neljapäev, 11. september 2008

The Something of Boris

quan·tum
Pronunciation:
\ˈkwän-təm\
1 a: quantity, amount
solace
Pronunciation:
\ˈsä-ləs also ˈsō-\
1 : alleviation of grief or anxiety 2 : a source of relief or consolation

Anyway, uue Bondi tunnusloo esitavad garaažipunkar Jack White ning r&b-laulik Alicia Keys. Et hirmu selle ristsugutise vaimuüllitise ees leevendada, on siin briti koomikuteduo Adam & Joe individuaalsed panused Bondi tunnuslugude ajalukku.




Danny Boyle: Sunshine (2007)

Aasta on 2057, Päike on otsi andmas ja maakera on muutumas elamiskõlbmatuks lumekõrbeks. 7 aasta eest saadeti Päikese suunas teele missioon Icarus 1, et see füüsik Robert Capa (Cillian Murphy) poolt välja nuputatud suuremat sorti pommi abil töökorda seada. Missioon jäi teadmata kadunuks ning nüüd on inimkond kraapinud kokku viimsedki maavarad, et uus missioon uue pommiga teele saata.

Kui aus olla, ajavad Sunshine'i taolised filmid mind mõõtmatult leili, tegu on laias laastus korraliku tüngaga. Danny Boyle'i teine sci-fi katsetus algab paljulubavalt, visuaalselt uhke ja täitsa mõjusa psühholoogilise kosmosedraamana. Esialgu on pisut aimata Solarist - mida lähemale Päike jõuab, seda suuremat mõju avaldab ta missiooni liikmetele, kes on kõik tuntava vaimse pinge all. Eriti on tulekerast hüpnotiseeritud pardapsühholoog Searle (suurepärane Cliff Curtis), kes katsetab põletushaavade hinnaga enda peal intensiivset päikesevalgust. Üldisemalt korratakse vana tõde, et inimene on universumi kõrval mikroob ja kosmilises plaanis ei lähe tema saatus kellelegi korda. Jne.


Paraku ei oska Boyle'i ja Alex Garlandi tandem oma poeetilise avamänguga kuhugi edasi minna, lugu keerab õige pea nii ühes kui teises mõttes sootuks ära. Peale Merkuurist möödumist satutakse peale kadunukspeetud Icarus 1'le, mis eeldatavasti mahajäetuna kosmoses hõljub. Sedasorti lendavad hollandlased pole kosmosefilmides iialgi head tähendanud, ent otse loomulikult võetakse kurss na ljeva, et teiselegi pommile käpp peale panna. Põhjuseks on küllap M$ Vista peal töötava pardakompuutri kahtlaselt pessimistlik hinnang missiooni õnnestumise võimalikkusele. Samune pardaarvuti laseb insener Trey'l (Benedict Wong) maha saada masendava navigatsiooniveaga, ent on samas suuteline teatama, kellel on püksilukk lahti ja kellel mitte. Noh, peaaegu.


Odavaks Event Horizoniks läheb asi kätte ära aga siis, kui Icarus 1 pardalt pääseb plehku eelmise missiooni nupust nikastanud kapten Pinbacker (Mark Strong), kes näeb end mingi päikeseprohvetina ja on võtnud nõuks ka Icarus 2 missioon nurjata. Lahendus - saboteerida alus ning meeskonnale nuga anda. Nii ka läheb, segase ja kiirustatud kaameratöö saatel. Pinbacker mitte ainult ei aja suust pseudoreligioosset kamarajura, vaid omab üliinimlikke võimeid, kümmet kihti põletushaavu ja on filmitud mingis seletamatus hägus, mille otstarve pole päris selge. Süžeel pole tolleks hetkeks enam loogika ja füüsika reeglitega vähimatki pistmist ning on imelik mõelda, et vaid hetked tagasi sai hoopis teist filmi vaadatud. Ainus päästev element on näitlejatööd - Icarus 2 meeskond ei meenuta küll kvalifitseeritud astronaute, tõtt-öelda on nad väheke ohmoonid, ent kitsukeses kookonis Kõiksuse keskel viibivate inimloomade emotsioonid on välja mängitud päris profilt. See aga ei tee tasa muidu hästi alanud tüki õnnetut kokkukuivamist. Ahjaa, teist pommi ei läinudki tarvis. 4.5/10

teisipäev, 9. september 2008

James Cox: Wonderland (2003)

Ööl vastu 1981. aasta 1. juulit peksti Los Angelese Wonderland Avenue majas nr 8763 tinatorudega surnuks 4 inimest. Väidetavalt viidi veresaun toime kättemaksuks paar päeva varem toimunud sissemurdmise eest kohaliku klubiomaniku ja gängsteri Eddie Nashi majja. Väidetavalt viibis peksmise juures ka tolleaegne pornomeister John Holmes, kes mõlema osapoolega lähedalt seotud oli. Väidetavalt räägib James Coxi film sellest, kuidas asjad tegelikult olid.

Filmi kohta, mille poster laias plaanis kellegi hargivahet demob, on Holmesi panomehe staatusele siin üllatavalt vähe, et mitte öelda olematut, tähelepanu pööratud. Wonderland tahaks justkui olla Boogie Nights, ent Cox ei viitsi kapitaalselt ühelegi tegelasele mingit tausta tekitada. Ka kurikuulsa peategelase puhul pole võimalik aru saada, kes ta on, kust tuleb, miks ta siin on ja kelle asja ajab. Cox tahaks nagu viidata sellele, et kõiges oli süüdi Holmesi (Val Kilmer) 13-tolline meigas, ent paraku puudub siin selleks vajalik seos. Pigem keskendub lugu sellele, kuidas 4 tüüpi ühel ööl pudruks tambiti, mis lõhnab ebameeldivalt kollase sensatsiooni järele.

Ka ohvritest pole tegelikult sooja ega külma, mis muudab asja kuidagi eriti mõttetuks. Iseenesest on see loogiline, sest Wonderlandi gäng oli kari narkareid ja röövleid, kes nilbest Eddie Nashist moraalselt mingil moel etemad polnud. Teisalt on siin tegemist tobeda romantiseeritud lähenemisega, mille valguses on Wonderlandi bardakid küll kergelt psühhootilised, ent sitaks coolid mehed. Gerišid peaksid lisaks meenutama Buchenwaldi atleete, ent need tüübid oleks justkui pikalt spa-puhkuselt tulnud. Ei veena, ent teisalt ei koti ka. Said toru ja siis? Cox kasutab loo valgustamiseks kahte miljonit segast flashbacki ja tuttavat Rashōmoni meetodit, mille kohaselt esitatakse ühest loost mitu varianti. Wonderlandis taandub see peamiselt sellele, et imekombel terve nahaga pääsenud gängiliige David Lind (Dylan McDermott) väidab, et tõbras ja äraandja oli Holmes ning viimane omakorda manab Lindi. Vaatajale esitatakse küsimus, et kas Holmes siis käis ise toru andmas või mitte, ent mis kuradi tähtsust sel lõppude lõpuks on, liiatigi kui film ise ütleb lõpus küllaltki otse, et käis, va rajakas, ikka küll. Kui asja lähemalt uurida, saab teada, et filmi juures toimis konsultandina Holmesi kunagine abikaasa Sharon (filmis Lisa Kudrow), kes tunnistas alles peale Holmesi surma, et viimane mõrvaööl tema pool riietelt verd käis maha pesemas. Okei.

Visuaalses plaanis on Wonderland epileptikute hirm, kaamera liigub närviliselt slo-most kiirkäigule ja sinna vahele on segatud ropult mitmesuguseid post-production efekte. Mida säärane sitt ühelegi filmile juurde võiks anda, pole siiani suudetud seletada. Näitlejatööd on enam-vähem ookoo, Val Kilmer Holmesina on paiguti küll tüütu, ent annab siiski pornokunnist huvitava pildi kui põhjakäinud labiilsest kokaiinikust, kes on ühtaegu naiivne ja ilgelt salakaval. Kate Bosworth on täitsa korralik Holmesi alaealise tüdrukuna, muud osatäitmised on nii ja naa. Lollilt kistud on ainult muidu andekas Eric Bogosian Eddie Nashina, kelle roll tapatöö ilmse planeerijana võinuks ehk olla suurem, ent kuna Nashi pole siiani päris ametlikult mõrva kavatsemises süüdi mõistetud ja tal on anno domini 2008 veel hing sees, ei olnud Coxil nähtavasti võimalik talle päris otse näpuga näidata. Eks ta ole.

Kokkuvõtteks küllaltki segane ja tobe lugu üürikesest ajavahemikust John Holmesi elus, tehtud ilmselgest huvist just Wonderlandi avenüü sündmuste vastu. Umbes nagu keegi teeks filmi sellest, kuidas Tallinnas kunagi mingid armeenia ärikad juustuks tulistati - tulemus oleks lõppkokkuvõttes sama mõttetu, tühine ja materjalivaene. Pealegi näitas Paul Thomas Anderson seda kõike juba Boogie Nightsis, nagu kord ja kohus ühe episoodina laiemas narratiivis ning märksa paremas vormis. 3/10

teisipäev, 12. august 2008

Mitchell Lichtenstein: Teeth (2007)

Dawn O'Keefe (Jess Weixler) on vaga ja vooruslik hilisteismeline tüdruk, kes elab rahulikus väikelinnas ühes armastavate ema ja kasuisaga ning seapeedist kasuvennaga. Kristlikele noortele moraali teemal loenguid pidamas käiv Dawn on veendunud, et jääb abiellumiseni neitsiks, mis teeb temast vastassoost kaasõpilaste silmis ihaldatud sihtmärgi. Viimased ei oska aga uneski aimata, et Dawnile on looduse poolt kingitud kummaline kaitsemehhanism, nimelt on tal kaks rida piraajahambaid seal, kus neid sugugi olema ei peaks.

Puhtakujuliseks õudusfilmiks on popkunstnik Roy Lichtensteini poja Mitchelli esimest teost raske nimetada, ehkki võib-olla tekib mõnel vaatajal instinktiivne soov kahe käega munadest krabada. Kui isane räpigrupp A-Rühm kunagi deklameeris, et "välimus tal jube nagu hammastega tuss", siis Teethis lähevad kõik isased selle õnge, et strateegilisse paika installitud giljotiiniga tüdruk on ilus, naiivne ja viimseni süütu nagu jeesuslapsuke. Muidugi võib seda võtta kui feministlikku katset meessoole hargi vahele lajatada, ent point on siiski selles, et õudsesse lõksu jäävad siin aint vägistajad ja muidu ärakasutajad. Ja kellel saaks midagi selle vastu olla, ehkki üks läbiv idee on siin küll: türa kui dominatsiooni ja võimu sümbol muutub kaunikesti mõttetuks, kui ta oma põhielemendis lihtsalt pooleks võidakse pureda. Nii et on, mille üle juurelda. Aga mitte erilise tõsidusega.

Vaatamata sellele, et Teethi on žanriliselt raske määratleda - teismeliste suhtedraama, põnevik, must õuduskomöödia ja mis kurat veel - on siiski eriti sheff, et sellele võib läheneda ka kui superkangelasefilmile. Lugu on iseenesest ju sarnane, tüdruk leiab endas varjatud võimed, millega tal esiti tükk tegemist on, ent õpib neid peatselt otstarbekalt ära kasutama. Antud keisile ei ole testosteroonist ära kliininud Batmanil ja ta kolleegidel midagi vastu panna. Ja kuna Jess Weixler mängib niivõrd hästi, on võimatu Dawnile mitte kaasa elada. Weixlerit on võrreldud Drew Barrymore ja Alicia Silverstone'iga, ent mõnes mõttes on ta ka nagu Laura Dern Blue Velvetis. Blue Velvetiga võibki mitmeid paralleele tõmmata, ka Teethis leiavad sündmused USA äärelinnakeses, kus kõik oleks justkui hästi, ent selle Potjomkini fassaadi taga peitub midagi väga jubedat. Teisalt on siin nõnda tugev koomiline twist, et ka kõhedamate momentide juures ei saa väga tõsiseks jääda.

Kokkuvõtteks haiglaselt vaimukas värk, erisoovitusega panomeestele. 8.2/10

Jon Hurwitz & Hayden Schlossberg: Harold and Kumar Escape From Guantanamo Bay (2008)

Aega on viimasel ajal nappima kippunud ja pole seega jõudnud suurt midagi vaadata. Kuna olen samas kergesti mõjutatav, vandusin alla ühe sõbra tüütule pealekäimisele, et vaadaku ma Harold & Kumar ikka kindlasti ära. Tegelikult pidas ta silmas küll esimest osa, kuna tolle järg olnud mant, ent ühele stoner-komöödiale keeldusin ma teist juurde soetamast. Pole n-ö minu tass teed.
Harold ja Kumar (sümpaatsed John Cho ja Kal Penn) on teel Amsterdami tegema teadagi mida, kui Kumar lennuki peldikus isekonstrueeritud vesipiibu läitmisega vahele jääb. Kuna piip meenutab kaasreisijatele pommi ja india päritolu Kumar omakorda terroristi, võetakse nad erariietes lennuturvade poolt koheselt vahi alla. Maa peal pistab ksenofoobne ja poolearuline kaitseministeeriumi tegelane (Rob Corddry) Haroldi ja Kumari peale lühikest ülekuulamist Guantanamo Baysse trellide taha. Sealt pääsevad tüübid ruttu põgenema ning asuvad teele Texase suunas, et Kumari kunagise naise peatne abikaasa, kellel valitsuses käpp sees, nad süüst puhtaks peseks.
Escape From Guantanamo Bay on mõnusalt nutikas satiir, mis valgustab geniaalselt seda hirmsat sajoobi, mille käes meerika ühiskond terrorivastase sõja päevil vaevleb. Harold ja Kumar ise on rahumeelsed ja "maailma asjade" suhtes ükskõiksed kujud, kes satuvad vastamisi kinnisarusaamade ja hoiakutega, mis kehtivad maailmas, kus meeleheitlikult valitakse pooli, kujundatakse arvamusi 1000 asja üle ja ei tõmmata pläru. Peamiselt saavad pihta valitsev lühinägelikkus ja stereotüüpidesse mahutamine, lisaks teotatakse täie süüdimatusega mitmeid debiilseid tabusid. Mõistagi ei istu see neile, kel pulk perses, ent ma ei mäleta, et ükski Bushi administratsiooni aegset USA'd käsitlev film sedavõrd tervet mõistust ilmutanuks. No jalaga-perse nalju polnud küll igal juhul üheski.
Muide, presidenti ennast kujutatakse siin kanepilembelise ja iseenesest päris shefi tüübina ("Shit, it's Cheney!" "No you guys are awesomer!"), mis tõestab, et kanepi keelustamine võib vabalt olla inimkonna suurimaid vigu. Tõenäoliselt ainus uoor on terrorit lahkav film, mis end vaatajast targemaks ei pea ja on seeläbi targem kui ta eelkäijad. 6.4/10

reede, 8. august 2008

Ric Roman Waugh: Felon (2008)

Väikeettevõtja ja pereisa Wade Porter (enam-vähem tasemel Stephen Dorff) satub oma majas peale sissetungijale ja lööb tal õnnetul moel pesapallikurikaga kolu lõhki. Apellatsioon enesekaitsele ei lähe läbi ning mõistetud tahtmatus tapmises süüdi, satub Wade kolmeks aastaks trellide taha, kus suurimat ohtu ei kujuta vangid, vaid vangivalvurid eesotsas julma leitnant Jacksoniga (Harold Perrineau).

Mingid paralleelid Shawshank Redemptioniga leiab hea tahtmise korral üles, üldiselt on Felon aga Milgrami eksperimendi lihtsustatud tõlgendus. Porter on korralik ja armastav pereisa, kes olude sunnil peab vanglalindudega samale pulgale asuma; Jackson on täpselt samamoodi korralik ja armastav pereisa, ent vanglamüüride vahel jõle pastard, kes lahutab meelt sellega, et laseb vangidel kitsukeses ruumis üksteist pudruks peksta. Jne jne. Mugavuse mõttes ei võta Porteril kaua aega, et ka kõige pätistunumatel indviididel lambid kinni taguda ja otetsiks saada. Üldse ei mõju mehe 3 aastat türmis sedavõrd traagilisena, nagu ta valulik ilme aeg-ajalt paista laseb. Filmi kohta, mis justkui amide vanglate seisu üle muret tunneks, on Felon üksjagu lame - kriminaalid on aint kirjuks tätoveeritud statistid, kes peamiselt vihase pilguga jõllitavad või siis Porteri käest pasunasse saavad. Pärast parasjagu küünilist happy endi on päris selge, et see värk ei koti kedagi.


Aga korraliku vanglaactionina käib Felon tegelt küll. Val Kilmer teeb taheda ja ebahariliku rolli Porteri kohustusliku mentorina, intellektuaalist kapina, kes sarnaselt Porteriga oma pere nimel tegutsemise eest vangi sattunud, ent eluks ajaks. Harold Perrineau'ga on mul see jube probleem, et ta meenutab mitmeti 80ndate juustuste kõrvalosade kunni Carl Weathersit, keda polnud kunagi võimalik tõsiselt võtta. Üllatav oli muidugi meest säärase sadisti osas näha, ent kuna filmi autorid ei viitsinud Perrineau tegelaskuju lõhestunud isiksusse eriti süüvida, tuleb rahulduda teadmisega, et tüüp lihtsalt kehastus aeg-ajalt ümber nagu Batman. No ei tea. Väheke üle keskmise meelelahutus, ent pinnapealne ja paraku ka ununev. 5.2/10