Withnail & I režissööri Bruce Robinsoni geniaalses satiiris How to Get Ahead in Advertising satub kopiraiter Dennis Bagley (Richard E. Grant) oma tööga seoses eetilisse kriisi ja hakkab avalikult tarbijaühiskonda manama. Samal ajal tekib ta kaelale kõnelev, Bagley enese välimusega paise, kellele ta peremehe aktiivne jutlustamine sugugi ei meeldi. Paise hakkab Bagley'le jalamaid halba keemiat pähe ajama, kuni viimane täielikult segaseks läheb. Puänt filmi lõpus on eriti hea. Mitte ilmaasjata ei soovitanud Bill Hicks kõigil marketingi-inimestel endale kuul pähe lasta.
Ka Bruiseri peategelane Henry Creedlow (Jason Flemyng) töötab reklaamialal ja on kohutavas identiteedikriisis. Creedlow on wannabe jupi ja tühine tolgus, keda kõik oma lõbuks üle lasevad. Aeg-ajalt fantaseerib ta sellest, kuidas ta kõik päheistujad vägivaldselt tapab. Ühel hommikul avastab ta, et ta nägu on moondunud valgeks ja ilmetuks maskiks, mis ei tule ära, vaid käitub nagu ehtne lõust. Nagu Dennis Bagley paisegagi, tundub Creedlow' maski nägevat vaid selle omanik ise. Vahe on aga selles, et Creedlow paneb kohe kuuli rauda, et kõigile tina anda. Film ise on maksimaalselt totter ja erakordselt odava välimusega, nagu midagi Kanal 2 kesköisest programmist. Flemyng oleks justkui ränkade anesteetikumide mõju all ning pahelist tegelist kehastava Peter Stormare sooritus on konkreetselt masendav.
Lugusid, kus tavaline hall kodanik protestanliku eetika ja kapitalismi vaimu peale lõplikult vihastab ja relva järele haarab, on teadagi ohtralt. Joel Schumacheri Falling Down oli selles mõttes hea film, et peategelase Michael Douglase laamendamine oli egotripi asemel ajendatud tõsisest psüühikahäirest. Ta oli pilgeni sajoobi täis, ent segaduses ja masendunud nagu automootorisse roninud kass. Ta seisund oli hirmutav. Charles Bronson ta ei olnud.
Märksa sagedamini omistatakse nupust nikastanud valgekraedele aga kangelase oreool, nagu Prantsuse vastupanuliikumisele või midagi. Death Wish, Fight Club ja paraku ka Bruiser levitavad seda ajuvaba fantaasiat mõnuga. Vonneguti "Tšempionide eines" läks Dwayne Hoover näiteks segaseks seetõttu, et oli lugenud Kilgore Trouti iseenesest heade ning õigete kavatsustega kirjutatud raamatut, mis sugereeris talle, et kõik siin planeedil on robotid, väljaarvatud Dwayne Hoover. Umbes nagu Carpenteri They Live'is. Romero ühiskonnakriitika tema zombielugudes on tavaliselt tabav, kuid Bruiseri point on fantastiliselt labane. Labasemalt kujutas seda ainult hiljutine kassahitt Wanted, mis ütles vaatajale otse, et ta on mõttetu munn ja peaks selles osas midagi ette võtma, näiteks Wantedi DVD tellima.
Tarbijaühiskond on mõistagi huinja, ent kriitikat selle aadressil saab teha teisiti ja paremini, nagu Bruce Robinsoni film on tõestanud. Peavooluga kaasa minek oli vähemalt eile meie kõigi vaba valik. Keegi ei sunni sind võtma seda, toda ja kolmandat liisingut, osalema osturallil, pikendama peenist ja sööma psühhofarmakone. Süüdi oled seega peamiselt sa ise. Ja sa pole vähemalgi määral eriline - miljardid inimesed siin planeedil tahavad olla just niisama erilised. Kahma lutti. 2.3/10
Ka Bruiseri peategelane Henry Creedlow (Jason Flemyng) töötab reklaamialal ja on kohutavas identiteedikriisis. Creedlow on wannabe jupi ja tühine tolgus, keda kõik oma lõbuks üle lasevad. Aeg-ajalt fantaseerib ta sellest, kuidas ta kõik päheistujad vägivaldselt tapab. Ühel hommikul avastab ta, et ta nägu on moondunud valgeks ja ilmetuks maskiks, mis ei tule ära, vaid käitub nagu ehtne lõust. Nagu Dennis Bagley paisegagi, tundub Creedlow' maski nägevat vaid selle omanik ise. Vahe on aga selles, et Creedlow paneb kohe kuuli rauda, et kõigile tina anda. Film ise on maksimaalselt totter ja erakordselt odava välimusega, nagu midagi Kanal 2 kesköisest programmist. Flemyng oleks justkui ränkade anesteetikumide mõju all ning pahelist tegelist kehastava Peter Stormare sooritus on konkreetselt masendav.
Lugusid, kus tavaline hall kodanik protestanliku eetika ja kapitalismi vaimu peale lõplikult vihastab ja relva järele haarab, on teadagi ohtralt. Joel Schumacheri Falling Down oli selles mõttes hea film, et peategelase Michael Douglase laamendamine oli egotripi asemel ajendatud tõsisest psüühikahäirest. Ta oli pilgeni sajoobi täis, ent segaduses ja masendunud nagu automootorisse roninud kass. Ta seisund oli hirmutav. Charles Bronson ta ei olnud.Märksa sagedamini omistatakse nupust nikastanud valgekraedele aga kangelase oreool, nagu Prantsuse vastupanuliikumisele või midagi. Death Wish, Fight Club ja paraku ka Bruiser levitavad seda ajuvaba fantaasiat mõnuga. Vonneguti "Tšempionide eines" läks Dwayne Hoover näiteks segaseks seetõttu, et oli lugenud Kilgore Trouti iseenesest heade ning õigete kavatsustega kirjutatud raamatut, mis sugereeris talle, et kõik siin planeedil on robotid, väljaarvatud Dwayne Hoover. Umbes nagu Carpenteri They Live'is. Romero ühiskonnakriitika tema zombielugudes on tavaliselt tabav, kuid Bruiseri point on fantastiliselt labane. Labasemalt kujutas seda ainult hiljutine kassahitt Wanted, mis ütles vaatajale otse, et ta on mõttetu munn ja peaks selles osas midagi ette võtma, näiteks Wantedi DVD tellima.
Tarbijaühiskond on mõistagi huinja, ent kriitikat selle aadressil saab teha teisiti ja paremini, nagu Bruce Robinsoni film on tõestanud. Peavooluga kaasa minek oli vähemalt eile meie kõigi vaba valik. Keegi ei sunni sind võtma seda, toda ja kolmandat liisingut, osalema osturallil, pikendama peenist ja sööma psühhofarmakone. Süüdi oled seega peamiselt sa ise. Ja sa pole vähemalgi määral eriline - miljardid inimesed siin planeedil tahavad olla just niisama erilised. Kahma lutti. 2.3/10
1 kommentaar:
Romero esimene zombie-triloogia on ikkagi lagi, eriti teine osa, "Dawn of the Dead". Täiesti ületamatu kraam - hilisemad on täielik ripoff.
Postita kommentaar