Mitchell Lichtenstein: Teeth (2007)

Dawn O'Keefe (Jess Weixler) on vaga ja vooruslik hilisteismeline tüdruk, kes elab rahulikus väikelinnas ühes armastavate ema ja kasuisaga ning seapeedist kasuvennaga. Kristlikele noortele moraali teemal loenguid pidamas käiv Dawn on veendunud, et jääb abiellumiseni neitsiks, mis teeb temast vastassoost kaasõpilaste silmis ihaldatud sihtmärgi. Viimased ei oska aga uneski aimata, et Dawnile on looduse poolt kingitud kummaline kaitsemehhanism, nimelt on tal kaks rida piraajahambaid seal, kus neid sugugi olema ei peaks.

Puhtakujuliseks õudusfilmiks on popkunstnik Roy Lichtensteini poja Mitchelli esimest teost raske nimetada, ehkki võib-olla tekib mõnel vaatajal instinktiivne soov kahe käega munadest krabada. Kui isane räpigrupp A-Rühm kunagi deklameeris, et "välimus tal jube nagu hammastega tuss", siis Teethis lähevad kõik isased selle õnge, et strateegilisse paika installitud giljotiiniga tüdruk on ilus, naiivne ja viimseni süütu nagu jeesuslapsuke. Muidugi võib seda võtta kui feministlikku katset meessoole hargi vahele lajatada, ent point on siiski selles, et õudsesse lõksu jäävad siin aint vägistajad ja muidu ärakasutajad. Ja kellel saaks midagi selle vastu olla, ehkki üks läbiv idee on siin küll: türa kui dominatsiooni ja võimu sümbol muutub kaunikesti mõttetuks, kui ta oma põhielemendis lihtsalt pooleks võidakse pureda. Nii et on, mille üle juurelda. Aga mitte erilise tõsidusega.

Vaatamata sellele, et Teethi on žanriliselt raske määratleda - teismeliste suhtedraama, põnevik, must õuduskomöödia ja mis kurat veel - on siiski eriti sheff, et sellele võib läheneda ka kui superkangelasefilmile. Lugu on iseenesest ju sarnane, tüdruk leiab endas varjatud võimed, millega tal esiti tükk tegemist on, ent õpib neid peatselt otstarbekalt ära kasutama. Antud keisile ei ole testosteroonist ära kliininud Batmanil ja ta kolleegidel midagi vastu panna. Ja kuna Jess Weixler mängib niivõrd hästi, on võimatu Dawnile mitte kaasa elada. Weixlerit on võrreldud Drew Barrymore ja Alicia Silverstone'iga, ent mõnes mõttes on ta ka nagu Laura Dern Blue Velvetis. Blue Velvetiga võibki mitmeid paralleele tõmmata, ka Teethis leiavad sündmused USA äärelinnakeses, kus kõik oleks justkui hästi, ent selle Potjomkini fassaadi taga peitub midagi väga jubedat. Teisalt on siin nõnda tugev koomiline twist, et ka kõhedamate momentide juures ei saa väga tõsiseks jääda.

Kokkuvõtteks haiglaselt vaimukas värk, erisoovitusega panomeestele. 8.2/10

Jon Hurwitz & Hayden Schlossberg: Harold and Kumar Escape From Guantanamo Bay (2008)

Aega on viimasel ajal nappima kippunud ja pole seega jõudnud suurt midagi vaadata. Kuna olen samas kergesti mõjutatav, vandusin alla ühe sõbra tüütule pealekäimisele, et vaadaku ma Harold & Kumar ikka kindlasti ära. Tegelikult pidas ta silmas küll esimest osa, kuna tolle järg olnud mant, ent ühele stoner-komöödiale keeldusin ma teist juurde soetamast. Pole n-ö minu tass teed.

Harold ja Kumar (sümpaatsed John Cho ja Kal Penn) on teel Amsterdami tegema teadagi mida, kui Kumar lennuki peldikus isekonstrueeritud vesipiibu läitmisega vahele jääb. Kuna piip meenutab kaasreisijatele pommi ja india päritolu Kumar omakorda terroristi, võetakse nad erariietes lennuturvade poolt koheselt vahi alla. Maa peal pistab ksenofoobne ja poolearuline kaitseministeeriumi tegelane (Rob Corddry) Haroldi ja Kumari peale lühikest ülekuulamist Guantanamo Baysse trellide taha. Sealt pääsevad tüübid ruttu põgenema ning asuvad teele Texase suunas, et Kumari kunagise naise peatne abikaasa, kellel valitsuses käpp sees, nad süüst puhtaks peseks.

Escape From Guantanamo Bay on mõnusalt nutikas satiir, mis valgustab geniaalselt seda hirmsat sajoobi, mille käes meerika ühiskond terrorivastase sõja päevil vaevleb. Harold ja Kumar ise on rahumeelsed ja "maailma asjade" suhtes ükskõiksed kujud, kes satuvad vastamisi kinnisarusaamade ja hoiakutega, mis kehtivad maailmas, kus meeleheitlikult valitakse pooli, kujundatakse arvamusi 1000 asja üle ja ei tõmmata pläru. Peamiselt saavad pihta valitsev lühinägelikkus ja stereotüüpidesse mahutamine, lisaks teotatakse täie süüdimatusega mitmeid debiilseid tabusid. Mõistagi ei istu see neile, kel pulk perses, ent ma ei mäleta, et ükski Bushi administratsiooni aegset USA'd käsitlev film sedavõrd tervet mõistust ilmutanuks. No jalaga-perse nalju polnud küll igal juhul üheski.

Muide, presidenti ennast kujutatakse siin kanepilembelise ja iseenesest päris shefi tüübina ("Shit, it's Cheney!" "No you guys are awesomer!"), mis tõestab, et kanepi keelustamine võib vabalt olla inimkonna suurimaid vigu. Tõenäoliselt ainus uoor on terrorit lahkav film, mis end vaatajast targemaks ei pea ja on seeläbi targem kui ta eelkäijad. 6.4/10

Ric Roman Waugh: Felon (2008)

Väikeettevõtja ja pereisa Wade Porter (enam-vähem tasemel Stephen Dorff) satub oma majas peale sissetungijale ja lööb tal õnnetul moel pesapallikurikaga kolu lõhki. Apellatsioon enesekaitsele ei lähe läbi ning mõistetud tahtmatus tapmises süüdi, satub Wade kolmeks aastaks trellide taha, kus suurimat ohtu ei kujuta vangid, vaid vangivalvurid eesotsas julma leitnant Jacksoniga (Harold Perrineau).

Mingid paralleelid Shawshank Redemptioniga leiab hea tahtmise korral üles, üldiselt on Felon aga Milgrami eksperimendi lihtsustatud tõlgendus. Porter on korralik ja armastav pereisa, kes olude sunnil peab vanglalindudega samale pulgale asuma; Jackson on täpselt samamoodi korralik ja armastav pereisa, ent vanglamüüride vahel jõle pastard, kes lahutab meelt sellega, et laseb vangidel kitsukeses ruumis üksteist pudruks peksta. Jne jne. Mugavuse mõttes ei võta Porteril kaua aega, et ka kõige pätistunumatel indviididel lambid kinni taguda ja otetsiks saada. Üldse ei mõju mehe 3 aastat türmis sedavõrd traagilisena, nagu ta valulik ilme aeg-ajalt paista laseb. Filmi kohta, mis justkui amide vanglate seisu üle muret tunneks, on Felon üksjagu lame - kriminaalid on aint kirjuks tätoveeritud statistid, kes peamiselt vihase pilguga jõllitavad või siis Porteri käest pasunasse saavad. Pärast parasjagu küünilist happy endi on päris selge, et see värk ei koti kedagi.

Aga korraliku vanglaactionina käib Felon tegelt küll. Val Kilmer teeb taheda ja ebahariliku rolli Porteri kohustusliku mentorina, intellektuaalist kapina, kes sarnaselt Porteriga oma pere nimel tegutsemise eest vangi sattunud, ent eluks ajaks. Harold Perrineau'ga on mul see jube probleem, et ta meenutab mitmeti 80ndate juustuste kõrvalosade kunni Carl Weathersit, keda polnud kunagi võimalik tõsiselt võtta. Üllatav oli muidugi meest säärase sadisti osas näha, ent kuna filmi autorid ei viitsinud Perrineau tegelaskuju lõhestunud isiksusse eriti süüvida, tuleb rahulduda teadmisega, et tüüp lihtsalt kehastus aeg-ajalt ümber nagu Batman. No ei tea. Väheke üle keskmise meelelahutus, ent pinnapealne ja paraku ka ununev. 5.2/10

Noboru Iguchi: Kataude mashin gāru (The Machine Girl) (2008)

Tagasi külmavereliste miniseelikus jaapani plikade juurde. Ami (trikoo- ja pesumodell Minase Yashiro) on süütuvõitu ja tragi koolitüdruk, kelle vend Yuu on hädas kambaga, mille liidriks on kohaliku yakuza-jõugu juhi poeg. Kui Yuu kiusajatele ühel päeval vastu hakkab, tehakse talle ja ta parimale sõbrale karistuseks ots peale. Ami üritab esialgu kätte maksta, ent kuna samused yakuzad on juhtumisi ka "Hanzō Hattori klanni" ninjad a la Godfrey Ho, lõigatakse tal karistuseks vasak käsi maha. Ami pääseb aga põgenema ning peagi monteeritakse talle sandistatud käe otsa korralik kuulipilduja. Mis omakorda tähendab, et ninjadel on tõsine probleem. Eelnev pole tegelikult sugugi oluline, sest filmi iva on mahutada tunni ja poole sisse nii palju veristamist, et maa on must. Noboru Iguchi on selles mõttes absoluutselt vastutulelik tüüp ja verd lahmabki liitrite kaupa.

Paiguti kipub asi ehk väheke venima, ent vähemalt mul ei hakanud kordagi igav, pigem vastupidi. Iguchi on ilmselgelt žanri suur sõber ja The Machine Girl on vastavalt sihilikult väga halb ja 100% camp. Näha saab põhimõtteliselt kõike võimalikku, inimliha-sushist kerge nekrofiilia ja raju mootorsaega hakkimiseni välja. Tihti võib ennast ka täiesti laua alla naerda (st kui parajasti niisama ei naera), puhas huumoriklassika on näiteks stseen, kus pahaaimamatu Ami ühe kiusaja väikekodanlike vanemate koletu rünnaku alla satub. Pöörasuse tipp on muidugi filmi lõpp, kus näeb selliseid haruldusi nagu lendav giljotiin (või kuidas seda nimetadagi), puurteradega rinnahoidja ja vihased "superleinajad" (raske kommenteerida). Ühesõnaga geniaalne. Muide, B-kategooriale truuks jäämisele vaatamata on huvitav see, et pildikvaliteedi osas on Tokyo Shock lati üpris kõrgele seadnud.

Kuna need mehed endale puhkust ei luba, tuli suht hiljuti välja teine üllitis Tōkyō zankoku keisatsu ehk meerika keeli Tokyo Gore Police (lavastas The Machine Girl'i eriefektimees Yoshihiro Nishimura), mis on treileri järgi otsustades vähemalt kümme korda pöörasem. Lisaks mängib peaosas minu absoluutne lemmik Eihi Shiina, nii et huvi on kõrgendatud. Aga Iguchi filmile seniks vabalt 8/10

Kadri Kõusaar: Magnus (2007)

Kadri Kõusaare keelatud tükki asusin vaatama ropu peavaluga, oli tunne, et tahaks otsa ette sada grammi morfiini süstida. Ükskõik millist filmi on nõnda teadagi sitt vaadata, aga tõtt-öelda valinuksin pigem lakkamatud migreenihood kui tund ja üksteist minutit seda neetud teost. Umbes nagu Poe novellis "Kaev ja pendel", mille peategelane on valmis hüppama põhjatusse kaevu, et mitte tulesurma surra.

Magnuse kangelane Magnus (Kristjan Kasearu) põeb kõigepealt lapseeas mingit kohutavat haigust, mis võimaldaks tal maksimaalselt 16. eluaastani välja vedada. Haiguse olemusest me erilist pilti ei saa, peale tagasihoidliku köha. Märksa õudsem sümptom on noore Magnuse komme oma vanematele aeg-ajalt surmast ohkida ja vahel ainitise pilguga kaugusse vahtida. On tal kaugelearenenud ADHD? Mis ajast see tappev on? Nii ehk naa, Magnus kasvab suureks ja kõik oleks pealtnäha justkui okei, kui ta masendavad maneerid aint süvenenud poleks. Peale selle ihkab ta endalt elu võtta.

Nagu päris

Kadri Kõusaare häguse arusaama järgi on enesetapp mingi sakraalne ja salapärane toiming, millest saab aru vaid tema. Niisiis on ta sellest kirjutanud raamatu (kes teab, ehk isegi kaks) ja et küll küllale liiga ei tee, oma eksistentsiaalsed mõtisklused ka filmiks keeranud. Tegelaskujud on eranditult blaseerunud, eriti Magnuse mastodonist isa (Mart Laisk) ja ka päss ise. Koos elavad nad eurokorteris, suplevad isa litsivahendamisega teenitud klotsis ja manustavad kokaiini, kanepit ja marki. Ja poeg tahab täiesti arusaamatul põhjusel endale kivi kaela panna. Kõik see on seosetu, kaalutu ja nihilistlik, ent Kõusaare ennastimetlevas nägemuses sügav ja mõistatuslik. Arusaadavalt ei tea hakkaja kineast suurt sittagi elust, mida kujutada püüab, ent teisalt ongi sääraste sotsioloogiliste sketšide autorid enamasti valdava osa elust kohvikumööbli rolli täitnud. Muide, kõige mõttetumaks teeb asja veel see, et keskne teema jääb paljuski täiesti tahaplaanile. Jäävad vaid needsamused vinjetid.

Magnus (Kristjan Kasearu)

Näitlejatööd on košmaarsed, peaasjalikult tänu Kristjan Kasearule. Ehkki ega tal palju teha lasta. Kasearu ülesanne seisneb peamiselt rauge pilguga taevasse vahtimises, suu paokil. Paokil suust tuleb tüütult tihti ka sigaretisuitsu, ikka aeglase hallikasvalkja joana, mis Kõusaare jaoks nähtavasti vaimustava efekti annab. Ahh! Ahhhhh! Vahel roomab Kasearu mööda seinaääri ja poetab puisel häälel kõlavaid nüridusi. "Mõtlesin, et lõikaks endal kõri läbi," ütleb ta ühes stseenis. "Eks meil kõigil ole oma hirmud ja kompleksid," ütleb ta teises. Etc. Mart Laisk (as Himself) on täitsa vaadatav, ent Merle Jääger, Marika Korolev ja kes veel on hea tava kohaselt sama elavad kui kehalahases Enn Anupõld. Kellel tekiks viimase suhtes mingi empaatia?

Ja nii see film läheb, üks stseen rahulolevamalt õõnsam ja primitiivsem kui teine. Magnus on umbes sama sisukas ja paeluv kui telefoniraamat, ent viimase puhul ei teki see ebamugav tunne, et selle valmimiseks kedagi külmalt ära kasutati. Fuck this. 1.2/10

Ryuhei Kitamura: Azumi (2003)

Azumi sündmused algavad sünge stseeniga, kus üheskoos üles kasvanud 9 poissi ja 1 tüdruk teevad paariks-loe, et siis valitud paariline kõigutamatuse märgiks ära tappa. Aset leiab see kõik millalgi peale aastat 1600, mil üks eraklik samurai on kasvatanud välja karja teismelisi tapamasinaid, et kõrvaldada 3 sõjapealikku, kes välja kujunevat riigivõimu ohustada püüavad. Ellu jäävad igal juhul 4 tüüpi ja tüdruk Azumi, mis on filmi edasist kulgu arvestades küllaltki soodne. Kaheks ja pooleks tunniks olnuks 9 mõttetut kaaslast natuke slishkam.

Niisiis asub Azumi, kes on mõõgaga üle mõistuse kibe käsi, oma mentori ja sõpradega teele. Erinevalt alguses nähtud sõbratapustseenist pole kõik järgnev eriti tõsine, aga õnneks ka mitte karikatuurne ega lame. Laibad hakkavad meloodilise roki saatel kuhjuma, sest üks vastaseid on kaval kui kurat ja mobiliseerib noorukeste hakklihamasinate vastu igasuguseid takistusi (201937 ühekaupa ründavat meest, nagu ikka). Sellest hoolimata pole Azumi väga hoogne film, aadrit lastakse pea katkematus rõhutatud aegluubis (sealt ilmselt ka 2 ja pool tundi pikkust). Melodraamat on filmi lõpuks natuke rohkem kui küll, aga noh, on ka manga järgi vändatud film ja eepilised teosed nõuavad eepilisi kaadreid. Päris efektne kaameramäng ja shefid looduspildid annavad neile aint juurde.

Kui mõõgad parajasti tegevuses pole, saame osa Azumi kahtlustest veredisko mõttekuses ja allasurutud soovist elada tavainimese elu, millest ta seni ilma on jäänud. No iseenesest on see kulunud värk, aga Aya Ueto mängib Azumi sisevaatlused kenasti välja, reserveeritult, peenelt ja teismelise maneere unustamata. See sobib kenasti kokku filmi pastelsete toonidega, toetab lineaarset süžeed ja on igati etem Azumi nn teisest rakendusest, mis seisneb ainitisel pilgul vaenlaste piidlemises, samal ajal kui puhur ta juukseid sasib. Azumi nelja sõbra ülesandeks on niigi peamiselt tapelda nagu jeekimid, pahelised tegelaskujud on jällegi huvitavad, eriti pompöösselt camp onnagata/retsidivist Bijomaru, kes on samuti mõõgaga ilgelt osav.

Bijomaru (paremal) on selles stseenis nagu Tõnu Kilgas

Aya Ueto kinnitamine peaossa on küllaltki lollikindel, kui kõik muu sitt juhtub olema, on Aya ikkagi silmale hea vaadata. Lihtne. Aga ei ole sitt, halvimal juhul vaadatav ja ka siis mingil seletamatul moel delikaatselt väärikas, nagu samuraile kohane. 6.7/10

Christopher Nolan: The Dark Knight (2008)

Karmapunktide jaotus: helisaaste -1; Batman, Pantera solist -1; loid dialoog -0.5; kahe molliga mees -0.5; holy wiretap, Batman -0.5; Heath Ledger 5; muu okei. 6.5/10