James Watkins: Eden Lake (2008)

Britid on õudusžanri säilimise eesmärgil täie rauaga tööle hakanud ja James Watkinsi Eden Lake on üks viimaseid juu-keist tulnud sedalaadi teoseid. Võrreldes amide konkureerivate hobuseunenägudega on briti uuel horroril üks huvitav külg, nimelt käsitletakse neis tihti tülgastavaid, ent aktuaalseid sotsiaalseid ilminguid - ja seda just inglise kontekstis. Donkey Punch rääkis Ibizal tolgendavatest lakitud briti jõmmidest ning Eden Lake on võtnud vaatluse alla sundimatu noorsoo. Hea idee iseenesest, ent lahendus ei kuku alati idee vääriliselt välja.

Eden Lake'i keskmes on briti keskklassi noorpaar, kes sõidab maale puhkusele. Naine on täitsa kena ja mees on ka unelmate materjal. Paraku osutub puhkuseks valitud paik, Eden Lake'i nimeline kolgas, tooreks kontrastiks noorpaari esteetilisele välimusele. Kohalikud on kurjakuulutavalt vormist väljas, kasimata ja häbematud, kõige hullem saabub aga siis, kui looduslikult muidu kaunile ja vaiksele järveäärsele ilmub kari rõvedaid teismelisi. Kuna peig noorte mölasegust õlle- ja suitsunautimist välja kannatada ei kavatse, tekib sõnavahetusest konflikt, mis hakkab väga ebameeldivalt eskaleeruma ja viimaks on noorpaaril verejanuliste pubekate eest põgenemisega tükk tööd. Võib öelda, et head nahka sellest ei tule.


A nagu öeldud - hea mõte ei garanteeri head teostust. Ühiskondliku kriitika kohta on Watkins sündmustiku koledasti üle kruvinud, negatiivne noortekari on pigem karikatuurne kui elulähedane. Selles peitubki Eden Lake'i suurim häda, tegu on talutava horroriga, ent võinuks olla enamaga. Ma olen kuulnud küll, et mõned internaatkooli talendid on juutuubi riputanud lahedaid nael-kohtub-käega videosid ja keegi maakas emuleeris "sõprade abil" kuulsaid stseene Ilmar Raagi Klassist, ent Eden Lake'i sündmuste kõrval on need lihtsalt noorte tembutamine. Ühesõnaga, väga ei veena ning hea meelega tahaks ka filmi lõpu siinkohal ära spoilerdada, sest see on markantne näide sellest, kuidas mõne filmi võib ventiili üle keeramisega täielikult ära rikkuda. Resultaat oli minu puhul enam-vähem see, et tund-veerand emotsioonitut jõllis silmadega vahtimist ning lõpetuseks väheke masendunud naeru.


Teisalt aga on Eden Lake'il üks oluline sõnum. Kui mõtlema hakata, pole filmi aluseks olnud idee sugugi naljakas. Näiteks kes sooviks sattuda Pühajärve plaažile eesmärgiga rahus ja vaikuses päikest võtta ning ühtäkki avastada, et seltsiks on saabunud mõni gäng straight outta Viru? Siukseid hulkuvate koerte karju on meil rohkem kui kährikuid ja pahatihti on nad agressiivsemad kui tuareegid, kui klassikuid tsiteerida. Nii et sellest kandist iseenesest mõtlemisainet pakkuv teos, ehkki ekraanil toimuv sellele liigselt kaasa ei aita. 4.8/10

Ethan & Joel Coen: Burn After Reading (2008)

Hea vormi korral suudavad Ethan & Joel Coen teha suurepäraseid filme ning No Country For Old Men oli üle isegi nende varasematest tippteostest, ent paraku on vendadel kalduvus aeg-ajalt mingisse õndsasse enesega rahulollu laskuda ning autopiloot peale lülitada. Äkki tuleks kasuks aeg maha võtta ja jalga puhata, sest kurss on ohtlikult kraavi poole võetud.

Burn After Reading räägib CIA analüütikust Osbourne'ist (John Malkovich), kes töölt sule sappa saab ning memuaare kirjutama hakkab. Analüütiku naine (Tilda Swinton), kes oma abikaasast peretuttava/armukese Harry (George Clooney) mõjul lahutada üritab, kopeerib Osbourne'i isiklikud failid ühes memuaaridega CD-le, mis eksikombel kohalike fitness-äri nõdrameelsete töötajate (Frances McDormand ja Brad Pitt) näppude vahele satub. Viimased peavad plaadi küllaltki mõttetut sisu ülisalajaseks luurematerjaliks ning otsustavad Osbourne'ilt selle abil pappi välja pressida. Jne.

Jne, kuna sellel filmil pole saba ega sarvi. Coenid ketravad seda, mida nad on harjunud ketrama, järsult vahelduvates toonides sürrealistlikke lookesi väikestest inimestest, ent et Burn After Reading'i süžee on pmst olematu, on Coenite trikid liimist lahti ja suvaliselt üksteise otsa laotud. Paaris-kolmes kohas on, tõsi küll, geeniusevälgatust aimata, ent valdavas osas on Coenite film vaimuvaene, sisutühi ning blaseerunud, umbes nagu mõni film Soderberghi Oceani-triloogiast. Star power on lämmatav ja Oceanist tuttav George Clooney paneb ka siin oma (TM) pleiboi-irvega süüdimatult lõpuni välja, olles nii umbes sama usutav kui Savisaar linnapeana. A asi pole seekord isegi mitte niivõrd Clooneys, kuivõrd lihtsalt kehvalt välja joonistatud tegelaskujudes, mis on tülgastavalt karikatuursed ja jumal paraku, stereotüüpsed. Ja isegi sellistesse rollidesse suudeti valida valed näitlejad. Pitt ja McDormand on kapitaalselt metsa poole, Malkovichi ülesandeks on leida 5000 moodust, kuidas WHAT THE FUCK öelda ning Tilda Swinton on konkreetselt raisatud. Taaskord.

Coenitelt seekord (taaskord) niisiis odav ja auguline jeu d'esprit. Enamus kinokülastajaid sai muidugi jälle lõugade laiudes hirnuda, antud juhul näiteks Putini pildi, Pitti komejandi või dildoga varustatud tugitooli üle. Noh, võib öelda, et nad said poindile päris hästi pihta. 4/10

Ain Prosa: Tuulepealne maa (2008)

Aeg blogile hing sisse puhuda ning ahi kuumaks kütta. Muidu läinuks järgmise postituse ilmumiseni tõenäoliselt veel nädal ehk paar, ent juhuslikult linastus paari päeva eest ETVs vabariigi "juubeliaastapäevaga" seoses valminud "suurprojekti" Tuulepealne maa avaosa. Mis seal salata - see ei käinud kassi saba allagi.

Rahvuslus on Eestis ühest küljest aut. Eesti-patriotismiga seostuvad näiteks nimed nagu Böhm ja Liim, halvemal juhul Madisson, väga sital juhul Kalev Rebane. Aatelised mehed võivad nad iseenesest olla, ent paraku on neil ajud keskmisest siledamad ning muuks nad ei kõlba kui riigi edukaks diskrediteerimiseks. Meie nn esirahvuslaste mõttelaadiga ei taha end niisiis keegi samastada. Teisalt aga on kollektiivne isamaaline meelestatus ennenägematu hoo sisse saanud, igale poole kõlbab nüüd sambaid püstitada, ebavajalikke sambaid alla lasta ning muuhulgas tehakse ka pateetilisi filme vabariigist ja selle sünnist. Nimed marmortahvlil oli küll košmaarne huinja, ent lootus jäi, et ühel päeval tuleb keegi ja teeb uue ning parema. Aga ei, endiselt tehakse neid asju vasaku käega ja kinnisilmi. Alljärgnevalt põhjused, miks meie juubeliseriaal imeb. Põhimõtteliselt võib neid punkte kohaldada teistegi kodumaiste filmide suhtes.


1. Karakterid on üheplaanilised

Millal saavad meie stsenaristid aru, et nagu raamatutegi puhul, on hea käsikirja üheks tugisambaks huvitavad ja kolmemõõtmelised tegelaskujud? Kui on soov keegi raamatu, lava või tele kaudu elama panna, tuleb selleks fucking tööd teha, sest tegu on keerulise protsessiga. Tuulepealse maa karakterid on aga sama elavad kui vahakujud, mis annab märku nende looja talendi ulatusest. Põhimõtteliselt kõlbaksidki need tüübid muuseumieksponaatideks. Ikkagi ajastule kohaselt riides ja vastavate frisuuridega. Asja ei tee paeluvamaks fakt, et stsenarist Mihkel Ulman on põhitegelased Krossilt ja Kivikaselt maha kirjutanud, mis kõneleb karjuvast ideevaesusest. Maapoiss Ahas läheb konfliktitsoonis kooli, pursuipoeg Käsper juhatab vägesid, Jaak Sirkel satub Pukspuude juurde, armub peretütresse. Ja nii edasi.


2. Süzhee on konarlik

Avaosas liigub narratiiv edasi masendavalt kiirustades ja hüplikult. Sellele on kaks loogilist seletust: a) idee katta 12 osaga ligi 20 aastat oli liiga ambitsioonikas; b) stsenaristid tahtsid lihtsalt kiiruga lahingustseenideni jõuda, et vaataja igavusest vähki ei saaks. Nii või naa, rabistatult kirjutatud süzhee on karakterite surm. Normaalne, et tausta on loonud professionaalne ajaloolane, ent mis tolku on sellest, kui esiplaanil toimub arusaamatu hobuse unenägu. Et asjad päris segaseks ei läheks, on tegevusse lülitatud mõttetu rätsep, kelle ainus rakendus on peategelase kaudu vaatajale selgitada, mis Eestis parasjagu sünnib. Nii saame teada, et veebruarikuus nihutati kalendripäevi. Või, et bolshevikud on tänaval ja laamendavad. Kui veel miskit ebaselgeks jääb, võib Postimehest lugeda Lauri Vahtre rahulolevaid taustavalgustusi. Aga kamoon, ühele normaalsele filmile pole siukseid abirattaid vaja. Vaja on näitamist, mitte seletamist.


3. Lugu ei ole väga usutav ja seeläbi pigem naeruväärne

- aatelised 6b õpilased üritavad osta mausrit, saavad ühe müüja käest tünga, ent meelitavad viimaks vene sõjaväelaselt viinaga tukid välja. (Hiljem jagab kehalise õpetaja "sõjaolukorras" kõigile vintpüssid kätte). Iseenesest pelgalt ebavajalik süzheeline ballast, ent asjal on ka idiootlik seos:

- et sõja esimene ohver kõigile selge oleks, kargab üks 6b õpilane hiljem tulevahetuses otse tulejoonele ja paneb mausrist lampi paugu, misjärel ise muidugi saatusliku augu kerre saab. Vastavalt käesoleva postituse punktile 1 ei huvita tema saatus aga kedagi, sest hukkunu ainsaks rolliks jäigi tema surm. Kes ta oli, või kust ta tuli, jääbki ebaselgeks. Vaataja võinuks hukkunud poisile kaasa tunda, ent paraku saab tema üle ainult hirnuda. Stseen, mis võinuks olla korraliku kaaluga, on pmst sama debiilne kui kuulus kusepeatuse-action filmis Nimed marmortahvlil. Kes kurat sedasi tulejoonele hüppab? Kuidas need küll sõja võitsid, nagu imestasid sakslased ühes Fawlty Towersi osas.

- konflikt Toomas Roo ja Indrek Kallaste vahel on ajuvaba. Kallaste arust on Roo enamlane, ent ainus loogiline seletus Kallaste joonelt agressiivsele käitumisele on see, et tüüp on sotsiopaat. Mis lubab oletada, et Roo on enamlane? Kamoon, mehel pole isegi enamlase kaltse seljas, täitsa korralik Montoni ülikond ju. Siuksed asjad olid talupoegadel varnast võtta.

- kuna lugu peab siva edasi liikuma, istub Matvere kehastatud advokaat (ilmselt) kusagil Tallinna lähedal vankriotsale, et rutuga Pärnusse jõuda. Hobuvanker, mis veab ligi kuute meest, ei jõua Pärnusse just väga kiiresti. Näiteks faking nädalaga. Ja nõnda edasi.


4. Näitlejad on taaskord täiega etlemiskäigul,

mis viib meid tagasi punkti 1 juurde. Kõnepruuk püüab küll kangesti olla ajakohane, ent selge on see, et ühegi inimese argisel kõnel pole deklameerimisega midagi ühist. Ma saan aru küll, et professionaalselt treenitud filminäitlejaid meil pole, ent mida kuradit neile seal lavakas õpetatakse? Korralikud näitlejad veedavad üldiselt kuid, et oma tegelaskujudesse sisse elada. Strasbergi ja Meisneri õpetused, Stanislavski süsteem... Aga mida teevad meie omad? Kehva käsikirja puhul ei saa näitlejaid muidugi liigselt süüdistada. Ent midagi on samas tõsiselt viltu. Tänases Arteris ilmunud intervjuus Liisi Koiksoniga (filmi Detsembrikuumus naispeaosaline) on järgmine lõik:

Kuidas sa «Detsembrikuumusse» sattusid?

Istusin just sõpradega Tartus Werneri kohvikus, kui helistati, et oleks pakkuda ohvitseri abikaasa roll, kas saate tulla casting’ule. Ütlesin, et jah, muidugi, oi, kui tore! Olin ju alati mõelnud, et võiks filmis mängida, aga polnud kunagi julenud seda välja öelda. Olin uskunud, et mulle naerdakse seda soovi kuuldes näkku. Alguses arvasin, et tegu on kõrvalosaga, väikese sutsuga, aga tuli välja, et hoopis naispeaosa!

Kõigepealt pidid tegema etüüde?

Jah, ja see casting oli päris õudne. Ütlesin tere ja antigi kohe ülesanne. Mind seoti teibiga tooli külge kinni, pandi nuga kõrile ja pidin laulma. Siis pidin oma meest, milleks oli topis diivanil, peksma selle eest, et ta on kõik mu riided maha müünud.

Siis pidin veel Ruudu (produktsioonifirma – toim) kontoris põgenema ja oma meest otsima. [...]

Ja kui mulle öeldi head aega ja läksin trepist alla – alles siis tulin rollist välja. Tohutu pingelangus...

Kui elasid hoobilt rolli sisse, oled ju hea näitleja?

Mul ei olnud muud varianti, sest olin sellises olukorras... Ja ma nii tahtsin filmirolli ja seoses sellega kõik endast anda...

Eestis saab niisiis hetkega heaks näitlejaks. Või heaks stsenaristiks. Milleks saavutuse nimel vaeva näha? Elis Aunaste sooritust saates Laulud tähtedega nimetati näiteks vaimustavaks. Ei kommentaari.
5. Taustamuusika on ajuvaba/häiriv/koomiline

Lühidalt, kui pole veel selgeks saanud linal toimuva ja taustamuusika vahelise sünergia olulisus, laske endale nool pähe.


11 osa on veel jäänud, ent kuulge, just avaosa on see, mis vaatajas järgneva suhtes huvi peaks tekitama. Aga vahet pole. Eesti filmi tüüpvead on nagu ravimatu taud, esimeste sümptomite puhul on selge, et asi saab minna vaid hullema poole. Võib-olla tuleks kasuks pikem planeerimine ja põhjalikum töö, ent milleks see? Juubeliseriaal on nüüd olemas ja sellest teadmisest piisab. Ka võidusammas on meil nüüd olemas. Olgem tänulikud ja hoidkem mollid maas. 1/10

The Something of Boris

quan·tum

Pronunciation:

\ˈkwän-təm\

1 a: quantity, amount

solace

Pronunciation:

\ˈsä-ləs also ˈsō-\

1 : alleviation of grief or anxiety 2 : a source of relief or consolation

Anyway, uue Bondi tunnusloo esitavad garaažipunkar Jack White ning r&b-laulik Alicia Keys. Et hirmu selle ristsugutise vaimuüllitise ees leevendada, on siin briti koomikuteduo Adam & Joe individuaalsed panused Bondi tunnuslugude ajalukku.

Danny Boyle: Sunshine (2007)

Aasta on 2057, Päike on otsi andmas ja maakera on muutumas elamiskõlbmatuks lumekõrbeks. 7 aasta eest saadeti Päikese suunas teele missioon Icarus 1, et see füüsik Robert Capa (Cillian Murphy) poolt välja nuputatud suuremat sorti pommi abil töökorda seada. Missioon jäi teadmata kadunuks ning nüüd on inimkond kraapinud kokku viimsedki maavarad, et uus missioon uue pommiga teele saata.

Kui aus olla, ajavad Sunshine'i taolised filmid mind mõõtmatult leili, tegu on laias laastus korraliku tüngaga. Danny Boyle'i teine sci-fi katsetus algab paljulubavalt, visuaalselt uhke ja täitsa mõjusa psühholoogilise kosmosedraamana. Esialgu on pisut aimata Solarist - mida lähemale Päike jõuab, seda suuremat mõju avaldab ta missiooni liikmetele, kes on kõik tuntava vaimse pinge all. Eriti on tulekerast hüpnotiseeritud pardapsühholoog Searle (suurepärane Cliff Curtis), kes katsetab põletushaavade hinnaga enda peal intensiivset päikesevalgust. Üldisemalt korratakse vana tõde, et inimene on universumi kõrval mikroob ja kosmilises plaanis ei lähe tema saatus kellelegi korda. Jne.

Paraku ei oska Boyle'i ja Alex Garlandi tandem oma poeetilise avamänguga kuhugi edasi minna, lugu keerab õige pea nii ühes kui teises mõttes sootuks ära. Peale Merkuurist möödumist satutakse peale kadunukspeetud Icarus 1'le, mis eeldatavasti mahajäetuna kosmoses hõljub. Sedasorti lendavad hollandlased pole kosmosefilmides iialgi head tähendanud, ent otse loomulikult võetakse kurss na ljeva, et teiselegi pommile käpp peale panna. Põhjuseks on küllap M$ Vista peal töötava pardakompuutri kahtlaselt pessimistlik hinnang missiooni õnnestumise võimalikkusele. Samune pardaarvuti laseb insener Trey'l (Benedict Wong) maha saada masendava navigatsiooniveaga, ent on samas suuteline teatama, kellel on püksilukk lahti ja kellel mitte. Noh, peaaegu.

Odavaks Event Horizoniks läheb asi kätte ära aga siis, kui Icarus 1 pardalt pääseb plehku eelmise missiooni nupust nikastanud kapten Pinbacker (Mark Strong), kes näeb end mingi päikeseprohvetina ja on võtnud nõuks ka Icarus 2 missioon nurjata. Lahendus - saboteerida alus ning meeskonnale nuga anda. Nii ka läheb, segase ja kiirustatud kaameratöö saatel. Pinbacker mitte ainult ei aja suust pseudoreligioosset kamarajura, vaid omab üliinimlikke võimeid, kümmet kihti põletushaavu ja on filmitud mingis seletamatus hägus, mille otstarve pole päris selge. Süžeel pole tolleks hetkeks enam loogika ja füüsika reeglitega vähimatki pistmist ning on imelik mõelda, et vaid hetked tagasi sai hoopis teist filmi vaadatud. Ainus päästev element on näitlejatööd - Icarus 2 meeskond ei meenuta küll kvalifitseeritud astronaute, tõtt-öelda on nad väheke ohmoonid, ent kitsukeses kookonis Kõiksuse keskel viibivate inimloomade emotsioonid on välja mängitud päris profilt. See aga ei tee tasa muidu hästi alanud tüki õnnetut kokkukuivamist. Ahjaa, teist pommi ei läinudki tarvis. 4.5/10

James Cox: Wonderland (2003)

Ööl vastu 1981. aasta 1. juulit peksti Los Angelese Wonderland Avenue majas nr 8763 tinatorudega surnuks 4 inimest. Väidetavalt viidi veresaun toime kättemaksuks paar päeva varem toimunud sissemurdmise eest kohaliku klubiomaniku ja gängsteri Eddie Nashi majja. Väidetavalt viibis peksmise juures ka tolleaegne pornomeister John Holmes, kes mõlema osapoolega lähedalt seotud oli. Väidetavalt räägib James Coxi film sellest, kuidas asjad tegelikult olid.

Filmi kohta, mille poster laias plaanis kellegi hargivahet demob, on Holmesi panomehe staatusele siin üllatavalt vähe, et mitte öelda olematut, tähelepanu pööratud. Wonderland tahaks justkui olla Boogie Nights, ent Cox ei viitsi kapitaalselt ühelegi tegelasele mingit tausta tekitada. Ka kurikuulsa peategelase puhul pole võimalik aru saada, kes ta on, kust tuleb, miks ta siin on ja kelle asja ajab. Cox tahaks nagu viidata sellele, et kõiges oli süüdi Holmesi (Val Kilmer) 13-tolline meigas, ent paraku puudub siin selleks vajalik seos. Pigem keskendub lugu sellele, kuidas 4 tüüpi ühel ööl pudruks tambiti, mis lõhnab ebameeldivalt kollase sensatsiooni järele.

Ka ohvritest pole tegelikult sooja ega külma, mis muudab asja kuidagi eriti mõttetuks. Iseenesest on see loogiline, sest Wonderlandi gäng oli kari narkareid ja röövleid, kes nilbest Eddie Nashist moraalselt mingil moel etemad polnud. Teisalt on siin tegemist tobeda romantiseeritud lähenemisega, mille valguses on Wonderlandi bardakid küll kergelt psühhootilised, ent sitaks coolid mehed. Gerišid peaksid lisaks meenutama Buchenwaldi atleete, ent need tüübid oleks justkui pikalt spa-puhkuselt tulnud. Ei veena, ent teisalt ei koti ka. Said toru ja siis? Cox kasutab loo valgustamiseks kahte miljonit segast flashbacki ja tuttavat Rashōmoni meetodit, mille kohaselt esitatakse ühest loost mitu varianti. Wonderlandis taandub see peamiselt sellele, et imekombel terve nahaga pääsenud gängiliige David Lind (Dylan McDermott) väidab, et tõbras ja äraandja oli Holmes ning viimane omakorda manab Lindi. Vaatajale esitatakse küsimus, et kas Holmes siis käis ise toru andmas või mitte, ent mis kuradi tähtsust sel lõppude lõpuks on, liiatigi kui film ise ütleb lõpus küllaltki otse, et käis, va rajakas, ikka küll. Kui asja lähemalt uurida, saab teada, et filmi juures toimis konsultandina Holmesi kunagine abikaasa Sharon (filmis Lisa Kudrow), kes tunnistas alles peale Holmesi surma, et viimane mõrvaööl tema pool riietelt verd käis maha pesemas. Okei.

Visuaalses plaanis on Wonderland epileptikute hirm, kaamera liigub närviliselt slo-most kiirkäigule ja sinna vahele on segatud ropult mitmesuguseid post-production efekte. Mida säärane sitt ühelegi filmile juurde võiks anda, pole siiani suudetud seletada. Näitlejatööd on enam-vähem ookoo, Val Kilmer Holmesina on paiguti küll tüütu, ent annab siiski pornokunnist huvitava pildi kui põhjakäinud labiilsest kokaiinikust, kes on ühtaegu naiivne ja ilgelt salakaval. Kate Bosworth on täitsa korralik Holmesi alaealise tüdrukuna, muud osatäitmised on nii ja naa. Lollilt kistud on ainult muidu andekas Eric Bogosian Eddie Nashina, kelle roll tapatöö ilmse planeerijana võinuks ehk olla suurem, ent kuna Nashi pole siiani päris ametlikult mõrva kavatsemises süüdi mõistetud ja tal on anno domini 2008 veel hing sees, ei olnud Coxil nähtavasti võimalik talle päris otse näpuga näidata. Eks ta ole.

Kokkuvõtteks küllaltki segane ja tobe lugu üürikesest ajavahemikust John Holmesi elus, tehtud ilmselgest huvist just Wonderlandi avenüü sündmuste vastu. Umbes nagu keegi teeks filmi sellest, kuidas Tallinnas kunagi mingid armeenia ärikad juustuks tulistati - tulemus oleks lõppkokkuvõttes sama mõttetu, tühine ja materjalivaene. Pealegi näitas Paul Thomas Anderson seda kõike juba Boogie Nightsis, nagu kord ja kohus ühe episoodina laiemas narratiivis ning märksa paremas vormis. 3/10

Silence of the Lambs, The Usual Suspects, Tallinn pimeduses

http://entertainment.timesonline.co.uk/tol/arts_and_entertainment/film/article4614905.ece
http://filmihauind.blogspot.com/2008/07/ilkka-jrvi-laturi-tallinn-pimeduses.html