Olly Blackburni Donkey Punch on üks neid uue laine briti õudukaid/thrillereid, millest ennist sai räägitud. Eesti kinolevis kandis see film pealkirja Võmm kuklasse, mis pole iseenesest vale, aint et kui siin filmis küsitakse, et "anyone heard of a donkey punch?", kõlaks see eesti keeli väheke kummaliselt: "kes teab, mis on võmm kuklasse?" A mis parata, olemasolevate vahenditega tuleb läbi ajada."Võmm kuklasse" on teisalt ka eesti keeles mitmetähenduslik mõiste, tavaliselt kõlab see kui miski, mida võiks oodata mõnes Tallinna kangialuses. Konkreetne võmm kuklasse on aga sootuks midagi muud, nimelt linnalegend sellest, et kui anaalseksi ajal naisele rusikaga õrnalt kuklasse lajatada, tõmbuvat ringumusculaturus automaatselt kokku ja meespoolel olla lõbu laialt. Eks ta ole. Võib ette kujutada, et vähema mõistusega inimestele sedalaadi teemad huvi pakuvad, näiteks nagu Donkey Punchi peategelastele, kelleks on Ibizal suvitavad 3 briti neiut ning 3 neile külge löövat rahvuskaaslastest tüüpi. Üks viimastest tutvustabki teistele selle väidetavalt ohutu ja erilise võmmimise liigi teoreetilist külge - jama järgneb siis, kui üks lammas seda ka praktikas rakendab, mispeale jääb kuuest pidulisest alles vaid 5. Politsei teavitamine võiks toimuda ainult üle kellegi teise laiba, millest peagi hakatakse ka lähtuma.
Donkey Punch on valdavas osas vaadatav ja suuresti tänu sellele, et Blackburn mõistab lugu suhteliselt usutavalt ning sidusalt lahti kerida. Briti uue põlve näitlejad (sh Ray Winstone'i tütar Jaime) kujutavad mõnetisest tuimusest hoolimata (või käib see ehk asja juurde?) läbulembeliste noorte psüühikat üsna tõetruult - kogu lool on küll kergelt lääge MTV maik man, ent kurat sellega, eks see kanal võtab ka elust enesest. Blackburn ehitab seda idealiseeritud pilti üles muidugi täie teadlikkusega, kasutades ära vaataja peakolus kasvavat arusaama, et tegelastel läheb peagi kõik jõle sitasti. Seda teeb ta edukalt, mis seal salata. Donkey Punchi tegelik viga tuleb välja alles siis, kui stiliseeritud labrakas eelmainitud võmmu läbi nukra lõpu saab - nimelt ei oska Blackburn, nagu mõnedki teised lavastajad, oma filmi elegantselt lõpule viia. Lahendus on niisiis "klassikaline" survival horror, slishkam nagu tavaliselt. Paadi päramootor näiteks on relvana isegi niivõrd tõhus valik, et sellega ei keera sassi mitte aint kellegi soolestiku, vaid ka tragilt punutud psühholoogilise põnevuse. Fuckin' hell mate, nagu britid seepeale ise ütleksid. Kui need UK horrorisepad oma Hollywoodi spikritesse vähem kiikaksid, oleks ka tulemused tõenäoliselt märksa etemad. Ent mis teha, 4.5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar