Neil LaBute: Lakeview Terrace (2008)

Populaarne rändkolumnist Abdul Turay kirjutas päev-paar tagasi Postimehes mustadest meestest ja eesti naistest. Kommentaarid olid õnneks mõistlikud, ent mõni kompas ka meie kollektiivse alateadvuse haisva mülka sügavamaid soppe. Näiteks hallutsineeris keegi, et "negroidse rassi" meessoost esindajate jaoks on üleolev töövõit valgele naisele küüned taha saada, valge mees aga seevastu on skaut ja džentelmen ning musta naisega ei laia.

Neil LaBute'i 90ndatemaigulises põnevikus esineb see maailmavalu uudsel inverteeritud kujul. L.A. unisesse äärelinna kolib noorpaar, valgenahaline mees (Patrick Wilson) ja mustanahaline noorik (Kerry Washington). Nende naabruses resideerub kohalik politseinik Abel (Samuel L. Jackson). Abel on nii tööl kui kodus õige karmi käega mees, ning mõte mustanahalise tüdruku ja valge mehe abielust on talle tülgastav nagu mõte Keskerakonna ja SDE koalitsioonist. Tasahilju hakkab Abel üsna vastikul kombel uute naabrite elu põrguks tegema, andes nii teo kui sõnaga mõista, et nood pole äärelinnas teretulnud.

"Chris on meil demokraat," osutab Abel varjamatu põlgusega ühes stseenis oma värskele naabrimehele. Ka Chrisis eneses tekib ühel hetkel kuri kahtlus, et ühiskonna hinnang tema liberaalsele kaasavalikule on valdavalt negatiivne - isegi ta enese äi vaataks asjale justkui viltu (Chrisi enese valged sõbrad, teadagi, patsutavad talle tunnustavalt õlale). Abel mõnitab Chrisi armastust musta muusika vastu, ent armastus musta naise vastu on lauskuritegu. Ühest küljest on siin tegu segregatsiooni jääknähtudega sotsiaalsetes normides, ent küllap ka meessoo kompleksidega - peaasi, et meie naisi ei rabataks, tunne, mida paljud eestlased tõenäoliselt jagavad. Ega Turay ilmaasjata eesti meeste ja tumedanahaliste naiste kooselusid teemast kõrvale jätnud. Ka Trooja sõda sai alguse sellest, et vastasleeri esindaja pani kreeka plikaga kaapima.

On hea näha, et LaBute'i sotsiaalne närv on endiselt töökorras, ehkki Lakeview Terrace on tükk maad konformistlikum kui ta varasemad, otsest ebamugavust tekitanud teosed (The Wicker Man oli samuti ebamugav vaadata, ent teistel põhjustel). Hea teemavalik ja üsna fopaadevaba film, kuigi konarlik lõpplahendus teeb LaBute'i tera nürimaks, kui ta ise ehk oleks soovinud. 6.8/10

Tom Tykwer: The International (2009)

Vandenõuteooriad on idiootidele, ent ei saa eitada, et nende portimine kinolinale on tõhus strateegia. Idee hämaratest kokkumängudest nii avalikus kui erasektoris - või siis mõlemas korraga - on küll juba muldvana, ent ilmselt hoiab zeitgeist asjal hinge sees. The Internationali negatiivseks tegelaseks on näiteks rahvusvaheline überpank, mis rahastab kolmandas maailmas kriisiolukordi ja kujundab kohalikku poliitikat. Kes teab, kuhu "kaotas" Swedbank pensionifondide muinasjutulised summad?

Tom Tykwer ei ole kõige omanäolisem lavastaja, see-eest aga on ta kvaliteedinivoo stabiilselt üle keskmise. Isegi The Internationali, mis on seni Tykweri lodevaim ja stamplikuim film, suudab ta päris stiilipuhtalt lõpuni tüürida - nii stiilipuhtalt kui ühest mülkast läbi annab sumbata. Loo keskmes on Interpoli nuhk (Clive Owen), kes uurib eelpoolnimetatud megapanga amoraalseid diile, kuni ühtäkki saab ta kolleeg "infarkti" ning kärvab. Loomulikult aimab Clive, et infarkti kutsus kunstlikult esile samune vaenulik pank ja alustab viimase vastu teatavat ühemehesõda. Ta reisib Saksamaalt Itaaliasse ja Itaaliast USAsse ja USAst Türki jne nagu sitt rattal, ja pank ei suuda teda maha raputada ega külmaks teha. Clive ei tegutse siiski ihuüksi, abi saab ta efbiailt ja tüütult Manhattani vandeadvokaadilt (Naomi Watts).

Mulle tundub endiselt, et sedalaadi filmid teevad vea, hammustades suurema tüki kui poolteise-paaritunnise ekraaniajaga alla jõuab neelata. Tagajärjena näeme alati, kuidas mingi kasimata ametnikunäss lammutab mõne ajaga tavamõistusele hoomamatult kolossaalse ulatusega salasepitsuste võrgustiku. Siin on kaks loogikavaenulikku eeldust: a) ametnikunäss on haruldane geenius; b) salasepitsejad on haruldased topised. Nii näiteks teevad The Internationali pahelised tegelased üsna mõttetul (ja amatöörlikul) moel vagaseks terve hulga inimesi, väljaarvatud Clive Oweni. Samal ajal suudab Clive mõne minutiga ja silma järgi hinnates teostada keerukat ballistilist ekspertiisi, mis ta süžee tahtel, stsenaristi käsul kriminaalide jälile aitab. Pädev lahendus oleks, et süsteem neelaks Clive'i jt temasarnased alla nagu Winston Smithi. Sellest võib paraku edasi unistada, olgugi, et The International pakub lõpuminutitel lahjavõitu kompromissi.

Ent halba maiku see tükk suhu ei jäta ja mõned detailid - üldine nukkerhall toon, maitsekalt valitud võttepaigad nagu Berliin või Milano, isegi panga ehtsat taani keelt kõnelev taanlasest CEO - annavad filmile elulähedase võlu. Ka Clive Owenil on teatav karvane sarm, ehkki Russell Crowe tegi talle State of Play's pika puuga ära. Sorry, Clive - eheda õllekõhu vastu ei saa. 5.8/10

Ruben Fleischer: Zombieland (2009)

Kunagi protesteeris Simon Pegg tänapäeva zombide atleetlikkuse üle, ent tundub, et George A. Romero poolt patenteeritud kohmakad ja aeglased jeekimid on jäädavalt ajalugu. Danny Boyle, kelle 28 Days Later polnud tehniliselt küll zombifilm, avastas Peggi hinnangul järgnevate põlvede jaoks selle olulise fakti, et üliinimlikult kiired vaenlased lisavad asjale kõvasti actionimaiku ja istuvad seega keskmisele kinoskäijale nagu valatud. Nagu Jurassic Park'is, milles peamiseks küsimuseks oli, kas saurused saavad teadlase A või jahimehe B kätte enne, kui viimane mõne ukseni või šahtini või muu selliseni jõuab.

Zombieland on selles mõttes uue kooli zombitükk, ent sellise tempoga, et nitroga varustatud kooljad istuvad siia ideaalselt. Peale selle on tegu komöödiaga, nii et konventsionaalsused ei peagi erilist rolli mängima (v.a üks, millest hiljem juttu). Esimesed 5-10 minutit teevad Zombieland'i sisu omamoodi geniaalselt selgeks. Jesse Eisenbergi mängitud peategelane kirjeldab kaadri taga kuiva irooniaga oma loendamatuid ellujäämisprintsiipe ja selle illustreerimiseks näeme suvalisi stseene zombirünnakutest. Zombistunud mudilane lohiseb auto järel, jättes maha pikad punased jutid ning autot juhtiv moor omakorda lendab läbi tuuleklaasi nagu lepateivas, maandub näoli asfaldil ja kaamera ei vaata korrakski kõrvale. Julge värk.

Järgnev süžee on selline, mille võinuks vabalt kirjutada hamster, road-movie vaimus ajuvabadus, kus sümpaatne tolgus (Eisenberg), nupust nikastanud maakas (tavapäraselt lahe Woody Harrelson), peategelase armuobjekt (Emma Stone) ja tolle väikeõde (Abigail Breslin) neljakesi L.A.-sse põrutavad. Zombisid lastakse sõelapõhjaks ohtralt ja laias laastus on see filmi üks põhilisi pointe. Neile saab edukalt virutada kurikaga, banjoga või isegi klaveriga. Aga tegelaskujud on südamlikult üles ehitatud ja nendevaheline dialoog päris nutikas ja koomiline, mis hoiab filmi algusest lõpuni veepinnal. Ehk isegi veepinna kohal.

Kuigi mul on üks kaebus - zombid ise ei kujuta erilist ohtu. Zombide tegelikuks supervõimeks pole mitte inimliha katkumine, vaid massiga löömine. Nad on võimatult tölbid, ent neid on masendavalt palju ja viimaks ujutab otsatu zombiarmaada üle ka kõige visamad inimesed. See on teada-tuntud kujund ja žanri baaselement. Zombieland'is aga ei aita neid isegi Boyle'ilt päritud kiirus, ka kõige sitemas seisus viibides lasevad peategelased nad vinge koreograafiaga alla ja teevad sääred. Isegi kahju hakkab. Üks hea viide siiski on, nimelt kui kõrvalosas esinev kuulsus demob nippi, millega ka zombistunud maailmas massi sulanduda. Üldjoontes pretensioonitu ja kerge tükk, pädev vastus Peggi enese Shaun of the Dead'ile. 7.0/10

George A. Romero: Bruiser (2000)

Withnail & I režissööri Bruce Robinsoni geniaalses satiiris How to Get Ahead in Advertising satub kopiraiter Dennis Bagley (Richard E. Grant) oma tööga seoses eetilisse kriisi ja hakkab avalikult tarbijaühiskonda manama. Samal ajal tekib ta kaelale kõnelev, Bagley enese välimusega paise, kellele ta peremehe aktiivne jutlustamine sugugi ei meeldi. Paise hakkab Bagley'le jalamaid halba keemiat pähe ajama, kuni viimane täielikult segaseks läheb. Puänt filmi lõpus on eriti hea. Mitte ilmaasjata ei soovitanud Bill Hicks kõigil marketingi-inimestel endale kuul pähe lasta.

Ka Bruiseri peategelane Henry Creedlow (Jason Flemyng) töötab reklaamialal ja on kohutavas identiteedikriisis. Creedlow on wannabe jupi ja tühine tolgus, keda kõik oma lõbuks üle lasevad. Aeg-ajalt fantaseerib ta sellest, kuidas ta kõik päheistujad vägivaldselt tapab. Ühel hommikul avastab ta, et ta nägu on moondunud valgeks ja ilmetuks maskiks, mis ei tule ära, vaid käitub nagu ehtne lõust. Nagu Dennis Bagley paisegagi, tundub Creedlow' maski nägevat vaid selle omanik ise. Vahe on aga selles, et Creedlow paneb kohe kuuli rauda, et kõigile tina anda. Film ise on maksimaalselt totter ja erakordselt odava välimusega, nagu midagi Kanal 2 kesköisest programmist. Flemyng oleks justkui ränkade anesteetikumide mõju all ning pahelist tegelist kehastava Peter Stormare sooritus on konkreetselt masendav.

Lugusid, kus tavaline hall kodanik protestanliku eetika ja kapitalismi vaimu peale lõplikult vihastab ja relva järele haarab, on teadagi ohtralt. Joel Schumacheri Falling Down oli selles mõttes hea film, et peategelase Michael Douglase laamendamine oli egotripi asemel ajendatud tõsisest psüühikahäirest. Ta oli pilgeni sajoobi täis, ent segaduses ja masendunud nagu automootorisse roninud kass. Ta seisund oli hirmutav. Charles Bronson ta ei olnud.

Märksa sagedamini omistatakse nupust nikastanud valgekraedele aga kangelase oreool, nagu Prantsuse vastupanuliikumisele või midagi. Death Wish, Fight Club ja paraku ka Bruiser levitavad seda ajuvaba fantaasiat mõnuga. Vonneguti "Tšempionide eines" läks Dwayne Hoover näiteks segaseks seetõttu, et oli lugenud Kilgore Trouti iseenesest heade ning õigete kavatsustega kirjutatud raamatut, mis sugereeris talle, et kõik siin planeedil on robotid, väljaarvatud Dwayne Hoover. Umbes nagu Carpenteri They Live'is. Romero ühiskonnakriitika tema zombielugudes on tavaliselt tabav, kuid Bruiseri point on fantastiliselt labane. Labasemalt kujutas seda ainult hiljutine kassahitt Wanted, mis ütles vaatajale otse, et ta on mõttetu munn ja peaks selles osas midagi ette võtma, näiteks Wantedi DVD tellima.

Tarbijaühiskond on mõistagi huinja, ent kriitikat selle aadressil saab teha teisiti ja paremini, nagu Bruce Robinsoni film on tõestanud. Peavooluga kaasa minek oli vähemalt eile meie kõigi vaba valik. Keegi ei sunni sind võtma seda, toda ja kolmandat liisingut, osalema osturallil, pikendama peenist ja sööma psühhofarmakone. Süüdi oled seega peamiselt sa ise. Ja sa pole vähemalgi määral eriline - miljardid inimesed siin planeedil tahavad olla just niisama erilised. Kahma lutti. 2.3/10

Catherine Hardwicke: Twilight (2008)

T**a küll, aeg lendab. Vahepeal olen ma registreerinud õige mitu linateost, ent ükski pole piisavalt morjendanud, et neist midagi kirjutada. Ka Cannes'i žüriisse ei pääsenud ma sel aastal. Mille poolest on Asia Argento minust etem? Ah?

Vihast ja solvumisest tingituna vaatasin niisiis ära Twilighti, ühe neist filmidest, mida olen vältinud nagu ebolaviirust või transseksuaalseid prostituute. Muuseas olgu kohe öeldud, et tegemist pole sugugi niiväga ilge tükiga. Ma tean, et see on sisuliselt ühe religioosse doktriini ümberjutustus ja seega teatud mõttes väärastunud, umbes nagu jõulukalender, mille iga luugi taga on shokolaadi asemel goatse või tubgirl. Aga see esialgu selleks. Kesksel kohal on siin siiski vampiirid ja vampiirid meeldivad absoluutselt kõigile. Siin kaks ikooni kino ajaloost:



Üks neist vampiiridest sööb brokolit, mängib pesapalli, pole 100 aastat seksinud (ei kohanud "seda õiget"), sädeleb päevavalguse käes ja sõidab keskklassi pereautoga. Kihvu tal pole ning nimi on ka lame - Edward. Vana kooli vampiiride nimed olid tavaliselt eksootiliste idabloki tunnustega, nagu "Orlok" või "Valek". Oleks Edward zombie, kõneleks ta tõenäoliselt artikuleeritult ja kõnniks nagu aristokraat.

Naistega on tal ka isemoodi. Krahv Orlok kasutas neid toiduks, ent Edward on vooruslik ja tema jaoks on see värk komplitseeritum - nagu ameeriklaste jaoks ikka. Väljavaade, et noored esimese asjana SEDA võiksid teha, ei ole eriti romantiline ja nii ongi Edwardile pidur peale kirjutatud. Liigse erutuse korral hakkab ta jalamaid purema, olgugi et tegu on tolle absoluutselt õige tüdrukuga, keda 100 aastat ootama pidi. Muidugi pole aktiivne seks jm sedalaadi lugudes kaugeltki mõni standard, ent Twilight ei käsitle intiimsuhteid eriti oskuslikult. Neile on omistatud teatav ebameeldivalt tähenduslik roll, stiilis enne abieluvoodit ei pea sina... jne. Oleks Edward tavaline päss, võiks sellest aru saada, ent ta on 100-midagi-aastane vampiir, for faks seik, milles peitubki teatav paradoks. Vampiirid on dekadentlikud ja verejanulised olendid. Juba Bram Stoker teadis, et orgiad ja bakhanaalid on nende rida. Kokkuvõtteks olete te, 21. sajandi vampiirid, sakkerid.

Aga pole mõtet filmi selliste asjadega enda jaoks ära rikkuda, üldjoontes on Twilight kena ja klassikaline viktoriaanlik armastuslugu. Tänu selle eest võlgneme ilmselt režissöör Catherine Hardwicke'ile, kelle eelmine teismeliste elu kujutav film Thirteen on selle kõrval küll kui 120 Soodoma päeva. Stephenie Meyeri raamatust on ta suutnud teha täiesti söödava tüki, mida ei maksa teismeliste tüdrukute ja kahtlaste mormooni pereemade freakshow alla liigitada. Robert Pattinson ja Kristen Stewart teevad tublit tööd ja nendevaheline keemia on valdavalt sahhariinivaba. Sellest piisabki, muud ei maksa eeldada. 5.5/10

Christopher Smith: Severance (2006)

Euroopa Liit pole oma missiooniga hakkama saanud. Kuidas Ida-Euroopa riigid ka ei pingutaks, on meil ikka küljes mingi hämar stigma. Ütlen "meie", kuna jutud sellest, nagu kuuluks meie riik ikkagi Põhja-Euroopa eksklusiivklubisse, on bollocks. Õhtumaades oleme me ühed raudse eesriide tagant valla päästetud guulid kõik. Paradoksaalsel moel saavad jalaga aga peamiselt need edukamad meist, näiteks Tshehhi, Slovakkia ja Ungari. Barrandovi stuudio tuleks sellise jultumuse eest Hollywoodile sulgeda. Fuckin' Juudased.

Slovakkia sai "kuulsaks" Eli Rothi vingelt halva Hosteli-seeriaga ning Severance on lugu sellest, kuidas Ungarisse minna ei maksa. Põhjuse võib tuletada filmi nimest - "Severance" kõlab natuke nagu "Deliverance", või kuidas. Lugu algab igal juhul sellega, et kari ühe USA-Briti relvafirma Londoni filiaali töötajaid sõidab nimetusse Ungari kolkasse meeskonnatööseminarile. Mida keegi (peale vaataja) ette ei näe, on peateed tõkestav langenud puu, mistõttu minnakse ringiga läbi metsa - kus, nagu Ungaris ikka, pesitseb kari hambuni relvastatud vene kõrilõikajaid.

Severance peaks justkui olema õuduskomöödia, ent see määratlus ei klapi hästi. Koomiline ta vähemalt väga ei ole, mis tuleneb pigem sitasti paigutatud, suuresti stereotüüpidele tuginevast vesisest huumorist. Meeskonnas on saamatu ülemus, ülbe jupilik tüüp, iseseisev naisterahvas, rõõmsameelne tallalakkuja ning Danny Dyer, nagu ikka oma ainuvõimalikus töölisklassi rullnoka rollis. Ta näeb välja nagu kihvadeta morsk ning manustab vahetpidamata drooge, mis tekitab küsimuse, milles ta tööülesanded võiksid seisneda. Aga kuna ükski ülejäänud mõttetuist valgekraedest heerose rolli ei sobi, on Danny Dyer ühes lamedate one-lineritega vajalik. Õnneks pole ta oma ärritavaimas vormis.

Horrorielement jätab samas ka soovida, ehkki sündmuste algfaasis on paar osavalt lahendatud pingekruvimisstseeni. Jamaks pöörab asi siis, kui horrori allikas oma naeruväärset nägu hakkab näitama. Tapahimulised vene komandod? Ma saan aru, et seda osa peaks justkui tõsiselt võtma, ent oma kummimantlite ning naistesukkadest tehtud maskidega meenutavad nad pigem pedofiile. Ka mingit usutavat tausta pole neile külge poogitud, ehkki on märke, et keegi on siiski püüdnud käsikirja vastavalt täiendada. Keegi õnnetu, kellele tõenäoliselt öeldi "sorry, aga kuna meil on siia juba automaatidega alasti naised sisse kirjutatud, läheks asi liiga pikaks". Eelmainitud relvastatud alasti naiste ainus point on olla Danny Dyeri tegelaskuju mõtteline osa. Need asjad käivad kokku nagu yin ja yang.

Teised näitlejad (eriti Andy Nyman) teevad mis suudavad, nii et paar punkti võib panna. Ehkki Severance on siiski üsna pask, tavapärane ja isikupäratu nagu kirjaklamber. Hoiduge. 2.7/10

Julian Schnabel: Before Night Falls (2000)

Käesolev postitus pidi tegelt lahkama Gus van Santi võrdlemisi kasutut biograafilist draamat Milk, ent nahui ma sellest homoerootilisest linnavolinikust pajatan, kui võtta on märksa tahedam film ühest teisest tagakiusatud ja vääritimõistetud homoseksuaalsest mehest. See mees oli kirjanik ja luuletaja Reinaldo Arenas - ja tema sugugi mitte üldtuntud lugu arenes 60ndate Kuubal.

Arenas, keda kehastab universaalne ja pea alati vinge Javier Bardem, ei sattunudki plindrisse mitte niivõrd oma seksuaalse sättumuse poolest. Tsemendi peal istus ta seetõttu, et kirjutas traktaate, mis kommunistidele ei istunud - ja taga hullem, smuugeldas neid riigist välja. Teisalt aga polnud geiks olemine Arenasele soodustav asjaolu, ka need huvid ei meeldinud Castro valitsusele - ja Castro valitsus ei meeldinud Arenasele. Erinevalt Harvey Milkist aga ei olnud Arenas positsioonis ega riigis, milles nõudmisi esitada, üldiselt tuli moll kinni ja pea vee pinnal hoida. Kuuekümnendate Havanna ei olnud lihtne paik ja see kõik on siin filmis laialt avali, oskusklikult valitud pastelsetes ja räämas toonides. Arenas ise on mees, kes kannatab pideva sitarahe all, ent tuleb sellest ometigi välja - et ebavõrdses võitluses eluga lõpuks siiski hukka saada. Before Night Falls on seega üsna traagiline lugu, õnneks aga mitte mõni ekskursioon hädaorgu. Arenase enda kuivalt irooniline tekst ning Bardemi jõuline näitlejatöö sobivad kokku suurepäraselt - ehkki mees püüdis oma vanglaks muutunud kodumaalt küll sääred teha, nägi ta läbi pasa ja vere seal ka midagi positiivset. Või vähemalt püüdis näha. Filmi üks sürrealistlikumaid stseene näiteks on Arenase kamba kohtumine politseinikega, kus vägivaldne pinge seguneb absurdsel kombel seksuaalsega.

Nagu öeldud, siis Bardem mängib perfektselt - ning peale selle on siin hulganisti teisi huvitavaid näitlejatöid, Arenase elukaaslasest (Olivier Martinez) ilge vanglaleitnandini välja, kelle osas on Johnny Depp. Viimane roll, muide, tõmbab kõige täiega haneks, mina jagasin alles kolmandal vaatamisel välja, et tegemist on maailmakuulsa Johnny Deppiga. Sedavõrd hästi kehastub ta siin ümber. Huvitaval kombel leidub ühes marginaalsemas rollis ka Sean Penn. Julian Schnabel on eluloofilmide alal jube osav, Basquiat oli korralik tükk ning Le scaphandre et le papillon, ehk siis Tuukrikell ja liblikas, tegi läind aastal mitmel auhinnajagamisel puhta töö. Mis on iseenesest hea, ehk suunab see inimesi Schnabeli varasema loomingu juurde. Ligi poolteist korda rohkem punkte kui Milk oleks saanud, ehk siis 7.8/10

Ole Christian Madsen: Flammen & Citronen (2008)

Bent "Flammen" Faurschou-Hviid ning Jørgen "Citronen" Haagen Schmith (Thure Lindhardt ja Mads Mikkelsen, 10 punkti mõlemale) olid Teise maailmasõja aegse Taani põrandaaluse vastupanuliikumise Holger Danske kuulsaimad liikmed, midagi kohalike rahvuskangelaste sarnast. Nende kahe elust kõnelev film põhineb niisiis tõsielulistel sündmustel. "Põhineb" on muidugi avatud intepretatsioonile, aga mis sellest, temaatikat arvestades on tegemist üllatava ja omalaadse tükiga.

Aasta on 1943, Taani on Kolmanda Reichi poolt hõivatud ja Flammen ning Citronen, ehk siis Leek ja Sidrun, on mehed, kelle ülesandeks on okupantide süsteemi õõnestada. Käsu korras hukkavad need kaks tüüpi ainuüksi kohalikke kollaborante, peagi aga tuleb Holger Danske koordinaatorilt Aksel Wintherilt (Peter Mygind) sootuks vastupidine ülesanne - teha vagaseks kolm saksa päritolu SS-töötajat. Küsitava töö täitmine läheb õnnetult nurja, millega tõmmatakse enda kannule Gestapo ning peagi sigineb aimdus, et ka omade ridades pole kõik kaugeltki korras. Asja ei soodusta fakt, et Flammen on armunud naisesse (Stine Stengade), kes võib ja võib ka mitte olla sakslaste topeltagent.


Võiks eeldada, et natsiküttidest kõnelev film on taaskord midagi rajult isamaalist ja mustvalget. Lavastaja Ole Christian Madsen on antud juhul aga Dannebrogi kappi jätnud ja lähenenud asjale ilma igasuguse pateetikata. Flammen ja Citronen ise on tegelikult kaks õige nukravõitu tüüpi. Flammen on sihikindel ja põhimõtete piires külmavereline vend, kes väidab ühest küljest muretult, et tapab "natse, mitte inimesi"; ometigi laseb ta ühel kõrgemal SS-ohvitseril endale augu pähe rääkida. Citronen on närviline, alatasa higistav ja tablettide peal elav läbikukkunud pereisa. Mõlemad tegutsevad esialgu mingis idealistlikus vaimus, ent see variseb kokku niipea, kui ilmneb, et vastupanuliikumine ei koosne ainult heerostest. Üks valetab teise peale ja vastupidi, kolmas on äraandja, mõni tegutseb palja omakasu huvides ja nõnda edasi. Paljud ebameeldivad küsimused jäävadki vastuseta. Ka Flammen ja Citronen pole stereotüüpsed kangelased. Citronen teeb relva ähvardusel tühjaks kollaborandi vürtspoe, et perele toitu muretseda ja abikaasa tagasi võita. Maanteeäärses varitsuses laseb paar sõelapõhjaks mitte vaid vale mehe, vaid ka pea 10aastase poisi. Põhimõtted jäävad neil küll kõigutamatuks ja alla anda nad ei kavatse, ent asjade käik muutub üha lahjemaks. Vabaduse kaitsmise eest saab harilikult vastu pead, nagu ütles lord Byron.


Filmis on korralikult vana head spioneerimist, romantikat ja isegi actionit a la Tony Montana, kuid peaasjalikult on Flammen & Citronen võimas psühholoogiline draama. Sedalaadi tegevuse taga tulebki näha inimesi, mitte ideoloogiat - võib üldiselt eeldada, et kui sa pole just eeskujulik sotsiopaat ja su tööülesandeks saab ühtäkki nottida maha teisi inimesi, olgugi need kvislingud, tekib mingis faasis korralik vastuolu maailmavaate ja isikliku moraalikoodeksi vahel. A palju neid filme on, mis seda arvesse võtavad? Flammeni ja Citroneni tegevuse point oli õige, ent õige on ka see, et säärane töö ei saa kerge olla. Enamgi veel, see on mõneti tänamatu. Ja ka kangelane on inimene. 8.9/10

Iain Softley: The Skeleton Key (2005)

Kõik, kes lugenud H.P. Lovecrafti Cthulhu kutset, mäletavad kindlasti stseeni, kus inspektor Legrasse satub New Orleansi sooaladel peale jõledale hoodoo-rituaalile, milles osaleb kari väärastunud segaverelisi, nagu Lovecrafti juttudes ikka. The Skeleton Key peategelane Carrie Ellis (kobedalt mängiv Kate Hudson) nähtavasti on selle õpetliku loo vahele jätnud, sest nagu kiuste ronib ta sarnasesse kanti seal, kus teadjam inimene ütleks: "Parem mitte!"

Nõndaks, ja seal Orleansi soos on üks vana ja eraldatud maja, milles elab vanamoodne ja kiuslik matroon (suurepärane Gena Rowlands) oma halvatud abikaasaga (ainult grimassidega mängiv John Hurt), kelle eest hoolitsemine Carrie tööotsaks saab. Nagu peagi ilmneb, on maja küllaltki kahtlane koht ning vanamoor paistab midagi salgavat, mispeale Carrie omal käel asja uurima hakkab. Kõlab nagu võrdlemisi tavaline õuduspõnevik, süžee poolest tegelt ongi, ent Hackersi lavastaja Iain Softley suudab kulunud moega käsikirjad alati väga vaadatavateks filmideks muuta. The Skeleton Keys leidub küll neid klassikalisi SELJA TAGA SELJA TAGA momente, ent Softley hoidub tänuväärselt horroriga üle pingutamast. Selle asemel on tegu pigem siukse korraliku, täpselt parasjagu kõheda atmosfääriga detektiivikaga, kui vabalt tõlgendada. Ja endiselt rakendab Softley Ed Shearmuri alati cooli muusikat ning pikib sinna vahele vanu bluusihitte. Viimane on, muide, üsna oluline fakt. Üks Salatoimikute episood, Orison, oli näiteks eriti halvaendelise atmosfääriga tänu Dennis Edwardsi Don't Look Any Furtheri oskuslikule käiamisele ja see efekt kordub siin sama tõhusalt.

Lugu on samuti intelligentne ja usutav... kui vaadata mööda sellest, et selle žanri kangelased/kangelannad on alatasa patoloogiliselt uudishimulikud. Olukordades, kus mina tõenäoliselt püksid täis laseksin ehk paaniliselt lähimat akent otsiksin, suunduvad nemad surmapõlgavalt kõige hämaramatesse ja ähvardamatesse nurkadesse, justkui et veenduda, et seal midagi eriti räiget leidub. Ausalt, see on psühholoogilisest aspektist natuke imelik, ent tagajärjed on sealjuures vähemalt vastavad. Nii lõpeb ka The Skeleton Key parasjagu jõleda twistiga, mis on antud juhul küll tavapärasest nutikam, ent ometigi tüütuks kulund. Olgugi mis, ent kõigil sedalaadi lõppudel on alati üks ja seesama prosta moraal, ära topi oma näppu nõidade perse, kui taaskord A-Rühma parafraseerida. Kaua võib? A kui päris aus olla, siis üldpilti see siiski ei riku, väärt ja lõbus meelelahutus. 6.8/10

Olly Blackburn: Donkey Punch (2008)

Olly Blackburni Donkey Punch on üks neid uue laine briti õudukaid/thrillereid, millest ennist sai räägitud. Eesti kinolevis kandis see film pealkirja Võmm kuklasse, mis pole iseenesest vale, aint et kui siin filmis küsitakse, et "anyone heard of a donkey punch?", kõlaks see eesti keeli väheke kummaliselt: "kes teab, mis on võmm kuklasse?" A mis parata, olemasolevate vahenditega tuleb läbi ajada.

"Võmm kuklasse" on teisalt ka eesti keeles mitmetähenduslik mõiste, tavaliselt kõlab see kui miski, mida võiks oodata mõnes Tallinna kangialuses. Konkreetne võmm kuklasse on aga sootuks midagi muud, nimelt linnalegend sellest, et kui anaalseksi ajal naisele rusikaga õrnalt kuklasse lajatada, tõmbuvat ringumusculaturus automaatselt kokku ja meespoolel olla lõbu laialt. Eks ta ole. Võib ette kujutada, et vähema mõistusega inimestele sedalaadi teemad huvi pakuvad, näiteks nagu Donkey Punchi peategelastele, kelleks on Ibizal suvitavad 3 briti neiut ning 3 neile külge löövat rahvuskaaslastest tüüpi. Üks viimastest tutvustabki teistele selle väidetavalt ohutu ja erilise võmmimise liigi teoreetilist külge - jama järgneb siis, kui üks lammas seda ka praktikas rakendab, mispeale jääb kuuest pidulisest alles vaid 5. Politsei teavitamine võiks toimuda ainult üle kellegi teise laiba, millest peagi hakatakse ka lähtuma.

Donkey Punch on valdavas osas vaadatav ja suuresti tänu sellele, et Blackburn mõistab lugu suhteliselt usutavalt ning sidusalt lahti kerida. Briti uue põlve näitlejad (sh Ray Winstone'i tütar Jaime) kujutavad mõnetisest tuimusest hoolimata (või käib see ehk asja juurde?) läbulembeliste noorte psüühikat üsna tõetruult - kogu lool on küll kergelt lääge MTV maik man, ent kurat sellega, eks see kanal võtab ka elust enesest. Blackburn ehitab seda idealiseeritud pilti üles muidugi täie teadlikkusega, kasutades ära vaataja peakolus kasvavat arusaama, et tegelastel läheb peagi kõik jõle sitasti. Seda teeb ta edukalt, mis seal salata. Donkey Punchi tegelik viga tuleb välja alles siis, kui stiliseeritud labrakas eelmainitud võmmu läbi nukra lõpu saab - nimelt ei oska Blackburn, nagu mõnedki teised lavastajad, oma filmi elegantselt lõpule viia. Lahendus on niisiis "klassikaline" survival horror, slishkam nagu tavaliselt. Paadi päramootor näiteks on relvana isegi niivõrd tõhus valik, et sellega ei keera sassi mitte aint kellegi soolestiku, vaid ka tragilt punutud psühholoogilise põnevuse. Fuckin' hell mate, nagu britid seepeale ise ütleksid. Kui need UK horrorisepad oma Hollywoodi spikritesse vähem kiikaksid, oleks ka tulemused tõenäoliselt märksa etemad. Ent mis teha, 4.5/10

Christophe Gans: Silent Hill (2006)

Et küll küllale liiga ei tee, siis kirjutan ka omalt poolt Silent Hilli kohta paar rida. Aastavahetusel sai raiska vaadatud ja ehkki millegi väga muljetavaldavaga tegu just polnud, võib ometigi öelda, et omas vallas markantne tükk. Tasub arvestada, et viimasel ajal arvutimängude ainetel tehtud filmid saab koondada ühe nime alla. Nime, mis tekitab õõvastust - see on "dr." Uwe Boll.

Christophe Gans on tuttav nimi, too mees vastutas omaaegse Prantsuse kassahiti Le Pacte des Loups alias Brotherhood of the Wolf eest. Too oli, muide, vigaderohkusest hoolimata tubli katsetus ja ka Silent Hilli kohta võib sama hinnangut rakendada. Ma pole küll ise seda Konami toodangut mänginud, ent filmi vaadates meenus üks teine kunagine lemmik näkase pentiumi peal, Resident Evil 2 nimelt. Jube hea atmosfääriga mäng, üksinda kesköötunnil piki miskisugust pimedat keldrit hiilimine andis päris raju paranoialaksu. Tõsine häda seisnes aga selles, et aeg-ajalt segasid loo arendamise eesmärgil vahele 3d-animatsiooni klipid ühes voiceactinguga, mis olid sedavõrd puised ja lahja dialoogiga, et peenelt üles kruvitud fiiling lendas hoobilt alla.

Gansi Silent Hill kannatab identsete sümptomite käes. Lugu räägib abielupaarist ja nende lapsendatud tütrest, kes näeb õudusunenägusid millestki, mida ta "Silent Hilliks" nimetab. Nagu ilmneb, on Silent Hill üks mahajäetud linnake kusagil tühermaal, kuhu armastav ema (Radha Mitchell) oma lapsega suundub, et viimase unenägudest sotti saada. Koha peal läheb teadagi lahti paras põrgu. Selle kujutamises on Gans kibe käsi ja väärib kiitust - Silent Hill on omalaadselt kõhe ja ebamaine koht, kus kaamera roomab piki seinu ning liigub aegamisi üle tegelaste peade nagu mõni õel vaim. Õhustiku poolest soodne J-horrori vaimus saavutus, deemonlike tüdrukuteni ja igasugu sürrealistlike peletisteni välja, ent lonkama hakkab asi just siis, kui tegelased omavahel suhtlema kukuvad. Radha Mitchell ja kohalikku politseinikku kehastav Laurie Holden on mõlemad kenad ja rollidesse justkui valatud, häda lihtsalt selles, et käsikiri on dialoogide osas sajaga vaimuvaene. Kõige kasutum on muidugi traagilist pereisa osas leiduv Sean Bean, kellel pole asja ei oma naise tegemistesse ega vaataja seisukohalt tõtt-öelda ka filmi tervikuna.

Samas võib ka oletada, et Gans pingutas väheke üle ja üritaski arvutimängu tões ja vaimus, kõige hea ja halvaga tükkis kinolinale portida. Kui nii, siis peaks tegelt 10 punkti panema - tõesõna, aint klaviatuuri klõbin ja IBM Deathstari ragin on asjast puudu. Objektiivselt hinnates siiski vigane, ent absoluutselt vaadatav - paiguti isegi nauditav - tükk, millele Gans rahumeeli järje võib vändata. 6.1/10

Baltasar Kormákur: Jar City (2006)

Islandil pole teadupärast enam hea elada, klots on otsakorral, turistid ja võõrtöölised jalga lasknud ning Venemaa pakub laenu. Milliseid tundeid see koha peal tekitab, on raske öelda, ent Arnaldur Indriðasoni krimka põhjal lavastatud Jar City järgi võib asjast teatavat aimu saada - siinne Reykjavik asub paradiisist õige kaugel.

See Reykjavik koosneb lääpas eramutest, ilmetud paneelmajadest ning kurnatud inimestest. Kus külma betooni või mädanevat puud parajasti pole, laiuvad Islandi elutud väljad - ja selle keskel areneb lugu kahest üksikust islandi mehest. Örn (Atli Rafn Sigurðsson) on geeniteadlane, kelle väike tütar sureb haiglavoodis salapärasesse tõppe; Erlendur (Ingvar Eggert Sigurðsson) on politseiuurija, kes hakkab uurima ühe räämas maja haisvast elutoast mõrvatuna leitud pedofiili ja väikekurjategija surma tagamaid. Samusest korterist leiab Erlendur ainsa juhtnööri - foto hauast, kuhu maetud 30 aastat tagasi surnud väike tüdruk ning ühes temaga üks ilge saladus, mille kõik parema meelega maha vaikiksid.

Baltasar Kormákuri Jar City on üks neid mitmel rindel vingeid filme, millest on põhimõtteliselt võimatu vigu leida. Mitte muidugi, et mul oleks mingi kiuslik soov linateostest sitta välja pigistada, ent tavaliselt torkab siiski midagi rohkem või vähem lolli silma. Pelgalt žanrifilmina on Jar City näiteks täiuslik, kaugeltki mitte lineaarne, ent ka mitte mõni 3046573496734 tõlgendusvõimalusega abstraktsioon. Näitlejatööd on ka üle prahi, Ingvar E. Sigurðsson näiteks kehastab peategelast Erlenduri perfektselt. Villase kampsuni, prillide ja pideva sigaretiga keskealine tüüp, kurnatud olemisega ja mitte eriti sõbralik, ent teisalt hoolitsev oma pea lootusetult hukkaläind ainsa järeltulija (Ágústa Eva Erlendsdóttir) suhtes. Ühesõnaga, mees nagu Islandi riik, mida Kormákur arvatavasti öelda tahabki. Jar City on üldiselt üles võetud armastusega Islandi 300.000-pealise ühiskonna vastu, hoolimata selle süngest reaalsusest. Viimane pole muide vähimalgi määral stiliseeritud a la David Fincher, vaid igati elulähedane. Nii et sinna mahub kõike, ka omasugust huumorit - ja see on, muideks, oluline.

Parimad krimifilmid tulevadki juhtumisi Skandinaaviast, Kjell Sundvalli Jägarna või Erik Skjoldbjærgi Insomnia on näiteks samuti võimsad, ent Jar City läheb neist teatud mõttes kaugemale. Siin ei ole asi mitte lihtsalt tapatöös, vaid pigem tapatöö taustas. Noh, vaataja saab küll mõrvari ja tema motiivid nagu kord ja kohus teada, ent olulisem on pigem see, kuidas ühes sellega avaneb teatav Islandi tragöödia, selle riigi üksildane olevik ning tulevik, mille tumeduse põhjustajaks on sootuks miski muu kui majanduskriis. Väga hea tõepoolest. 9.3/10

Asko Kase: Detsembrikuumus (2008)

Film 1/12/24 sündmustest Tallinna linnas, Eesti suurim/parim/kalleim, vändatud koostöös soomlastega/venelastega/teab-kellega ja nõnda edasi. Tanel Rõuk (apaatse olekuga Sergo Vares) on solbak, kelle kallim (Liisi Koikson) kiunub kehva elujärje üle. Samal ajal panevad kriminaalsed vene maastermaindid eesotsas Zinovjevi enesega Piiteris kokku keerukat plaani Tallinnas riigipöörde läbiviimiseks, mille kohalikuks ninameheks on keegi Jaan, hüüdnimega Jurist (khm VIHJE khm), Mait Malmsteni kehastuses. Edasi läheb nii, nagu ajalugu sellest kõneleb. Või kas ikka?

Detsembrikuumus kasutab seda head läbiproovitud valemit, mille kohaselt peavad ühes korralikus kodumaises ajalootükis teineteise kõrval eksisteerima patoloogiliselt täpsed ajaloopildid ja mingi fiktiivne kamarajura, ent jumal hoidku, et need kaks kuidagi omavahel kokku puutuksid. Lauri Vahtre panus on taaskord see, mis ikka, tüütu ja hall nagu lõpmatu betoonväli, ent paberil on köitvaks aspektiks just see action-lähenemine. Et nagu Eesti Die Hard või nii, ehk ei paista see steriilne õpikutekst taustalt välja nagu mädand tomat Hesburgeri majoneesi alt. Noh, mul on parajasti käes raamat "Head tavad ja põhimõtted actionis", millest saame teada, et stoorielemendi võivad nürimad filmimeistrid selle žanri puhul rahuga tahaplaanile jätta ning paugutamisega edasi minna. Piisab, kui head on head, pahad sitaks pahad ning mõnel kaunitaril nuga kõril. Ei vaidle vastu - iseenesest olnuks ju huvitav vahelduseks asju läbi teise prisma vaadata, eriti sellise, mis ajude rakendamist ei nõua. Ent ka selles kukub Detsembrikuumus rajult läbi. Blin, süüta neitsisid, isegi mitte šabloonseid süüta neitsisid, ei päästeta lohede käest 15 minutiga. Selleks tuleb kulutada vähemalt tund nagu Schwarzenegger Commandos tegi. Siin aga saab märul jube ruttu läbi ning tekib küsimus, mäherdune audients sellest rahulduse sai. Paheliste tegelaste saatus ei kõlba ka kusagile, Tšehhovi püssi võib nende peal kasutada küll, ent kas just tongidega laetult, kui mõttest aru saite.

Noh, ja lõpetuseks veel midagi. Nagu eeldada võis, on Detsembrikuumus hurraapatriootlik film, sest väikerahvana saame endile seda lubada. Mäss lastakse riiki kaitsva elemendi poolt muidugi alla ja kõik on rõõmsad ning rahul, isegi nii hoogu täis, et kirjutavad Zinovjevile mõnitava telegrammi, mispeale too näost roheliseks läheb. Seda on eriti piinlik vaadata - eriti, kuna nii meenub üks teine propagandistlik teos, Tarzan Triumphs aastast 1943. Pärast seda, kui Weissmüller natsidele põhjalikult üle kurgi on andnud, helistab Tarzani parem käsi Cheeta SS-hotlainiga sakslaste peastaapi, kus viimased šimpansi klähvimist füüreri enese kõneks peavad. Huvitav, millest kurat need Detsembrikuumuse-ainelisele esseekonkursile laekunud tööd kõneleda võisid. 2/10

Mel Gibson: Apocalypto (2006)

Mel Gibsonil on viimasel ajal olnud rohkem vaenlasi kui sõpru. Pärast seda, kui mees õlise ninaga paar-kolm andestamatut antisemiitlikku tähelepanekut lendu lasi, pole tal halastust loota olnud. Vabandas ta mis ta vabandas, ent uus imidž püsib kangekaelselt nagu sitt rattal ning paratamatult on ka hinnangud Gibsoni loomingule seetõttu ilgelt subjektiivsed.

Ma ei arva muidugi, et juudid kogu maailma hädad omal käel kokku on keerand, ent teisalt ei arva ma ka, nagu oleks tegu mõne Mel Gibsoni raudse seisukohaga. Seega, targem on vaadata filmi ennast. Kusjuures - fakt, et Gibson üleüldse sedalaadi projekte alustab, on märk küllaltki ebatavalisest pühendumusest. Üks võrdles Gibsoni tegevust Werner Herzogi omaga ja leidis lõpuks, et Gibson on pigem Riefenstahl kui Herzog - ent sellise asja teostamiseks peab siiski teatavas mõttes olema paras Fitzcarraldo. Mel Gibsoni filmid võivad olla ebaõnnestunud (Passion of the Christ näituseks), ent vaieldamatult on need originaalsed ja heas mõttes seestunud fanatismiga tehtud. Nii ka antud teos. Hollika kontekstis on niigi riskantne saata turule filmi mõnes teises keeles kui ingliš, ent Apocalypto on puhtalt maiade keeli, täiesti tundmatute näitlejatega ja sealjuures veel Gibsoni enese taskust kinni plekitud.


Kui Passion of the Christ Gibsoni aplaava järel kriitilise pilguga üle vaadati, leiti, et film on tegelikult rängalt antisemiitlik ja ka Apocalyptot süüdistati soodsa rassismi pärast. Nii näiteks tsiteerib film avakaadris Duranti, kelle sõnul peab tsivilisatsioon enne, kui ta väljastpoolt hävitatakse, end ise seestpoolt tümaks tegema; Apocalypto räägibki sellest, kuidas kahe maia hõimu julmade tagajärgedega kokkupõrge lõpeb juhtumisi sellega, et ühel päeval ilmuvad silmapiirile Hispaania galeoonid ja perse on seega kõigi jaoks lahti. Süüdistuse kohaselt vihjab Gibson sellega, et siuksed vennatapjad nagu maiad said teenitud karistuse, ent tegelikult on tsivilisatsiooni sõjalaevade ilmumine sootuks kurjaendelisem sümbol, mis näitab režissööri tegelikku hinnangut asjade käigule.


Olenevalt ajaloolase vaatenurgast on Apocalypto täis ebatäpsusi ja ei kõlba ka koera hänna alla mitte, ent enamust ei koti miskipärast asjad, mis selle filmi tegelikult vingeks muudavad - selle müstiline detailirohkus, käegakatsutavus, suurepärane kaameratöö. Antisemitismiga Meerikas nalja ei ole ning Gibson ei pääse oma ebaõnnestunud sõnavalikust küllap iialgi, ent kui sellest nagu kord ja kohus mööda vaadata - nagu me mingil moel Polanski puhul teeme - on Gibson siiski tänapäeva Hollywoodi üks omanäolisemaid lavastajaid, tõtt-öelda peaaegu nagu uus Eastwood ja miks mitte ka Werner Herzog. 7.8/10

James Watkins: Eden Lake (2008)

Britid on õudusžanri säilimise eesmärgil täie rauaga tööle hakanud ja James Watkinsi Eden Lake on üks viimaseid juu-keist tulnud sedalaadi teoseid. Võrreldes amide konkureerivate hobuseunenägudega on briti uuel horroril üks huvitav külg, nimelt käsitletakse neis tihti tülgastavaid, ent aktuaalseid sotsiaalseid ilminguid - ja seda just inglise kontekstis. Donkey Punch rääkis Ibizal tolgendavatest lakitud briti jõmmidest ning Eden Lake on võtnud vaatluse alla sundimatu noorsoo. Hea idee iseenesest, ent lahendus ei kuku alati idee vääriliselt välja.

Eden Lake'i keskmes on briti keskklassi noorpaar, kes sõidab maale puhkusele. Naine on täitsa kena ja mees on ka unelmate materjal. Paraku osutub puhkuseks valitud paik, Eden Lake'i nimeline kolgas, tooreks kontrastiks noorpaari esteetilisele välimusele. Kohalikud on kurjakuulutavalt vormist väljas, kasimata ja häbematud, kõige hullem saabub aga siis, kui looduslikult muidu kaunile ja vaiksele järveäärsele ilmub kari rõvedaid teismelisi. Kuna peig noorte mölasegust õlle- ja suitsunautimist välja kannatada ei kavatse, tekib sõnavahetusest konflikt, mis hakkab väga ebameeldivalt eskaleeruma ja viimaks on noorpaaril verejanuliste pubekate eest põgenemisega tükk tööd. Võib öelda, et head nahka sellest ei tule.


A nagu öeldud - hea mõte ei garanteeri head teostust. Ühiskondliku kriitika kohta on Watkins sündmustiku koledasti üle kruvinud, negatiivne noortekari on pigem karikatuurne kui elulähedane. Selles peitubki Eden Lake'i suurim häda, tegu on talutava horroriga, ent võinuks olla enamaga. Ma olen kuulnud küll, et mõned internaatkooli talendid on juutuubi riputanud lahedaid nael-kohtub-käega videosid ja keegi maakas emuleeris "sõprade abil" kuulsaid stseene Ilmar Raagi Klassist, ent Eden Lake'i sündmuste kõrval on need lihtsalt noorte tembutamine. Ühesõnaga, väga ei veena ning hea meelega tahaks ka filmi lõpu siinkohal ära spoilerdada, sest see on markantne näide sellest, kuidas mõne filmi võib ventiili üle keeramisega täielikult ära rikkuda. Resultaat oli minu puhul enam-vähem see, et tund-veerand emotsioonitut jõllis silmadega vahtimist ning lõpetuseks väheke masendunud naeru.


Teisalt aga on Eden Lake'il üks oluline sõnum. Kui mõtlema hakata, pole filmi aluseks olnud idee sugugi naljakas. Näiteks kes sooviks sattuda Pühajärve plaažile eesmärgiga rahus ja vaikuses päikest võtta ning ühtäkki avastada, et seltsiks on saabunud mõni gäng straight outta Viru? Siukseid hulkuvate koerte karju on meil rohkem kui kährikuid ja pahatihti on nad agressiivsemad kui tuareegid, kui klassikuid tsiteerida. Nii et sellest kandist iseenesest mõtlemisainet pakkuv teos, ehkki ekraanil toimuv sellele liigselt kaasa ei aita. 4.8/10