teisipäev, 10. veebruar 2009

Julian Schnabel: Before Night Falls (2000)

Käesolev postitus pidi tegelt lahkama Gus van Santi võrdlemisi kasutut biograafilist draamat Milk, ent nahui ma sellest homoerootilisest linnavolinikust pajatan, kui võtta on märksa tahedam film ühest teisest tagakiusatud ja vääritimõistetud homoseksuaalsest mehest. See mees oli kirjanik ja luuletaja Reinaldo Arenas - ja tema sugugi mitte üldtuntud lugu arenes 60ndate Kuubal.

Arenas, keda kehastab universaalne ja pea alati vinge Javier Bardem, ei sattunudki plindrisse mitte niivõrd oma seksuaalse sättumuse poolest. Tsemendi peal istus ta seetõttu, et kirjutas traktaate, mis kommunistidele ei istunud - ja taga hullem, smuugeldas neid riigist välja. Teisalt aga polnud geiks olemine Arenasele soodustav asjaolu, ka need huvid ei meeldinud Castro valitsusele - ja Castro valitsus ei meeldinud Arenasele. Erinevalt Harvey Milkist aga ei olnud Arenas positsioonis ega riigis, milles nõudmisi esitada, üldiselt tuli moll kinni ja pea vee pinnal hoida. Kuuekümnendate Havanna ei olnud lihtne paik ja see kõik on siin filmis laialt avali, oskusklikult valitud pastelsetes ja räämas toonides. Arenas ise on mees, kes kannatab pideva sitarahe all, ent tuleb sellest ometigi välja - et ebavõrdses võitluses eluga lõpuks siiski hukka saada. Before Night Falls on seega üsna traagiline lugu, õnneks aga mitte mõni ekskursioon hädaorgu. Arenase enda kuivalt irooniline tekst ning Bardemi jõuline näitlejatöö sobivad kokku suurepäraselt - ehkki mees püüdis oma vanglaks muutunud kodumaalt küll sääred teha, nägi ta läbi pasa ja vere seal ka midagi positiivset. Või vähemalt püüdis näha. Filmi üks sürrealistlikumaid stseene näiteks on Arenase kamba kohtumine politseinikega, kus vägivaldne pinge seguneb absurdsel kombel seksuaalsega.

Nagu öeldud, siis Bardem mängib perfektselt - ning peale selle on siin hulganisti teisi huvitavaid näitlejatöid, Arenase elukaaslasest (Olivier Martinez) ilge vanglaleitnandini välja, kelle osas on Johnny Depp. Viimane roll, muide, tõmbab kõige täiega haneks, mina jagasin alles kolmandal vaatamisel välja, et tegemist on maailmakuulsa Johnny Deppiga. Sedavõrd hästi kehastub ta siin ümber. Huvitaval kombel leidub ühes marginaalsemas rollis ka Sean Penn. Julian Schnabel on eluloofilmide alal jube osav, Basquiat oli korralik tükk ning Le scaphandre et le papillon, ehk siis Tuukrikell ja liblikas, tegi läind aastal mitmel auhinnajagamisel puhta töö. Mis on iseenesest hea, ehk suunab see inimesi Schnabeli varasema loomingu juurde. Ligi poolteist korda rohkem punkte kui Milk oleks saanud, ehk siis 7.8/10

esmaspäev, 9. veebruar 2009

Ole Christian Madsen: Flammen & Citronen (2008)

Bent "Flammen" Faurschou-Hviid ning Jørgen "Citronen" Haagen Schmith (Thure Lindhardt ja Mads Mikkelsen, 10 punkti mõlemale) olid Teise maailmasõja aegse Taani põrandaaluse vastupanuliikumise Holger Danske kuulsaimad liikmed, midagi kohalike rahvuskangelaste sarnast. Nende kahe elust kõnelev film põhineb niisiis tõsielulistel sündmustel. "Põhineb" on muidugi avatud intepretatsioonile, aga mis sellest, temaatikat arvestades on tegemist üllatava ja omalaadse tükiga.

Aasta on 1943, Taani on Kolmanda Reichi poolt hõivatud ja Flammen ning Citronen, ehk siis Leek ja Sidrun, on mehed, kelle ülesandeks on okupantide süsteemi õõnestada. Käsu korras hukkavad need kaks tüüpi ainuüksi kohalikke kollaborante, peagi aga tuleb Holger Danske koordinaatorilt Aksel Wintherilt (Peter Mygind) sootuks vastupidine ülesanne - teha vagaseks kolm saksa päritolu SS-töötajat. Küsitava töö täitmine läheb õnnetult nurja, millega tõmmatakse enda kannule Gestapo ning peagi sigineb aimdus, et ka omade ridades pole kõik kaugeltki korras. Asja ei soodusta fakt, et Flammen on armunud naisesse (Stine Stengade), kes võib ja võib ka mitte olla sakslaste topeltagent.


Võiks eeldada, et natsiküttidest kõnelev film on taaskord midagi rajult isamaalist ja mustvalget. Lavastaja Ole Christian Madsen on antud juhul aga Dannebrogi kappi jätnud ja lähenenud asjale ilma igasuguse pateetikata. Flammen ja Citronen ise on tegelikult kaks õige nukravõitu tüüpi. Flammen on sihikindel ja põhimõtete piires külmavereline vend, kes väidab ühest küljest muretult, et tapab "natse, mitte inimesi"; ometigi laseb ta ühel kõrgemal SS-ohvitseril endale augu pähe rääkida. Citronen on närviline, alatasa higistav ja tablettide peal elav läbikukkunud pereisa. Mõlemad tegutsevad esialgu mingis idealistlikus vaimus, ent see variseb kokku niipea, kui ilmneb, et vastupanuliikumine ei koosne ainult heerostest. Üks valetab teise peale ja vastupidi, kolmas on äraandja, mõni tegutseb palja omakasu huvides ja nõnda edasi. Paljud ebameeldivad küsimused jäävadki vastuseta. Ka Flammen ja Citronen pole stereotüüpsed kangelased. Citronen teeb relva ähvardusel tühjaks kollaborandi vürtspoe, et perele toitu muretseda ja abikaasa tagasi võita. Maanteeäärses varitsuses laseb paar sõelapõhjaks mitte vaid vale mehe, vaid ka pea 10aastase poisi. Põhimõtted jäävad neil küll kõigutamatuks ja alla anda nad ei kavatse, ent asjade käik muutub üha lahjemaks. Vabaduse kaitsmise eest saab harilikult vastu pead, nagu ütles lord Byron.


Filmis on korralikult vana head spioneerimist, romantikat ja isegi actionit a la Tony Montana, kuid peaasjalikult on Flammen & Citronen võimas psühholoogiline draama. Sedalaadi tegevuse taga tulebki näha inimesi, mitte ideoloogiat - võib üldiselt eeldada, et kui sa pole just eeskujulik sotsiopaat ja su tööülesandeks saab ühtäkki nottida maha teisi inimesi, olgugi need kvislingud, tekib mingis faasis korralik vastuolu maailmavaate ja isikliku moraalikoodeksi vahel. A palju neid filme on, mis seda arvesse võtavad? Flammeni ja Citroneni tegevuse point oli õige, ent õige on ka see, et säärane töö ei saa kerge olla. Enamgi veel, see on mõneti tänamatu. Ja ka kangelane on inimene. 8.9/10

laupäev, 7. veebruar 2009

Iain Softley: The Skeleton Key (2005)

Kõik, kes lugenud H.P. Lovecrafti Cthulhu kutset, mäletavad kindlasti stseeni, kus inspektor Legrasse satub New Orleansi sooaladel peale jõledale hoodoo-rituaalile, milles osaleb kari väärastunud segaverelisi, nagu Lovecrafti juttudes ikka. The Skeleton Key peategelane Carrie Ellis (kobedalt mängiv Kate Hudson) nähtavasti on selle õpetliku loo vahele jätnud, sest nagu kiuste ronib ta sarnasesse kanti seal, kus teadjam inimene ütleks: "Parem mitte!"

Nõndaks, ja seal Orleansi soos on üks vana ja eraldatud maja, milles elab vanamoodne ja kiuslik matroon (suurepärane Gena Rowlands) oma halvatud abikaasaga (ainult grimassidega mängiv John Hurt), kelle eest hoolitsemine Carrie tööotsaks saab. Nagu peagi ilmneb, on maja küllaltki kahtlane koht ning vanamoor paistab midagi salgavat, mispeale Carrie omal käel asja uurima hakkab. Kõlab nagu võrdlemisi tavaline õuduspõnevik, süžee poolest tegelt ongi, ent Hackersi lavastaja Iain Softley suudab kulunud moega käsikirjad alati väga vaadatavateks filmideks muuta. The Skeleton Keys leidub küll neid klassikalisi SELJA TAGA SELJA TAGA momente, ent Softley hoidub tänuväärselt horroriga üle pingutamast. Selle asemel on tegu pigem siukse korraliku, täpselt parasjagu kõheda atmosfääriga detektiivikaga, kui vabalt tõlgendada. Ja endiselt rakendab Softley Ed Shearmuri alati cooli muusikat ning pikib sinna vahele vanu bluusihitte. Viimane on, muide, üsna oluline fakt. Üks Salatoimikute episood, Orison, oli näiteks eriti halvaendelise atmosfääriga tänu Dennis Edwardsi Don't Look Any Furtheri oskuslikule käiamisele ja see efekt kordub siin sama tõhusalt.

Lugu on samuti intelligentne ja usutav... kui vaadata mööda sellest, et selle žanri kangelased/kangelannad on alatasa patoloogiliselt uudishimulikud. Olukordades, kus mina tõenäoliselt püksid täis laseksin ehk paaniliselt lähimat akent otsiksin, suunduvad nemad surmapõlgavalt kõige hämaramatesse ja ähvardamatesse nurkadesse, justkui et veenduda, et seal midagi eriti räiget leidub. Ausalt, see on psühholoogilisest aspektist natuke imelik, ent tagajärjed on sealjuures vähemalt vastavad. Nii lõpeb ka The Skeleton Key parasjagu jõleda twistiga, mis on antud juhul küll tavapärasest nutikam, ent ometigi tüütuks kulund. Olgugi mis, ent kõigil sedalaadi lõppudel on alati üks ja seesama prosta moraal, ära topi oma näppu nõidade perse, kui taaskord A-Rühma parafraseerida. Kaua võib? A kui päris aus olla, siis üldpilti see siiski ei riku, väärt ja lõbus meelelahutus. 6.8/10

pühapäev, 1. veebruar 2009

Olly Blackburn: Donkey Punch (2008)

Olly Blackburni Donkey Punch on üks neid uue laine briti õudukaid/thrillereid, millest ennist sai räägitud. Eesti kinolevis kandis see film pealkirja Võmm kuklasse, mis pole iseenesest vale, aint et kui siin filmis küsitakse, et "anyone heard of a donkey punch?", kõlaks see eesti keeli väheke kummaliselt: "kes teab, mis on võmm kuklasse?" A mis parata, olemasolevate vahenditega tuleb läbi ajada.

"Võmm kuklasse" on teisalt ka eesti keeles mitmetähenduslik mõiste, tavaliselt kõlab see kui miski, mida võiks oodata mõnes Tallinna kangialuses. Konkreetne võmm kuklasse on aga sootuks midagi muud, nimelt linnalegend sellest, et kui anaalseksi ajal naisele rusikaga õrnalt kuklasse lajatada, tõmbuvat ringumusculaturus automaatselt kokku ja meespoolel olla lõbu laialt. Eks ta ole. Võib ette kujutada, et vähema mõistusega inimestele sedalaadi teemad huvi pakuvad, näiteks nagu Donkey Punchi peategelastele, kelleks on Ibizal suvitavad 3 briti neiut ning 3 neile külge löövat rahvuskaaslastest tüüpi. Üks viimastest tutvustabki teistele selle väidetavalt ohutu ja erilise võmmimise liigi teoreetilist külge - jama järgneb siis, kui üks lammas seda ka praktikas rakendab, mispeale jääb kuuest pidulisest alles vaid 5. Politsei teavitamine võiks toimuda ainult üle kellegi teise laiba, millest peagi hakatakse ka lähtuma.

Donkey Punch on valdavas osas vaadatav ja suuresti tänu sellele, et Blackburn mõistab lugu suhteliselt usutavalt ning sidusalt lahti kerida. Briti uue põlve näitlejad (sh Ray Winstone'i tütar Jaime) kujutavad mõnetisest tuimusest hoolimata (või käib see ehk asja juurde?) läbulembeliste noorte psüühikat üsna tõetruult - kogu lool on küll kergelt lääge MTV maik man, ent kurat sellega, eks see kanal võtab ka elust enesest. Blackburn ehitab seda idealiseeritud pilti üles muidugi täie teadlikkusega, kasutades ära vaataja peakolus kasvavat arusaama, et tegelastel läheb peagi kõik jõle sitasti. Seda teeb ta edukalt, mis seal salata. Donkey Punchi tegelik viga tuleb välja alles siis, kui stiliseeritud labrakas eelmainitud võmmu läbi nukra lõpu saab - nimelt ei oska Blackburn, nagu mõnedki teised lavastajad, oma filmi elegantselt lõpule viia. Lahendus on niisiis "klassikaline" survival horror, slishkam nagu tavaliselt. Paadi päramootor näiteks on relvana isegi niivõrd tõhus valik, et sellega ei keera sassi mitte aint kellegi soolestiku, vaid ka tragilt punutud psühholoogilise põnevuse. Fuckin' hell mate, nagu britid seepeale ise ütleksid. Kui need UK horrorisepad oma Hollywoodi spikritesse vähem kiikaksid, oleks ka tulemused tõenäoliselt märksa etemad. Ent mis teha, 4.5/10

laupäev, 31. jaanuar 2009

Christophe Gans: Silent Hill (2006)

Et küll küllale liiga ei tee, siis kirjutan ka omalt poolt Silent Hilli kohta paar rida. Aastavahetusel sai raiska vaadatud ja ehkki millegi väga muljetavaldavaga tegu just polnud, võib ometigi öelda, et omas vallas markantne tükk. Tasub arvestada, et viimasel ajal arvutimängude ainetel tehtud filmid saab koondada ühe nime alla. Nime, mis tekitab õõvastust - see on "dr." Uwe Boll.

Christophe Gans on tuttav nimi, too mees vastutas omaaegse Prantsuse kassahiti Le Pacte des Loups alias Brotherhood of the Wolf eest. Too oli, muide, vigaderohkusest hoolimata tubli katsetus ja ka Silent Hilli kohta võib sama hinnangut rakendada. Ma pole küll ise seda Konami toodangut mänginud, ent filmi vaadates meenus üks teine kunagine lemmik näkase pentiumi peal, Resident Evil 2 nimelt. Jube hea atmosfääriga mäng, üksinda kesköötunnil piki miskisugust pimedat keldrit hiilimine andis päris raju paranoialaksu. Tõsine häda seisnes aga selles, et aeg-ajalt segasid loo arendamise eesmärgil vahele 3d-animatsiooni klipid ühes voiceactinguga, mis olid sedavõrd puised ja lahja dialoogiga, et peenelt üles kruvitud fiiling lendas hoobilt alla.

Gansi Silent Hill kannatab identsete sümptomite käes. Lugu räägib abielupaarist ja nende lapsendatud tütrest, kes näeb õudusunenägusid millestki, mida ta "Silent Hilliks" nimetab. Nagu ilmneb, on Silent Hill üks mahajäetud linnake kusagil tühermaal, kuhu armastav ema (Radha Mitchell) oma lapsega suundub, et viimase unenägudest sotti saada. Koha peal läheb teadagi lahti paras põrgu. Selle kujutamises on Gans kibe käsi ja väärib kiitust - Silent Hill on omalaadselt kõhe ja ebamaine koht, kus kaamera roomab piki seinu ning liigub aegamisi üle tegelaste peade nagu mõni õel vaim. Õhustiku poolest soodne J-horrori vaimus saavutus, deemonlike tüdrukuteni ja igasugu sürrealistlike peletisteni välja, ent lonkama hakkab asi just siis, kui tegelased omavahel suhtlema kukuvad. Radha Mitchell ja kohalikku politseinikku kehastav Laurie Holden on mõlemad kenad ja rollidesse justkui valatud, häda lihtsalt selles, et käsikiri on dialoogide osas sajaga vaimuvaene. Kõige kasutum on muidugi traagilist pereisa osas leiduv Sean Bean, kellel pole asja ei oma naise tegemistesse ega vaataja seisukohalt tõtt-öelda ka filmi tervikuna.

Samas võib ka oletada, et Gans pingutas väheke üle ja üritaski arvutimängu tões ja vaimus, kõige hea ja halvaga tükkis kinolinale portida. Kui nii, siis peaks tegelt 10 punkti panema - tõesõna, aint klaviatuuri klõbin ja IBM Deathstari ragin on asjast puudu. Objektiivselt hinnates siiski vigane, ent absoluutselt vaadatav - paiguti isegi nauditav - tükk, millele Gans rahumeeli järje võib vändata. 6.1/10

Baltasar Kormákur: Jar City (2006)

Islandil pole teadupärast enam hea elada, klots on otsakorral, turistid ja võõrtöölised jalga lasknud ning Venemaa pakub laenu. Milliseid tundeid see koha peal tekitab, on raske öelda, ent Arnaldur Indriðasoni krimka põhjal lavastatud Jar City järgi võib asjast teatavat aimu saada - siinne Reykjavik asub paradiisist õige kaugel.

See Reykjavik koosneb lääpas eramutest, ilmetud paneelmajadest ning kurnatud inimestest. Kus külma betooni või mädanevat puud parajasti pole, laiuvad Islandi elutud väljad - ja selle keskel areneb lugu kahest üksikust islandi mehest. Örn (Atli Rafn Sigurðsson) on geeniteadlane, kelle väike tütar sureb haiglavoodis salapärasesse tõppe; Erlendur (Ingvar Eggert Sigurðsson) on politseiuurija, kes hakkab uurima ühe räämas maja haisvast elutoast mõrvatuna leitud pedofiili ja väikekurjategija surma tagamaid. Samusest korterist leiab Erlendur ainsa juhtnööri - foto hauast, kuhu maetud 30 aastat tagasi surnud väike tüdruk ning ühes temaga üks ilge saladus, mille kõik parema meelega maha vaikiksid.

Baltasar Kormákuri Jar City on üks neid mitmel rindel vingeid filme, millest on põhimõtteliselt võimatu vigu leida. Mitte muidugi, et mul oleks mingi kiuslik soov linateostest sitta välja pigistada, ent tavaliselt torkab siiski midagi rohkem või vähem lolli silma. Pelgalt žanrifilmina on Jar City näiteks täiuslik, kaugeltki mitte lineaarne, ent ka mitte mõni 3046573496734 tõlgendusvõimalusega abstraktsioon. Näitlejatööd on ka üle prahi, Ingvar E. Sigurðsson näiteks kehastab peategelast Erlenduri perfektselt. Villase kampsuni, prillide ja pideva sigaretiga keskealine tüüp, kurnatud olemisega ja mitte eriti sõbralik, ent teisalt hoolitsev oma pea lootusetult hukkaläind ainsa järeltulija (Ágústa Eva Erlendsdóttir) suhtes. Ühesõnaga, mees nagu Islandi riik, mida Kormákur arvatavasti öelda tahabki. Jar City on üldiselt üles võetud armastusega Islandi 300.000-pealise ühiskonna vastu, hoolimata selle süngest reaalsusest. Viimane pole muide vähimalgi määral stiliseeritud a la David Fincher, vaid igati elulähedane. Nii et sinna mahub kõike, ka omasugust huumorit - ja see on, muideks, oluline.

Parimad krimifilmid tulevadki juhtumisi Skandinaaviast, Kjell Sundvalli Jägarna või Erik Skjoldbjærgi Insomnia on näiteks samuti võimsad, ent Jar City läheb neist teatud mõttes kaugemale. Siin ei ole asi mitte lihtsalt tapatöös, vaid pigem tapatöö taustas. Noh, vaataja saab küll mõrvari ja tema motiivid nagu kord ja kohus teada, ent olulisem on pigem see, kuidas ühes sellega avaneb teatav Islandi tragöödia, selle riigi üksildane olevik ning tulevik, mille tumeduse põhjustajaks on sootuks miski muu kui majanduskriis. Väga hea tõepoolest. 9.3/10

teisipäev, 27. jaanuar 2009

Asko Kase: Detsembrikuumus (2008)

Film 1/12/24 sündmustest Tallinna linnas, Eesti suurim/parim/kalleim, vändatud koostöös soomlastega/venelastega/teab-kellega ja nõnda edasi. Tanel Rõuk (apaatse olekuga Sergo Vares) on solbak, kelle kallim (Liisi Koikson) kiunub kehva elujärje üle. Samal ajal panevad kriminaalsed vene maastermaindid eesotsas Zinovjevi enesega Piiteris kokku keerukat plaani Tallinnas riigipöörde läbiviimiseks, mille kohalikuks ninameheks on keegi Jaan, hüüdnimega Jurist (khm VIHJE khm), Mait Malmsteni kehastuses. Edasi läheb nii, nagu ajalugu sellest kõneleb. Või kas ikka?

Detsembrikuumus kasutab seda head läbiproovitud valemit, mille kohaselt peavad ühes korralikus kodumaises ajalootükis teineteise kõrval eksisteerima patoloogiliselt täpsed ajaloopildid ja mingi fiktiivne kamarajura, ent jumal hoidku, et need kaks kuidagi omavahel kokku puutuksid. Lauri Vahtre panus on taaskord see, mis ikka, tüütu ja hall nagu lõpmatu betoonväli, ent paberil on köitvaks aspektiks just see action-lähenemine. Et nagu Eesti Die Hard või nii, ehk ei paista see steriilne õpikutekst taustalt välja nagu mädand tomat Hesburgeri majoneesi alt. Noh, mul on parajasti käes raamat "Head tavad ja põhimõtted actionis", millest saame teada, et stoorielemendi võivad nürimad filmimeistrid selle žanri puhul rahuga tahaplaanile jätta ning paugutamisega edasi minna. Piisab, kui head on head, pahad sitaks pahad ning mõnel kaunitaril nuga kõril. Ei vaidle vastu - iseenesest olnuks ju huvitav vahelduseks asju läbi teise prisma vaadata, eriti sellise, mis ajude rakendamist ei nõua. Ent ka selles kukub Detsembrikuumus rajult läbi. Blin, süüta neitsisid, isegi mitte šabloonseid süüta neitsisid, ei päästeta lohede käest 15 minutiga. Selleks tuleb kulutada vähemalt tund nagu Schwarzenegger Commandos tegi. Siin aga saab märul jube ruttu läbi ning tekib küsimus, mäherdune audients sellest rahulduse sai. Paheliste tegelaste saatus ei kõlba ka kusagile, Tšehhovi püssi võib nende peal kasutada küll, ent kas just tongidega laetult, kui mõttest aru saite.

Noh, ja lõpetuseks veel midagi. Nagu eeldada võis, on Detsembrikuumus hurraapatriootlik film, sest väikerahvana saame endile seda lubada. Mäss lastakse riiki kaitsva elemendi poolt muidugi alla ja kõik on rõõmsad ning rahul, isegi nii hoogu täis, et kirjutavad Zinovjevile mõnitava telegrammi, mispeale too näost roheliseks läheb. Seda on eriti piinlik vaadata - eriti, kuna nii meenub üks teine propagandistlik teos, Tarzan Triumphs aastast 1943. Pärast seda, kui Weissmüller natsidele põhjalikult üle kurgi on andnud, helistab Tarzani parem käsi Cheeta SS-hotlainiga sakslaste peastaapi, kus viimased šimpansi klähvimist füüreri enese kõneks peavad. Huvitav, millest kurat need Detsembrikuumuse-ainelisele esseekonkursile laekunud tööd kõneleda võisid. 2/10