Christophe Gans: Silent Hill (2006)

Et küll küllale liiga ei tee, siis kirjutan ka omalt poolt Silent Hilli kohta paar rida. Aastavahetusel sai raiska vaadatud ja ehkki millegi väga muljetavaldavaga tegu just polnud, võib ometigi öelda, et omas vallas markantne tükk. Tasub arvestada, et viimasel ajal arvutimängude ainetel tehtud filmid saab koondada ühe nime alla. Nime, mis tekitab õõvastust - see on "dr." Uwe Boll.

Christophe Gans on tuttav nimi, too mees vastutas omaaegse Prantsuse kassahiti Le Pacte des Loups alias Brotherhood of the Wolf eest. Too oli, muide, vigaderohkusest hoolimata tubli katsetus ja ka Silent Hilli kohta võib sama hinnangut rakendada. Ma pole küll ise seda Konami toodangut mänginud, ent filmi vaadates meenus üks teine kunagine lemmik näkase pentiumi peal, Resident Evil 2 nimelt. Jube hea atmosfääriga mäng, üksinda kesköötunnil piki miskisugust pimedat keldrit hiilimine andis päris raju paranoialaksu. Tõsine häda seisnes aga selles, et aeg-ajalt segasid loo arendamise eesmärgil vahele 3d-animatsiooni klipid ühes voiceactinguga, mis olid sedavõrd puised ja lahja dialoogiga, et peenelt üles kruvitud fiiling lendas hoobilt alla.

Gansi Silent Hill kannatab identsete sümptomite käes. Lugu räägib abielupaarist ja nende lapsendatud tütrest, kes näeb õudusunenägusid millestki, mida ta "Silent Hilliks" nimetab. Nagu ilmneb, on Silent Hill üks mahajäetud linnake kusagil tühermaal, kuhu armastav ema (Radha Mitchell) oma lapsega suundub, et viimase unenägudest sotti saada. Koha peal läheb teadagi lahti paras põrgu. Selle kujutamises on Gans kibe käsi ja väärib kiitust - Silent Hill on omalaadselt kõhe ja ebamaine koht, kus kaamera roomab piki seinu ning liigub aegamisi üle tegelaste peade nagu mõni õel vaim. Õhustiku poolest soodne J-horrori vaimus saavutus, deemonlike tüdrukuteni ja igasugu sürrealistlike peletisteni välja, ent lonkama hakkab asi just siis, kui tegelased omavahel suhtlema kukuvad. Radha Mitchell ja kohalikku politseinikku kehastav Laurie Holden on mõlemad kenad ja rollidesse justkui valatud, häda lihtsalt selles, et käsikiri on dialoogide osas sajaga vaimuvaene. Kõige kasutum on muidugi traagilist pereisa osas leiduv Sean Bean, kellel pole asja ei oma naise tegemistesse ega vaataja seisukohalt tõtt-öelda ka filmi tervikuna.

Samas võib ka oletada, et Gans pingutas väheke üle ja üritaski arvutimängu tões ja vaimus, kõige hea ja halvaga tükkis kinolinale portida. Kui nii, siis peaks tegelt 10 punkti panema - tõesõna, aint klaviatuuri klõbin ja IBM Deathstari ragin on asjast puudu. Objektiivselt hinnates siiski vigane, ent absoluutselt vaadatav - paiguti isegi nauditav - tükk, millele Gans rahumeeli järje võib vändata. 6.1/10

Baltasar Kormákur: Jar City (2006)

Islandil pole teadupärast enam hea elada, klots on otsakorral, turistid ja võõrtöölised jalga lasknud ning Venemaa pakub laenu. Milliseid tundeid see koha peal tekitab, on raske öelda, ent Arnaldur Indriðasoni krimka põhjal lavastatud Jar City järgi võib asjast teatavat aimu saada - siinne Reykjavik asub paradiisist õige kaugel.

See Reykjavik koosneb lääpas eramutest, ilmetud paneelmajadest ning kurnatud inimestest. Kus külma betooni või mädanevat puud parajasti pole, laiuvad Islandi elutud väljad - ja selle keskel areneb lugu kahest üksikust islandi mehest. Örn (Atli Rafn Sigurðsson) on geeniteadlane, kelle väike tütar sureb haiglavoodis salapärasesse tõppe; Erlendur (Ingvar Eggert Sigurðsson) on politseiuurija, kes hakkab uurima ühe räämas maja haisvast elutoast mõrvatuna leitud pedofiili ja väikekurjategija surma tagamaid. Samusest korterist leiab Erlendur ainsa juhtnööri - foto hauast, kuhu maetud 30 aastat tagasi surnud väike tüdruk ning ühes temaga üks ilge saladus, mille kõik parema meelega maha vaikiksid.

Baltasar Kormákuri Jar City on üks neid mitmel rindel vingeid filme, millest on põhimõtteliselt võimatu vigu leida. Mitte muidugi, et mul oleks mingi kiuslik soov linateostest sitta välja pigistada, ent tavaliselt torkab siiski midagi rohkem või vähem lolli silma. Pelgalt žanrifilmina on Jar City näiteks täiuslik, kaugeltki mitte lineaarne, ent ka mitte mõni 3046573496734 tõlgendusvõimalusega abstraktsioon. Näitlejatööd on ka üle prahi, Ingvar E. Sigurðsson näiteks kehastab peategelast Erlenduri perfektselt. Villase kampsuni, prillide ja pideva sigaretiga keskealine tüüp, kurnatud olemisega ja mitte eriti sõbralik, ent teisalt hoolitsev oma pea lootusetult hukkaläind ainsa järeltulija (Ágústa Eva Erlendsdóttir) suhtes. Ühesõnaga, mees nagu Islandi riik, mida Kormákur arvatavasti öelda tahabki. Jar City on üldiselt üles võetud armastusega Islandi 300.000-pealise ühiskonna vastu, hoolimata selle süngest reaalsusest. Viimane pole muide vähimalgi määral stiliseeritud a la David Fincher, vaid igati elulähedane. Nii et sinna mahub kõike, ka omasugust huumorit - ja see on, muideks, oluline.

Parimad krimifilmid tulevadki juhtumisi Skandinaaviast, Kjell Sundvalli Jägarna või Erik Skjoldbjærgi Insomnia on näiteks samuti võimsad, ent Jar City läheb neist teatud mõttes kaugemale. Siin ei ole asi mitte lihtsalt tapatöös, vaid pigem tapatöö taustas. Noh, vaataja saab küll mõrvari ja tema motiivid nagu kord ja kohus teada, ent olulisem on pigem see, kuidas ühes sellega avaneb teatav Islandi tragöödia, selle riigi üksildane olevik ning tulevik, mille tumeduse põhjustajaks on sootuks miski muu kui majanduskriis. Väga hea tõepoolest. 9.3/10

Asko Kase: Detsembrikuumus (2008)

Film 1/12/24 sündmustest Tallinna linnas, Eesti suurim/parim/kalleim, vändatud koostöös soomlastega/venelastega/teab-kellega ja nõnda edasi. Tanel Rõuk (apaatse olekuga Sergo Vares) on solbak, kelle kallim (Liisi Koikson) kiunub kehva elujärje üle. Samal ajal panevad kriminaalsed vene maastermaindid eesotsas Zinovjevi enesega Piiteris kokku keerukat plaani Tallinnas riigipöörde läbiviimiseks, mille kohalikuks ninameheks on keegi Jaan, hüüdnimega Jurist (khm VIHJE khm), Mait Malmsteni kehastuses. Edasi läheb nii, nagu ajalugu sellest kõneleb. Või kas ikka?

Detsembrikuumus kasutab seda head läbiproovitud valemit, mille kohaselt peavad ühes korralikus kodumaises ajalootükis teineteise kõrval eksisteerima patoloogiliselt täpsed ajaloopildid ja mingi fiktiivne kamarajura, ent jumal hoidku, et need kaks kuidagi omavahel kokku puutuksid. Lauri Vahtre panus on taaskord see, mis ikka, tüütu ja hall nagu lõpmatu betoonväli, ent paberil on köitvaks aspektiks just see action-lähenemine. Et nagu Eesti Die Hard või nii, ehk ei paista see steriilne õpikutekst taustalt välja nagu mädand tomat Hesburgeri majoneesi alt. Noh, mul on parajasti käes raamat "Head tavad ja põhimõtted actionis", millest saame teada, et stoorielemendi võivad nürimad filmimeistrid selle žanri puhul rahuga tahaplaanile jätta ning paugutamisega edasi minna. Piisab, kui head on head, pahad sitaks pahad ning mõnel kaunitaril nuga kõril. Ei vaidle vastu - iseenesest olnuks ju huvitav vahelduseks asju läbi teise prisma vaadata, eriti sellise, mis ajude rakendamist ei nõua. Ent ka selles kukub Detsembrikuumus rajult läbi. Blin, süüta neitsisid, isegi mitte šabloonseid süüta neitsisid, ei päästeta lohede käest 15 minutiga. Selleks tuleb kulutada vähemalt tund nagu Schwarzenegger Commandos tegi. Siin aga saab märul jube ruttu läbi ning tekib küsimus, mäherdune audients sellest rahulduse sai. Paheliste tegelaste saatus ei kõlba ka kusagile, Tšehhovi püssi võib nende peal kasutada küll, ent kas just tongidega laetult, kui mõttest aru saite.

Noh, ja lõpetuseks veel midagi. Nagu eeldada võis, on Detsembrikuumus hurraapatriootlik film, sest väikerahvana saame endile seda lubada. Mäss lastakse riiki kaitsva elemendi poolt muidugi alla ja kõik on rõõmsad ning rahul, isegi nii hoogu täis, et kirjutavad Zinovjevile mõnitava telegrammi, mispeale too näost roheliseks läheb. Seda on eriti piinlik vaadata - eriti, kuna nii meenub üks teine propagandistlik teos, Tarzan Triumphs aastast 1943. Pärast seda, kui Weissmüller natsidele põhjalikult üle kurgi on andnud, helistab Tarzani parem käsi Cheeta SS-hotlainiga sakslaste peastaapi, kus viimased šimpansi klähvimist füüreri enese kõneks peavad. Huvitav, millest kurat need Detsembrikuumuse-ainelisele esseekonkursile laekunud tööd kõneleda võisid. 2/10

Mel Gibson: Apocalypto (2006)

Mel Gibsonil on viimasel ajal olnud rohkem vaenlasi kui sõpru. Pärast seda, kui mees õlise ninaga paar-kolm andestamatut antisemiitlikku tähelepanekut lendu lasi, pole tal halastust loota olnud. Vabandas ta mis ta vabandas, ent uus imidž püsib kangekaelselt nagu sitt rattal ning paratamatult on ka hinnangud Gibsoni loomingule seetõttu ilgelt subjektiivsed.

Ma ei arva muidugi, et juudid kogu maailma hädad omal käel kokku on keerand, ent teisalt ei arva ma ka, nagu oleks tegu mõne Mel Gibsoni raudse seisukohaga. Seega, targem on vaadata filmi ennast. Kusjuures - fakt, et Gibson üleüldse sedalaadi projekte alustab, on märk küllaltki ebatavalisest pühendumusest. Üks võrdles Gibsoni tegevust Werner Herzogi omaga ja leidis lõpuks, et Gibson on pigem Riefenstahl kui Herzog - ent sellise asja teostamiseks peab siiski teatavas mõttes olema paras Fitzcarraldo. Mel Gibsoni filmid võivad olla ebaõnnestunud (Passion of the Christ näituseks), ent vaieldamatult on need originaalsed ja heas mõttes seestunud fanatismiga tehtud. Nii ka antud teos. Hollika kontekstis on niigi riskantne saata turule filmi mõnes teises keeles kui ingliš, ent Apocalypto on puhtalt maiade keeli, täiesti tundmatute näitlejatega ja sealjuures veel Gibsoni enese taskust kinni plekitud.


Kui Passion of the Christ Gibsoni aplaava järel kriitilise pilguga üle vaadati, leiti, et film on tegelikult rängalt antisemiitlik ja ka Apocalyptot süüdistati soodsa rassismi pärast. Nii näiteks tsiteerib film avakaadris Duranti, kelle sõnul peab tsivilisatsioon enne, kui ta väljastpoolt hävitatakse, end ise seestpoolt tümaks tegema; Apocalypto räägibki sellest, kuidas kahe maia hõimu julmade tagajärgedega kokkupõrge lõpeb juhtumisi sellega, et ühel päeval ilmuvad silmapiirile Hispaania galeoonid ja perse on seega kõigi jaoks lahti. Süüdistuse kohaselt vihjab Gibson sellega, et siuksed vennatapjad nagu maiad said teenitud karistuse, ent tegelikult on tsivilisatsiooni sõjalaevade ilmumine sootuks kurjaendelisem sümbol, mis näitab režissööri tegelikku hinnangut asjade käigule.


Olenevalt ajaloolase vaatenurgast on Apocalypto täis ebatäpsusi ja ei kõlba ka koera hänna alla mitte, ent enamust ei koti miskipärast asjad, mis selle filmi tegelikult vingeks muudavad - selle müstiline detailirohkus, käegakatsutavus, suurepärane kaameratöö. Antisemitismiga Meerikas nalja ei ole ning Gibson ei pääse oma ebaõnnestunud sõnavalikust küllap iialgi, ent kui sellest nagu kord ja kohus mööda vaadata - nagu me mingil moel Polanski puhul teeme - on Gibson siiski tänapäeva Hollywoodi üks omanäolisemaid lavastajaid, tõtt-öelda peaaegu nagu uus Eastwood ja miks mitte ka Werner Herzog. 7.8/10

James Watkins: Eden Lake (2008)

Britid on õudusžanri säilimise eesmärgil täie rauaga tööle hakanud ja James Watkinsi Eden Lake on üks viimaseid juu-keist tulnud sedalaadi teoseid. Võrreldes amide konkureerivate hobuseunenägudega on briti uuel horroril üks huvitav külg, nimelt käsitletakse neis tihti tülgastavaid, ent aktuaalseid sotsiaalseid ilminguid - ja seda just inglise kontekstis. Donkey Punch rääkis Ibizal tolgendavatest lakitud briti jõmmidest ning Eden Lake on võtnud vaatluse alla sundimatu noorsoo. Hea idee iseenesest, ent lahendus ei kuku alati idee vääriliselt välja.

Eden Lake'i keskmes on briti keskklassi noorpaar, kes sõidab maale puhkusele. Naine on täitsa kena ja mees on ka unelmate materjal. Paraku osutub puhkuseks valitud paik, Eden Lake'i nimeline kolgas, tooreks kontrastiks noorpaari esteetilisele välimusele. Kohalikud on kurjakuulutavalt vormist väljas, kasimata ja häbematud, kõige hullem saabub aga siis, kui looduslikult muidu kaunile ja vaiksele järveäärsele ilmub kari rõvedaid teismelisi. Kuna peig noorte mölasegust õlle- ja suitsunautimist välja kannatada ei kavatse, tekib sõnavahetusest konflikt, mis hakkab väga ebameeldivalt eskaleeruma ja viimaks on noorpaaril verejanuliste pubekate eest põgenemisega tükk tööd. Võib öelda, et head nahka sellest ei tule.


A nagu öeldud - hea mõte ei garanteeri head teostust. Ühiskondliku kriitika kohta on Watkins sündmustiku koledasti üle kruvinud, negatiivne noortekari on pigem karikatuurne kui elulähedane. Selles peitubki Eden Lake'i suurim häda, tegu on talutava horroriga, ent võinuks olla enamaga. Ma olen kuulnud küll, et mõned internaatkooli talendid on juutuubi riputanud lahedaid nael-kohtub-käega videosid ja keegi maakas emuleeris "sõprade abil" kuulsaid stseene Ilmar Raagi Klassist, ent Eden Lake'i sündmuste kõrval on need lihtsalt noorte tembutamine. Ühesõnaga, väga ei veena ning hea meelega tahaks ka filmi lõpu siinkohal ära spoilerdada, sest see on markantne näide sellest, kuidas mõne filmi võib ventiili üle keeramisega täielikult ära rikkuda. Resultaat oli minu puhul enam-vähem see, et tund-veerand emotsioonitut jõllis silmadega vahtimist ning lõpetuseks väheke masendunud naeru.


Teisalt aga on Eden Lake'il üks oluline sõnum. Kui mõtlema hakata, pole filmi aluseks olnud idee sugugi naljakas. Näiteks kes sooviks sattuda Pühajärve plaažile eesmärgiga rahus ja vaikuses päikest võtta ning ühtäkki avastada, et seltsiks on saabunud mõni gäng straight outta Viru? Siukseid hulkuvate koerte karju on meil rohkem kui kährikuid ja pahatihti on nad agressiivsemad kui tuareegid, kui klassikuid tsiteerida. Nii et sellest kandist iseenesest mõtlemisainet pakkuv teos, ehkki ekraanil toimuv sellele liigselt kaasa ei aita. 4.8/10

Ethan & Joel Coen: Burn After Reading (2008)

Hea vormi korral suudavad Ethan & Joel Coen teha suurepäraseid filme ning No Country For Old Men oli üle isegi nende varasematest tippteostest, ent paraku on vendadel kalduvus aeg-ajalt mingisse õndsasse enesega rahulollu laskuda ning autopiloot peale lülitada. Äkki tuleks kasuks aeg maha võtta ja jalga puhata, sest kurss on ohtlikult kraavi poole võetud.

Burn After Reading räägib CIA analüütikust Osbourne'ist (John Malkovich), kes töölt sule sappa saab ning memuaare kirjutama hakkab. Analüütiku naine (Tilda Swinton), kes oma abikaasast peretuttava/armukese Harry (George Clooney) mõjul lahutada üritab, kopeerib Osbourne'i isiklikud failid ühes memuaaridega CD-le, mis eksikombel kohalike fitness-äri nõdrameelsete töötajate (Frances McDormand ja Brad Pitt) näppude vahele satub. Viimased peavad plaadi küllaltki mõttetut sisu ülisalajaseks luurematerjaliks ning otsustavad Osbourne'ilt selle abil pappi välja pressida. Jne.

Jne, kuna sellel filmil pole saba ega sarvi. Coenid ketravad seda, mida nad on harjunud ketrama, järsult vahelduvates toonides sürrealistlikke lookesi väikestest inimestest, ent et Burn After Reading'i süžee on pmst olematu, on Coenite trikid liimist lahti ja suvaliselt üksteise otsa laotud. Paaris-kolmes kohas on, tõsi küll, geeniusevälgatust aimata, ent valdavas osas on Coenite film vaimuvaene, sisutühi ning blaseerunud, umbes nagu mõni film Soderberghi Oceani-triloogiast. Star power on lämmatav ja Oceanist tuttav George Clooney paneb ka siin oma (TM) pleiboi-irvega süüdimatult lõpuni välja, olles nii umbes sama usutav kui Savisaar linnapeana. A asi pole seekord isegi mitte niivõrd Clooneys, kuivõrd lihtsalt kehvalt välja joonistatud tegelaskujudes, mis on tülgastavalt karikatuursed ja jumal paraku, stereotüüpsed. Ja isegi sellistesse rollidesse suudeti valida valed näitlejad. Pitt ja McDormand on kapitaalselt metsa poole, Malkovichi ülesandeks on leida 5000 moodust, kuidas WHAT THE FUCK öelda ning Tilda Swinton on konkreetselt raisatud. Taaskord.

Coenitelt seekord (taaskord) niisiis odav ja auguline jeu d'esprit. Enamus kinokülastajaid sai muidugi jälle lõugade laiudes hirnuda, antud juhul näiteks Putini pildi, Pitti komejandi või dildoga varustatud tugitooli üle. Noh, võib öelda, et nad said poindile päris hästi pihta. 4/10

Ain Prosa: Tuulepealne maa (2008)

Aeg blogile hing sisse puhuda ning ahi kuumaks kütta. Muidu läinuks järgmise postituse ilmumiseni tõenäoliselt veel nädal ehk paar, ent juhuslikult linastus paari päeva eest ETVs vabariigi "juubeliaastapäevaga" seoses valminud "suurprojekti" Tuulepealne maa avaosa. Mis seal salata - see ei käinud kassi saba allagi.

Rahvuslus on Eestis ühest küljest aut. Eesti-patriotismiga seostuvad näiteks nimed nagu Böhm ja Liim, halvemal juhul Madisson, väga sital juhul Kalev Rebane. Aatelised mehed võivad nad iseenesest olla, ent paraku on neil ajud keskmisest siledamad ning muuks nad ei kõlba kui riigi edukaks diskrediteerimiseks. Meie nn esirahvuslaste mõttelaadiga ei taha end niisiis keegi samastada. Teisalt aga on kollektiivne isamaaline meelestatus ennenägematu hoo sisse saanud, igale poole kõlbab nüüd sambaid püstitada, ebavajalikke sambaid alla lasta ning muuhulgas tehakse ka pateetilisi filme vabariigist ja selle sünnist. Nimed marmortahvlil oli küll košmaarne huinja, ent lootus jäi, et ühel päeval tuleb keegi ja teeb uue ning parema. Aga ei, endiselt tehakse neid asju vasaku käega ja kinnisilmi. Alljärgnevalt põhjused, miks meie juubeliseriaal imeb. Põhimõtteliselt võib neid punkte kohaldada teistegi kodumaiste filmide suhtes.


1. Karakterid on üheplaanilised

Millal saavad meie stsenaristid aru, et nagu raamatutegi puhul, on hea käsikirja üheks tugisambaks huvitavad ja kolmemõõtmelised tegelaskujud? Kui on soov keegi raamatu, lava või tele kaudu elama panna, tuleb selleks fucking tööd teha, sest tegu on keerulise protsessiga. Tuulepealse maa karakterid on aga sama elavad kui vahakujud, mis annab märku nende looja talendi ulatusest. Põhimõtteliselt kõlbaksidki need tüübid muuseumieksponaatideks. Ikkagi ajastule kohaselt riides ja vastavate frisuuridega. Asja ei tee paeluvamaks fakt, et stsenarist Mihkel Ulman on põhitegelased Krossilt ja Kivikaselt maha kirjutanud, mis kõneleb karjuvast ideevaesusest. Maapoiss Ahas läheb konfliktitsoonis kooli, pursuipoeg Käsper juhatab vägesid, Jaak Sirkel satub Pukspuude juurde, armub peretütresse. Ja nii edasi.


2. Süzhee on konarlik

Avaosas liigub narratiiv edasi masendavalt kiirustades ja hüplikult. Sellele on kaks loogilist seletust: a) idee katta 12 osaga ligi 20 aastat oli liiga ambitsioonikas; b) stsenaristid tahtsid lihtsalt kiiruga lahingustseenideni jõuda, et vaataja igavusest vähki ei saaks. Nii või naa, rabistatult kirjutatud süzhee on karakterite surm. Normaalne, et tausta on loonud professionaalne ajaloolane, ent mis tolku on sellest, kui esiplaanil toimub arusaamatu hobuse unenägu. Et asjad päris segaseks ei läheks, on tegevusse lülitatud mõttetu rätsep, kelle ainus rakendus on peategelase kaudu vaatajale selgitada, mis Eestis parasjagu sünnib. Nii saame teada, et veebruarikuus nihutati kalendripäevi. Või, et bolshevikud on tänaval ja laamendavad. Kui veel miskit ebaselgeks jääb, võib Postimehest lugeda Lauri Vahtre rahulolevaid taustavalgustusi. Aga kamoon, ühele normaalsele filmile pole siukseid abirattaid vaja. Vaja on näitamist, mitte seletamist.


3. Lugu ei ole väga usutav ja seeläbi pigem naeruväärne

- aatelised 6b õpilased üritavad osta mausrit, saavad ühe müüja käest tünga, ent meelitavad viimaks vene sõjaväelaselt viinaga tukid välja. (Hiljem jagab kehalise õpetaja "sõjaolukorras" kõigile vintpüssid kätte). Iseenesest pelgalt ebavajalik süzheeline ballast, ent asjal on ka idiootlik seos:

- et sõja esimene ohver kõigile selge oleks, kargab üks 6b õpilane hiljem tulevahetuses otse tulejoonele ja paneb mausrist lampi paugu, misjärel ise muidugi saatusliku augu kerre saab. Vastavalt käesoleva postituse punktile 1 ei huvita tema saatus aga kedagi, sest hukkunu ainsaks rolliks jäigi tema surm. Kes ta oli, või kust ta tuli, jääbki ebaselgeks. Vaataja võinuks hukkunud poisile kaasa tunda, ent paraku saab tema üle ainult hirnuda. Stseen, mis võinuks olla korraliku kaaluga, on pmst sama debiilne kui kuulus kusepeatuse-action filmis Nimed marmortahvlil. Kes kurat sedasi tulejoonele hüppab? Kuidas need küll sõja võitsid, nagu imestasid sakslased ühes Fawlty Towersi osas.

- konflikt Toomas Roo ja Indrek Kallaste vahel on ajuvaba. Kallaste arust on Roo enamlane, ent ainus loogiline seletus Kallaste joonelt agressiivsele käitumisele on see, et tüüp on sotsiopaat. Mis lubab oletada, et Roo on enamlane? Kamoon, mehel pole isegi enamlase kaltse seljas, täitsa korralik Montoni ülikond ju. Siuksed asjad olid talupoegadel varnast võtta.

- kuna lugu peab siva edasi liikuma, istub Matvere kehastatud advokaat (ilmselt) kusagil Tallinna lähedal vankriotsale, et rutuga Pärnusse jõuda. Hobuvanker, mis veab ligi kuute meest, ei jõua Pärnusse just väga kiiresti. Näiteks faking nädalaga. Ja nõnda edasi.


4. Näitlejad on taaskord täiega etlemiskäigul,

mis viib meid tagasi punkti 1 juurde. Kõnepruuk püüab küll kangesti olla ajakohane, ent selge on see, et ühegi inimese argisel kõnel pole deklameerimisega midagi ühist. Ma saan aru küll, et professionaalselt treenitud filminäitlejaid meil pole, ent mida kuradit neile seal lavakas õpetatakse? Korralikud näitlejad veedavad üldiselt kuid, et oma tegelaskujudesse sisse elada. Strasbergi ja Meisneri õpetused, Stanislavski süsteem... Aga mida teevad meie omad? Kehva käsikirja puhul ei saa näitlejaid muidugi liigselt süüdistada. Ent midagi on samas tõsiselt viltu. Tänases Arteris ilmunud intervjuus Liisi Koiksoniga (filmi Detsembrikuumus naispeaosaline) on järgmine lõik:

Kuidas sa «Detsembrikuumusse» sattusid?

Istusin just sõpradega Tartus Werneri kohvikus, kui helistati, et oleks pakkuda ohvitseri abikaasa roll, kas saate tulla casting’ule. Ütlesin, et jah, muidugi, oi, kui tore! Olin ju alati mõelnud, et võiks filmis mängida, aga polnud kunagi julenud seda välja öelda. Olin uskunud, et mulle naerdakse seda soovi kuuldes näkku. Alguses arvasin, et tegu on kõrvalosaga, väikese sutsuga, aga tuli välja, et hoopis naispeaosa!

Kõigepealt pidid tegema etüüde?

Jah, ja see casting oli päris õudne. Ütlesin tere ja antigi kohe ülesanne. Mind seoti teibiga tooli külge kinni, pandi nuga kõrile ja pidin laulma. Siis pidin oma meest, milleks oli topis diivanil, peksma selle eest, et ta on kõik mu riided maha müünud.

Siis pidin veel Ruudu (produktsioonifirma – toim) kontoris põgenema ja oma meest otsima. [...]

Ja kui mulle öeldi head aega ja läksin trepist alla – alles siis tulin rollist välja. Tohutu pingelangus...

Kui elasid hoobilt rolli sisse, oled ju hea näitleja?

Mul ei olnud muud varianti, sest olin sellises olukorras... Ja ma nii tahtsin filmirolli ja seoses sellega kõik endast anda...

Eestis saab niisiis hetkega heaks näitlejaks. Või heaks stsenaristiks. Milleks saavutuse nimel vaeva näha? Elis Aunaste sooritust saates Laulud tähtedega nimetati näiteks vaimustavaks. Ei kommentaari.
5. Taustamuusika on ajuvaba/häiriv/koomiline

Lühidalt, kui pole veel selgeks saanud linal toimuva ja taustamuusika vahelise sünergia olulisus, laske endale nool pähe.


11 osa on veel jäänud, ent kuulge, just avaosa on see, mis vaatajas järgneva suhtes huvi peaks tekitama. Aga vahet pole. Eesti filmi tüüpvead on nagu ravimatu taud, esimeste sümptomite puhul on selge, et asi saab minna vaid hullema poole. Võib-olla tuleks kasuks pikem planeerimine ja põhjalikum töö, ent milleks see? Juubeliseriaal on nüüd olemas ja sellest teadmisest piisab. Ka võidusammas on meil nüüd olemas. Olgem tänulikud ja hoidkem mollid maas. 1/10