Käesolev postitus pidi tegelt lahkama Gus van Santi võrdlemisi kasutut biograafilist draamat Milk, ent nahui ma sellest homoerootilisest linnavolinikust pajatan, kui võtta on märksa tahedam film ühest teisest tagakiusatud ja vääritimõistetud homoseksuaalsest mehest. See mees oli kirjanik ja luuletaja Reinaldo Arenas - ja tema sugugi mitte üldtuntud lugu arenes 60ndate Kuubal.
Arenas, keda kehastab universaalne ja pea alati vinge Javier Bardem, ei sattunudki plindrisse mitte niivõrd oma seksuaalse sättumuse poolest. Tsemendi peal istus ta seetõttu, et kirjutas traktaate, mis kommunistidele ei istunud - ja taga hullem, smuugeldas neid riigist välja. Teisalt aga polnud geiks olemine Arenasele soodustav asjaolu, ka need huvid ei meeldinud Castro valitsusele - ja Castro valitsus ei meeldinud Arenasele. Erinevalt Harvey Milkist aga ei olnud Arenas positsioonis ega riigis, milles nõudmisi esitada, üldiselt tuli moll kinni ja pea vee pinnal hoida. Kuuekümnendate Havanna ei olnud lihtne paik ja see kõik on siin filmis laialt avali, oskusklikult valitud pastelsetes ja räämas toonides. Arenas ise on mees, kes kannatab pideva sitarahe all, ent tuleb sellest ometigi välja - et ebavõrdses võitluses eluga lõpuks siiski hukka saada. Before Night Falls on seega üsna traagiline lugu, õnneks aga mitte mõni ekskursioon hädaorgu. Arenase enda kuivalt irooniline tekst ning Bardemi jõuline näitlejatöö sobivad kokku suurepäraselt - ehkki mees püüdis oma vanglaks muutunud kodumaalt küll sääred teha, nägi ta läbi pasa ja vere seal ka midagi positiivset. Või vähemalt püüdis näha. Filmi üks sürrealistlikumaid stseene näiteks on Arenase kamba kohtumine politseinikega, kus vägivaldne pinge seguneb absurdsel kombel seksuaalsega.
Nagu öeldud, siis Bardem mängib perfektselt - ning peale selle on siin hulganisti teisi huvitavaid näitlejatöid, Arenase elukaaslasest (Olivier Martinez) ilge vanglaleitnandini välja, kelle osas on Johnny Depp. Viimane roll, muide, tõmbab kõige täiega haneks, mina jagasin alles kolmandal vaatamisel välja, et tegemist on maailmakuulsa Johnny Deppiga. Sedavõrd hästi kehastub ta siin ümber. Huvitaval kombel leidub ühes marginaalsemas rollis ka Sean Penn. Julian Schnabel on eluloofilmide alal jube osav, Basquiat oli korralik tükk ning Le scaphandre et le papillon, ehk siis Tuukrikell ja liblikas, tegi läind aastal mitmel auhinnajagamisel puhta töö. Mis on iseenesest hea, ehk suunab see inimesi Schnabeli varasema loomingu juurde. Ligi poolteist korda rohkem punkte kui Milk oleks saanud, ehk siis 7.8/10
Arenas, keda kehastab universaalne ja pea alati vinge Javier Bardem, ei sattunudki plindrisse mitte niivõrd oma seksuaalse sättumuse poolest. Tsemendi peal istus ta seetõttu, et kirjutas traktaate, mis kommunistidele ei istunud - ja taga hullem, smuugeldas neid riigist välja. Teisalt aga polnud geiks olemine Arenasele soodustav asjaolu, ka need huvid ei meeldinud Castro valitsusele - ja Castro valitsus ei meeldinud Arenasele. Erinevalt Harvey Milkist aga ei olnud Arenas positsioonis ega riigis, milles nõudmisi esitada, üldiselt tuli moll kinni ja pea vee pinnal hoida. Kuuekümnendate Havanna ei olnud lihtne paik ja see kõik on siin filmis laialt avali, oskusklikult valitud pastelsetes ja räämas toonides. Arenas ise on mees, kes kannatab pideva sitarahe all, ent tuleb sellest ometigi välja - et ebavõrdses võitluses eluga lõpuks siiski hukka saada. Before Night Falls on seega üsna traagiline lugu, õnneks aga mitte mõni ekskursioon hädaorgu. Arenase enda kuivalt irooniline tekst ning Bardemi jõuline näitlejatöö sobivad kokku suurepäraselt - ehkki mees püüdis oma vanglaks muutunud kodumaalt küll sääred teha, nägi ta läbi pasa ja vere seal ka midagi positiivset. Või vähemalt püüdis näha. Filmi üks sürrealistlikumaid stseene näiteks on Arenase kamba kohtumine politseinikega, kus vägivaldne pinge seguneb absurdsel kombel seksuaalsega.
Nagu öeldud, siis Bardem mängib perfektselt - ning peale selle on siin hulganisti teisi huvitavaid näitlejatöid, Arenase elukaaslasest (Olivier Martinez) ilge vanglaleitnandini välja, kelle osas on Johnny Depp. Viimane roll, muide, tõmbab kõige täiega haneks, mina jagasin alles kolmandal vaatamisel välja, et tegemist on maailmakuulsa Johnny Deppiga. Sedavõrd hästi kehastub ta siin ümber. Huvitaval kombel leidub ühes marginaalsemas rollis ka Sean Penn. Julian Schnabel on eluloofilmide alal jube osav, Basquiat oli korralik tükk ning Le scaphandre et le papillon, ehk siis Tuukrikell ja liblikas, tegi läind aastal mitmel auhinnajagamisel puhta töö. Mis on iseenesest hea, ehk suunab see inimesi Schnabeli varasema loomingu juurde. Ligi poolteist korda rohkem punkte kui Milk oleks saanud, ehk siis 7.8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar