Kunagi protesteeris Simon Pegg tänapäeva zombide atleetlikkuse üle, ent tundub, et George A. Romero poolt patenteeritud kohmakad ja aeglased jeekimid on jäädavalt ajalugu. Danny Boyle, kelle 28 Days Later polnud tehniliselt küll zombifilm, avastas Peggi hinnangul järgnevate põlvede jaoks selle olulise fakti, et üliinimlikult kiired vaenlased lisavad asjale kõvasti actionimaiku ja istuvad seega keskmisele kinoskäijale nagu valatud. Nagu Jurassic Park'is, milles peamiseks küsimuseks oli, kas saurused saavad teadlase A või jahimehe B kätte enne, kui viimane mõne ukseni või šahtini või muu selliseni jõuab.
Zombieland on selles mõttes uue kooli zombitükk, ent sellise tempoga, et nitroga varustatud kooljad istuvad siia ideaalselt. Peale selle on tegu komöödiaga, nii et konventsionaalsused ei peagi erilist rolli mängima (v.a üks, millest hiljem juttu). Esimesed 5-10 minutit teevad Zombieland'i sisu omamoodi geniaalselt selgeks. Jesse Eisenbergi mängitud peategelane kirjeldab kaadri taga kuiva irooniaga oma loendamatuid ellujäämisprintsiipe ja selle illustreerimiseks näeme suvalisi stseene zombirünnakutest. Zombistunud mudilane lohiseb auto järel, jättes maha pikad punased jutid ning autot juhtiv moor omakorda lendab läbi tuuleklaasi nagu lepateivas, maandub näoli asfaldil ja kaamera ei vaata korrakski kõrvale. Julge värk.
Järgnev süžee on selline, mille võinuks vabalt kirjutada hamster, road-movie vaimus ajuvabadus, kus sümpaatne tolgus (Eisenberg), nupust nikastanud maakas (tavapäraselt lahe Woody Harrelson), peategelase armuobjekt (Emma Stone) ja tolle väikeõde (Abigail Breslin) neljakesi L.A.-sse põrutavad. Zombisid lastakse sõelapõhjaks ohtralt ja laias laastus on see filmi üks põhilisi pointe. Neile saab edukalt virutada kurikaga, banjoga või isegi klaveriga. Aga tegelaskujud on südamlikult üles ehitatud ja nendevaheline dialoog päris nutikas ja koomiline, mis hoiab filmi algusest lõpuni veepinnal. Ehk isegi veepinna kohal.
Kuigi mul on üks kaebus - zombid ise ei kujuta erilist ohtu. Zombide tegelikuks supervõimeks pole mitte inimliha katkumine, vaid massiga löömine. Nad on võimatult tölbid, ent neid on masendavalt palju ja viimaks ujutab otsatu zombiarmaada üle ka kõige visamad inimesed. See on teada-tuntud kujund ja žanri baaselement. Zombieland'is aga ei aita neid isegi Boyle'ilt päritud kiirus, ka kõige sitemas seisus viibides lasevad peategelased nad vinge koreograafiaga alla ja teevad sääred. Isegi kahju hakkab. Üks hea viide siiski on, nimelt kui kõrvalosas esinev kuulsus demob nippi, millega ka zombistunud maailmas massi sulanduda. Üldjoontes pretensioonitu ja kerge tükk, pädev vastus Peggi enese Shaun of the Dead'ile. 7.0/10
Zombieland on selles mõttes uue kooli zombitükk, ent sellise tempoga, et nitroga varustatud kooljad istuvad siia ideaalselt. Peale selle on tegu komöödiaga, nii et konventsionaalsused ei peagi erilist rolli mängima (v.a üks, millest hiljem juttu). Esimesed 5-10 minutit teevad Zombieland'i sisu omamoodi geniaalselt selgeks. Jesse Eisenbergi mängitud peategelane kirjeldab kaadri taga kuiva irooniaga oma loendamatuid ellujäämisprintsiipe ja selle illustreerimiseks näeme suvalisi stseene zombirünnakutest. Zombistunud mudilane lohiseb auto järel, jättes maha pikad punased jutid ning autot juhtiv moor omakorda lendab läbi tuuleklaasi nagu lepateivas, maandub näoli asfaldil ja kaamera ei vaata korrakski kõrvale. Julge värk.
Järgnev süžee on selline, mille võinuks vabalt kirjutada hamster, road-movie vaimus ajuvabadus, kus sümpaatne tolgus (Eisenberg), nupust nikastanud maakas (tavapäraselt lahe Woody Harrelson), peategelase armuobjekt (Emma Stone) ja tolle väikeõde (Abigail Breslin) neljakesi L.A.-sse põrutavad. Zombisid lastakse sõelapõhjaks ohtralt ja laias laastus on see filmi üks põhilisi pointe. Neile saab edukalt virutada kurikaga, banjoga või isegi klaveriga. Aga tegelaskujud on südamlikult üles ehitatud ja nendevaheline dialoog päris nutikas ja koomiline, mis hoiab filmi algusest lõpuni veepinnal. Ehk isegi veepinna kohal. Kuigi mul on üks kaebus - zombid ise ei kujuta erilist ohtu. Zombide tegelikuks supervõimeks pole mitte inimliha katkumine, vaid massiga löömine. Nad on võimatult tölbid, ent neid on masendavalt palju ja viimaks ujutab otsatu zombiarmaada üle ka kõige visamad inimesed. See on teada-tuntud kujund ja žanri baaselement. Zombieland'is aga ei aita neid isegi Boyle'ilt päritud kiirus, ka kõige sitemas seisus viibides lasevad peategelased nad vinge koreograafiaga alla ja teevad sääred. Isegi kahju hakkab. Üks hea viide siiski on, nimelt kui kõrvalosas esinev kuulsus demob nippi, millega ka zombistunud maailmas massi sulanduda. Üldjoontes pretensioonitu ja kerge tükk, pädev vastus Peggi enese Shaun of the Dead'ile. 7.0/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar