Aeg blogile hing sisse puhuda ning ahi kuumaks kütta. Muidu läinuks järgmise postituse ilmumiseni tõenäoliselt veel nädal ehk paar, ent juhuslikult linastus paari päeva eest ETVs vabariigi "juubeliaastapäevaga" seoses valminud "suurprojekti" Tuulepealne maa avaosa. Mis seal salata - see ei käinud kassi saba allagi.
Rahvuslus on Eestis ühest küljest aut. Eesti-patriotismiga seostuvad näiteks nimed nagu Böhm ja Liim, halvemal juhul Madisson, väga sital juhul Kalev Rebane. Aatelised mehed võivad nad iseenesest olla, ent paraku on neil ajud keskmisest siledamad ning muuks nad ei kõlba kui riigi edukaks diskrediteerimiseks. Meie nn esirahvuslaste mõttelaadiga ei taha end niisiis keegi samastada. Teisalt aga on kollektiivne isamaaline meelestatus ennenägematu hoo sisse saanud, igale poole kõlbab nüüd sambaid püstitada, ebavajalikke sambaid alla lasta ning muuhulgas tehakse ka pateetilisi filme vabariigist ja selle sünnist. Nimed marmortahvlil oli küll košmaarne huinja, ent lootus jäi, et ühel päeval tuleb keegi ja teeb uue ning parema. Aga ei, endiselt tehakse neid asju vasaku käega ja kinnisilmi. Alljärgnevalt põhjused, miks meie juubeliseriaal imeb. Põhimõtteliselt võib neid punkte kohaldada teistegi kodumaiste filmide suhtes.
1. Karakterid on üheplaanilised
Millal saavad meie stsenaristid aru, et nagu raamatutegi puhul, on hea käsikirja üheks tugisambaks huvitavad ja kolmemõõtmelised tegelaskujud? Kui on soov keegi raamatu, lava või tele kaudu elama panna, tuleb selleks fucking tööd teha, sest tegu on keerulise protsessiga. Tuulepealse maa karakterid on aga sama elavad kui vahakujud, mis annab märku nende looja talendi ulatusest. Põhimõtteliselt kõlbaksidki need tüübid muuseumieksponaatideks. Ikkagi ajastule kohaselt riides ja vastavate frisuuridega. Asja ei tee paeluvamaks fakt, et stsenarist Mihkel Ulman on põhitegelased Krossilt ja Kivikaselt maha kirjutanud, mis kõneleb karjuvast ideevaesusest. Maapoiss Ahas läheb konfliktitsoonis kooli, pursuipoeg Käsper juhatab vägesid, Jaak Sirkel satub Pukspuude juurde, armub peretütresse. Ja nii edasi.
2. Süzhee on konarlik
Avaosas liigub narratiiv edasi masendavalt kiirustades ja hüplikult. Sellele on kaks loogilist seletust: a) idee katta 12 osaga ligi 20 aastat oli liiga ambitsioonikas; b) stsenaristid tahtsid lihtsalt kiiruga lahingustseenideni jõuda, et vaataja igavusest vähki ei saaks. Nii või naa, rabistatult kirjutatud süzhee on karakterite surm. Normaalne, et tausta on loonud professionaalne ajaloolane, ent mis tolku on sellest, kui esiplaanil toimub arusaamatu hobuse unenägu. Et asjad päris segaseks ei läheks, on tegevusse lülitatud mõttetu rätsep, kelle ainus rakendus on peategelase kaudu vaatajale selgitada, mis Eestis parasjagu sünnib. Nii saame teada, et veebruarikuus nihutati kalendripäevi. Või, et bolshevikud on tänaval ja laamendavad. Kui veel miskit ebaselgeks jääb, võib Postimehest lugeda Lauri Vahtre rahulolevaid taustavalgustusi. Aga kamoon, ühele normaalsele filmile pole siukseid abirattaid vaja. Vaja on näitamist, mitte seletamist.
3. Lugu ei ole väga usutav ja seeläbi pigem naeruväärne
- aatelised 6b õpilased üritavad osta mausrit, saavad ühe müüja käest tünga, ent meelitavad viimaks vene sõjaväelaselt viinaga tukid välja. (Hiljem jagab kehalise õpetaja "sõjaolukorras" kõigile vintpüssid kätte). Iseenesest pelgalt ebavajalik süzheeline ballast, ent asjal on ka idiootlik seos:
- et sõja esimene ohver kõigile selge oleks, kargab üks 6b õpilane hiljem tulevahetuses otse tulejoonele ja paneb mausrist lampi paugu, misjärel ise muidugi saatusliku augu kerre saab. Vastavalt käesoleva postituse punktile 1 ei huvita tema saatus aga kedagi, sest hukkunu ainsaks rolliks jäigi tema surm. Kes ta oli, või kust ta tuli, jääbki ebaselgeks. Vaataja võinuks hukkunud poisile kaasa tunda, ent paraku saab tema üle ainult hirnuda. Stseen, mis võinuks olla korraliku kaaluga, on pmst sama debiilne kui kuulus kusepeatuse-action filmis Nimed marmortahvlil. Kes kurat sedasi tulejoonele hüppab? Kuidas need küll sõja võitsid, nagu imestasid sakslased ühes Fawlty Towersi osas.
- konflikt Toomas Roo ja Indrek Kallaste vahel on ajuvaba. Kallaste arust on Roo enamlane, ent ainus loogiline seletus Kallaste joonelt agressiivsele käitumisele on see, et tüüp on sotsiopaat. Mis lubab oletada, et Roo on enamlane? Kamoon, mehel pole isegi enamlase kaltse seljas, täitsa korralik Montoni ülikond ju. Siuksed asjad olid talupoegadel varnast võtta.
- kuna lugu peab siva edasi liikuma, istub Matvere kehastatud advokaat (ilmselt) kusagil Tallinna lähedal vankriotsale, et rutuga Pärnusse jõuda. Hobuvanker, mis veab ligi kuute meest, ei jõua Pärnusse just väga kiiresti. Näiteks faking nädalaga. Ja nõnda edasi.
4. Näitlejad on taaskord täiega etlemiskäigul,
mis viib meid tagasi punkti 1 juurde. Kõnepruuk püüab küll kangesti olla ajakohane, ent selge on see, et ühegi inimese argisel kõnel pole deklameerimisega midagi ühist. Ma saan aru küll, et professionaalselt treenitud filminäitlejaid meil pole, ent mida kuradit neile seal lavakas õpetatakse? Korralikud näitlejad veedavad üldiselt kuid, et oma tegelaskujudesse sisse elada. Strasbergi ja Meisneri õpetused, Stanislavski süsteem... Aga mida teevad meie omad? Kehva käsikirja puhul ei saa näitlejaid muidugi liigselt süüdistada. Ent midagi on samas tõsiselt viltu. Tänases Arteris ilmunud intervjuus Liisi Koiksoniga (filmi Detsembrikuumus naispeaosaline) on järgmine lõik:
Kuidas sa «Detsembrikuumusse» sattusid?
Istusin just sõpradega Tartus Werneri kohvikus, kui helistati, et oleks pakkuda ohvitseri abikaasa roll, kas saate tulla casting’ule. Ütlesin, et jah, muidugi, oi, kui tore! Olin ju alati mõelnud, et võiks filmis mängida, aga polnud kunagi julenud seda välja öelda. Olin uskunud, et mulle naerdakse seda soovi kuuldes näkku. Alguses arvasin, et tegu on kõrvalosaga, väikese sutsuga, aga tuli välja, et hoopis naispeaosa!
Kõigepealt pidid tegema etüüde?
Jah, ja see casting oli päris õudne. Ütlesin tere ja antigi kohe ülesanne. Mind seoti teibiga tooli külge kinni, pandi nuga kõrile ja pidin laulma. Siis pidin oma meest, milleks oli topis diivanil, peksma selle eest, et ta on kõik mu riided maha müünud.
Siis pidin veel Ruudu (produktsioonifirma – toim) kontoris põgenema ja oma meest otsima. [...]
Ja kui mulle öeldi head aega ja läksin trepist alla – alles siis tulin rollist välja. Tohutu pingelangus...
Kui elasid hoobilt rolli sisse, oled ju hea näitleja?
Mul ei olnud muud varianti, sest olin sellises olukorras... Ja ma nii tahtsin filmirolli ja seoses sellega kõik endast anda...
Eestis saab niisiis hetkega heaks näitlejaks. Või heaks stsenaristiks. Milleks saavutuse nimel vaeva näha? Elis Aunaste sooritust saates Laulud tähtedega nimetati näiteks vaimustavaks. Ei kommentaari.
5. Taustamuusika on ajuvaba/häiriv/koomiline
Lühidalt, kui pole veel selgeks saanud linal toimuva ja taustamuusika vahelise sünergia olulisus, laske endale nool pähe.
11 osa on veel jäänud, ent kuulge, just avaosa on see, mis vaatajas järgneva suhtes huvi peaks tekitama. Aga vahet pole. Eesti filmi tüüpvead on nagu ravimatu taud, esimeste sümptomite puhul on selge, et asi saab minna vaid hullema poole. Võib-olla tuleks kasuks pikem planeerimine ja põhjalikum töö, ent milleks see? Juubeliseriaal on nüüd olemas ja sellest teadmisest piisab. Ka võidusammas on meil nüüd olemas. Olgem tänulikud ja hoidkem mollid maas. 1/10
5. Taustamuusika on ajuvaba/häiriv/koomilineLühidalt, kui pole veel selgeks saanud linal toimuva ja taustamuusika vahelise sünergia olulisus, laske endale nool pähe.
11 osa on veel jäänud, ent kuulge, just avaosa on see, mis vaatajas järgneva suhtes huvi peaks tekitama. Aga vahet pole. Eesti filmi tüüpvead on nagu ravimatu taud, esimeste sümptomite puhul on selge, et asi saab minna vaid hullema poole. Võib-olla tuleks kasuks pikem planeerimine ja põhjalikum töö, ent milleks see? Juubeliseriaal on nüüd olemas ja sellest teadmisest piisab. Ka võidusammas on meil nüüd olemas. Olgem tänulikud ja hoidkem mollid maas. 1/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar