laupäev, 27. veebruar 2010

Martin Scorsese: Shutter Island (2010)

Bullshit Island oleks etem nimi Martin Scorsese uuele, tõtt-öelda jahmatavale tükile, milles äraaetud kährikule sarnanev Leonardo DiCaprio salakavalate psühhiaatritega võitleb. Viimast võis välja lugeda juba filmi treilerist, ent käsi püsti, kes ei tahtnud uskuda, et suur Martin Scorsese on salamisi žanrifilmi juppideks lammutanud ning oma geniaalse suva järgi uuesti kokku pannud. Mina küll uskusin. Aga võta näpust.

DiCaprio on 50ndate G-mees, kes ühes kolleegiga (Mark Ruffalo) sõidab uurima Alcatrazi meenutavast psühhodispanserist jalga lasknud patsiendi juhtumit. Ettearvatavalt elutseb seevaldis lisaks hulludele veel jubedamatest lubjakatest komplekteeritud meditsiiniline personal eesotsas Ben Kingsley'ga. Umbes nagu kui Voldemar Kolgale hullusärk selga tõmmata, oleks küllaltki keeruline aru saada, et selle all on tunnustatud psühholoog. Igal juhul soodustab säärane keskkond paranoia teket ja reaalsustaju nõrgenemist, mis DiCaprioga mõistagi ka juhtub. Mis edasi saab, jäägu saladuseks. Vaadake ja nutke.

Film on avaminutitest saadik üks suur stampiderahe, ent teatav sarnasus The Wicker Man'iga ning veidralt ülepakutud retrofiiling ühes tahtlikult ülepakutud näitlemisega panid mu peas kõlama hääled, mis emalikult sosistasid, et rahu, kõik peabki nii olema, peagi laob Scorsese lauale ennenägematu mastirea ja sa lahkud kinost uuestisündinud mehena. Tagasivaate korras võib öelda, et Shutter Island olnuks aktsepteeritav isegi puhtakujulise Wicker Man'i koopiana. Atmosfäärinoodid tabab Scorsese ju eksimatult ära - sedalaadi kino pole küll tema ampluaa, ent õige nüüd 15-kordselt Oscari võitjal asi üks stiilipuhas põnevik kokku panna. Werner Herzog näiteks ujub tahtmise korral peavoolus nagu säga.

Senimaani oli film niisiis talutav - ei midagi erutavat, ent talutav. Minu kolossaalseks pettumuseks aga laskis Scorsese ühel hetkel lendu kõige vängema, ruineerivama klišee, mis rullus üle kinosaali kui sinepigaasi laine läänerindel. Robert Wiene surematu Dr. Caligari kabinet on küll kõigi lõpplahenduste isa ja keegi ei viitsi Wiene geeniust enam poole sõnagagi meenutada, ent fuck, nüüd peaks see mees jalamaid hauast tõusma ja suuna Scorsese villale võtma. Kinosaalist lahkudes oli mul tunne, nagu oleks keegi mulle pulli korras transorbitaalse lobotoomia teinud ja "Punk'd!" karjunud. Murettekitavam on siiski asjaolu, et ka üks teatav suur lavastaja võib sarnase rünnaku ohvriks langenud olla. 3.6/10

1 kommentaar:

Kalver ütles ...

räme spämm, aga kui huvi on tasub hääletada
http://www.doodle.com/xnkxtaxdtqfvk5tm