reede, 13. november 2009

Neil LaBute: Lakeview Terrace (2008)

Populaarne rändkolumnist Abdul Turay kirjutas päev-paar tagasi Postimehes mustadest meestest ja eesti naistest. Kommentaarid olid õnneks mõistlikud, ent mõni kompas ka meie kollektiivse alateadvuse haisva mülka sügavamaid soppe. Näiteks hallutsineeris keegi, et "negroidse rassi" meessoost esindajate jaoks on üleolev töövõit valgele naisele küüned taha saada, valge mees aga seevastu on skaut ja džentelmen ning musta naisega ei laia.

Neil LaBute'i 90ndatemaigulises põnevikus esineb see maailmavalu uudsel inverteeritud kujul. L.A. unisesse äärelinna kolib noorpaar, valgenahaline mees (Patrick Wilson) ja mustanahaline noorik (Kerry Washington). Nende naabruses resideerub kohalik politseinik Abel (Samuel L. Jackson). Abel on nii tööl kui kodus õige karmi käega mees, ning mõte mustanahalise tüdruku ja valge mehe abielust on talle tülgastav nagu mõte Keskerakonna ja SDE koalitsioonist. Tasahilju hakkab Abel üsna vastikul kombel uute naabrite elu põrguks tegema, andes nii teo kui sõnaga mõista, et nood pole äärelinnas teretulnud.

"Chris on meil demokraat," osutab Abel varjamatu põlgusega ühes stseenis oma värskele naabrimehele. Ka Chrisis eneses tekib ühel hetkel kuri kahtlus, et ühiskonna hinnang tema liberaalsele kaasavalikule on valdavalt negatiivne - isegi ta enese äi vaataks asjale justkui viltu (Chrisi enese valged sõbrad, teadagi, patsutavad talle tunnustavalt õlale). Abel mõnitab Chrisi armastust musta muusika vastu, ent armastus musta naise vastu on lauskuritegu. Ühest küljest on siin tegu segregatsiooni jääknähtudega sotsiaalsetes normides, ent küllap ka meessoo kompleksidega - peaasi, et meie naisi ei rabataks, tunne, mida paljud eestlased tõenäoliselt jagavad. Ega Turay ilmaasjata eesti meeste ja tumedanahaliste naiste kooselusid teemast kõrvale jätnud. Ka Trooja sõda sai alguse sellest, et vastasleeri esindaja pani kreeka plikaga kaapima.

On hea näha, et LaBute'i sotsiaalne närv on endiselt töökorras, ehkki Lakeview Terrace on tükk maad konformistlikum kui ta varasemad, otsest ebamugavust tekitanud teosed (The Wicker Man oli samuti ebamugav vaadata, ent teistel põhjustel). Hea teemavalik ja üsna fopaadevaba film, kuigi konarlik lõpplahendus teeb LaBute'i tera nürimaks, kui ta ise ehk oleks soovinud. 6.8/10

Kommentaare ei ole: