Film 1/12/24 sündmustest Tallinna linnas, Eesti suurim/parim/kalleim, vändatud koostöös soomlastega/venelastega/teab-kellega ja nõnda edasi. Tanel Rõuk (apaatse olekuga Sergo Vares) on solbak, kelle kallim (Liisi Koikson) kiunub kehva elujärje üle. Samal ajal panevad kriminaalsed vene maastermaindid eesotsas Zinovjevi enesega Piiteris kokku keerukat plaani Tallinnas riigipöörde läbiviimiseks, mille kohalikuks ninameheks on keegi Jaan, hüüdnimega Jurist (khm VIHJE khm), Mait Malmsteni kehastuses. Edasi läheb nii, nagu ajalugu sellest kõneleb. Või kas ikka?
Detsembrikuumus kasutab seda head läbiproovitud valemit, mille kohaselt peavad ühes korralikus kodumaises ajalootükis teineteise kõrval eksisteerima patoloogiliselt täpsed ajaloopildid ja mingi fiktiivne kamarajura, ent jumal hoidku, et need kaks kuidagi omavahel kokku puutuksid. Lauri Vahtre panus on taaskord see, mis ikka, tüütu ja hall nagu lõpmatu betoonväli, ent paberil on köitvaks aspektiks just see action-lähenemine. Et nagu Eesti Die Hard või nii, ehk ei paista see steriilne õpikutekst taustalt välja nagu mädand tomat Hesburgeri majoneesi alt. Noh, mul on parajasti käes raamat "Head tavad ja põhimõtted actionis", millest saame teada, et stoorielemendi võivad nürimad filmimeistrid selle žanri puhul rahuga tahaplaanile jätta ning paugutamisega edasi minna. Piisab, kui head on head, pahad sitaks pahad ning mõnel kaunitaril nuga kõril. Ei vaidle vastu - iseenesest olnuks ju huvitav vahelduseks asju läbi teise prisma vaadata, eriti sellise, mis ajude rakendamist ei nõua. Ent ka selles kukub Detsembrikuumus rajult läbi. Blin, süüta neitsisid, isegi mitte šabloonseid süüta neitsisid, ei päästeta lohede käest 15 minutiga. Selleks tuleb kulutada vähemalt tund nagu Schwarzenegger Commandos tegi. Siin aga saab märul jube ruttu läbi ning tekib küsimus, mäherdune audients sellest rahulduse sai. Paheliste tegelaste saatus ei kõlba ka kusagile, Tšehhovi püssi võib nende peal kasutada küll, ent kas just tongidega laetult, kui mõttest aru saite.
Noh, ja lõpetuseks veel midagi. Nagu eeldada võis, on Detsembrikuumus hurraapatriootlik film, sest väikerahvana saame endile seda lubada. Mäss lastakse riiki kaitsva elemendi poolt muidugi alla ja kõik on rõõmsad ning rahul, isegi nii hoogu täis, et kirjutavad Zinovjevile mõnitava telegrammi, mispeale too näost roheliseks läheb. Seda on eriti piinlik vaadata - eriti, kuna nii meenub üks teine propagandistlik teos, Tarzan Triumphs aastast 1943. Pärast seda, kui Weissmüller natsidele põhjalikult üle kurgi on andnud, helistab Tarzani parem käsi Cheeta SS-hotlainiga sakslaste peastaapi, kus viimased šimpansi klähvimist füüreri enese kõneks peavad. Huvitav, millest kurat need Detsembrikuumuse-ainelisele esseekonkursile laekunud tööd kõneleda võisid. 2/10
Detsembrikuumus kasutab seda head läbiproovitud valemit, mille kohaselt peavad ühes korralikus kodumaises ajalootükis teineteise kõrval eksisteerima patoloogiliselt täpsed ajaloopildid ja mingi fiktiivne kamarajura, ent jumal hoidku, et need kaks kuidagi omavahel kokku puutuksid. Lauri Vahtre panus on taaskord see, mis ikka, tüütu ja hall nagu lõpmatu betoonväli, ent paberil on köitvaks aspektiks just see action-lähenemine. Et nagu Eesti Die Hard või nii, ehk ei paista see steriilne õpikutekst taustalt välja nagu mädand tomat Hesburgeri majoneesi alt. Noh, mul on parajasti käes raamat "Head tavad ja põhimõtted actionis", millest saame teada, et stoorielemendi võivad nürimad filmimeistrid selle žanri puhul rahuga tahaplaanile jätta ning paugutamisega edasi minna. Piisab, kui head on head, pahad sitaks pahad ning mõnel kaunitaril nuga kõril. Ei vaidle vastu - iseenesest olnuks ju huvitav vahelduseks asju läbi teise prisma vaadata, eriti sellise, mis ajude rakendamist ei nõua. Ent ka selles kukub Detsembrikuumus rajult läbi. Blin, süüta neitsisid, isegi mitte šabloonseid süüta neitsisid, ei päästeta lohede käest 15 minutiga. Selleks tuleb kulutada vähemalt tund nagu Schwarzenegger Commandos tegi. Siin aga saab märul jube ruttu läbi ning tekib küsimus, mäherdune audients sellest rahulduse sai. Paheliste tegelaste saatus ei kõlba ka kusagile, Tšehhovi püssi võib nende peal kasutada küll, ent kas just tongidega laetult, kui mõttest aru saite.
Noh, ja lõpetuseks veel midagi. Nagu eeldada võis, on Detsembrikuumus hurraapatriootlik film, sest väikerahvana saame endile seda lubada. Mäss lastakse riiki kaitsva elemendi poolt muidugi alla ja kõik on rõõmsad ning rahul, isegi nii hoogu täis, et kirjutavad Zinovjevile mõnitava telegrammi, mispeale too näost roheliseks läheb. Seda on eriti piinlik vaadata - eriti, kuna nii meenub üks teine propagandistlik teos, Tarzan Triumphs aastast 1943. Pärast seda, kui Weissmüller natsidele põhjalikult üle kurgi on andnud, helistab Tarzani parem käsi Cheeta SS-hotlainiga sakslaste peastaapi, kus viimased šimpansi klähvimist füüreri enese kõneks peavad. Huvitav, millest kurat need Detsembrikuumuse-ainelisele esseekonkursile laekunud tööd kõneleda võisid. 2/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar