/12/24 sündmustest Tallinna linnas, Eesti suurim/parim/kalleim, vändatud koostöös soomlastega/venelastega/teab-kellega ja nõnda edasi. Tanel Rõuk (apaatse olekuga Sergo Vares) on solbak, kelle kallim (Liisi Koikson) kiunub kehva elujärje üle. Samal ajal panevad kriminaalsed vene maastermaindid eesotsas Zinovjevi enesega Piiteris kokku keerukat plaani Tallinnas riigipöörde läbiviimiseks, mille kohalikuks ninameheks on keegi Jaan, hüüdnimega Jurist (khm VIHJE khm), Mait Malmsteni kehastuses. Edasi läheb nii, nagu ajalugu sellest kõneleb. Või kas ikka?

Detsembrikuumus kasutab seda head läbiproovitud valemit, mille kohaselt peavad ühes korralikus kodumaises ajalootükis teineteise kõrval eksisteerima patoloogiliselt täpsed ajaloopildid ja mingi fiktiivne kamarajura, ent jumal hoidku, et need kaks kuidagi omavahel kokku puutuksid. Lauri Vahtre panus on taaskord see, mis ikka, tüütu ja hall nagu lõpmatu betoonväli, ent paberil on köitvaks aspektiks just see action-lähenemine. Et nagu Eesti Die Hard või nii, ehk ei paista see steriilne õpikutekst taustalt välja nagu mädand tomat Hesburgeri majoneesi alt. Noh, mul on parajasti käes raamat "Head tavad ja põhimõtted actionis", millest saame teada, et stoorielemendi võivad nürimad filmimeistrid selle žanri puhul rahuga tahaplaanile jätta ning paugutamisega edasi minna. Piisab, kui head on head, pahad sitaks pahad ning mõnel kaunitaril nuga kõril. Ei vaidle vastu - iseenesest olnuks ju huvitav vahelduseks asju läbi teise prisma vaadata, eriti sellise, mis ajude rakendamist ei nõua. Ent ka selles kukub Detsembrikuumus rajult läbi. Blin, süüta neitsisid, isegi mitte šabloonseid süüta neitsisid, ei päästeta lohede käest 15 minutiga. Selleks tuleb kulutada vähemalt tund nagu Schwarzenegger Commandos tegi. Siin aga saab märul jube ruttu läbi ning tekib küsimus, mäherdune audients sellest rahulduse sai. Paheliste tegelaste saatus ei kõlba ka kusagile, Tšehhovi püssi võib nende peal kasutada küll, ent kas just tongidega laetult, kui mõttest aru saite.

Noh, ja lõpetuseks veel midagi. Nagu eeldada võis, on Detsembrikuumus hurraapatriootlik film, sest väikerahvana saame endile seda lubada. Mäss lastakse riiki kaitsva elemendi poolt muidugi alla ja kõik on rõõmsad ning rahul, isegi nii hoogu täis, et kirjutavad Zinovjevile mõnitava telegrammi, mispeale too näost roheliseks läheb. Seda on eriti piinlik vaadata - eriti, kuna nii meenub üks teine propagandistlik teos, Tarzan Triumphs aastast 1943. Pärast seda, kui Weissmüller natsidele põhjalikult üle kurgi on andnud, helistab Tarzani parem käsi Cheeta SS-hotlainiga sakslaste peastaapi, kus viimased šimpansi klähvimist füüreri enese kõneks peavad. Huvitav, millest kurat need Detsembrikuumuse-ainelisele esseekonkursile laekunud tööd kõneleda võisid. 2/10

Mel Gibson: Apocalypto (2006)

Mel Gibsonil on viimasel ajal olnud rohkem vaenlasi kui sõpru. Pärast seda, kui mees õlise ninaga paar-kolm andestamatut antisemiitlikku tähelepanekut lendu lasi, pole tal halastust loota olnud. Vabandas ta mis ta vabandas, ent uus imidž püsib kangekaelselt nagu sitt rattal ning paratamatult on ka hinnangud Gibsoni loomingule seetõttu ilgelt subjektiivsed.

Ma ei arva muidugi, et juudid kogu maailma hädad omal käel kokku on keerand, ent teisalt ei arva ma ka, nagu oleks tegu mõne Mel Gibsoni raudse seisukohaga. Seega, targem on vaadata filmi ennast. Kusjuures - fakt, et Gibson üleüldse sedalaadi projekte alustab, on märk küllaltki ebatavalisest pühendumusest. Üks võrdles Gibsoni tegevust Werner Herzogi omaga ja leidis lõpuks, et Gibson on pigem Riefenstahl kui Herzog - ent sellise asja teostamiseks peab siiski teatavas mõttes olema paras Fitzcarraldo. Mel Gibsoni filmid võivad olla ebaõnnestunud (Passion of the Christ näituseks), ent vaieldamatult on need originaalsed ja heas mõttes seestunud fanatismiga tehtud. Nii ka antud teos. Hollika kontekstis on niigi riskantne saata turule filmi mõnes teises keeles kui ingliš, ent Apocalypto on puhtalt maiade keeli, täiesti tundmatute näitlejatega ja sealjuures veel Gibsoni enese taskust kinni plekitud.


Kui Passion of the Christ Gibsoni aplaava järel kriitilise pilguga üle vaadati, leiti, et film on tegelikult rängalt antisemiitlik ja ka Apocalyptot süüdistati soodsa rassismi pärast. Nii näiteks tsiteerib film avakaadris Duranti, kelle sõnul peab tsivilisatsioon enne, kui ta väljastpoolt hävitatakse, end ise seestpoolt tümaks tegema; Apocalypto räägibki sellest, kuidas kahe maia hõimu julmade tagajärgedega kokkupõrge lõpeb juhtumisi sellega, et ühel päeval ilmuvad silmapiirile Hispaania galeoonid ja perse on seega kõigi jaoks lahti. Süüdistuse kohaselt vihjab Gibson sellega, et siuksed vennatapjad nagu maiad said teenitud karistuse, ent tegelikult on tsivilisatsiooni sõjalaevade ilmumine sootuks kurjaendelisem sümbol, mis näitab režissööri tegelikku hinnangut asjade käigule.


Olenevalt ajaloolase vaatenurgast on Apocalypto täis ebatäpsusi ja ei kõlba ka koera hänna alla mitte, ent enamust ei koti miskipärast asjad, mis selle filmi tegelikult vingeks muudavad - selle müstiline detailirohkus, käegakatsutavus, suurepärane kaameratöö. Antisemitismiga Meerikas nalja ei ole ning Gibson ei pääse oma ebaõnnestunud sõnavalikust küllap iialgi, ent kui sellest nagu kord ja kohus mööda vaadata - nagu me mingil moel Polanski puhul teeme - on Gibson siiski tänapäeva Hollywoodi üks omanäolisemaid lavastajaid, tõtt-öelda peaaegu nagu uus Eastwood ja miks mitte ka Werner Herzog. 7.8/10