Christophe Gans: Silent Hill (2006)

Et küll küllale liiga ei tee, siis kirjutan ka omalt poolt Silent Hilli kohta paar rida. Aastavahetusel sai raiska vaadatud ja ehkki millegi väga muljetavaldavaga tegu just polnud, võib ometigi öelda, et omas vallas markantne tükk. Tasub arvestada, et viimasel ajal arvutimängude ainetel tehtud filmid saab koondada ühe nime alla. Nime, mis tekitab õõvastust - see on "dr." Uwe Boll.

Christophe Gans on tuttav nimi, too mees vastutas omaaegse Prantsuse kassahiti Le Pacte des Loups alias Brotherhood of the Wolf eest. Too oli, muide, vigaderohkusest hoolimata tubli katsetus ja ka Silent Hilli kohta võib sama hinnangut rakendada. Ma pole küll ise seda Konami toodangut mänginud, ent filmi vaadates meenus üks teine kunagine lemmik näkase pentiumi peal, Resident Evil 2 nimelt. Jube hea atmosfääriga mäng, üksinda kesköötunnil piki miskisugust pimedat keldrit hiilimine andis päris raju paranoialaksu. Tõsine häda seisnes aga selles, et aeg-ajalt segasid loo arendamise eesmärgil vahele 3d-animatsiooni klipid ühes voiceactinguga, mis olid sedavõrd puised ja lahja dialoogiga, et peenelt üles kruvitud fiiling lendas hoobilt alla.

Gansi Silent Hill kannatab identsete sümptomite käes. Lugu räägib abielupaarist ja nende lapsendatud tütrest, kes näeb õudusunenägusid millestki, mida ta "Silent Hilliks" nimetab. Nagu ilmneb, on Silent Hill üks mahajäetud linnake kusagil tühermaal, kuhu armastav ema (Radha Mitchell) oma lapsega suundub, et viimase unenägudest sotti saada. Koha peal läheb teadagi lahti paras põrgu. Selle kujutamises on Gans kibe käsi ja väärib kiitust - Silent Hill on omalaadselt kõhe ja ebamaine koht, kus kaamera roomab piki seinu ning liigub aegamisi üle tegelaste peade nagu mõni õel vaim. Õhustiku poolest soodne J-horrori vaimus saavutus, deemonlike tüdrukuteni ja igasugu sürrealistlike peletisteni välja, ent lonkama hakkab asi just siis, kui tegelased omavahel suhtlema kukuvad. Radha Mitchell ja kohalikku politseinikku kehastav Laurie Holden on mõlemad kenad ja rollidesse justkui valatud, häda lihtsalt selles, et käsikiri on dialoogide osas sajaga vaimuvaene. Kõige kasutum on muidugi traagilist pereisa osas leiduv Sean Bean, kellel pole asja ei oma naise tegemistesse ega vaataja seisukohalt tõtt-öelda ka filmi tervikuna.

Samas võib ka oletada, et Gans pingutas väheke üle ja üritaski arvutimängu tões ja vaimus, kõige hea ja halvaga tükkis kinolinale portida. Kui nii, siis peaks tegelt 10 punkti panema - tõesõna, aint klaviatuuri klõbin ja IBM Deathstari ragin on asjast puudu. Objektiivselt hinnates siiski vigane, ent absoluutselt vaadatav - paiguti isegi nauditav - tükk, millele Gans rahumeeli järje võib vändata. 6.1/10

Baltasar Kormákur: Jar City (2006)

Islandil pole teadupärast enam hea elada, klots on otsakorral, turistid ja võõrtöölised jalga lasknud ning Venemaa pakub laenu. Milliseid tundeid see koha peal tekitab, on raske öelda, ent Arnaldur Indriðasoni krimka põhjal lavastatud Jar City järgi võib asjast teatavat aimu saada - siinne Reykjavik asub paradiisist õige kaugel.

See Reykjavik koosneb lääpas eramutest, ilmetud paneelmajadest ning kurnatud inimestest. Kus külma betooni või mädanevat puud parajasti pole, laiuvad Islandi elutud väljad - ja selle keskel areneb lugu kahest üksikust islandi mehest. Örn (Atli Rafn Sigurðsson) on geeniteadlane, kelle väike tütar sureb haiglavoodis salapärasesse tõppe; Erlendur (Ingvar Eggert Sigurðsson) on politseiuurija, kes hakkab uurima ühe räämas maja haisvast elutoast mõrvatuna leitud pedofiili ja väikekurjategija surma tagamaid. Samusest korterist leiab Erlendur ainsa juhtnööri - foto hauast, kuhu maetud 30 aastat tagasi surnud väike tüdruk ning ühes temaga üks ilge saladus, mille kõik parema meelega maha vaikiksid.

Baltasar Kormákuri Jar City on üks neid mitmel rindel vingeid filme, millest on põhimõtteliselt võimatu vigu leida. Mitte muidugi, et mul oleks mingi kiuslik soov linateostest sitta välja pigistada, ent tavaliselt torkab siiski midagi rohkem või vähem lolli silma. Pelgalt žanrifilmina on Jar City näiteks täiuslik, kaugeltki mitte lineaarne, ent ka mitte mõni 3046573496734 tõlgendusvõimalusega abstraktsioon. Näitlejatööd on ka üle prahi, Ingvar E. Sigurðsson näiteks kehastab peategelast Erlenduri perfektselt. Villase kampsuni, prillide ja pideva sigaretiga keskealine tüüp, kurnatud olemisega ja mitte eriti sõbralik, ent teisalt hoolitsev oma pea lootusetult hukkaläind ainsa järeltulija (Ágústa Eva Erlendsdóttir) suhtes. Ühesõnaga, mees nagu Islandi riik, mida Kormákur arvatavasti öelda tahabki. Jar City on üldiselt üles võetud armastusega Islandi 300.000-pealise ühiskonna vastu, hoolimata selle süngest reaalsusest. Viimane pole muide vähimalgi määral stiliseeritud a la David Fincher, vaid igati elulähedane. Nii et sinna mahub kõike, ka omasugust huumorit - ja see on, muideks, oluline.

Parimad krimifilmid tulevadki juhtumisi Skandinaaviast, Kjell Sundvalli Jägarna või Erik Skjoldbjærgi Insomnia on näiteks samuti võimsad, ent Jar City läheb neist teatud mõttes kaugemale. Siin ei ole asi mitte lihtsalt tapatöös, vaid pigem tapatöö taustas. Noh, vaataja saab küll mõrvari ja tema motiivid nagu kord ja kohus teada, ent olulisem on pigem see, kuidas ühes sellega avaneb teatav Islandi tragöödia, selle riigi üksildane olevik ning tulevik, mille tumeduse põhjustajaks on sootuks miski muu kui majanduskriis. Väga hea tõepoolest. 9.3/10

Asko Kase: Detsembrikuumus (2008)

Film 1/12/24 sündmustest Tallinna linnas, Eesti suurim/parim/kalleim, vändatud koostöös soomlastega/venelastega/teab-kellega ja nõnda edasi. Tanel Rõuk (apaatse olekuga Sergo Vares) on solbak, kelle kallim (Liisi Koikson) kiunub kehva elujärje üle. Samal ajal panevad kriminaalsed vene maastermaindid eesotsas Zinovjevi enesega Piiteris kokku keerukat plaani Tallinnas riigipöörde läbiviimiseks, mille kohalikuks ninameheks on keegi Jaan, hüüdnimega Jurist (khm VIHJE khm), Mait Malmsteni kehastuses. Edasi läheb nii, nagu ajalugu sellest kõneleb. Või kas ikka?

Detsembrikuumus kasutab seda head läbiproovitud valemit, mille kohaselt peavad ühes korralikus kodumaises ajalootükis teineteise kõrval eksisteerima patoloogiliselt täpsed ajaloopildid ja mingi fiktiivne kamarajura, ent jumal hoidku, et need kaks kuidagi omavahel kokku puutuksid. Lauri Vahtre panus on taaskord see, mis ikka, tüütu ja hall nagu lõpmatu betoonväli, ent paberil on köitvaks aspektiks just see action-lähenemine. Et nagu Eesti Die Hard või nii, ehk ei paista see steriilne õpikutekst taustalt välja nagu mädand tomat Hesburgeri majoneesi alt. Noh, mul on parajasti käes raamat "Head tavad ja põhimõtted actionis", millest saame teada, et stoorielemendi võivad nürimad filmimeistrid selle žanri puhul rahuga tahaplaanile jätta ning paugutamisega edasi minna. Piisab, kui head on head, pahad sitaks pahad ning mõnel kaunitaril nuga kõril. Ei vaidle vastu - iseenesest olnuks ju huvitav vahelduseks asju läbi teise prisma vaadata, eriti sellise, mis ajude rakendamist ei nõua. Ent ka selles kukub Detsembrikuumus rajult läbi. Blin, süüta neitsisid, isegi mitte šabloonseid süüta neitsisid, ei päästeta lohede käest 15 minutiga. Selleks tuleb kulutada vähemalt tund nagu Schwarzenegger Commandos tegi. Siin aga saab märul jube ruttu läbi ning tekib küsimus, mäherdune audients sellest rahulduse sai. Paheliste tegelaste saatus ei kõlba ka kusagile, Tšehhovi püssi võib nende peal kasutada küll, ent kas just tongidega laetult, kui mõttest aru saite.

Noh, ja lõpetuseks veel midagi. Nagu eeldada võis, on Detsembrikuumus hurraapatriootlik film, sest väikerahvana saame endile seda lubada. Mäss lastakse riiki kaitsva elemendi poolt muidugi alla ja kõik on rõõmsad ning rahul, isegi nii hoogu täis, et kirjutavad Zinovjevile mõnitava telegrammi, mispeale too näost roheliseks läheb. Seda on eriti piinlik vaadata - eriti, kuna nii meenub üks teine propagandistlik teos, Tarzan Triumphs aastast 1943. Pärast seda, kui Weissmüller natsidele põhjalikult üle kurgi on andnud, helistab Tarzani parem käsi Cheeta SS-hotlainiga sakslaste peastaapi, kus viimased šimpansi klähvimist füüreri enese kõneks peavad. Huvitav, millest kurat need Detsembrikuumuse-ainelisele esseekonkursile laekunud tööd kõneleda võisid. 2/10

Mel Gibson: Apocalypto (2006)

Mel Gibsonil on viimasel ajal olnud rohkem vaenlasi kui sõpru. Pärast seda, kui mees õlise ninaga paar-kolm andestamatut antisemiitlikku tähelepanekut lendu lasi, pole tal halastust loota olnud. Vabandas ta mis ta vabandas, ent uus imidž püsib kangekaelselt nagu sitt rattal ning paratamatult on ka hinnangud Gibsoni loomingule seetõttu ilgelt subjektiivsed.

Ma ei arva muidugi, et juudid kogu maailma hädad omal käel kokku on keerand, ent teisalt ei arva ma ka, nagu oleks tegu mõne Mel Gibsoni raudse seisukohaga. Seega, targem on vaadata filmi ennast. Kusjuures - fakt, et Gibson üleüldse sedalaadi projekte alustab, on märk küllaltki ebatavalisest pühendumusest. Üks võrdles Gibsoni tegevust Werner Herzogi omaga ja leidis lõpuks, et Gibson on pigem Riefenstahl kui Herzog - ent sellise asja teostamiseks peab siiski teatavas mõttes olema paras Fitzcarraldo. Mel Gibsoni filmid võivad olla ebaõnnestunud (Passion of the Christ näituseks), ent vaieldamatult on need originaalsed ja heas mõttes seestunud fanatismiga tehtud. Nii ka antud teos. Hollika kontekstis on niigi riskantne saata turule filmi mõnes teises keeles kui ingliš, ent Apocalypto on puhtalt maiade keeli, täiesti tundmatute näitlejatega ja sealjuures veel Gibsoni enese taskust kinni plekitud.


Kui Passion of the Christ Gibsoni aplaava järel kriitilise pilguga üle vaadati, leiti, et film on tegelikult rängalt antisemiitlik ja ka Apocalyptot süüdistati soodsa rassismi pärast. Nii näiteks tsiteerib film avakaadris Duranti, kelle sõnul peab tsivilisatsioon enne, kui ta väljastpoolt hävitatakse, end ise seestpoolt tümaks tegema; Apocalypto räägibki sellest, kuidas kahe maia hõimu julmade tagajärgedega kokkupõrge lõpeb juhtumisi sellega, et ühel päeval ilmuvad silmapiirile Hispaania galeoonid ja perse on seega kõigi jaoks lahti. Süüdistuse kohaselt vihjab Gibson sellega, et siuksed vennatapjad nagu maiad said teenitud karistuse, ent tegelikult on tsivilisatsiooni sõjalaevade ilmumine sootuks kurjaendelisem sümbol, mis näitab režissööri tegelikku hinnangut asjade käigule.


Olenevalt ajaloolase vaatenurgast on Apocalypto täis ebatäpsusi ja ei kõlba ka koera hänna alla mitte, ent enamust ei koti miskipärast asjad, mis selle filmi tegelikult vingeks muudavad - selle müstiline detailirohkus, käegakatsutavus, suurepärane kaameratöö. Antisemitismiga Meerikas nalja ei ole ning Gibson ei pääse oma ebaõnnestunud sõnavalikust küllap iialgi, ent kui sellest nagu kord ja kohus mööda vaadata - nagu me mingil moel Polanski puhul teeme - on Gibson siiski tänapäeva Hollywoodi üks omanäolisemaid lavastajaid, tõtt-öelda peaaegu nagu uus Eastwood ja miks mitte ka Werner Herzog. 7.8/10

James Watkins: Eden Lake (2008)

Britid on õudusžanri säilimise eesmärgil täie rauaga tööle hakanud ja James Watkinsi Eden Lake on üks viimaseid juu-keist tulnud sedalaadi teoseid. Võrreldes amide konkureerivate hobuseunenägudega on briti uuel horroril üks huvitav külg, nimelt käsitletakse neis tihti tülgastavaid, ent aktuaalseid sotsiaalseid ilminguid - ja seda just inglise kontekstis. Donkey Punch rääkis Ibizal tolgendavatest lakitud briti jõmmidest ning Eden Lake on võtnud vaatluse alla sundimatu noorsoo. Hea idee iseenesest, ent lahendus ei kuku alati idee vääriliselt välja.

Eden Lake'i keskmes on briti keskklassi noorpaar, kes sõidab maale puhkusele. Naine on täitsa kena ja mees on ka unelmate materjal. Paraku osutub puhkuseks valitud paik, Eden Lake'i nimeline kolgas, tooreks kontrastiks noorpaari esteetilisele välimusele. Kohalikud on kurjakuulutavalt vormist väljas, kasimata ja häbematud, kõige hullem saabub aga siis, kui looduslikult muidu kaunile ja vaiksele järveäärsele ilmub kari rõvedaid teismelisi. Kuna peig noorte mölasegust õlle- ja suitsunautimist välja kannatada ei kavatse, tekib sõnavahetusest konflikt, mis hakkab väga ebameeldivalt eskaleeruma ja viimaks on noorpaaril verejanuliste pubekate eest põgenemisega tükk tööd. Võib öelda, et head nahka sellest ei tule.


A nagu öeldud - hea mõte ei garanteeri head teostust. Ühiskondliku kriitika kohta on Watkins sündmustiku koledasti üle kruvinud, negatiivne noortekari on pigem karikatuurne kui elulähedane. Selles peitubki Eden Lake'i suurim häda, tegu on talutava horroriga, ent võinuks olla enamaga. Ma olen kuulnud küll, et mõned internaatkooli talendid on juutuubi riputanud lahedaid nael-kohtub-käega videosid ja keegi maakas emuleeris "sõprade abil" kuulsaid stseene Ilmar Raagi Klassist, ent Eden Lake'i sündmuste kõrval on need lihtsalt noorte tembutamine. Ühesõnaga, väga ei veena ning hea meelega tahaks ka filmi lõpu siinkohal ära spoilerdada, sest see on markantne näide sellest, kuidas mõne filmi võib ventiili üle keeramisega täielikult ära rikkuda. Resultaat oli minu puhul enam-vähem see, et tund-veerand emotsioonitut jõllis silmadega vahtimist ning lõpetuseks väheke masendunud naeru.


Teisalt aga on Eden Lake'il üks oluline sõnum. Kui mõtlema hakata, pole filmi aluseks olnud idee sugugi naljakas. Näiteks kes sooviks sattuda Pühajärve plaažile eesmärgiga rahus ja vaikuses päikest võtta ning ühtäkki avastada, et seltsiks on saabunud mõni gäng straight outta Viru? Siukseid hulkuvate koerte karju on meil rohkem kui kährikuid ja pahatihti on nad agressiivsemad kui tuareegid, kui klassikuid tsiteerida. Nii et sellest kandist iseenesest mõtlemisainet pakkuv teos, ehkki ekraanil toimuv sellele liigselt kaasa ei aita. 4.8/10