Fabrice du Welz: Calvaire (2004)

Alexandre Aja Haute tension ei olnud sugugi kõige halvem film omas nõmedal moel taassünni läbi elanud žanris. Tol ajal veel hoolika režissöörina venitas Aja välja tublid poolteist tundi peaaegu dialoogivaba toorest thrillerit, mida oli üksjagu raske mitte vaadata. Ühesõnaga, sisu vastas pealkirjale vaat et täielikult. Ka tundmatu suurus Fabrice du Welz on tubli olnud ja Aja'lt šnitti võtnud. "Calvaire" tähendab prantsuse keeli muuhulgas kohutavaid kannatusi ja paras piin on see tükk tõepoolest.

Filmi peakangelane Marc Stevens (2/3 filmist ohkiv, nuuksuv, kiunuv ja mögisev Laurent Lucas) on lõnguse moega rändlaulik, kes teenib elatist jõledate prantsuse šlaagrite esitamisega neile, kel sent surmale võlgu. Pühadeperioodil ühte pikemat sõitu ette võttes kaotab ta justkui tellitult ilmunud udus tee ning satub suvalisse maakolkasse. Kuna Stevensi furgoon otsustab ka otsad anda, pole tagasitee enam võimalik ning mees jõuab otsaga kohaliku asula võõrastemajja, mille ainus elanik Bartel (Jackie Berroyer) talle otsemaid oma kahtlast abi pakub, mis seisneb peamiselt Stevensile öömaja pakkumises ja ta masina remontimises. Mõistagi on Bartel nupust soodsalt nikastanud, Stevens aga tönkab asjade seisu üsna sitasti. Nähtavasti seetõttu, et tal on jäänud vaatamata kõik sedalaadi filmid, mille peategelased alatasa satuvad kuhugi, kus mobla ei tööta, kontakt tsivilisatsiooniga puudub, elanikud ilmselgelt näkku valetavad ja tagatipuks keegi seasulus emist trukib, nagu siin filmis. Mina oleks tõenäoliselt peagi maantee suunas kaksama pand, see molkus siin jääb aga süüdimatult paariks ööks paigale. Hästi tal ei lähe.

A glaza u njevo bõli dobrõje, dobrõje... Bartel (Jackie Berroyer)

Kes näinud, teavad, et John Boormani surematus Deliverance'is on stseen, kus paar maakaid relva ähvardusel Ned Beatty tegelasel püksid rebadele käsivad lasta. Fabrice du Welzile jättis see ilmselt kustumatu mulje, sest Calvaire'i õelad maakad on kõik viimseni Soodoma sepad. Lisaks on nad seletamatul moel musikaalsed, mida demonstreeritakse ühes klaveril saadetud tantsustseenis, mis omakorda valusalt Deliverance'i meelde tuletab. Calvaire'i stoorit võiks nimetada perssekukkunuks, ent enne tuleks välja selgitada, mida siin üldse stooriks nimetada. Filmi konks on selles, et Bartel peab Stevensit oma ammukadund abikaasaks, mis on juba iseenesest bullshit, ent nagu ilmneb, on ka teistel elanikel mingil müstilisel moel sama kiiks. Yeah right. Juba algusest peale ausõna peal koos püsinud arulage lugu laguneb filmi keskel sootuks laiali ning jõuab lõpuks punkti, kus du Welz täidab minuteid vaid vigiseva Lucas' ning maniakaalselt kraaksuva Berroyer'ga, mis tõtt-öelda tekitab tahtmise asjaosalistele pudrunuiaga sahtlisse lajatada. Irréversible'i operaatori Benoît Debie' kohati siiski ausatest püüdlustest siinkohal ei piisa.

Depressiivsed vallooni väikelinnad. Marc Stevens (Laurent Lucas)

Muuseas, ühes haaravalt dramaatilises stseenis laseb Lucas' mängitud tromboon end transiti akuga kolme meetri pealt nokauti visata. Lõusta suunas. Umbes nõnda seletamatult loll on ka see film. 1.8/10