Aasta on 2057, Päike on otsi andmas ja maakera on muutumas elamiskõlbmatuks lumekõrbeks. 7 aasta eest saadeti Päikese suunas teele missioon Icarus 1, et see füüsik Robert Capa (Cillian Murphy) poolt välja nuputatud suuremat sorti pommi abil töökorda seada. Missioon jäi teadmata kadunuks ning nüüd on inimkond kraapinud kokku viimsedki maavarad, et uus missioon uue pommiga teele saata.Kui aus olla, ajavad Sunshine'i taolised filmid mind mõõtmatult leili, tegu on laias laastus korraliku tüngaga. Danny Boyle'i teine sci-fi katsetus algab paljulubavalt, visuaalselt uhke ja täitsa mõjusa psühholoogilise kosmosedraamana. Esialgu on pisut aimata Solarist - mida lähemale Päike jõuab, seda suuremat mõju avaldab ta missiooni liikmetele, kes on kõik tuntava vaimse pinge all. Eriti on tulekerast hüpnotiseeritud pardapsühholoog Searle (suurepärane Cliff Curtis), kes katsetab põletushaavade hinnaga enda peal intensiivset päikesevalgust. Üldisemalt korratakse vana tõde, et inimene on universumi kõrval mikroob ja kosmilises plaanis ei lähe tema saatus kellelegi korda. Jne.
Paraku ei oska Boyle'i ja Alex Garlandi tandem oma poeetilise avamänguga kuhugi edasi minna, lugu keerab õige pea nii ühes kui teises mõttes sootuks ära. Peale Merkuurist möödumist satutakse peale kadunukspeetud Icarus 1'le, mis eeldatavasti mahajäetuna kosmoses hõljub. Sedasorti lendavad hollandlased pole kosmosefilmides iialgi head tähendanud, ent otse loomulikult võetakse kurss na ljeva, et teiselegi pommile käpp peale panna. Põhjuseks on küllap M$ Vista peal töötava pardakompuutri kahtlaselt pessimistlik hinnang missiooni õnnestumise võimalikkusele. Samune pardaarvuti laseb insener Trey'l (Benedict Wong) maha saada masendava navigatsiooniveaga, ent on samas suuteline teatama, kellel on püksilukk lahti ja kellel mitte. Noh, peaaegu.
Odavaks Event Horizoniks läheb asi kätte ära aga siis, kui Icarus 1 pardalt pääseb plehku eelmise missiooni nupust nikastanud kapten Pinbacker (Mark Strong), kes näeb end mingi päikeseprohvetina ja on võtnud nõuks ka Icarus 2 missioon nurjata. Lahendus - saboteerida alus ning meeskonnale nuga anda. Nii ka läheb, segase ja kiirustatud kaameratöö saatel. Pinbacker mitte ainult ei aja suust pseudoreligioosset kamarajura, vaid omab üliinimlikke võimeid, kümmet kihti põletushaavu ja on filmitud mingis seletamatus hägus, mille otstarve pole päris selge. Süžeel pole tolleks hetkeks enam loogika ja füüsika reeglitega vähimatki pistmist ning on imelik mõelda, et vaid hetked tagasi sai hoopis teist filmi vaadatud. Ainus päästev element on näitlejatööd - Icarus 2 meeskond ei meenuta küll kvalifitseeritud astronaute, tõtt-öelda on nad väheke ohmoonid, ent kitsukeses kookonis Kõiksuse keskel viibivate inimloomade emotsioonid on välja mängitud päris profilt. See aga ei tee tasa muidu hästi alanud tüki õnnetut kokkukuivamist. Ahjaa, teist pommi ei läinudki tarvis. 4.5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar