Noboru Iguchi: Kataude mashin gāru (The Machine Girl) (2008)

Tagasi külmavereliste miniseelikus jaapani plikade juurde. Ami (trikoo- ja pesumodell Minase Yashiro) on süütuvõitu ja tragi koolitüdruk, kelle vend Yuu on hädas kambaga, mille liidriks on kohaliku yakuza-jõugu juhi poeg. Kui Yuu kiusajatele ühel päeval vastu hakkab, tehakse talle ja ta parimale sõbrale karistuseks ots peale. Ami üritab esialgu kätte maksta, ent kuna samused yakuzad on juhtumisi ka "Hanzō Hattori klanni" ninjad a la Godfrey Ho, lõigatakse tal karistuseks vasak käsi maha. Ami pääseb aga põgenema ning peagi monteeritakse talle sandistatud käe otsa korralik kuulipilduja. Mis omakorda tähendab, et ninjadel on tõsine probleem. Eelnev pole tegelikult sugugi oluline, sest filmi iva on mahutada tunni ja poole sisse nii palju veristamist, et maa on must. Noboru Iguchi on selles mõttes absoluutselt vastutulelik tüüp ja verd lahmabki liitrite kaupa.

Paiguti kipub asi ehk väheke venima, ent vähemalt mul ei hakanud kordagi igav, pigem vastupidi. Iguchi on ilmselgelt žanri suur sõber ja The Machine Girl on vastavalt sihilikult väga halb ja 100% camp. Näha saab põhimõtteliselt kõike võimalikku, inimliha-sushist kerge nekrofiilia ja raju mootorsaega hakkimiseni välja. Tihti võib ennast ka täiesti laua alla naerda (st kui parajasti niisama ei naera), puhas huumoriklassika on näiteks stseen, kus pahaaimamatu Ami ühe kiusaja väikekodanlike vanemate koletu rünnaku alla satub. Pöörasuse tipp on muidugi filmi lõpp, kus näeb selliseid haruldusi nagu lendav giljotiin (või kuidas seda nimetadagi), puurteradega rinnahoidja ja vihased "superleinajad" (raske kommenteerida). Ühesõnaga geniaalne. Muide, B-kategooriale truuks jäämisele vaatamata on huvitav see, et pildikvaliteedi osas on Tokyo Shock lati üpris kõrgele seadnud.

Kuna need mehed endale puhkust ei luba, tuli suht hiljuti välja teine üllitis Tōkyō zankoku keisatsu ehk meerika keeli Tokyo Gore Police (lavastas The Machine Girl'i eriefektimees Yoshihiro Nishimura), mis on treileri järgi otsustades vähemalt kümme korda pöörasem. Lisaks mängib peaosas minu absoluutne lemmik Eihi Shiina, nii et huvi on kõrgendatud. Aga Iguchi filmile seniks vabalt 8/10

Kadri Kõusaar: Magnus (2007)

Kadri Kõusaare keelatud tükki asusin vaatama ropu peavaluga, oli tunne, et tahaks otsa ette sada grammi morfiini süstida. Ükskõik millist filmi on nõnda teadagi sitt vaadata, aga tõtt-öelda valinuksin pigem lakkamatud migreenihood kui tund ja üksteist minutit seda neetud teost. Umbes nagu Poe novellis "Kaev ja pendel", mille peategelane on valmis hüppama põhjatusse kaevu, et mitte tulesurma surra.

Magnuse kangelane Magnus (Kristjan Kasearu) põeb kõigepealt lapseeas mingit kohutavat haigust, mis võimaldaks tal maksimaalselt 16. eluaastani välja vedada. Haiguse olemusest me erilist pilti ei saa, peale tagasihoidliku köha. Märksa õudsem sümptom on noore Magnuse komme oma vanematele aeg-ajalt surmast ohkida ja vahel ainitise pilguga kaugusse vahtida. On tal kaugelearenenud ADHD? Mis ajast see tappev on? Nii ehk naa, Magnus kasvab suureks ja kõik oleks pealtnäha justkui okei, kui ta masendavad maneerid aint süvenenud poleks. Peale selle ihkab ta endalt elu võtta.

Nagu päris

Kadri Kõusaare häguse arusaama järgi on enesetapp mingi sakraalne ja salapärane toiming, millest saab aru vaid tema. Niisiis on ta sellest kirjutanud raamatu (kes teab, ehk isegi kaks) ja et küll küllale liiga ei tee, oma eksistentsiaalsed mõtisklused ka filmiks keeranud. Tegelaskujud on eranditult blaseerunud, eriti Magnuse mastodonist isa (Mart Laisk) ja ka päss ise. Koos elavad nad eurokorteris, suplevad isa litsivahendamisega teenitud klotsis ja manustavad kokaiini, kanepit ja marki. Ja poeg tahab täiesti arusaamatul põhjusel endale kivi kaela panna. Kõik see on seosetu, kaalutu ja nihilistlik, ent Kõusaare ennastimetlevas nägemuses sügav ja mõistatuslik. Arusaadavalt ei tea hakkaja kineast suurt sittagi elust, mida kujutada püüab, ent teisalt ongi sääraste sotsioloogiliste sketšide autorid enamasti valdava osa elust kohvikumööbli rolli täitnud. Muide, kõige mõttetumaks teeb asja veel see, et keskne teema jääb paljuski täiesti tahaplaanile. Jäävad vaid needsamused vinjetid.

Magnus (Kristjan Kasearu)

Näitlejatööd on košmaarsed, peaasjalikult tänu Kristjan Kasearule. Ehkki ega tal palju teha lasta. Kasearu ülesanne seisneb peamiselt rauge pilguga taevasse vahtimises, suu paokil. Paokil suust tuleb tüütult tihti ka sigaretisuitsu, ikka aeglase hallikasvalkja joana, mis Kõusaare jaoks nähtavasti vaimustava efekti annab. Ahh! Ahhhhh! Vahel roomab Kasearu mööda seinaääri ja poetab puisel häälel kõlavaid nüridusi. "Mõtlesin, et lõikaks endal kõri läbi," ütleb ta ühes stseenis. "Eks meil kõigil ole oma hirmud ja kompleksid," ütleb ta teises. Etc. Mart Laisk (as Himself) on täitsa vaadatav, ent Merle Jääger, Marika Korolev ja kes veel on hea tava kohaselt sama elavad kui kehalahases Enn Anupõld. Kellel tekiks viimase suhtes mingi empaatia?

Ja nii see film läheb, üks stseen rahulolevamalt õõnsam ja primitiivsem kui teine. Magnus on umbes sama sisukas ja paeluv kui telefoniraamat, ent viimase puhul ei teki see ebamugav tunne, et selle valmimiseks kedagi külmalt ära kasutati. Fuck this. 1.2/10

Ryuhei Kitamura: Azumi (2003)

Azumi sündmused algavad sünge stseeniga, kus üheskoos üles kasvanud 9 poissi ja 1 tüdruk teevad paariks-loe, et siis valitud paariline kõigutamatuse märgiks ära tappa. Aset leiab see kõik millalgi peale aastat 1600, mil üks eraklik samurai on kasvatanud välja karja teismelisi tapamasinaid, et kõrvaldada 3 sõjapealikku, kes välja kujunevat riigivõimu ohustada püüavad. Ellu jäävad igal juhul 4 tüüpi ja tüdruk Azumi, mis on filmi edasist kulgu arvestades küllaltki soodne. Kaheks ja pooleks tunniks olnuks 9 mõttetut kaaslast natuke slishkam.

Niisiis asub Azumi, kes on mõõgaga üle mõistuse kibe käsi, oma mentori ja sõpradega teele. Erinevalt alguses nähtud sõbratapustseenist pole kõik järgnev eriti tõsine, aga õnneks ka mitte karikatuurne ega lame. Laibad hakkavad meloodilise roki saatel kuhjuma, sest üks vastaseid on kaval kui kurat ja mobiliseerib noorukeste hakklihamasinate vastu igasuguseid takistusi (201937 ühekaupa ründavat meest, nagu ikka). Sellest hoolimata pole Azumi väga hoogne film, aadrit lastakse pea katkematus rõhutatud aegluubis (sealt ilmselt ka 2 ja pool tundi pikkust). Melodraamat on filmi lõpuks natuke rohkem kui küll, aga noh, on ka manga järgi vändatud film ja eepilised teosed nõuavad eepilisi kaadreid. Päris efektne kaameramäng ja shefid looduspildid annavad neile aint juurde.

Kui mõõgad parajasti tegevuses pole, saame osa Azumi kahtlustest veredisko mõttekuses ja allasurutud soovist elada tavainimese elu, millest ta seni ilma on jäänud. No iseenesest on see kulunud värk, aga Aya Ueto mängib Azumi sisevaatlused kenasti välja, reserveeritult, peenelt ja teismelise maneere unustamata. See sobib kenasti kokku filmi pastelsete toonidega, toetab lineaarset süžeed ja on igati etem Azumi nn teisest rakendusest, mis seisneb ainitisel pilgul vaenlaste piidlemises, samal ajal kui puhur ta juukseid sasib. Azumi nelja sõbra ülesandeks on niigi peamiselt tapelda nagu jeekimid, pahelised tegelaskujud on jällegi huvitavad, eriti pompöösselt camp onnagata/retsidivist Bijomaru, kes on samuti mõõgaga ilgelt osav.

Bijomaru (paremal) on selles stseenis nagu Tõnu Kilgas

Aya Ueto kinnitamine peaossa on küllaltki lollikindel, kui kõik muu sitt juhtub olema, on Aya ikkagi silmale hea vaadata. Lihtne. Aga ei ole sitt, halvimal juhul vaadatav ja ka siis mingil seletamatul moel delikaatselt väärikas, nagu samuraile kohane. 6.7/10

Christopher Nolan: The Dark Knight (2008)

Karmapunktide jaotus: helisaaste -1; Batman, Pantera solist -1; loid dialoog -0.5; kahe molliga mees -0.5; holy wiretap, Batman -0.5; Heath Ledger 5; muu okei. 6.5/10

Fabrice du Welz: Calvaire (2004)

Alexandre Aja Haute tension ei olnud sugugi kõige halvem film omas nõmedal moel taassünni läbi elanud žanris. Tol ajal veel hoolika režissöörina venitas Aja välja tublid poolteist tundi peaaegu dialoogivaba toorest thrillerit, mida oli üksjagu raske mitte vaadata. Ühesõnaga, sisu vastas pealkirjale vaat et täielikult. Ka tundmatu suurus Fabrice du Welz on tubli olnud ja Aja'lt šnitti võtnud. "Calvaire" tähendab prantsuse keeli muuhulgas kohutavaid kannatusi ja paras piin on see tükk tõepoolest.

Filmi peakangelane Marc Stevens (2/3 filmist ohkiv, nuuksuv, kiunuv ja mögisev Laurent Lucas) on lõnguse moega rändlaulik, kes teenib elatist jõledate prantsuse šlaagrite esitamisega neile, kel sent surmale võlgu. Pühadeperioodil ühte pikemat sõitu ette võttes kaotab ta justkui tellitult ilmunud udus tee ning satub suvalisse maakolkasse. Kuna Stevensi furgoon otsustab ka otsad anda, pole tagasitee enam võimalik ning mees jõuab otsaga kohaliku asula võõrastemajja, mille ainus elanik Bartel (Jackie Berroyer) talle otsemaid oma kahtlast abi pakub, mis seisneb peamiselt Stevensile öömaja pakkumises ja ta masina remontimises. Mõistagi on Bartel nupust soodsalt nikastanud, Stevens aga tönkab asjade seisu üsna sitasti. Nähtavasti seetõttu, et tal on jäänud vaatamata kõik sedalaadi filmid, mille peategelased alatasa satuvad kuhugi, kus mobla ei tööta, kontakt tsivilisatsiooniga puudub, elanikud ilmselgelt näkku valetavad ja tagatipuks keegi seasulus emist trukib, nagu siin filmis. Mina oleks tõenäoliselt peagi maantee suunas kaksama pand, see molkus siin jääb aga süüdimatult paariks ööks paigale. Hästi tal ei lähe.

A glaza u njevo bõli dobrõje, dobrõje... Bartel (Jackie Berroyer)

Kes näinud, teavad, et John Boormani surematus Deliverance'is on stseen, kus paar maakaid relva ähvardusel Ned Beatty tegelasel püksid rebadele käsivad lasta. Fabrice du Welzile jättis see ilmselt kustumatu mulje, sest Calvaire'i õelad maakad on kõik viimseni Soodoma sepad. Lisaks on nad seletamatul moel musikaalsed, mida demonstreeritakse ühes klaveril saadetud tantsustseenis, mis omakorda valusalt Deliverance'i meelde tuletab. Calvaire'i stoorit võiks nimetada perssekukkunuks, ent enne tuleks välja selgitada, mida siin üldse stooriks nimetada. Filmi konks on selles, et Bartel peab Stevensit oma ammukadund abikaasaks, mis on juba iseenesest bullshit, ent nagu ilmneb, on ka teistel elanikel mingil müstilisel moel sama kiiks. Yeah right. Juba algusest peale ausõna peal koos püsinud arulage lugu laguneb filmi keskel sootuks laiali ning jõuab lõpuks punkti, kus du Welz täidab minuteid vaid vigiseva Lucas' ning maniakaalselt kraaksuva Berroyer'ga, mis tõtt-öelda tekitab tahtmise asjaosalistele pudrunuiaga sahtlisse lajatada. Irréversible'i operaatori Benoît Debie' kohati siiski ausatest püüdlustest siinkohal ei piisa.

Depressiivsed vallooni väikelinnad. Marc Stevens (Laurent Lucas)

Muuseas, ühes haaravalt dramaatilises stseenis laseb Lucas' mängitud tromboon end transiti akuga kolme meetri pealt nokauti visata. Lõusta suunas. Umbes nõnda seletamatult loll on ka see film. 1.8/10

Ilkka Järvi-Laturi: Tallinn pimeduses (1993)

Nojah, Eesti film. Me võime olla uhked Karlovy Vary ja Veneetsia filmifestivalidel saadud teise- või kurat-teab-mis-järguliste auhindade üle ja kui väga pingutada, ka tolle keelatud filmi näitamise üle Cannesis. Aga kui ausalt rääkida, kodanikud, on kodumaise kino seis küllaltki sitt. Meie kohustuslik patriotismiteos mitte ei stimuleeri, vaid simuleerib rahvustunnet, meie draamad on hallid, amorfsed ja pahaloomulised nagu ajukasvaja ning komöödiaid ei suuda me enam ammu teha. Ja ometigi on Eestis valminud meie seni ainuke caper film, mida on positiivselt hinnanud NY Times ja BBC, maininud CNN ja tunnustanud Quentin Tarantino ise.

Tallinn pimeduses on juba seetõttu küllaltki haruldane, ent tähelepanu Eestis on seni olnud pöördvõrdelise suurusega. Kinno saabus see alles 15 aastat peale valmimist ning ka siis viitsis seda kajastada aint Tiit Tuumalu. Viimasel on muide õigus, kui märgib, et välismaalastest filmitegijate töö Eestis on kahtlase kuulsusega. Küünlad pimeduses, Balti torm, kahtlased vene põnevikud... Pealegi, kuidas sellistele kulka preemiat anda?

Tallinn pimeduses on seevastu korralik film suuresti tänu eesti näitlejatele ja Rein Kotovi operaatoritööle. Paul Kolsby käsikiri on klassikaline caper, Heat'iga tegu pole, ent Roger Avary Killing Zoe kõlbab paralleeliks küll. Nagu viimanegi, on Järvi-Laturi film õnnestunud just küllaltki jõuliste ja omanäoliste tegelaskujude tõttu. Peeter Oja kehastatud hillitsetult õel sotsiopaat või Enn Klooreni ehe permikas on vabalt parimad osatäitmised Eesti filmi ajaloos ja ega teistegi näitlejatööde puhul midagi mögiseda ole. Juba seetõttu, et ilulugemiseni, kodumaise kino kurja needuseni, ei lasku keegi. Jaan Tätte teeb lisaks ka hindamatu teene ning lahkub ekraanilt pauguga. Pauke on siin muuseas ohtralt. Nii et 5+.

Teised viis punkti saab film 90ndate alguse Eesti olustiku maksimaalse lüpsmise eest, ligi kaks kolmandikku filmist hõlmav must-valge-tahmane pilt annab sellest üpris tõetruu pildi. Kes mäletab, siis 90ndate algul valgustasid Tallinna aint nõukaaegsed seasilmad ja seal, kus neid parasjagu läbipõlemise või vägivallatsemise tõttu põlemas polnud, võis pimeduse varjus vabalt üle kurgi saada. Ühesõnaga, mitte just meeldivaim linn. Rahvas oli teisalt mõistagi valdavalt eksalteerunud, kes vabaduse, kes turumajanduse lõhnadest. Kotovi jäädvustuses on see pilt kustumatum kui mälestus Salmonitest ja vähemalt sama jube ja nihestatud kui mõni Otto Dixi maal.

Muidugi pole see tükk mingi filmikunsti tippteos, kes vinguda ihkab, leiab näiteks kindlasti, et stoori on kohati jaburast jaburam ja nõnda edasi. Caper ei olegi samas liig tõsine ja loogikat järgiv žanr ning Tallinn pimeduses on pigem koerairvega tehtud teos (vt Hardi Volmeri tööd), milles võib teoreetiliselt peituda tema õnnestumise saladus. Õnnestunud eesti film on alati rariteet ja verstapost, mistõttu on Tallinn pimeduses ehk isegi olulisem suurus kui arvata võime. Ma väidan siiani, et eesti film kannatab liigse kõhukinnisuse all, mis on ebaprofessionaalsuse üks tunnusmärke. Tehke vabalt, raisk, ärge olge nii teatraalsed. Kui muu ei aita, vaadake Tallinna pimeduses. Sest see on haruldane pärl. 7.2/10

Frank Darabont: The Mist (2007)

Kaasaja Hollywoodi arusaam õudusfilmi olemusest on nüri nagu need filmid isegi. Eli Rothi jm novaatorite splatter on sama peen ja irooniline kui hoogusattund Vassili Savka, Frank Darabonti The Mist aga seevastu on hea, väikese eelarve ja terve mõistusega tehtud tagasivaade aega, mil Hollywoodis ka arukamat laadi horrorit toodeti, Invasion of the Body Snatchers '78 ja The Thing tulevad näiteks meelde. Lugu on lihtsamast lihtsam, suvalise väikelinna ujutab üle ebamaiselt tihke udu ja varustatud vaid infoga, et kes iganes sellega kokku puutub, on koheselt perses, lukustab kari inimesi end kohalikku ostukasse (a la Säästumarket, ent vähem jube ja päris toiduga varustatud). Nagu sellistel puhkudel kombeks, on kodanikud peatselt üksteise kraes kinni, vaatamata faktile, et udust ilmutab end aeg-ajalt kõikvõimalikke verejanulisi elukaid. Inimeste sattumine kriisiolukorda annab ühtlasi võimaluse soodsaks allegooritsemiseks USA ühiskonna teemal ja seda tehakse piisavalt õnnestunult ja subtiilselt, et filmi retroõuduka tuum terveks jätta. Lõpplahendus on sealjuures enam-vähem sama kõle kui Body Snatchersis, ehk siis jahmatavalt, müstiliselt kõle. Ei mina tea, kuidas Darabont stuudiohärgadelt selle välja masseeris. 6.9/10

Veri, ei mingit kahtlust

In memoriam püha kolmainsuse renessanss

2002-2008