Vandenõuteooriad on idiootidele, ent ei saa eitada, et nende portimine kinolinale on tõhus strateegia. Idee hämaratest kokkumängudest nii avalikus kui erasektoris - või siis mõlemas korraga - on küll juba muldvana, ent ilmselt hoiab zeitgeist asjal hinge sees. The Internationali negatiivseks tegelaseks on näiteks rahvusvaheline überpank, mis rahastab kolmandas maailmas kriisiolukordi ja kujundab kohalikku poliitikat. Kes teab, kuhu "kaotas" Swedbank pensionifondide muinasjutulised summad?
Tom Tykwer ei ole kõige omanäolisem lavastaja, see-eest aga on ta kvaliteedinivoo stabiilselt üle keskmise. Isegi The Internationali, mis on seni Tykweri lodevaim ja stamplikuim film, suudab ta päris stiilipuhtalt lõpuni tüürida - nii stiilipuhtalt kui ühest mülkast läbi annab sumbata. Loo keskmes on Interpoli nuhk (Clive Owen), kes uurib eelpoolnimetatud megapanga amoraalseid diile, kuni ühtäkki saab ta kolleeg "infarkti" ning kärvab. Loomulikult aimab Clive, et infarkti kutsus kunstlikult esile samune vaenulik pank ja alustab viimase vastu teatavat ühemehesõda. Ta reisib Saksamaalt Itaaliasse ja Itaaliast USAsse ja USAst Türki jne nagu sitt rattal, ja pank ei suuda teda maha raputada ega külmaks teha. Clive ei tegutse siiski ihuüksi, abi saab ta efbiailt ja tüütult Manhattani vandeadvokaadilt (Naomi Watts).
Mulle tundub endiselt, et sedalaadi filmid teevad vea, hammustades suurema tüki kui poolteise-paaritunnise ekraaniajaga alla jõuab neelata. Tagajärjena näeme alati, kuidas mingi kasimata ametnikunäss lammutab mõne ajaga tavamõistusele hoomamatult kolossaalse ulatusega salasepitsuste võrgustiku. Siin on kaks loogikavaenulikku eeldust: a) ametnikunäss on haruldane geenius; b) salasepitsejad on haruldased topised. Nii näiteks teevad The Internationali pahelised tegelased üsna mõttetul (ja amatöörlikul) moel vagaseks terve hulga inimesi, väljaarvatud Clive Oweni. Samal ajal suudab Clive mõne minutiga ja silma järgi hinnates teostada keerukat ballistilist ekspertiisi, mis ta süžee tahtel, stsenaristi käsul kriminaalide jälile aitab. Pädev lahendus oleks, et süsteem neelaks Clive'i jt temasarnased alla nagu Winston Smithi. Sellest võib paraku edasi unistada, olgugi, et The International pakub lõpuminutitel lahjavõitu kompromissi.
Ent halba maiku see tükk suhu ei jäta ja mõned detailid - üldine nukkerhall toon, maitsekalt valitud võttepaigad nagu Berliin või Milano, isegi panga ehtsat taani keelt kõnelev taanlasest CEO - annavad filmile elulähedase võlu. Ka Clive Owenil on teatav karvane sarm, ehkki Russell Crowe tegi talle State of Play's pika puuga ära. Sorry, Clive - eheda õllekõhu vastu ei saa. 5.8/10
Tom Tykwer ei ole kõige omanäolisem lavastaja, see-eest aga on ta kvaliteedinivoo stabiilselt üle keskmise. Isegi The Internationali, mis on seni Tykweri lodevaim ja stamplikuim film, suudab ta päris stiilipuhtalt lõpuni tüürida - nii stiilipuhtalt kui ühest mülkast läbi annab sumbata. Loo keskmes on Interpoli nuhk (Clive Owen), kes uurib eelpoolnimetatud megapanga amoraalseid diile, kuni ühtäkki saab ta kolleeg "infarkti" ning kärvab. Loomulikult aimab Clive, et infarkti kutsus kunstlikult esile samune vaenulik pank ja alustab viimase vastu teatavat ühemehesõda. Ta reisib Saksamaalt Itaaliasse ja Itaaliast USAsse ja USAst Türki jne nagu sitt rattal, ja pank ei suuda teda maha raputada ega külmaks teha. Clive ei tegutse siiski ihuüksi, abi saab ta efbiailt ja tüütult Manhattani vandeadvokaadilt (Naomi Watts).
Mulle tundub endiselt, et sedalaadi filmid teevad vea, hammustades suurema tüki kui poolteise-paaritunnise ekraaniajaga alla jõuab neelata. Tagajärjena näeme alati, kuidas mingi kasimata ametnikunäss lammutab mõne ajaga tavamõistusele hoomamatult kolossaalse ulatusega salasepitsuste võrgustiku. Siin on kaks loogikavaenulikku eeldust: a) ametnikunäss on haruldane geenius; b) salasepitsejad on haruldased topised. Nii näiteks teevad The Internationali pahelised tegelased üsna mõttetul (ja amatöörlikul) moel vagaseks terve hulga inimesi, väljaarvatud Clive Oweni. Samal ajal suudab Clive mõne minutiga ja silma järgi hinnates teostada keerukat ballistilist ekspertiisi, mis ta süžee tahtel, stsenaristi käsul kriminaalide jälile aitab. Pädev lahendus oleks, et süsteem neelaks Clive'i jt temasarnased alla nagu Winston Smithi. Sellest võib paraku edasi unistada, olgugi, et The International pakub lõpuminutitel lahjavõitu kompromissi. 
Ent halba maiku see tükk suhu ei jäta ja mõned detailid - üldine nukkerhall toon, maitsekalt valitud võttepaigad nagu Berliin või Milano, isegi panga ehtsat taani keelt kõnelev taanlasest CEO - annavad filmile elulähedase võlu. Ka Clive Owenil on teatav karvane sarm, ehkki Russell Crowe tegi talle State of Play's pika puuga ära. Sorry, Clive - eheda õllekõhu vastu ei saa. 5.8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar