Martin Scorsese: Shutter Island (2010)

Bullshit Island oleks etem nimi Martin Scorsese uuele, tõtt-öelda jahmatavale tükile, milles äraaetud kährikule sarnanev Leonardo DiCaprio salakavalate psühhiaatritega võitleb. Viimast võis välja lugeda juba filmi treilerist, ent käsi püsti, kes ei tahtnud uskuda, et suur Martin Scorsese on salamisi žanrifilmi juppideks lammutanud ning oma geniaalse suva järgi uuesti kokku pannud. Mina küll uskusin. Aga võta näpust.

DiCaprio on 50ndate G-mees, kes ühes kolleegiga (Mark Ruffalo) sõidab uurima Alcatrazi meenutavast psühhodispanserist jalga lasknud patsiendi juhtumit. Ettearvatavalt elutseb seevaldis lisaks hulludele veel jubedamatest lubjakatest komplekteeritud meditsiiniline personal eesotsas Ben Kingsley'ga. Umbes nagu kui Voldemar Kolgale hullusärk selga tõmmata, oleks küllaltki keeruline aru saada, et selle all on tunnustatud psühholoog. Igal juhul soodustab säärane keskkond paranoia teket ja reaalsustaju nõrgenemist, mis DiCaprioga mõistagi ka juhtub. Mis edasi saab, jäägu saladuseks. Vaadake ja nutke.

Film on avaminutitest saadik üks suur stampiderahe, ent teatav sarnasus The Wicker Man'iga ning veidralt ülepakutud retrofiiling ühes tahtlikult ülepakutud näitlemisega panid mu peas kõlama hääled, mis emalikult sosistasid, et rahu, kõik peabki nii olema, peagi laob Scorsese lauale ennenägematu mastirea ja sa lahkud kinost uuestisündinud mehena. Tagasivaate korras võib öelda, et Shutter Island olnuks aktsepteeritav isegi puhtakujulise Wicker Man'i koopiana. Atmosfäärinoodid tabab Scorsese ju eksimatult ära - sedalaadi kino pole küll tema ampluaa, ent õige nüüd 15-kordselt Oscari võitjal asi üks stiilipuhas põnevik kokku panna. Werner Herzog näiteks ujub tahtmise korral peavoolus nagu säga.

Senimaani oli film niisiis talutav - ei midagi erutavat, ent talutav. Minu kolossaalseks pettumuseks aga laskis Scorsese ühel hetkel lendu kõige vängema, ruineerivama klišee, mis rullus üle kinosaali kui sinepigaasi laine läänerindel. Robert Wiene surematu Dr. Caligari kabinet on küll kõigi lõpplahenduste isa ja keegi ei viitsi Wiene geeniust enam poole sõnagagi meenutada, ent fuck, nüüd peaks see mees jalamaid hauast tõusma ja suuna Scorsese villale võtma. Kinosaalist lahkudes oli mul tunne, nagu oleks keegi mulle pulli korras transorbitaalse lobotoomia teinud ja "Punk'd!" karjunud. Murettekitavam on siiski asjaolu, et ka üks teatav suur lavastaja võib sarnase rünnaku ohvriks langenud olla. 3.6/10

James Cameron: Avatar (2009)

Nõndaks, Avatar. It's hip to be square - allakirjutanu on siinpool Alfa Kentaurit ilmselt viimane eestlane, kes filmi näinud. Ega oleks seansile läinud ka, kui James Cameron, Roger Ebert ning terve arvamusliidrite armee poleks esinenud südantlõhestava avaliku pöördumisega, et maailmakuulus kriitik Kemal armulikult 3D-monokli silma pistaks ja hiljem filmist vanakreeka filosoofi kombel paar kaalukat rida kirjutaks. Kui see ei anna õigust tegelikult juba surnud teema uuesti elule manada, siis mis annab?

Süžee on kõigil kindla peale peas, ent kiusu pärast ei jäta ma sel peatumata. Jake Sully (Sam Worthington) on invasõdur, kes juhuse läbi satub osalema Pandora-nimelisel planeedil läbiviidavas teadusprojektis. Pandora põlisasukaiks on na'videks hüütav pretensioonikas loodusrahvas, kes on tülinaks inimkolonistide eesmärgile planeet olematuks kaevandada, projekti iva on aga portida inimteadvus ühe planeedi põlisasuka elutusse klooni ja see "avatar" seejärel päris-pärismaalaste sekka möllida. Jake on rahul, sest saab toimivad jalad - sarnast rahulolu kogevad kindlasti paljud arvutimängurid, kes on ekraanil viimseni musklis džigitid, ent tavaelus koledad kui külmkingad. Teadusprojekti kasutavad varmalt ära Aliensist tuttav moraalilage suurfirma ning sõjaväeline kontingent, mis näeb välja kui rekkajuhtide bande. Eks ta ole - ameeriklased jälle platsis ja sitta keeramas. Monsieur Cameron, te rikute meid selle peene kriitikaga sootuks ära.

Planeeti ennast nimetab üks tegelastest kõige inimvaenulikumaks paigaks universumis, ent ma ei tea - Veenust näiteks katavad väävelhappest koosnevad pilved, temperatuuri on soodsad 450 kraadi Celsiust ning ma ei leia, et see oleks meeldivam kui kant, mis sisuliselt koosneb fantasmagooriliselt värvilistest vihmametsadest. Pealegi elavad seal armastusväärsed korvpallurimõõtu smurfid, kellega Jake peatselt sõbruneb, tulles nii raputavale äratundmisele, et on seni vale isanda teener olnud. Mida küll Kevin Costner või Tom Cruise teinud oleks? Hmmm?

Cameron on rohelistest väärtustest ja bon sauvage'i kontseptsioonist liigselt sisse võetud, tänu millele mõjuvad na'vid oma new-age loodusfilosoofiaga karikatuursete ja pealetükkivaina. Dresscode on niudevööd ja ragulkad, ent kuidas seletada seda, et too muidu niivõrd looduslähedane rahvas paradoksaalselt meie läänemaailma debiilsete tavade järgi joondub? Absoluutselt kõigi na'vi naiste rinnanibud on kaetud füüsikareegleid eirava kaelakee või napi riidetükiga. On neil üldse nibud? Meeste maagiliste niudevöödega pole asi parem, eriti kuna mulle meenus automaatselt dr. Manhattan oma tohutu sinise švaantsuga. Hoidku jumal, et Pandoral midagi säärast näha peaks saama.

Irriteerivaim asi Avatari juures on tõenäoliselt käsikirja laiskus. Niigi laenatud mugav süžee võimaldab peategelasel mõne ajaga õppida ära na'vide keele ja kombed, saada vingeks vibulaskjaks, ringi lennata ning viimaks siniste metsaelanike majordoomuseks hakata. Mõneti irooniline, et teisest kultuurist pärinev päss on lõpuks šefim na'vi kui kõige paadunumad na'vid ise. Avatari suurim nõrkus on Cameroni meeletu tahtmine vaatajale 3D-kino võlusid demonstreerida - visuaalne pompöössus ohustab lausa kolesteroolitaset, ent narratiivne struktuur on pea olematu, lihtne stambiooper, mis röövib filmilt igasuguse hinge. Muide, need fucking 3D-prillid vajutasid mu ninajuure poole tunniga sisse, misjärel avastasin, et ilma prillideta näeb Avatar sootuks etem välja. Kui nihkes pilt välja arvata, nägi nii a) kirkamaid värve, b) laiemat vaatevälja. Prillidega on tunne, nagu tahaks keegi sulle binoklit ajju pressida. Ent see selleks.

Kolossaalne taplus filmi lõpul ja Stephen Lang olid muidu päris lõbusad, kuigi heaks hindeks se'st ei piisa. Näkku sülitada samas ei soovi ja 65 EEKi ka tagasi ei taha - fuck, kavalehel on rasvaste tähtedega kirjas, et film on 110% kasumile orienteeritud ning selle autoriks on miljardigeneraator, kelle stiil on bušmanitelegi teada. Massikultuuri sümbolina on Avatar kerge märklaud, justkui kõik, mis peavoolu kinoga valesti. No õigupoolest on siiski tegu õige süütu tükiga, kui mõelda kõigile jälkidele, maitselagedatele ja pretensioonikatele filmidele, mida minu silmad nägema pidanud. Paraku aga on Cameroni leidlikkus antud juhul puhtalt tehniline, palju kolmdeed, vähe villa. 4.2/10

George Sluizer: The Vanishing (1988)

Kui eelmainitud (500) Days of Summer käsitles suhtepartneri muutumist kinnisideeks ning partneri äkilise kaotusega kaasnevat šokiseisundit õige trafaretselt, siis üks filmidest, mis seda briljantselt ja sootuks teise nurga alt näitab, on hollandlase George Sluizeri halastamatu Spoorloos. Spoorloos on miski, mida ma teatud mõttes „armastusfilmiks“ võiksin nimetada, ehkki tegu on maksimaalselt romantikakauge tükiga. Ometigi kangastub inimhinge meeleheitlik pusklemine selles rabava selgusega.

Spoorloos põhineb Tim Krabbé novellil Het gouden ei elik Kuldmuna. Hollandlastest armastajad Rex (Gene Bervoets) ja Saskia (Johanna ter Steege) on rattamatkal Prantsusmaal; nende auto peatub hetkeks teeäärses tanklas, kuhu Saskia jooke suundub ostma. Rex veedab auto juures mõne hetke aega, kui taipab ühtäkki, et Saskia on juba õige kaua ära viibinud. Ta läheb tanklasse teda otsima, kuid tüdruk on jäljetult kadunud. Lisaks ei mäleta keegi, et kirjeldusele vastav isik üldse tanklas viibinud oleks – külastajaid on sadu ja meelde ei jää nende näod kellelegi. Üha süvenevas hirmus ja meeleheites pöördub Rex politseisse, kuid neistki pole abi.

Kolm aastat hiljem elab Rex uue naisega, kuid kinnisidee kadunud Saskiast pole lahtunud. Siinkohal vahetab Sluizer ootamatult käiku, tuues mängu röövija isiku, mida Rex ei tea, ent vaataja viimse üksikasjani tundma saab. Selleks on täiesti tavaline keemiaõpetaja ning armastav pereisa nimega Raymond Lemorne (Bernard-Pierre Donnadieu). Saladus pole seegi, kuidas ta Saskia ära viis – tuleb välja, et Raymond on ühe võõra tüdruku röövi kavandanud juba pikemat aega, harjutanud fanaatilise täpsusega röövi igat faasi ja sooritanud isegi mitu ebaõnnestunud katset. Kuigi sündmused võinuks hargneda pelgalt Rexi silme läbi, on röövija vaatenurga avanemine märksa tõhusam. Raymond on uskumatult metoodiline – ta õpib ingliskeelseid repliike, mida kasutada ohvri peal, kui too juhtumisi prantsuse keelt ei kõnele; teeb täpselt selgeks aja, mis kuluks ühe naisterahva autosse meelitamiseks ja seejärel uimastamiseks jne. Raymondi motiivis peitub dementne loogika, mis omakorda muudab Saskia kadumise eriti absurdseks.

Teine luupainaja on Rexi bensujaamast alates kasvav agoonia. Kadumise fakt kui selline on täiesti absurdne, ent vääramatu ja mida selgemaks see saab, seda enam keeldub Rex seda uskumast – Saskiast saab näriv kinnisidee, kasvaja Rexi uue suhte küljes, röövides talt võime viimasest mingitki rõõmu tunda. Rex ei käitu enam ratsionaalselt, esinedes aastaid röövi möödumisest telesaates, milles ta avalikult tundmatu röövija poole pöördub, teatades, et soovib vaid teada, mis Saskiast lõpuks sai. Sedalaadi seisund läheneb tegelikult hüperboolile, kuid vaieldamatult on see mõjus hüperbool, julm näide noaga lahutatud suhte vägivaldseist järeletõukeist.

Terror immitseb atmosfääri nagu mürgigaas ja film on šokeeriv ilma ühegi šokeeriva stseenita. Spoorloos on kõle kui mõni Michael Hanekese teos – isegi mitte sünkmust, lihtsalt kõle – ja samal moel kliiniliselt täpne. Film jäi mõistagi silma Hollywoodile ja aastal 1993 tegi Sluizer nende kutsel, testipubliku tahtel oma tükist saastase uusversiooni (korduvalt jooksnud TV3-s), mis tänu mitmele ebavajalikule muudatusele originaali enam vähimalgi määral ei meenutanud. Spoorloos on ja ilmselt ka jääb Sluizeri kõrghetkeks, täiesti meisterlik film. 9.8/10

Marc Webb: (500) Days of Summer (2009)

Mõneks ajaks on mu mõõt romcom'idest täis tänu sellele võrratult coolile, veidrale ja alternatiivsele filmile. Nagu ma aru saan, on tegu "teistsuguse" ja natuke tundlikuma lähenemisega armastusfilmi traditsioonidele - midagi neile, keda painas küsimus, mis saab siis, kui Meg Ryanil Tom Hanksist viimaks robokopp ette tuleb. Või siis niisama meestele, kelle tüdrukutel neist kõrini on saanud. Midagi sulle ja mulle.

Tom (Joseph Gordon-Levitt) on (tegelikult andekas) arhitektiharidusega kuju, kes olude sunnil teenib leiba postkaartide kujundajana. Mingil hetkel jääb Tomile silma oma ülemuse sekretär, Summer (Zooey Deschanel), kellesse ta siis kõrvuni armub. Afäär, nagu arvata võite, kestab 500 päeva - tõus, apeks ja allakäigu pikk agoonia, nagu see harilikult kipub olema. Nagu ilmneb, on Tom ekslikult kõik oma emotsioonid letti ladunud ja lendab vingelt alla, kui tüdruk ühel päeval teatab, et ta enam kategooriliselt ei viitsi ega taha. Vaatajale serveeritakse suur liuatäis noore Wertheri kannatusi, toda tuttavat mehelikku "ma-ei-saa-naistest-aru" angsti ja õigupoolest ei tee film midagi selleks, et me konkreetsest tüdrukust kasvõi kuidagi sotti saaks. Ta on erakordselt mõistatuslik, kinnine ja kehitab elutähtsate küsimuste peale ainult õlgu. Oh neid preilisid küll.

Et protsessi traagika arusaadavamaks muuta, hüpleb narratiiv ennastunustavalt ühest flashbackist teise - paraku on see õige tüütu, sugugi mitte vähem kui loole sekundeeriv kaadritaguse jutustaja pretensioonikas mõmin. Ehkki peategelaste läbielamised peaksid vaataja omadega justkui klappima, oli mul mõne minutiga sügavalt pohui nii hirvesilmsest Summerist kui ka piinlevast Tomist, sest mõlemad on nii pagana pinnapealsed. Objekti osa täitva Deschaneli tegelaskuju pärineb nimelt miskisugusest armsate ja ekstsentriliste tüdrukute välimäärajast - meeletult omapärane ja sügav, Belle & Sebastian see ning The Smiths too, aga tarbetut poseerimist on selles rohkem kui ERKI moeshow'l.

Millest on iseenesest kahju, sest tegu pole pahatahtliku filmiga ja tegelasedki pole otseselt ebameeldivad. Õnnetuseks ei teki peale frustratsiooni vähimatki emotsionaalset reaktsiooni - vaatamata rõhutatud püüdele olla teistsugune, tekitada vaatajas äratundmist ning panna meid asju uue pilguga nägema on (500) Days of Summer mõneti iroonilisel kombel üsna kahvatu ja tavapärane. Ja minu pilk seejuures selline nagu ikka - klaasistunud. 4.3/10

Jacques Audiard: Un prophète (2009)

Vettpidav gängsterifilm-slash-vangidraama Jacques Audiard'ilt. Malik El Djebena (Tahar Rahim) on poisiohtu pisikurjategija, kes politseiniku ründamise eest kuueks aastaks tsemendile satub. Vanglas kedagi heas ehk halvas tundmata on Malik olematu suurus, sattudes nii kohalikku 20-päist korsiklaste gängi juhtiva César Luciani (Niels Arestrup) kahtlaste huvide orbiiti. Luciani "pakkumine" Malikile on lihtne - tappa korsiklasi ohustav koputaja või ise surma saada. Pärast pikka piinlemist jõuab Malikile kohale, et erilist valikut tal pole. Kui tegu viimaks toime pandud, võtab Luciani uue asuka oma nn hoole alla; ent kui lõviosa korsiklastest ühel päeval Sarko otsusega ootamatult välja kärutatakse, muutub eluaegset kandev Luciani oma seni tähtsusetust toapoisist sõltuvaks ja jõujooned hakkavad peagi Maliki kasuks kujunema.

Audiard tulistab filmi avapooltunnis mõlemast rauast korraga. Kogenematu Maliki esimene kokkupuude vanglamaailmaga ning aimdus sellest, mis ta peas toimub, on kahtlemata jõuliselt edasi antud. Maliki puhtakujuline hirm on pea käegakatsutav ja eskaleerub peadpööritavasse kõrgusse momendil, mil ta kaasvangi tapmise faktiga silmitsi seisab. Müüridevahelist rusuvat õhustikku kujutatakse ehteuroopaliku realismiga. See on paik, kus banlieue'de vägivald saavutab haripunkti - reaalselt ei kontrolli vangla klannistunud ühiskonda keegi. Kui Malik üritab meeleheites vangla direktorile korsiklaste ähvardused paljastada, tõmmatakse talle otse tolle kabinetis kott pähe. Seaduselt abi otsida ei maksa. Seda saaks ehk teistelt omasugustelt, ent Malik on valge vares - olgugi, et araablane, ei järgi ta teiste kombel islami tavasid ja satub tagatipuks punti Korsika omadega, kes ta Põhja-Aafrika päritolule niigi pehmelt öeldes viltu vaatavad. Ergo peab Malik kahekordselt pingutama, looma omaenese sõltumatu identiteedi.

Audiard pole õnneks küüniline autor - eristudes nii viimasel ajal ülevoolavalt vägivaldsest prantsuse kinost - ja tasakaalustab läbivat süngust mitme inimliku momendiga. Esmakordselt päevaks vanglast välja saades seisab Malik mõne hetke hommikuhämaruses harjumatut linnulaulu kuulates, ning kui ta sügavalt sisse hingab, on värske õhu vabastav toime vaatajalegi tajutav. Lihtne ja mõjus stseen. Un prophète töötab näiteks ka korraliku põnevikuna, klassikalise gängsterifilmi hõngu leidub küllaga. Üks oluline autodega jälitamine tõi automaatselt meelde sarnase pöördemomendi Scarface'is. Kui aus olla, ongi Un prophète kangesti Scarface'i sarnane, ainult et sans le bling-bling.

Ülemäära kompleksse tükiga tegu küll pole ja Audiard'i eelmainitud kaheraudne ei paugu filmi teises pooles enam nõnda valjult - vanglaatmosfäär ei tundu pärast Maliki tähelendu pooltki nii ohtlikuna ning raskuskese paigutub pigem tänavale, kus lendavad kuulid ja köetakse lõuga. Film on sellegipoolest tasemel, võlgnedes tänu suuresti Tahar Rahimile, kelle roll on samuti jõuliselt mängiva Arestrupi omast märksa nõudlikum. Näiteks on Rahimi tegelaskuju ümberkasvamine oma ebamäärasuses kõhedusttekitavalt usutav. Prohveti hüüdnime teenib ta sellega, et näeb unes ette peagi asetleidvat autoõnnetust, suutes nii selle rängemaid tagajärgi vältida. Aga kas Maliki enese tulevik on see, mille loomise eest riigiaparaat vanglasüsteemi vastutama on pannud? On ta endiselt too naiivsevõitu, ehk isegi sümpaatne kuju või juba kalestunud allmaailma raskekaallane? I have seen the future, brother: it is murder... 8.6/10

Tomas Alfredson: Let the Right One In (2008)

Umbes samal põhjusel, miks mulle ei meeldi näiteks Klaus Nomi, ei imponeeri mulle ka vampiirid - Bram Stokeri viktoriaanlikku maniakaalsust pole keegi suutnud taaselustada ja kaasaja "alternatiivsed" vampiirid on sootuks masendavad, neile tuleks raske küüslaugukotiga hargi vahele lajatada. Ometi võib nüüd vaia rahulikult kõrvale asetada ja vaherahu teha - rootslased pole oma viimase vampiiriteosega küll jalgratast leiutanud, ent on olemasoleva materjaliga teinud midagi kapitaalselt för-fan fantastilist. John Ajvide Lindqvisti samanimelisel raamatul põhinev Låt den rätte komma in on ühtaegu õrn ja õudne talvemuinasjutt, mis hargneb 80ndate Stockholmi trööstitus ja pealtnäha tasases äärelinnas.

Oskar (Kåre Hedebrant) on 12-aastane linalakk, kes oma kinnise loomuse tõttu on koolis kiusajate märklauaks ning elab kurbnaljakalt läbi Travis Bickle'i peegliesist monoloogi meenutavaid fantaasiaid, milles ta kiusajad tapab. Naaberkorterisse kolib peagi keskealine mees nimega Håkan (Per Ragnar) ühes Oskari vanuse tüdrukuga (Lina Leandersson). Tüdruku nimi on Eli - androgüünne, veidralt räsitud moega olend - ning pärast põgusaid kohtumisi maja hoovis saavad temast ja Oskarist parimad sõbrad. Samal ajal käib Håkan öösiti väljas. Ta varitseb üksi liikuvaid kodanikke, uimastab viimased omatehtud seadeldisega ning laseb neil tuiksoone kaudu vere välja, et see plastkanistris "tütrele" toiduks viia.

Traditsioonide kohaselt leiavad kaitsetud ikka ja jälle oma kaitseingli. Eli teeb Oskarile varakult selgeks, et ta peab kiusajatele vastu virutama - sealjuures mitte õrnalt - ja sellele järgnebki parajalt uhke moment, kus Oskar ühele neist ridvaga piki kõrvu äsab, nii et veri väljas. See konkreetne kaitseingel pole siiski tekkinud tühjale pinnale. Eli ei kiindu vaid Oskari üksildusse, vaid ka ta peidetud raevu ja tapafantaasiaisse, millele Oskar Eli näol omakorda justkui väljundi leiaks. Nende armastus on küll lapselikult ilus ja siiras, kuid kusagil varitseb üks sünge järeldus nagu karvane vägistaja bussijaama taga, kui Malcolm Tuckerile osundada - me ei saa mõrtsukas Håkanist suurt midagi teada, ent üks jubedalt nukker moment tema ja Eli vahel laseb aimata, et ta ei ole tüdruku "isadest" tõenäoliselt esimene ega viimane. Eriti filmi lõpustseen sööbib nii mällu nagu soolhappega valatud.

Ehkki lavastaja Tomas Alfredson ja Lindqvist (kellelt pärineb ka filmi stsenaarium) jätavad tänuväärselt palju vaataja kujutlusvõime hooleks, on filmi vahetumad brutaalsusevälgatused lahendatud suurepäraselt. Üks kõrvalisem tegelane, olles ise vampiiriks moondumas, satub abikaasa joomasõprade korterisse, mille peremehe loendamatud kassid vaenlast haistes talle turja kargavad - palju ilmselget CGI-d, ent stseen ise on piisavalt sürr ja painajalik, et Edgar Allanile silmad ette teha.

Leanderssoni ja Hedebranti näitlejatööd on võrratult reserveeritud; eriti hea on esimene, kes kehastab ühte igavest 12-aastast nii hästi, kui sellist olendit üldse võib kehastada. Nende tasane, nüanseeritud mäng klapib imehästi filmi tõsise õhustikuga - see ei haju hetkekski ja paiguti langeb temperatuur päris madalale, ent sellest hoolimata hakkas mu süda kuidagi ruttu sulama. Poleks uskunudki. 9.6/10

Isabel Coixet: Map of the Sounds of Tokyo (2009)

Frederick Forsythi "Šaakali päevas" vaigistab ropu raha eest Charles de Gaulle'i vagaseks tegema palgatud eponüümne palgamõrtsukas oma OAS-i tööandjate kõhklused lihtsa suulise kinnitusega, et ta on väärt iga viimset kui senti. Seda ta ka on - kohutavalt külm ja igasuguse empaatiata tapamasin, kes koristab pikemalt mõtlemata teelt kõik inimesed, kes talle kuidagigi takistuseks võiksid saada. Hiljem saab ta muidugi kuuli kerre, küll aga mitte enda taktikalise vea tõttu. Tatikapõlves toda raamatut lugedes imponeeris Šaakali tegelaskuju mulle päris korralikult.

Isabel Coixet' letargilise ja tarbetuid pateetilisi žeste pilduva draama peategelane Ryu (Rinko Kikuchi) töötab samuti palgalise tapjana, varjates seda päevase haltuuraga kalaturul. Tema järgmiseks tööotsaks on kõrvaldada karvane hispaanlasest veinikaupmees (Sergi López), kelle tüdruksõber on hiljuti eneka teinud, fakt, milles meest süüdistab plika isa (Takeo Nakahara). Coixet on olulised narratiivi elemendid laenanud Bertolucci filmist Last Tango in Paris ja vastavalt sellele päädib Ryu ja hispaanlase esmakohtumine muidugi voodis - Pariisi-teemalises love hotel'is, kus taustaks mängib jaapanikeelne versioon La vie en rose'ist, Lópezel on seljas tagi nagu Brandol kunagi ja seks käib puiste repliikidega à la "Püksid maha, naine!"

Ryu enese tegelaskuju toob paratamatult meelde ühe teise askeetliku ja sõnaahtra palgamõrtsuka, keda kunagi kehastas Jean Reno. Léoni vaimus mängib siingi kandvat rolli üks levinud ja mõneti ebaloogiline stamp, mille kohaselt avaldub väidetavalt külmaverelistes oma ala ekspertides sobival hetkel mõni külgepoogitud inimlik tahk. Forsythi Šaakal näiteks ei kõhelnud oma armuafääridele kiiret ja vägivaldset lõppu tegemast, kui need ta tööd takistama kippusid - ent teisalt polnud ta ka mõeldud lugejas sümpaatiat äratama. Iseenesest toimis see võte Léonis kenasti, ainult et jätab siin üpriski pealesunnitud mulje. Coixet on soorollid ära vahetanud ja näikse mängivat apokrüüfilisele faktile õrnema soo haavatavusest, kuid enesekindla ja tahtejõulise karakterina olnuks Ryu märksa paeluvam. Veenvusele ei aita kaasa asjaolu, et Sergi Lópeze mängitud David on umbes sama karismaatiline ja meeldiv kui purk knopkasid.

Usutavam on Takeo Nakahara leinava isa rollis, kelle saatus tundub toimuva taustal üsna ebaõiglane, nii kuni lõputiitriteni välja. Reklaamitaustaga Coixet pakub ohtralt stiliseeritud pildikesi Tokyost, mis on vaieldamatult kenad, ent peale selle emotsioonitu slideshow' siit suurt midagi ei leia - ausatele kavatsustele vaatamata on Map of the Sounds of Tokyo lõppkokkuvõttes kuidagi õõnes ja tõtt-öelda erakordselt igav, n-ö not my cup of sake. 4.0/10