James Watkins: Eden Lake (2008)

Britid on õudusžanri säilimise eesmärgil täie rauaga tööle hakanud ja James Watkinsi Eden Lake on üks viimaseid juu-keist tulnud sedalaadi teoseid. Võrreldes amide konkureerivate hobuseunenägudega on briti uuel horroril üks huvitav külg, nimelt käsitletakse neis tihti tülgastavaid, ent aktuaalseid sotsiaalseid ilminguid - ja seda just inglise kontekstis. Donkey Punch rääkis Ibizal tolgendavatest lakitud briti jõmmidest ning Eden Lake on võtnud vaatluse alla sundimatu noorsoo. Hea idee iseenesest, ent lahendus ei kuku alati idee vääriliselt välja.

Eden Lake'i keskmes on briti keskklassi noorpaar, kes sõidab maale puhkusele. Naine on täitsa kena ja mees on ka unelmate materjal. Paraku osutub puhkuseks valitud paik, Eden Lake'i nimeline kolgas, tooreks kontrastiks noorpaari esteetilisele välimusele. Kohalikud on kurjakuulutavalt vormist väljas, kasimata ja häbematud, kõige hullem saabub aga siis, kui looduslikult muidu kaunile ja vaiksele järveäärsele ilmub kari rõvedaid teismelisi. Kuna peig noorte mölasegust õlle- ja suitsunautimist välja kannatada ei kavatse, tekib sõnavahetusest konflikt, mis hakkab väga ebameeldivalt eskaleeruma ja viimaks on noorpaaril verejanuliste pubekate eest põgenemisega tükk tööd. Võib öelda, et head nahka sellest ei tule.


A nagu öeldud - hea mõte ei garanteeri head teostust. Ühiskondliku kriitika kohta on Watkins sündmustiku koledasti üle kruvinud, negatiivne noortekari on pigem karikatuurne kui elulähedane. Selles peitubki Eden Lake'i suurim häda, tegu on talutava horroriga, ent võinuks olla enamaga. Ma olen kuulnud küll, et mõned internaatkooli talendid on juutuubi riputanud lahedaid nael-kohtub-käega videosid ja keegi maakas emuleeris "sõprade abil" kuulsaid stseene Ilmar Raagi Klassist, ent Eden Lake'i sündmuste kõrval on need lihtsalt noorte tembutamine. Ühesõnaga, väga ei veena ning hea meelega tahaks ka filmi lõpu siinkohal ära spoilerdada, sest see on markantne näide sellest, kuidas mõne filmi võib ventiili üle keeramisega täielikult ära rikkuda. Resultaat oli minu puhul enam-vähem see, et tund-veerand emotsioonitut jõllis silmadega vahtimist ning lõpetuseks väheke masendunud naeru.


Teisalt aga on Eden Lake'il üks oluline sõnum. Kui mõtlema hakata, pole filmi aluseks olnud idee sugugi naljakas. Näiteks kes sooviks sattuda Pühajärve plaažile eesmärgiga rahus ja vaikuses päikest võtta ning ühtäkki avastada, et seltsiks on saabunud mõni gäng straight outta Viru? Siukseid hulkuvate koerte karju on meil rohkem kui kährikuid ja pahatihti on nad agressiivsemad kui tuareegid, kui klassikuid tsiteerida. Nii et sellest kandist iseenesest mõtlemisainet pakkuv teos, ehkki ekraanil toimuv sellele liigselt kaasa ei aita. 4.8/10

Noboru Iguchi: Kataude mashin gāru (The Machine Girl) (2008)

Tagasi külmavereliste miniseelikus jaapani plikade juurde. Ami (trikoo- ja pesumodell Minase Yashiro) on süütuvõitu ja tragi koolitüdruk, kelle vend Yuu on hädas kambaga, mille liidriks on kohaliku yakuza-jõugu juhi poeg. Kui Yuu kiusajatele ühel päeval vastu hakkab, tehakse talle ja ta parimale sõbrale karistuseks ots peale. Ami üritab esialgu kätte maksta, ent kuna samused yakuzad on juhtumisi ka "Hanzō Hattori klanni" ninjad a la Godfrey Ho, lõigatakse tal karistuseks vasak käsi maha. Ami pääseb aga põgenema ning peagi monteeritakse talle sandistatud käe otsa korralik kuulipilduja. Mis omakorda tähendab, et ninjadel on tõsine probleem. Eelnev pole tegelikult sugugi oluline, sest filmi iva on mahutada tunni ja poole sisse nii palju veristamist, et maa on must. Noboru Iguchi on selles mõttes absoluutselt vastutulelik tüüp ja verd lahmabki liitrite kaupa.

Paiguti kipub asi ehk väheke venima, ent vähemalt mul ei hakanud kordagi igav, pigem vastupidi. Iguchi on ilmselgelt žanri suur sõber ja The Machine Girl on vastavalt sihilikult väga halb ja 100% camp. Näha saab põhimõtteliselt kõike võimalikku, inimliha-sushist kerge nekrofiilia ja raju mootorsaega hakkimiseni välja. Tihti võib ennast ka täiesti laua alla naerda (st kui parajasti niisama ei naera), puhas huumoriklassika on näiteks stseen, kus pahaaimamatu Ami ühe kiusaja väikekodanlike vanemate koletu rünnaku alla satub. Pöörasuse tipp on muidugi filmi lõpp, kus näeb selliseid haruldusi nagu lendav giljotiin (või kuidas seda nimetadagi), puurteradega rinnahoidja ja vihased "superleinajad" (raske kommenteerida). Ühesõnaga geniaalne. Muide, B-kategooriale truuks jäämisele vaatamata on huvitav see, et pildikvaliteedi osas on Tokyo Shock lati üpris kõrgele seadnud.

Kuna need mehed endale puhkust ei luba, tuli suht hiljuti välja teine üllitis Tōkyō zankoku keisatsu ehk meerika keeli Tokyo Gore Police (lavastas The Machine Girl'i eriefektimees Yoshihiro Nishimura), mis on treileri järgi otsustades vähemalt kümme korda pöörasem. Lisaks mängib peaosas minu absoluutne lemmik Eihi Shiina, nii et huvi on kõrgendatud. Aga Iguchi filmile seniks vabalt 8/10