Filmihauind

Martin Scorsese: Shutter Island (2010)

2010-02-27T01:15:00.000+02:00

Bullshit Island oleks etem nimi Martin Scorsese uuele, tõtt-öelda jahmatavale tükile, milles äraaetud kährikule sarnanev Leonardo DiCaprio salakavalate psühhiaatritega võitleb. Viimast võis välja lugeda juba filmi treilerist, ent käsi püsti, kes ei tahtnud uskuda, et suur Martin Scorsese on salamisi žanrifilmi juppideks lammutanud ning oma geniaalse suva järgi uuesti kokku pannud. Mina küll uskusin. Aga võta näpust.

DiCaprio on 50ndate G-mees, kes ühes kolleegiga (Mark Ruffalo) sõidab uurima Alcatrazi meenutavast psühhodispanserist jalga lasknud patsiendi juhtumit. Ettearvatavalt elutseb seevaldis lisaks hulludele veel jubedamatest lubjakatest komplekteeritud meditsiiniline personal eesotsas Ben Kingsley'ga. Umbes nagu kui Voldemar Kolgale hullusärk selga tõmmata, oleks küllaltki keeruline aru saada, et selle all on tunnustatud psühholoog. Igal juhul soodustab säärane keskkond paranoia teket ja reaalsustaju nõrgenemist, mis DiCaprioga mõistagi ka juhtub. Mis edasi saab, jäägu saladuseks. Vaadake ja nutke.

Film on avaminutitest saadik üks suur stampiderahe, ent teatav sarnasus The Wicker Man'iga ning veidralt ülepakutud retrofiiling ühes tahtlikult ülepakutud näitlemisega panid mu peas kõlama hääled, mis emalikult sosistasid, et rahu, kõik peabki nii olema, peagi laob Scorsese lauale ennenägematu mastirea ja sa lahkud kinost uuestisündinud mehena. Tagasivaate korras võib öelda, et Shutter Island olnuks aktsepteeritav isegi puhtakujulise Wicker Man'i koopiana. Atmosfäärinoodid tabab Scorsese ju eksimatult ära - sedalaadi kino pole küll tema ampluaa, ent õige nüüd 15-kordselt Oscari võitjal asi üks stiilipuhas põnevik kokku panna. Werner Herzog näiteks ujub tahtmise korral peavoolus nagu säga.

Senimaani oli film niisiis talutav - ei midagi erutavat, ent talutav. Minu kolossaalseks pettumuseks aga laskis Scorsese ühel hetkel lendu kõige vängema, ruineerivama klišee, mis rullus üle kinosaali kui sinepigaasi laine läänerindel. Robert Wiene surematu Dr. Caligari kabinet on küll kõigi lõpplahenduste isa ja keegi ei viitsi Wiene geeniust enam poole sõnagagi meenutada, ent fuck, nüüd peaks see mees jalamaid hauast tõusma ja suuna Scorsese villale võtma. Kinosaalist lahkudes oli mul tunne, nagu oleks keegi mulle pulli korras transorbitaalse lobotoomia teinud ja "Punk'd!" karjunud. Murettekitavam on siiski asjaolu, et ka üks teatav suur lavastaja võib sarnase rünnaku ohvriks langenud olla. 3.6/10

James Cameron: Avatar (2009)

2010-02-11T09:54:00.010+02:00

Nõndaks, Avatar. It's hip to be square - allakirjutanu on siinpool Alfa Kentaurit ilmselt viimane eestlane, kes filmi näinud. Ega oleks seansile läinud ka, kui James Cameron, Roger Ebert ning terve arvamusliidrite armee poleks esinenud südantlõhestava avaliku pöördumisega, et maailmakuulus kriitik Kemal armulikult 3D-monokli silma pistaks ja hiljem filmist vanakreeka filosoofi kombel paar kaalukat rida kirjutaks. Kui see ei anna õigust tegelikult juba surnud teema uuesti elule manada, siis mis annab?

Süžee on kõigil kindla peale peas, ent kiusu pärast ei jäta ma sel peatumata. Jake Sully (Sam Worthington) on invasõdur, kes juhuse läbi satub osalema Pandora-nimelisel planeedil läbiviidavas teadusprojektis. Pandora põlisasukaiks on na'videks hüütav pretensioonikas loodusrahvas, kes on tülinaks inimkolonistide eesmärgile planeet olematuks kaevandada, projekti iva on aga portida inimteadvus ühe planeedi põlisasuka elutusse klooni ja see "avatar" seejärel päris-pärismaalaste sekka möllida. Jake on rahul, sest saab toimivad jalad - sarnast rahulolu kogevad kindlasti paljud arvutimängurid, kes on ekraanil viimseni musklis džigitid, ent tavaelus koledad kui külmkingad. Teadusprojekti kasutavad varmalt ära Aliensist tuttav moraalilage suurfirma ning sõjaväeline kontingent, mis näeb välja kui rekkajuhtide bande. Eks ta ole - ameeriklased jälle platsis ja sitta keeramas. Monsieur Cameron, te rikute meid selle peene kriitikaga sootuks ära.

Planeeti ennast nimetab üks tegelastest kõige inimvaenulikumaks paigaks universumis, ent ma ei tea - Veenust näiteks katavad väävelhappest koosnevad pilved, temperatuuri on soodsad 450 kraadi Celsiust ning ma ei leia, et see oleks meeldivam kui kant, mis sisuliselt koosneb fantasmagooriliselt värvilistest vihmametsadest. Pealegi elavad seal armastusväärsed korvpallurimõõtu smurfid, kellega Jake peatselt sõbruneb, tulles nii raputavale äratundmisele, et on seni vale isanda teener olnud. Mida küll Kevin Costner või Tom Cruise teinud oleks? Hmmm?

Cameron on rohelistest väärtustest ja bon sauvage'i kontseptsioonist liigselt sisse võetud, tänu millele mõjuvad na'vid oma new-age loodusfilosoofiaga karikatuursete ja pealetükkivaina. Dresscode on niudevööd ja ragulkad, ent kuidas seletada seda, et too muidu niivõrd looduslähedane rahvas paradoksaalselt meie läänemaailma debiilsete tavade järgi joondub? Absoluutselt kõigi na'vi naiste rinnanibud on kaetud füüsikareegleid eirava kaelakee või napi riidetükiga. On neil üldse nibud? Meeste maagiliste niudevöödega pole asi parem, eriti kuna mulle meenus automaatselt dr. Manhattan oma tohutu sinise švaantsuga. Hoidku jumal, et Pandoral midagi säärast näha peaks saama.

Irriteerivaim asi Avatari juures on tõenäoliselt käsikirja laiskus. Niigi laenatud mugav süžee võimaldab peategelasel mõne ajaga õppida ära na'vide keele ja kombed, saada vingeks vibulaskjaks, ringi lennata ning viimaks siniste metsaelanike majordoomuseks hakata. Mõneti irooniline, et teisest kultuurist pärinev päss on lõpuks šefim na'vi kui kõige paadunumad na'vid ise. Avatari suurim nõrkus on Cameroni meeletu tahtmine vaatajale 3D-kino võlusid demonstreerida - visuaalne pompöössus ohustab lausa kolesteroolitaset, ent narratiivne struktuur on pea olematu, lihtne stambiooper, mis röövib filmilt igasuguse hinge. Muide, need fucking 3D-prillid vajutasid mu ninajuure poole tunniga sisse, misjärel avastasin, et ilma prillideta näeb Avatar sootuks etem välja. Kui nihkes pilt välja arvata, nägi nii a) kirkamaid värve, b) laiemat vaatevälja. Prillidega on tunne, nagu tahaks keegi sulle binoklit ajju pressida. Ent see selleks.

Kolossaalne taplus filmi lõpul ja Stephen Lang olid muidu päris lõbusad, kuigi heaks hindeks se'st ei piisa. Näkku sülitada samas ei soovi ja 65 EEKi ka tagasi ei taha - fuck, kavalehel on rasvaste tähtedega kirjas, et film on 110% kasumile orienteeritud ning selle autoriks on miljardigeneraator, kelle stiil on bušmanitelegi teada. Massikultuuri sümbolina on Avatar kerge märklaud, justkui kõik, mis peavoolu kinoga valesti. No õigupoolest on siiski tegu õige süütu tükiga, kui mõelda kõigile jälkidele, maitselagedatele ja pretensioonikatele filmidele, mida minu silmad nägema pidanud. Paraku aga on Cameroni leidlikkus antud juhul puhtalt tehniline, palju kolmdeed, vähe villa. 4.2/10

George Sluizer: The Vanishing (1988)

2010-02-09T18:35:00.000+02:00

Kui eelmainitud (500) Days of Summer käsitles suhtepartneri muutumist kinnisideeks ning partneri äkilise kaotusega kaasnevat šokiseisundit õige trafaretselt, siis üks filmidest, mis seda briljantselt ja sootuks teise nurga alt näitab, on hollandlase George Sluizeri halastamatu Spoorloos. Spoorloos on miski, mida ma teatud mõttes „armastusfilmiks“ võiksin nimetada, ehkki tegu on maksimaalselt romantikakauge tükiga. Ometigi kangastub inimhinge meeleheitlik pusklemine selles rabava selgusega.

Spoorloos põhineb Tim Krabbé novellil Het gouden ei elik Kuldmuna. Hollandlastest armastajad Rex (Gene Bervoets) ja Saskia (Johanna ter Steege) on rattamatkal Prantsusmaal; nende auto peatub hetkeks teeäärses tanklas, kuhu Saskia jooke suundub ostma. Rex veedab auto juures mõne hetke aega, kui taipab ühtäkki, et Saskia on juba õige kaua ära viibinud. Ta läheb tanklasse teda otsima, kuid tüdruk on jäljetult kadunud. Lisaks ei mäleta keegi, et kirjeldusele vastav isik üldse tanklas viibinud oleks – külastajaid on sadu ja meelde ei jää nende näod kellelegi. Üha süvenevas hirmus ja meeleheites pöördub Rex politseisse, kuid neistki pole abi.

Kolm aastat hiljem elab Rex uue naisega, kuid kinnisidee kadunud Saskiast pole lahtunud. Siinkohal vahetab Sluizer ootamatult käiku, tuues mängu röövija isiku, mida Rex ei tea, ent vaataja viimse üksikasjani tundma saab. Selleks on täiesti tavaline keemiaõpetaja ning armastav pereisa nimega Raymond Lemorne (Bernard-Pierre Donnadieu). Saladus pole seegi, kuidas ta Saskia ära viis – tuleb välja, et Raymond on ühe võõra tüdruku röövi kavandanud juba pikemat aega, harjutanud fanaatilise täpsusega röövi igat faasi ja sooritanud isegi mitu ebaõnnestunud katset. Kuigi sündmused võinuks hargneda pelgalt Rexi silme läbi, on röövija vaatenurga avanemine märksa tõhusam. Raymond on uskumatult metoodiline – ta õpib ingliskeelseid repliike, mida kasutada ohvri peal, kui too juhtumisi prantsuse keelt ei kõnele; teeb täpselt selgeks aja, mis kuluks ühe naisterahva autosse meelitamiseks ja seejärel uimastamiseks jne. Raymondi motiivis peitub dementne loogika, mis omakorda muudab Saskia kadumise eriti absurdseks.

Teine luupainaja on Rexi bensujaamast alates kasvav agoonia. Kadumise fakt kui selline on täiesti absurdne, ent vääramatu ja mida selgemaks see saab, seda enam keeldub Rex seda uskumast – Saskiast saab näriv kinnisidee, kasvaja Rexi uue suhte küljes, röövides talt võime viimasest mingitki rõõmu tunda. Rex ei käitu enam ratsionaalselt, esinedes aastaid röövi möödumisest telesaates, milles ta avalikult tundmatu röövija poole pöördub, teatades, et soovib vaid teada, mis Saskiast lõpuks sai. Sedalaadi seisund läheneb tegelikult hüperboolile, kuid vaieldamatult on see mõjus hüperbool, julm näide noaga lahutatud suhte vägivaldseist järeletõukeist.

Terror immitseb atmosfääri nagu mürgigaas ja film on šokeeriv ilma ühegi šokeeriva stseenita. Spoorloos on kõle kui mõni Michael Hanekese teos – isegi mitte sünkmust, lihtsalt kõle – ja samal moel kliiniliselt täpne. Film jäi mõistagi silma Hollywoodile ja aastal 1993 tegi Sluizer nende kutsel, testipubliku tahtel oma tükist saastase uusversiooni (korduvalt jooksnud TV3-s), mis tänu mitmele ebavajalikule muudatusele originaali enam vähimalgi määral ei meenutanud. Spoorloos on ja ilmselt ka jääb Sluizeri kõrghetkeks, täiesti meisterlik film. 9.8/10

Marc Webb: (500) Days of Summer (2009)

2010-02-09T12:51:00.004+02:00

Mõneks ajaks on mu mõõt romcom'idest täis tänu sellele võrratult coolile, veidrale ja alternatiivsele filmile. Nagu ma aru saan, on tegu "teistsuguse" ja natuke tundlikuma lähenemisega armastusfilmi traditsioonidele - midagi neile, keda painas küsimus, mis saab siis, kui Meg Ryanil Tom Hanksist viimaks robokopp ette tuleb. Või siis niisama meestele, kelle tüdrukutel neist kõrini on saanud. Midagi sulle ja mulle.

Tom (Joseph Gordon-Levitt) on (tegelikult andekas) arhitektiharidusega kuju, kes olude sunnil teenib leiba postkaartide kujundajana. Mingil hetkel jääb Tomile silma oma ülemuse sekretär, Summer (Zooey Deschanel), kellesse ta siis kõrvuni armub. Afäär, nagu arvata võite, kestab 500 päeva - tõus, apeks ja allakäigu pikk agoonia, nagu see harilikult kipub olema. Nagu ilmneb, on Tom ekslikult kõik oma emotsioonid letti ladunud ja lendab vingelt alla, kui tüdruk ühel päeval teatab, et ta enam kategooriliselt ei viitsi ega taha. Vaatajale serveeritakse suur liuatäis noore Wertheri kannatusi, toda tuttavat mehelikku "ma-ei-saa-naistest-aru" angsti ja õigupoolest ei tee film midagi selleks, et me konkreetsest tüdrukust kasvõi kuidagi sotti saaks. Ta on erakordselt mõistatuslik, kinnine ja kehitab elutähtsate küsimuste peale ainult õlgu. Oh neid preilisid küll.

Et protsessi traagika arusaadavamaks muuta, hüpleb narratiiv ennastunustavalt ühest flashbackist teise - paraku on see õige tüütu, sugugi mitte vähem kui loole sekundeeriv kaadritaguse jutustaja pretensioonikas mõmin. Ehkki peategelaste läbielamised peaksid vaataja omadega justkui klappima, oli mul mõne minutiga sügavalt pohui nii hirvesilmsest Summerist kui ka piinlevast Tomist, sest mõlemad on nii pagana pinnapealsed. Objekti osa täitva Deschaneli tegelaskuju pärineb nimelt miskisugusest armsate ja ekstsentriliste tüdrukute välimäärajast - meeletult omapärane ja sügav, Belle & Sebastian see ning The Smiths too, aga tarbetut poseerimist on selles rohkem kui ERKI moeshow'l.

Millest on iseenesest kahju, sest tegu pole pahatahtliku filmiga ja tegelasedki pole otseselt ebameeldivad. Õnnetuseks ei teki peale frustratsiooni vähimatki emotsionaalset reaktsiooni - vaatamata rõhutatud püüdele olla teistsugune, tekitada vaatajas äratundmist ning panna meid asju uue pilguga nägema on (500) Days of Summer mõneti iroonilisel kombel üsna kahvatu ja tavapärane. Ja minu pilk seejuures selline nagu ikka - klaasistunud. 4.3/10

Jacques Audiard: Un prophète (2009)

2010-02-05T20:54:00.004+02:00

Vettpidav gängsterifilm-slash-vangidraama Jacques Audiard'ilt. Malik El Djebena (Tahar Rahim) on poisiohtu pisikurjategija, kes politseiniku ründamise eest kuueks aastaks tsemendile satub. Vanglas kedagi heas ehk halvas tundmata on Malik olematu suurus, sattudes nii kohalikku 20-päist korsiklaste gängi juhtiva César Luciani (Niels Arestrup) kahtlaste huvide orbiiti. Luciani "pakkumine" Malikile on lihtne - tappa korsiklasi ohustav koputaja või ise surma saada. Pärast pikka piinlemist jõuab Malikile kohale, et erilist valikut tal pole. Kui tegu viimaks toime pandud, võtab Luciani uue asuka oma nn hoole alla; ent kui lõviosa korsiklastest ühel päeval Sarko otsusega ootamatult välja kärutatakse, muutub eluaegset kandev Luciani oma seni tähtsusetust toapoisist sõltuvaks ja jõujooned hakkavad peagi Maliki kasuks kujunema.

Audiard tulistab filmi avapooltunnis mõlemast rauast korraga. Kogenematu Maliki esimene kokkupuude vanglamaailmaga ning aimdus sellest, mis ta peas toimub, on kahtlemata jõuliselt edasi antud. Maliki puhtakujuline hirm on pea käegakatsutav ja eskaleerub peadpööritavasse kõrgusse momendil, mil ta kaasvangi tapmise faktiga silmitsi seisab. Müüridevahelist rusuvat õhustikku kujutatakse ehteuroopaliku realismiga. See on paik, kus banlieue'de vägivald saavutab haripunkti - reaalselt ei kontrolli vangla klannistunud ühiskonda keegi. Kui Malik üritab meeleheites vangla direktorile korsiklaste ähvardused paljastada, tõmmatakse talle otse tolle kabinetis kott pähe. Seaduselt abi otsida ei maksa. Seda saaks ehk teistelt omasugustelt, ent Malik on valge vares - olgugi, et araablane, ei järgi ta teiste kombel islami tavasid ja satub tagatipuks punti Korsika omadega, kes ta Põhja-Aafrika päritolule niigi pehmelt öeldes viltu vaatavad. Ergo peab Malik kahekordselt pingutama, looma omaenese sõltumatu identiteedi.

Audiard pole õnneks küüniline autor - eristudes nii viimasel ajal ülevoolavalt vägivaldsest prantsuse kinost - ja tasakaalustab läbivat süngust mitme inimliku momendiga. Esmakordselt päevaks vanglast välja saades seisab Malik mõne hetke hommikuhämaruses harjumatut linnulaulu kuulates, ning kui ta sügavalt sisse hingab, on värske õhu vabastav toime vaatajalegi tajutav. Lihtne ja mõjus stseen. Un prophète töötab näiteks ka korraliku põnevikuna, klassikalise gängsterifilmi hõngu leidub küllaga. Üks oluline autodega jälitamine tõi automaatselt meelde sarnase pöördemomendi Scarface'is. Kui aus olla, ongi Un prophète kangesti Scarface'i sarnane, ainult et sans le bling-bling.

Ülemäära kompleksse tükiga tegu küll pole ja Audiard'i eelmainitud kaheraudne ei paugu filmi teises pooles enam nõnda valjult - vanglaatmosfäär ei tundu pärast Maliki tähelendu pooltki nii ohtlikuna ning raskuskese paigutub pigem tänavale, kus lendavad kuulid ja köetakse lõuga. Film on sellegipoolest tasemel, võlgnedes tänu suuresti Tahar Rahimile, kelle roll on samuti jõuliselt mängiva Arestrupi omast märksa nõudlikum. Näiteks on Rahimi tegelaskuju ümberkasvamine oma ebamäärasuses kõhedusttekitavalt usutav. Prohveti hüüdnime teenib ta sellega, et näeb unes ette peagi asetleidvat autoõnnetust, suutes nii selle rängemaid tagajärgi vältida. Aga kas Maliki enese tulevik on see, mille loomise eest riigiaparaat vanglasüsteemi vastutama on pannud? On ta endiselt too naiivsevõitu, ehk isegi sümpaatne kuju või juba kalestunud allmaailma raskekaallane? I have seen the future, brother: it is murder... 8.6/10

Tomas Alfredson: Let the Right One In (2008)

2010-02-03T10:32:00.000+02:00

Umbes samal põhjusel, miks mulle ei meeldi näiteks Klaus Nomi, ei imponeeri mulle ka vampiirid - Bram Stokeri viktoriaanlikku maniakaalsust pole keegi suutnud taaselustada ja kaasaja "alternatiivsed" vampiirid on sootuks masendavad, neile tuleks raske küüslaugukotiga hargi vahele lajatada. Ometi võib nüüd vaia rahulikult kõrvale asetada ja vaherahu teha - rootslased pole oma viimase vampiiriteosega küll jalgratast leiutanud, ent on olemasoleva materjaliga teinud midagi kapitaalselt för-fan fantastilist. John Ajvide Lindqvisti samanimelisel raamatul põhinev Låt den rätte komma in on ühtaegu õrn ja õudne talvemuinasjutt, mis hargneb 80ndate Stockholmi trööstitus ja pealtnäha tasases äärelinnas.

Oskar (Kåre Hedebrant) on 12-aastane linalakk, kes oma kinnise loomuse tõttu on koolis kiusajate märklauaks ning elab kurbnaljakalt läbi Travis Bickle'i peegliesist monoloogi meenutavaid fantaasiaid, milles ta kiusajad tapab. Naaberkorterisse kolib peagi keskealine mees nimega Håkan (Per Ragnar) ühes Oskari vanuse tüdrukuga (Lina Leandersson). Tüdruku nimi on Eli - androgüünne, veidralt räsitud moega olend - ning pärast põgusaid kohtumisi maja hoovis saavad temast ja Oskarist parimad sõbrad. Samal ajal käib Håkan öösiti väljas. Ta varitseb üksi liikuvaid kodanikke, uimastab viimased omatehtud seadeldisega ning laseb neil tuiksoone kaudu vere välja, et see plastkanistris "tütrele" toiduks viia.

Traditsioonide kohaselt leiavad kaitsetud ikka ja jälle oma kaitseingli. Eli teeb Oskarile varakult selgeks, et ta peab kiusajatele vastu virutama - sealjuures mitte õrnalt - ja sellele järgnebki parajalt uhke moment, kus Oskar ühele neist ridvaga piki kõrvu äsab, nii et veri väljas. See konkreetne kaitseingel pole siiski tekkinud tühjale pinnale. Eli ei kiindu vaid Oskari üksildusse, vaid ka ta peidetud raevu ja tapafantaasiaisse, millele Oskar Eli näol omakorda justkui väljundi leiaks. Nende armastus on küll lapselikult ilus ja siiras, kuid kusagil varitseb üks sünge järeldus nagu karvane vägistaja bussijaama taga, kui Malcolm Tuckerile osundada - me ei saa mõrtsukas Håkanist suurt midagi teada, ent üks jubedalt nukker moment tema ja Eli vahel laseb aimata, et ta ei ole tüdruku "isadest" tõenäoliselt esimene ega viimane. Eriti filmi lõpustseen sööbib nii mällu nagu soolhappega valatud.

Ehkki lavastaja Tomas Alfredson ja Lindqvist (kellelt pärineb ka filmi stsenaarium) jätavad tänuväärselt palju vaataja kujutlusvõime hooleks, on filmi vahetumad brutaalsusevälgatused lahendatud suurepäraselt. Üks kõrvalisem tegelane, olles ise vampiiriks moondumas, satub abikaasa joomasõprade korterisse, mille peremehe loendamatud kassid vaenlast haistes talle turja kargavad - palju ilmselget CGI-d, ent stseen ise on piisavalt sürr ja painajalik, et Edgar Allanile silmad ette teha.

Leanderssoni ja Hedebranti näitlejatööd on võrratult reserveeritud; eriti hea on esimene, kes kehastab ühte igavest 12-aastast nii hästi, kui sellist olendit üldse võib kehastada. Nende tasane, nüanseeritud mäng klapib imehästi filmi tõsise õhustikuga - see ei haju hetkekski ja paiguti langeb temperatuur päris madalale, ent sellest hoolimata hakkas mu süda kuidagi ruttu sulama. Poleks uskunudki. 9.6/10

Isabel Coixet: Map of the Sounds of Tokyo (2009)

2010-01-31T11:31:00.000+02:00

Frederick Forsythi "Šaakali päevas" vaigistab ropu raha eest Charles de Gaulle'i vagaseks tegema palgatud eponüümne palgamõrtsukas oma OAS-i tööandjate kõhklused lihtsa suulise kinnitusega, et ta on väärt iga viimset kui senti. Seda ta ka on - kohutavalt külm ja igasuguse empaatiata tapamasin, kes koristab pikemalt mõtlemata teelt kõik inimesed, kes talle kuidagigi takistuseks võiksid saada. Hiljem saab ta muidugi kuuli kerre, küll aga mitte enda taktikalise vea tõttu. Tatikapõlves toda raamatut lugedes imponeeris Šaakali tegelaskuju mulle päris korralikult.

Isabel Coixet' letargilise ja tarbetuid pateetilisi žeste pilduva draama peategelane Ryu (Rinko Kikuchi) töötab samuti palgalise tapjana, varjates seda päevase haltuuraga kalaturul. Tema järgmiseks tööotsaks on kõrvaldada karvane hispaanlasest veinikaupmees (Sergi López), kelle tüdruksõber on hiljuti eneka teinud, fakt, milles meest süüdistab plika isa (Takeo Nakahara). Coixet on olulised narratiivi elemendid laenanud Bertolucci filmist Last Tango in Paris ja vastavalt sellele päädib Ryu ja hispaanlase esmakohtumine muidugi voodis - Pariisi-teemalises love hotel'is, kus taustaks mängib jaapanikeelne versioon La vie en rose'ist, Lópezel on seljas tagi nagu Brandol kunagi ja seks käib puiste repliikidega à la "Püksid maha, naine!"

Ryu enese tegelaskuju toob paratamatult meelde ühe teise askeetliku ja sõnaahtra palgamõrtsuka, keda kunagi kehastas Jean Reno. Léoni vaimus mängib siingi kandvat rolli üks levinud ja mõneti ebaloogiline stamp, mille kohaselt avaldub väidetavalt külmaverelistes oma ala ekspertides sobival hetkel mõni külgepoogitud inimlik tahk. Forsythi Šaakal näiteks ei kõhelnud oma armuafääridele kiiret ja vägivaldset lõppu tegemast, kui need ta tööd takistama kippusid - ent teisalt polnud ta ka mõeldud lugejas sümpaatiat äratama. Iseenesest toimis see võte Léonis kenasti, ainult et jätab siin üpriski pealesunnitud mulje. Coixet on soorollid ära vahetanud ja näikse mängivat apokrüüfilisele faktile õrnema soo haavatavusest, kuid enesekindla ja tahtejõulise karakterina olnuks Ryu märksa paeluvam. Veenvusele ei aita kaasa asjaolu, et Sergi Lópeze mängitud David on umbes sama karismaatiline ja meeldiv kui purk knopkasid.

Usutavam on Takeo Nakahara leinava isa rollis, kelle saatus tundub toimuva taustal üsna ebaõiglane, nii kuni lõputiitriteni välja. Reklaamitaustaga Coixet pakub ohtralt stiliseeritud pildikesi Tokyost, mis on vaieldamatult kenad, ent peale selle emotsioonitu slideshow' siit suurt midagi ei leia - ausatele kavatsustele vaatamata on Map of the Sounds of Tokyo lõppkokkuvõttes kuidagi õõnes ja tõtt-öelda erakordselt igav, n-ö not my cup of sake. 4.0/10

Pierre Morel: Taken (2008)

2010-01-30T15:56:00.017+02:00

Läinud aasta lõpul pandi muidu nii rahulikus ja idüllilises Leedus toime koletu veretöö. Kesk päist päeva lasti Vilniuse kesklinnas auguliseks ringkonnakohtunik ja eeskujulik kodanik Jonas Furmanavicius. Esialgu kahtlustati aadrilaskmises allilma kätt, ent hiljem selgus, et teo pani toime muidu märkamatu pereisa Drasius Kedys. Tuli välja, et Furmanavicius oli ühes „sõpradega“ seksuaalselt kuritarvitanud Kedyse tütart ja kui viimase loendamatud protestid võimukandjatele tulemust ei andnud, pani mees kuuli rauda. Seejärel kadus Drasius Kedys nagu tina tuhka.

Võib oletada, et hetkel, mil Kedys ringkonnakohtuniku maha kõmmutas, oli ta meeleheitest räsitud ja segane. Mis täpselt Kedyse peas toimus, on ebaselge, ent õige kahtlase pildi maalib sellest sarnast teemat käsitlev Taken, milles Liam Neeson sarnastel põhjustel elegantse külmaverelisusega amokki jookseb. Neeson on mees, kelle tütar röövitakse Pariisis, et temaga prostitutsioonivõrgustikus äri teha. Neeson on ühtlasi endine roheline barett ja pidurdamatu tapamasin, mis annab talle näiteks Drasius Kedysega võrreldes teatava eelise.

Neesoni tegelane on ka võrdlemisi kurb kuju, stereotüüpne naisest lahus elav ja oma last harva nägev üksildane, ent heasüdamlik mees, kes peab lisaks kannatama alandust naise uue elukaaslase näol – viimane on vajalikult õlise olemisega päss, kellel on rohkem pehmeid väärtusi ja muidugi rohkem nutsu. Alandavam olnuks ehk ainult, kui Neesoni nimi lisatuks justiitsministeeriumi elatusraha maksmisest hoiduvate pereisade bläkklisti.

Rahast hoolimata puuduvad uuel elukaaslasel teadmised Krav Magast ja ennastsalgav isainstinkt (ja Charles Bronsoni instinkt), millega varustatult Neeson Pariisi sõidab, et tütar iga hinna eest Elboonia või Albaania vms maffialt tagasi saada. Gängsteritele lisaks on mängus ka mõned stereotüüpselt räpased politseinikud ja viimaks isegi araabia naftaparunid, mis on tegelikult parasjagu jabur. Vahet siiski pole, sest Neeson küsimusi ei esita – ühtedel murrab ta kaelad, tulistab teisi näkku ja rakendab vähem õnnelike peal piinamismeetodeid, millelt Jack Bauer kindlasti šnitti võiks võtta. See kõik on sõnulseletamatult maskuliinne. Testosteroonitase on sedavõrd kõrge, et mu seljale kasvasid karvad.

Režissöör Pierre Moreli otsus peaossa Liam Neeson mahutada on peaaegu saatanlikult kaval. Neeson on karismaatiliselt isalik ja zen ning endiselt hea näitleja, mis muudab filmi paar kraadi vaadatavamaks – stoori on küll vana lineaarne bullshit, ent ikkagi on huvitav näha, kuidas Neeson Seagali vmt asemel talitaks. Noh, samal viisil tegelikult. Loota võib ainult, et need justiitsmini listis olevad näod sel teel riigiametnikele kätte maksma ei hakka. 3.4/10

Christian Alvart: Pandorum (2009)

2010-01-29T12:15:00.003+02:00

Kui kosmosehorrorist rääkida, siis tõeliselt epohhiloov film polnud mitte Alien ega mõni selle järgedest, vaid Event Horizon. Mõned võivad teile väita, et üks olulisemaid žanri defineerivaid stseene oli see, kus John Hurt lauale röötsakile vajub ja peletis ta rinnakorvist välja murrab, ent tegelikult oli see ikkagi moment, kus Sam Neilli dr. Weir ütleb mõistatuslikult "...but I AM home" ja pimedusse tagurdab. Või see, kus Richard T. Jones jetpackiga kaptenisilla aknasse põrutab. Maagiline.

Event Horizoni lavastaja Paul W. S. Anderson pole hiljem millegi mõistlikuga hakkama saanud, ent mitte just üllatuslikult ilutseb ta nimi sakslase Christian Alvarti värske kosmoseõuduka produtsentide reas. Pandorum on klassikaline žanrifilm, milles kosmonaut Ben Foster virgub hibernatsioonist mõõtmatult suures ja pealtnäha mahajäetud kosmoselaevas, omamata sealjuures halli aimugi sellest, kes ta on või kelle asja ajab. Peagi koidab talle, et laeva eesmärk on transportida tuhandeid inimesi põhjakäinud planeedilt Maa ühele vastavastatud elamiskõlbulikule taevakehale. Ent vahepeal on miski rappa läinud ja inimloomade asemel elutseb laevas terve koloonia ilgeid peletisi. Viimased on, nii muuseas, ka inimsööjad.

Kõik see on äärmiselt taaskäideldud, ent õige lõbus ja kui tiitrid jooksma hakkasid, oli mul rahulolev lõust ees. Laias laastus on Pandorum Event Horizoni täieõiguslik vaimne järglane - isegi dr. Weir on platsis - ent kuna Event Horizon oli sajandi suurfilm, on see ainult kiiduväärt. Kujunduse ja näitlejatöödega on küllaltki märklaua keskele tabatud - kosmoselaev on sobivalt jube katakomb ja juba ainuüksi Foster veab filmi lõdva randmega välja. Kui päris aus olla, võinuks nende kuradi koletiste rolli muidugi korralikult piirata ja mitmed asjad ei meigi kapitaalselt senssi, näiteks see, et suvalised ökoteadlased on juhtumisi ka doktorikraadiga shotokan-karates.

Pandorumis on tegelikult päris häid psühholoogilise horrori elemente. "Pandorumi" all mõistetakse kosmosetingimustes siginevat maniakaalset psühhoosi ja ilmselgelt on nähtamatu vaenlase olemasolu parem stardipositsioon paeluva süžee suunas kui avastus, et fuck, ikkagi on vaja lasta alla terve naeruväärselt disainitud koletiste armee. Alvart on Andersonilt laenanud ja esikohale paigutanud just selle viimase populistliku lähenemise, mis sõidab muidu osavalt maalitud luupainajale ebavajalikult sisse. Iroonilisel kombel suutis Anderson Event Horizonis sellest hoiduda ja olnuks Alvart sama tark, saanuks Andersoni omast etemagi tüki. Aga noh, kärab ka nii - lõpus, muuseas, on päris andekas puänt. Ja kellele Antje Traue ei meeldinud, käigu kuu peale. 7.0/10

Quentin Tarantino: Inglourious Basterds (2009)

2010-01-28T09:42:00.011+02:00

Väidetavalt töötas Quentin Tarantino oma viimase käsikirja kallal 10 aastat. Fakt, et mõni oma ala suurmeister ühe taiesega nõnda kaua vaeva on näinud, annab lõpp-produktile alati teatava oreooli. Võrdluse korras teame näiteks ajaloost, et Michelangelo Buonarroti maalis Sixtuse kabeli lage korralikud 4 aastat, ent Inglourious Basterdsit paraku selle ligidusse paigutada ei saa - lähim võrdlus oleks Windows Vista, mida Microsoft proges 5 aastat.

Sarnaselt Vistaga on Basterds tuubil täis kulunud võtteid ning kasutut paska. Film algab spagetivesterni akordide halvaendelisel tininal, kuid see halvaendelisus ei tulene mitte avastseenist enesest, vaid kuklasse pugevast aimdusest, et QT kauaoodatud uus taies on sisuliselt same shit uues kuues. Võib-olla polegi see kõige hullem väljavaade - Tarantino on nagunii mõneti etteaimatav lavastaja, ent ta kolossaalne filmide tundmise ulatus võimaldab tal alati kusagilt uudset sodi lõigata ja vanad shabloonid ei hakka nii eriti häirima. Aga Basterdsi puhul on ta oma hiiglaslikku laenukapitali valesti investeerinud. See film pole mitte ainult shabloonne, vaid lonkab mõlemat jalga, kuhu Tarantino ise suure Lugeriga on tulistanud.

Kill Billi puhul meeldis mulle eelkõige see, kuidas Tarantino hooletu elegantsiga kõik laenatud ideed veatuks tervikuks suutis siduda, nii, et iga stseen võtnuks justkui eelmisest labidaga inspiratsiooni, et siis doominoefekti korras omakorda järgmisele hoogu juurde anda. Miski ei tundunud olevat liigne või kuidagigi tüütu ja kui mõnes stseenis oligi selgelt näha, kuidas Tarantino end oma lõpmatu eliitsuse puhul õnnitleb, võis talle selle andeks anda. Ent nüüd paistab QT paak tühi olevat - ta kordab end ning mitte just edukalt. Valdav osa Basterdsi 150-midagi minutist on ballast: näiteks kruvib Tarantino ühte oma tavapärast Mexican standoffi üles tervelt 20 minutit, millest kolm neljandikku venib nagu näts. Ja üldiselt on nii, et kui 10 protsenti ühe filmi kogumahust on viimne mant, on teos ise noaterale ohtlikult ligidal. Eriti kui see nii fucking pikk on.

Tarantino skoorib muidugi rohkem. Ta on ühte filmi mahutanud kaks praktiliselt iseseisvat narratiivi, kumbki õige hüplik ja kirvega raiutud. Esimene keskendub kung-fu palgamõrtsukale... ei, juudiplikale, kes põgeneb oma endise mentori Billi... st SS-koloneli käest ja haub oma lähedaste tapmise eest veritasu. Teise keskmes on juudi päritolu USA sõduritest koosnev ja Dirty Dozen'it aimav dessantrühm, mille eesmärgiks on Reichi vägede seas võimalikult palju õudust ja hävingut külvata. Kui esimene lugu on parimatel hetkedel isegi eleegiline ja artikuleeritud, on teine kapitaalselt masendav, kompostihunnik Tarantino B-kategooria vägivalla ja forsseeritud vaimukuste tarbeks. Kui keegi nende vahendite rakendamises meister on, on see Tarantino, ent Basterdsis puudub ta nippide vahel igasugune sidusus, need eksisteeriksid justkui vaid oma olemasolu nimel. Dialoogist ma parem ei räägigi. Tarantino puhul kõlbab see vaid väikestes kogustes, ent Basterds justkui etlemisest koosnekski. See kõik pole väga vaimukas, vaid pretensioonikas ja igav. Käärid oleks mitmes kohas suureks abiks olnud.

Mõned osatäitmised on iseenesest tasemel. Mélanie Laurent on ülalmainitud juuditüdruku Shosannana suurepärane, Christoph Waltz samuse ilge standartenfüürerina veel erakordselt hea ja kui Tarantino vähem vett seganuks, saanuks nende kahe abil filmist ehk märgatavama osa päästetud. Suur hulk rolle on teisalt üürikesed ja/või mõttetud ja ainult lisavad kogu clusterfuckile magnituudi. Filmi lõpus nikerdab Brad Pitt noaga ühe tegelase otsaesisele haakristi - nagu ta seni läbivalt teinud on - ja ütleb Tarantino häälega, et see on tõenäoliselt ta meistriteos. Noh, see on siiski sitasti soditud haakrist, mitte Sixtuse kabeli laemaal. 3.9/10

Neil LaBute: Lakeview Terrace (2008)

2009-11-13T00:03:00.005+02:00

Populaarne rändkolumnist Abdul Turay kirjutas päev-paar tagasi Postimehes mustadest meestest ja eesti naistest. Kommentaarid olid õnneks mõistlikud, ent mõni kompas ka meie kollektiivse alateadvuse haisva mülka sügavamaid soppe. Näiteks hallutsineeris keegi, et "negroidse rassi" meessoost esindajate jaoks on üleolev töövõit valgele naisele küüned taha saada, valge mees aga seevastu on skaut ja džentelmen ning musta naisega ei laia.

Neil LaBute'i 90ndatemaigulises põnevikus esineb see maailmavalu uudsel inverteeritud kujul. L.A. unisesse äärelinna kolib noorpaar, valgenahaline mees (Patrick Wilson) ja mustanahaline noorik (Kerry Washington). Nende naabruses resideerub kohalik politseinik Abel (Samuel L. Jackson). Abel on nii tööl kui kodus õige karmi käega mees, ning mõte mustanahalise tüdruku ja valge mehe abielust on talle tülgastav nagu mõte Keskerakonna ja SDE koalitsioonist. Tasahilju hakkab Abel üsna vastikul kombel uute naabrite elu põrguks tegema, andes nii teo kui sõnaga mõista, et nood pole äärelinnas teretulnud.

"Chris on meil demokraat," osutab Abel varjamatu põlgusega ühes stseenis oma värskele naabrimehele. Ka Chrisis eneses tekib ühel hetkel kuri kahtlus, et ühiskonna hinnang tema liberaalsele kaasavalikule on valdavalt negatiivne - isegi ta enese äi vaataks asjale justkui viltu (Chrisi enese valged sõbrad, teadagi, patsutavad talle tunnustavalt õlale). Abel mõnitab Chrisi armastust musta muusika vastu, ent armastus musta naise vastu on lauskuritegu. Ühest küljest on siin tegu segregatsiooni jääknähtudega sotsiaalsetes normides, ent küllap ka meessoo kompleksidega - peaasi, et meie naisi ei rabataks, tunne, mida paljud eestlased tõenäoliselt jagavad. Ega Turay ilmaasjata eesti meeste ja tumedanahaliste naiste kooselusid teemast kõrvale jätnud. Ka Trooja sõda sai alguse sellest, et vastasleeri esindaja pani kreeka plikaga kaapima.

On hea näha, et LaBute'i sotsiaalne närv on endiselt töökorras, ehkki Lakeview Terrace on tükk maad konformistlikum kui ta varasemad, otsest ebamugavust tekitanud teosed (The Wicker Man oli samuti ebamugav vaadata, ent teistel põhjustel). Hea teemavalik ja üsna fopaadevaba film, kuigi konarlik lõpplahendus teeb LaBute'i tera nürimaks, kui ta ise ehk oleks soovinud. 6.8/10

Tom Tykwer: The International (2009)

2009-11-10T21:50:00.000+02:00

Vandenõuteooriad on idiootidele, ent ei saa eitada, et nende portimine kinolinale on tõhus strateegia. Idee hämaratest kokkumängudest nii avalikus kui erasektoris - või siis mõlemas korraga - on küll juba muldvana, ent ilmselt hoiab zeitgeist asjal hinge sees. The Internationali negatiivseks tegelaseks on näiteks rahvusvaheline überpank, mis rahastab kolmandas maailmas kriisiolukordi ja kujundab kohalikku poliitikat. Kes teab, kuhu "kaotas" Swedbank pensionifondide muinasjutulised summad?

Tom Tykwer ei ole kõige omanäolisem lavastaja, see-eest aga on ta kvaliteedinivoo stabiilselt üle keskmise. Isegi The Internationali, mis on seni Tykweri lodevaim ja stamplikuim film, suudab ta päris stiilipuhtalt lõpuni tüürida - nii stiilipuhtalt kui ühest mülkast läbi annab sumbata. Loo keskmes on Interpoli nuhk (Clive Owen), kes uurib eelpoolnimetatud megapanga amoraalseid diile, kuni ühtäkki saab ta kolleeg "infarkti" ning kärvab. Loomulikult aimab Clive, et infarkti kutsus kunstlikult esile samune vaenulik pank ja alustab viimase vastu teatavat ühemehesõda. Ta reisib Saksamaalt Itaaliasse ja Itaaliast USAsse ja USAst Türki jne nagu sitt rattal, ja pank ei suuda teda maha raputada ega külmaks teha. Clive ei tegutse siiski ihuüksi, abi saab ta efbiailt ja tüütult Manhattani vandeadvokaadilt (Naomi Watts).

Mulle tundub endiselt, et sedalaadi filmid teevad vea, hammustades suurema tüki kui poolteise-paaritunnise ekraaniajaga alla jõuab neelata. Tagajärjena näeme alati, kuidas mingi kasimata ametnikunäss lammutab mõne ajaga tavamõistusele hoomamatult kolossaalse ulatusega salasepitsuste võrgustiku. Siin on kaks loogikavaenulikku eeldust: a) ametnikunäss on haruldane geenius; b) salasepitsejad on haruldased topised. Nii näiteks teevad The Internationali pahelised tegelased üsna mõttetul (ja amatöörlikul) moel vagaseks terve hulga inimesi, väljaarvatud Clive Oweni. Samal ajal suudab Clive mõne minutiga ja silma järgi hinnates teostada keerukat ballistilist ekspertiisi, mis ta süžee tahtel, stsenaristi käsul kriminaalide jälile aitab. Pädev lahendus oleks, et süsteem neelaks Clive'i jt temasarnased alla nagu Winston Smithi. Sellest võib paraku edasi unistada, olgugi, et The International pakub lõpuminutitel lahjavõitu kompromissi.

Ent halba maiku see tükk suhu ei jäta ja mõned detailid - üldine nukkerhall toon, maitsekalt valitud võttepaigad nagu Berliin või Milano, isegi panga ehtsat taani keelt kõnelev taanlasest CEO - annavad filmile elulähedase võlu. Ka Clive Owenil on teatav karvane sarm, ehkki Russell Crowe tegi talle State of Play's pika puuga ära. Sorry, Clive - eheda õllekõhu vastu ei saa. 5.8/10

Ruben Fleischer: Zombieland (2009)

2009-10-22T09:44:00.010+03:00

Kunagi protesteeris Simon Pegg tänapäeva zombide atleetlikkuse üle, ent tundub, et George A. Romero poolt patenteeritud kohmakad ja aeglased jeekimid on jäädavalt ajalugu. Danny Boyle, kelle 28 Days Later polnud tehniliselt küll zombifilm, avastas Peggi hinnangul järgnevate põlvede jaoks selle olulise fakti, et üliinimlikult kiired vaenlased lisavad asjale kõvasti actionimaiku ja istuvad seega keskmisele kinoskäijale nagu valatud. Nagu Jurassic Park'is, milles peamiseks küsimuseks oli, kas saurused saavad teadlase A või jahimehe B kätte enne, kui viimane mõne ukseni või šahtini või muu selliseni jõuab.

Zombieland on selles mõttes uue kooli zombitükk, ent sellise tempoga, et nitroga varustatud kooljad istuvad siia ideaalselt. Peale selle on tegu komöödiaga, nii et konventsionaalsused ei peagi erilist rolli mängima (v.a üks, millest hiljem juttu). Esimesed 5-10 minutit teevad Zombieland'i sisu omamoodi geniaalselt selgeks. Jesse Eisenbergi mängitud peategelane kirjeldab kaadri taga kuiva irooniaga oma loendamatuid ellujäämisprintsiipe ja selle illustreerimiseks näeme suvalisi stseene zombirünnakutest. Zombistunud mudilane lohiseb auto järel, jättes maha pikad punased jutid ning autot juhtiv moor omakorda lendab läbi tuuleklaasi nagu lepateivas, maandub näoli asfaldil ja kaamera ei vaata korrakski kõrvale. Julge värk.

Järgnev süžee on selline, mille võinuks vabalt kirjutada hamster, road-movie vaimus ajuvabadus, kus sümpaatne tolgus (Eisenberg), nupust nikastanud maakas (tavapäraselt lahe Woody Harrelson), peategelase armuobjekt (Emma Stone) ja tolle väikeõde (Abigail Breslin) neljakesi L.A.-sse põrutavad. Zombisid lastakse sõelapõhjaks ohtralt ja laias laastus on see filmi üks põhilisi pointe. Neile saab edukalt virutada kurikaga, banjoga või isegi klaveriga. Aga tegelaskujud on südamlikult üles ehitatud ja nendevaheline dialoog päris nutikas ja koomiline, mis hoiab filmi algusest lõpuni veepinnal. Ehk isegi veepinna kohal.

Kuigi mul on üks kaebus - zombid ise ei kujuta erilist ohtu. Zombide tegelikuks supervõimeks pole mitte inimliha katkumine, vaid massiga löömine. Nad on võimatult tölbid, ent neid on masendavalt palju ja viimaks ujutab otsatu zombiarmaada üle ka kõige visamad inimesed. See on teada-tuntud kujund ja žanri baaselement. Zombieland'is aga ei aita neid isegi Boyle'ilt päritud kiirus, ka kõige sitemas seisus viibides lasevad peategelased nad vinge koreograafiaga alla ja teevad sääred. Isegi kahju hakkab. Üks hea viide siiski on, nimelt kui kõrvalosas esinev kuulsus demob nippi, millega ka zombistunud maailmas massi sulanduda. Üldjoontes pretensioonitu ja kerge tükk, pädev vastus Peggi enese Shaun of the Dead'ile. 7.0/10

George A. Romero: Bruiser (2000)

2009-10-15T18:23:00.001+03:00

Withnail & I režissööri Bruce Robinsoni geniaalses satiiris How to Get Ahead in Advertising satub kopiraiter Dennis Bagley (Richard E. Grant) oma tööga seoses eetilisse kriisi ja hakkab avalikult tarbijaühiskonda manama. Samal ajal tekib ta kaelale kõnelev, Bagley enese välimusega paise, kellele ta peremehe aktiivne jutlustamine sugugi ei meeldi. Paise hakkab Bagley'le jalamaid halba keemiat pähe ajama, kuni viimane täielikult segaseks läheb. Puänt filmi lõpus on eriti hea. Mitte ilmaasjata ei soovitanud Bill Hicks kõigil marketingi-inimestel endale kuul pähe lasta.

Ka Bruiseri peategelane Henry Creedlow (Jason Flemyng) töötab reklaamialal ja on kohutavas identiteedikriisis. Creedlow on wannabe jupi ja tühine tolgus, keda kõik oma lõbuks üle lasevad. Aeg-ajalt fantaseerib ta sellest, kuidas ta kõik päheistujad vägivaldselt tapab. Ühel hommikul avastab ta, et ta nägu on moondunud valgeks ja ilmetuks maskiks, mis ei tule ära, vaid käitub nagu ehtne lõust. Nagu Dennis Bagley paisegagi, tundub Creedlow' maski nägevat vaid selle omanik ise. Vahe on aga selles, et Creedlow paneb kohe kuuli rauda, et kõigile tina anda. Film ise on maksimaalselt totter ja erakordselt odava välimusega, nagu midagi Kanal 2 kesköisest programmist. Flemyng oleks justkui ränkade anesteetikumide mõju all ning pahelist tegelist kehastava Peter Stormare sooritus on konkreetselt masendav.

Lugusid, kus tavaline hall kodanik protestanliku eetika ja kapitalismi vaimu peale lõplikult vihastab ja relva järele haarab, on teadagi ohtralt. Joel Schumacheri Falling Down oli selles mõttes hea film, et peategelase Michael Douglase laamendamine oli egotripi asemel ajendatud tõsisest psüühikahäirest. Ta oli pilgeni sajoobi täis, ent segaduses ja masendunud nagu automootorisse roninud kass. Ta seisund oli hirmutav. Charles Bronson ta ei olnud.

Märksa sagedamini omistatakse nupust nikastanud valgekraedele aga kangelase oreool, nagu Prantsuse vastupanuliikumisele või midagi. Death Wish, Fight Club ja paraku ka Bruiser levitavad seda ajuvaba fantaasiat mõnuga. Vonneguti "Tšempionide eines" läks Dwayne Hoover näiteks segaseks seetõttu, et oli lugenud Kilgore Trouti iseenesest heade ning õigete kavatsustega kirjutatud raamatut, mis sugereeris talle, et kõik siin planeedil on robotid, väljaarvatud Dwayne Hoover. Umbes nagu Carpenteri They Live'is. Romero ühiskonnakriitika tema zombielugudes on tavaliselt tabav, kuid Bruiseri point on fantastiliselt labane. Labasemalt kujutas seda ainult hiljutine kassahitt Wanted, mis ütles vaatajale otse, et ta on mõttetu munn ja peaks selles osas midagi ette võtma, näiteks Wantedi DVD tellima.

Tarbijaühiskond on mõistagi huinja, ent kriitikat selle aadressil saab teha teisiti ja paremini, nagu Bruce Robinsoni film on tõestanud. Peavooluga kaasa minek oli vähemalt eile meie kõigi vaba valik. Keegi ei sunni sind võtma seda, toda ja kolmandat liisingut, osalema osturallil, pikendama peenist ja sööma psühhofarmakone. Süüdi oled seega peamiselt sa ise. Ja sa pole vähemalgi määral eriline - miljardid inimesed siin planeedil tahavad olla just niisama erilised. Kahma lutti. 2.3/10

Catherine Hardwicke: Twilight (2008)

2009-10-14T12:21:00.008+03:00

T**a küll, aeg lendab. Vahepeal olen ma registreerinud õige mitu linateost, ent ükski pole piisavalt morjendanud, et neist midagi kirjutada. Ka Cannes'i žüriisse ei pääsenud ma sel aastal. Mille poolest on Asia Argento minust etem? Ah?

Vihast ja solvumisest tingituna vaatasin niisiis ära Twilighti, ühe neist filmidest, mida olen vältinud nagu ebolaviirust või transseksuaalseid prostituute. Muuseas olgu kohe öeldud, et tegemist pole sugugi niiväga ilge tükiga. Ma tean, et see on sisuliselt ühe religioosse doktriini ümberjutustus ja seega teatud mõttes väärastunud, umbes nagu jõulukalender, mille iga luugi taga on shokolaadi asemel goatse või tubgirl. Aga see esialgu selleks. Kesksel kohal on siin siiski vampiirid ja vampiirid meeldivad absoluutselt kõigile. Siin kaks ikooni kino ajaloost:

Üks neist vampiiridest sööb brokolit, mängib pesapalli, pole 100 aastat seksinud (ei kohanud "seda õiget"), sädeleb päevavalguse käes ja sõidab keskklassi pereautoga. Kihvu tal pole ning nimi on ka lame - Edward. Vana kooli vampiiride nimed olid tavaliselt eksootiliste idabloki tunnustega, nagu "Orlok" või "Valek". Oleks Edward zombie, kõneleks ta tõenäoliselt artikuleeritult ja kõnniks nagu aristokraat.

Naistega on tal ka isemoodi. Krahv Orlok kasutas neid toiduks, ent Edward on vooruslik ja tema jaoks on see värk komplitseeritum - nagu ameeriklaste jaoks ikka. Väljavaade, et noored esimese asjana SEDA võiksid teha, ei ole eriti romantiline ja nii ongi Edwardile pidur peale kirjutatud. Liigse erutuse korral hakkab ta jalamaid purema, olgugi et tegu on tolle absoluutselt õige tüdrukuga, keda 100 aastat ootama pidi. Muidugi pole aktiivne seks jm sedalaadi lugudes kaugeltki mõni standard, ent Twilight ei käsitle intiimsuhteid eriti oskuslikult. Neile on omistatud teatav ebameeldivalt tähenduslik roll, stiilis enne abieluvoodit ei pea sina... jne. Oleks Edward tavaline päss, võiks sellest aru saada, ent ta on 100-midagi-aastane vampiir, for faks seik, milles peitubki teatav paradoks. Vampiirid on dekadentlikud ja verejanulised olendid. Juba Bram Stoker teadis, et orgiad ja bakhanaalid on nende rida. Kokkuvõtteks olete te, 21. sajandi vampiirid, sakkerid.

Aga pole mõtet filmi selliste asjadega enda jaoks ära rikkuda, üldjoontes on Twilight kena ja klassikaline viktoriaanlik armastuslugu. Tänu selle eest võlgneme ilmselt režissöör Catherine Hardwicke'ile, kelle eelmine teismeliste elu kujutav film Thirteen on selle kõrval küll kui 120 Soodoma päeva. Stephenie Meyeri raamatust on ta suutnud teha täiesti söödava tüki, mida ei maksa teismeliste tüdrukute ja kahtlaste mormooni pereemade freakshow alla liigitada. Robert Pattinson ja Kristen Stewart teevad tublit tööd ja nendevaheline keemia on valdavalt sahhariinivaba. Sellest piisabki, muud ei maksa eeldada. 5.5/10

Christopher Smith: Severance (2006)

2009-10-14T10:25:00.010+03:00

Euroopa Liit pole oma missiooniga hakkama saanud. Kuidas Ida-Euroopa riigid ka ei pingutaks, on meil ikka küljes mingi hämar stigma. Ütlen "meie", kuna jutud sellest, nagu kuuluks meie riik ikkagi Põhja-Euroopa eksklusiivklubisse, on bollocks. Õhtumaades oleme me ühed raudse eesriide tagant valla päästetud guulid kõik. Paradoksaalsel moel saavad jalaga aga peamiselt need edukamad meist, näiteks Tshehhi, Slovakkia ja Ungari. Barrandovi stuudio tuleks sellise jultumuse eest Hollywoodile sulgeda. Fuckin' Juudased.

Slovakkia sai "kuulsaks" Eli Rothi vingelt halva Hosteli-seeriaga ning Severance on lugu sellest, kuidas Ungarisse minna ei maksa. Põhjuse võib tuletada filmi nimest - "Severance" kõlab natuke nagu "Deliverance", või kuidas. Lugu algab igal juhul sellega, et kari ühe USA-Briti relvafirma Londoni filiaali töötajaid sõidab nimetusse Ungari kolkasse meeskonnatööseminarile. Mida keegi (peale vaataja) ette ei näe, on peateed tõkestav langenud puu, mistõttu minnakse ringiga läbi metsa - kus, nagu Ungaris ikka, pesitseb kari hambuni relvastatud vene kõrilõikajaid.

Severance peaks justkui olema õuduskomöödia, ent see määratlus ei klapi hästi. Koomiline ta vähemalt väga ei ole, mis tuleneb pigem sitasti paigutatud, suuresti stereotüüpidele tuginevast vesisest huumorist. Meeskonnas on saamatu ülemus, ülbe jupilik tüüp, iseseisev naisterahvas, rõõmsameelne tallalakkuja ning Danny Dyer, nagu ikka oma ainuvõimalikus töölisklassi rullnoka rollis. Ta näeb välja nagu kihvadeta morsk ning manustab vahetpidamata drooge, mis tekitab küsimuse, milles ta tööülesanded võiksid seisneda. Aga kuna ükski ülejäänud mõttetuist valgekraedest heerose rolli ei sobi, on Danny Dyer ühes lamedate one-lineritega vajalik. Õnneks pole ta oma ärritavaimas vormis.

Horrorielement jätab samas ka soovida, ehkki sündmuste algfaasis on paar osavalt lahendatud pingekruvimisstseeni. Jamaks pöörab asi siis, kui horrori allikas oma naeruväärset nägu hakkab näitama. Tapahimulised vene komandod? Ma saan aru, et seda osa peaks justkui tõsiselt võtma, ent oma kummimantlite ning naistesukkadest tehtud maskidega meenutavad nad pigem pedofiile. Ka mingit usutavat tausta pole neile külge poogitud, ehkki on märke, et keegi on siiski püüdnud käsikirja vastavalt täiendada. Keegi õnnetu, kellele tõenäoliselt öeldi "sorry, aga kuna meil on siia juba automaatidega alasti naised sisse kirjutatud, läheks asi liiga pikaks". Eelmainitud relvastatud alasti naiste ainus point on olla Danny Dyeri tegelaskuju mõtteline osa. Need asjad käivad kokku nagu yin ja yang.

Teised näitlejad (eriti Andy Nyman) teevad mis suudavad, nii et paar punkti võib panna. Ehkki Severance on siiski üsna pask, tavapärane ja isikupäratu nagu kirjaklamber. Hoiduge. 2.7/10

Julian Schnabel: Before Night Falls (2000)

2009-02-10T10:27:00.002+02:00

Käesolev postitus pidi tegelt lahkama Gus van Santi võrdlemisi kasutut biograafilist draamat Milk, ent nahui ma sellest homoerootilisest linnavolinikust pajatan, kui võtta on märksa tahedam film ühest teisest tagakiusatud ja vääritimõistetud homoseksuaalsest mehest. See mees oli kirjanik ja luuletaja Reinaldo Arenas - ja tema sugugi mitte üldtuntud lugu arenes 60ndate Kuubal.

Arenas, keda kehastab universaalne ja pea alati vinge Javier Bardem, ei sattunudki plindrisse mitte niivõrd oma seksuaalse sättumuse poolest. Tsemendi peal istus ta seetõttu, et kirjutas traktaate, mis kommunistidele ei istunud - ja taga hullem, smuugeldas neid riigist välja. Teisalt aga polnud geiks olemine Arenasele soodustav asjaolu, ka need huvid ei meeldinud Castro valitsusele - ja Castro valitsus ei meeldinud Arenasele. Erinevalt Harvey Milkist aga ei olnud Arenas positsioonis ega riigis, milles nõudmisi esitada, üldiselt tuli moll kinni ja pea vee pinnal hoida. Kuuekümnendate Havanna ei olnud lihtne paik ja see kõik on siin filmis laialt avali, oskusklikult valitud pastelsetes ja räämas toonides. Arenas ise on mees, kes kannatab pideva sitarahe all, ent tuleb sellest ometigi välja - et ebavõrdses võitluses eluga lõpuks siiski hukka saada. Before Night Falls on seega üsna traagiline lugu, õnneks aga mitte mõni ekskursioon hädaorgu. Arenase enda kuivalt irooniline tekst ning Bardemi jõuline näitlejatöö sobivad kokku suurepäraselt - ehkki mees püüdis oma vanglaks muutunud kodumaalt küll sääred teha, nägi ta läbi pasa ja vere seal ka midagi positiivset. Või vähemalt püüdis näha. Filmi üks sürrealistlikumaid stseene näiteks on Arenase kamba kohtumine politseinikega, kus vägivaldne pinge seguneb absurdsel kombel seksuaalsega.

Nagu öeldud, siis Bardem mängib perfektselt - ning peale selle on siin hulganisti teisi huvitavaid näitlejatöid, Arenase elukaaslasest (Olivier Martinez) ilge vanglaleitnandini välja, kelle osas on Johnny Depp. Viimane roll, muide, tõmbab kõige täiega haneks, mina jagasin alles kolmandal vaatamisel välja, et tegemist on maailmakuulsa Johnny Deppiga. Sedavõrd hästi kehastub ta siin ümber. Huvitaval kombel leidub ühes marginaalsemas rollis ka Sean Penn. Julian Schnabel on eluloofilmide alal jube osav, Basquiat oli korralik tükk ning Le scaphandre et le papillon, ehk siis Tuukrikell ja liblikas, tegi läind aastal mitmel auhinnajagamisel puhta töö. Mis on iseenesest hea, ehk suunab see inimesi Schnabeli varasema loomingu juurde. Ligi poolteist korda rohkem punkte kui Milk oleks saanud, ehk siis 7.8/10

Ole Christian Madsen: Flammen & Citronen (2008)

2009-02-09T19:54:00.000+02:00

Bent "Flammen" Faurschou-Hviid ning Jørgen "Citronen" Haagen Schmith (Thure Lindhardt ja Mads Mikkelsen, 10 punkti mõlemale) olid Teise maailmasõja aegse Taani põrandaaluse vastupanuliikumise Holger Danske kuulsaimad liikmed, midagi kohalike rahvuskangelaste sarnast. Nende kahe elust kõnelev film põhineb niisiis tõsielulistel sündmustel. "Põhineb" on muidugi avatud intepretatsioonile, aga mis sellest, temaatikat arvestades on tegemist üllatava ja omalaadse tükiga.

Aasta on 1943, Taani on Kolmanda Reichi poolt hõivatud ja Flammen ning Citronen, ehk siis Leek ja Sidrun, on mehed, kelle ülesandeks on okupantide süsteemi õõnestada. Käsu korras hukkavad need kaks tüüpi ainuüksi kohalikke kollaborante, peagi aga tuleb Holger Danske koordinaatorilt Aksel Wintherilt (Peter Mygind) sootuks vastupidine ülesanne - teha vagaseks kolm saksa päritolu SS-töötajat. Küsitava töö täitmine läheb õnnetult nurja, millega tõmmatakse enda kannule Gestapo ning peagi sigineb aimdus, et ka omade ridades pole kõik kaugeltki korras. Asja ei soodusta fakt, et Flammen on armunud naisesse (Stine Stengade), kes võib ja võib ka mitte olla sakslaste topeltagent.

Võiks eeldada, et natsiküttidest kõnelev film on taaskord midagi rajult isamaalist ja mustvalget. Lavastaja Ole Christian Madsen on antud juhul aga Dannebrogi kappi jätnud ja lähenenud asjale ilma igasuguse pateetikata. Flammen ja Citronen ise on tegelikult kaks õige nukravõitu tüüpi. Flammen on sihikindel ja põhimõtete piires külmavereline vend, kes väidab ühest küljest muretult, et tapab "natse, mitte inimesi"; ometigi laseb ta ühel kõrgemal SS-ohvitseril endale augu pähe rääkida. Citronen on närviline, alatasa higistav ja tablettide peal elav läbikukkunud pereisa. Mõlemad tegutsevad esialgu mingis idealistlikus vaimus, ent see variseb kokku niipea, kui ilmneb, et vastupanuliikumine ei koosne ainult heerostest. Üks valetab teise peale ja vastupidi, kolmas on äraandja, mõni tegutseb palja omakasu huvides ja nõnda edasi. Paljud ebameeldivad küsimused jäävadki vastuseta. Ka Flammen ja Citronen pole stereotüüpsed kangelased. Citronen teeb relva ähvardusel tühjaks kollaborandi vürtspoe, et perele toitu muretseda ja abikaasa tagasi võita. Maanteeäärses varitsuses laseb paar sõelapõhjaks mitte vaid vale mehe, vaid ka pea 10aastase poisi. Põhimõtted jäävad neil küll kõigutamatuks ja alla anda nad ei kavatse, ent asjade käik muutub üha lahjemaks. Vabaduse kaitsmise eest saab harilikult vastu pead, nagu ütles lord Byron.

Filmis on korralikult vana head spioneerimist, romantikat ja isegi actionit a la Tony Montana, kuid peaasjalikult on Flammen & Citronen võimas psühholoogiline draama. Sedalaadi tegevuse taga tulebki näha inimesi, mitte ideoloogiat - võib üldiselt eeldada, et kui sa pole just eeskujulik sotsiopaat ja su tööülesandeks saab ühtäkki nottida maha teisi inimesi, olgugi need kvislingud, tekib mingis faasis korralik vastuolu maailmavaate ja isikliku moraalikoodeksi vahel. A palju neid filme on, mis seda arvesse võtavad? Flammeni ja Citroneni tegevuse point oli õige, ent õige on ka see, et säärane töö ei saa kerge olla. Enamgi veel, see on mõneti tänamatu. Ja ka kangelane on inimene. 8.9/10

Iain Softley: The Skeleton Key (2005)

2009-02-07T11:25:00.006+02:00

Kõik, kes lugenud H.P. Lovecrafti Cthulhu kutset, mäletavad kindlasti stseeni, kus inspektor Legrasse satub New Orleansi sooaladel peale jõledale hoodoo-rituaalile, milles osaleb kari väärastunud segaverelisi, nagu Lovecrafti juttudes ikka. The Skeleton Key peategelane Carrie Ellis (kobedalt mängiv Kate Hudson) nähtavasti on selle õpetliku loo vahele jätnud, sest nagu kiuste ronib ta sarnasesse kanti seal, kus teadjam inimene ütleks: "Parem mitte!"

Nõndaks, ja seal Orleansi soos on üks vana ja eraldatud maja, milles elab vanamoodne ja kiuslik matroon (suurepärane Gena Rowlands) oma halvatud abikaasaga (ainult grimassidega mängiv John Hurt), kelle eest hoolitsemine Carrie tööotsaks saab. Nagu peagi ilmneb, on maja küllaltki kahtlane koht ning vanamoor paistab midagi salgavat, mispeale Carrie omal käel asja uurima hakkab. Kõlab nagu võrdlemisi tavaline õuduspõnevik, süžee poolest tegelt ongi, ent Hackersi lavastaja Iain Softley suudab kulunud moega käsikirjad alati väga vaadatavateks filmideks muuta. The Skeleton Keys leidub küll neid klassikalisi SELJA TAGA SELJA TAGA momente, ent Softley hoidub tänuväärselt horroriga üle pingutamast. Selle asemel on tegu pigem siukse korraliku, täpselt parasjagu kõheda atmosfääriga detektiivikaga, kui vabalt tõlgendada. Ja endiselt rakendab Softley Ed Shearmuri alati cooli muusikat ning pikib sinna vahele vanu bluusihitte. Viimane on, muide, üsna oluline fakt. Üks Salatoimikute episood, Orison, oli näiteks eriti halvaendelise atmosfääriga tänu Dennis Edwardsi Don't Look Any Furtheri oskuslikule käiamisele ja see efekt kordub siin sama tõhusalt.

Lugu on samuti intelligentne ja usutav... kui vaadata mööda sellest, et selle žanri kangelased/kangelannad on alatasa patoloogiliselt uudishimulikud. Olukordades, kus mina tõenäoliselt püksid täis laseksin ehk paaniliselt lähimat akent otsiksin, suunduvad nemad surmapõlgavalt kõige hämaramatesse ja ähvardamatesse nurkadesse, justkui et veenduda, et seal midagi eriti räiget leidub. Ausalt, see on psühholoogilisest aspektist natuke imelik, ent tagajärjed on sealjuures vähemalt vastavad. Nii lõpeb ka The Skeleton Key parasjagu jõleda twistiga, mis on antud juhul küll tavapärasest nutikam, ent ometigi tüütuks kulund. Olgugi mis, ent kõigil sedalaadi lõppudel on alati üks ja seesama prosta moraal, ära topi oma näppu nõidade perse, kui taaskord A-Rühma parafraseerida. Kaua võib? A kui päris aus olla, siis üldpilti see siiski ei riku, väärt ja lõbus meelelahutus. 6.8/10

Olly Blackburn: Donkey Punch (2008)

2009-02-01T00:10:00.006+02:00

Olly Blackburni Donkey Punch on üks neid uue laine briti õudukaid/thrillereid, millest ennist sai räägitud. Eesti kinolevis kandis see film pealkirja Võmm kuklasse, mis pole iseenesest vale, aint et kui siin filmis küsitakse, et "anyone heard of a donkey punch?", kõlaks see eesti keeli väheke kummaliselt: "kes teab, mis on võmm kuklasse?" A mis parata, olemasolevate vahenditega tuleb läbi ajada.

"Võmm kuklasse" on teisalt ka eesti keeles mitmetähenduslik mõiste, tavaliselt kõlab see kui miski, mida võiks oodata mõnes Tallinna kangialuses. Konkreetne võmm kuklasse on aga sootuks midagi muud, nimelt linnalegend sellest, et kui anaalseksi ajal naisele rusikaga õrnalt kuklasse lajatada, tõmbuvat ringumusculaturus automaatselt kokku ja meespoolel olla lõbu laialt. Eks ta ole. Võib ette kujutada, et vähema mõistusega inimestele sedalaadi teemad huvi pakuvad, näiteks nagu Donkey Punchi peategelastele, kelleks on Ibizal suvitavad 3 briti neiut ning 3 neile külge löövat rahvuskaaslastest tüüpi. Üks viimastest tutvustabki teistele selle väidetavalt ohutu ja erilise võmmimise liigi teoreetilist külge - jama järgneb siis, kui üks lammas seda ka praktikas rakendab, mispeale jääb kuuest pidulisest alles vaid 5. Politsei teavitamine võiks toimuda ainult üle kellegi teise laiba, millest peagi hakatakse ka lähtuma.

Donkey Punch on valdavas osas vaadatav ja suuresti tänu sellele, et Blackburn mõistab lugu suhteliselt usutavalt ning sidusalt lahti kerida. Briti uue põlve näitlejad (sh Ray Winstone'i tütar Jaime) kujutavad mõnetisest tuimusest hoolimata (või käib see ehk asja juurde?) läbulembeliste noorte psüühikat üsna tõetruult - kogu lool on küll kergelt lääge MTV maik man, ent kurat sellega, eks see kanal võtab ka elust enesest. Blackburn ehitab seda idealiseeritud pilti üles muidugi täie teadlikkusega, kasutades ära vaataja peakolus kasvavat arusaama, et tegelastel läheb peagi kõik jõle sitasti. Seda teeb ta edukalt, mis seal salata. Donkey Punchi tegelik viga tuleb välja alles siis, kui stiliseeritud labrakas eelmainitud võmmu läbi nukra lõpu saab - nimelt ei oska Blackburn, nagu mõnedki teised lavastajad, oma filmi elegantselt lõpule viia. Lahendus on niisiis "klassikaline" survival horror, slishkam nagu tavaliselt. Paadi päramootor näiteks on relvana isegi niivõrd tõhus valik, et sellega ei keera sassi mitte aint kellegi soolestiku, vaid ka tragilt punutud psühholoogilise põnevuse. Fuckin' hell mate, nagu britid seepeale ise ütleksid. Kui need UK horrorisepad oma Hollywoodi spikritesse vähem kiikaksid, oleks ka tulemused tõenäoliselt märksa etemad. Ent mis teha, 4.5/10

Christophe Gans: Silent Hill (2006)

2009-01-31T16:41:00.009+02:00

Et küll küllale liiga ei tee, siis kirjutan ka omalt poolt Silent Hilli kohta paar rida. Aastavahetusel sai raiska vaadatud ja ehkki millegi väga muljetavaldavaga tegu just polnud, võib ometigi öelda, et omas vallas markantne tükk. Tasub arvestada, et viimasel ajal arvutimängude ainetel tehtud filmid saab koondada ühe nime alla. Nime, mis tekitab õõvastust - see on "dr." Uwe Boll.

Christophe Gans on tuttav nimi, too mees vastutas omaaegse Prantsuse kassahiti Le Pacte des Loups alias Brotherhood of the Wolf eest. Too oli, muide, vigaderohkusest hoolimata tubli katsetus ja ka Silent Hilli kohta võib sama hinnangut rakendada. Ma pole küll ise seda Konami toodangut mänginud, ent filmi vaadates meenus üks teine kunagine lemmik näkase pentiumi peal, Resident Evil 2 nimelt. Jube hea atmosfääriga mäng, üksinda kesköötunnil piki miskisugust pimedat keldrit hiilimine andis päris raju paranoialaksu. Tõsine häda seisnes aga selles, et aeg-ajalt segasid loo arendamise eesmärgil vahele 3d-animatsiooni klipid ühes voiceactinguga, mis olid sedavõrd puised ja lahja dialoogiga, et peenelt üles kruvitud fiiling lendas hoobilt alla.

Gansi Silent Hill kannatab identsete sümptomite käes. Lugu räägib abielupaarist ja nende lapsendatud tütrest, kes näeb õudusunenägusid millestki, mida ta "Silent Hilliks" nimetab. Nagu ilmneb, on Silent Hill üks mahajäetud linnake kusagil tühermaal, kuhu armastav ema (Radha Mitchell) oma lapsega suundub, et viimase unenägudest sotti saada. Koha peal läheb teadagi lahti paras põrgu. Selle kujutamises on Gans kibe käsi ja väärib kiitust - Silent Hill on omalaadselt kõhe ja ebamaine koht, kus kaamera roomab piki seinu ning liigub aegamisi üle tegelaste peade nagu mõni õel vaim. Õhustiku poolest soodne J-horrori vaimus saavutus, deemonlike tüdrukuteni ja igasugu sürrealistlike peletisteni välja, ent lonkama hakkab asi just siis, kui tegelased omavahel suhtlema kukuvad. Radha Mitchell ja kohalikku politseinikku kehastav Laurie Holden on mõlemad kenad ja rollidesse justkui valatud, häda lihtsalt selles, et käsikiri on dialoogide osas sajaga vaimuvaene. Kõige kasutum on muidugi traagilist pereisa osas leiduv Sean Bean, kellel pole asja ei oma naise tegemistesse ega vaataja seisukohalt tõtt-öelda ka filmi tervikuna.

Samas võib ka oletada, et Gans pingutas väheke üle ja üritaski arvutimängu tões ja vaimus, kõige hea ja halvaga tükkis kinolinale portida. Kui nii, siis peaks tegelt 10 punkti panema - tõesõna, aint klaviatuuri klõbin ja IBM Deathstari ragin on asjast puudu. Objektiivselt hinnates siiski vigane, ent absoluutselt vaadatav - paiguti isegi nauditav - tükk, millele Gans rahumeeli järje võib vändata. 6.1/10

Baltasar Kormákur: Jar City (2006)

2009-01-31T16:30:00.001+02:00

Islandil pole teadupärast enam hea elada, klots on otsakorral, turistid ja võõrtöölised jalga lasknud ning Venemaa pakub laenu. Milliseid tundeid see koha peal tekitab, on raske öelda, ent Arnaldur Indriðasoni krimka põhjal lavastatud Jar City järgi võib asjast teatavat aimu saada - siinne Reykjavik asub paradiisist õige kaugel.

See Reykjavik koosneb lääpas eramutest, ilmetud paneelmajadest ning kurnatud inimestest. Kus külma betooni või mädanevat puud parajasti pole, laiuvad Islandi elutud väljad - ja selle keskel areneb lugu kahest üksikust islandi mehest. Örn (Atli Rafn Sigurðsson) on geeniteadlane, kelle väike tütar sureb haiglavoodis salapärasesse tõppe; Erlendur (Ingvar Eggert Sigurðsson) on politseiuurija, kes hakkab uurima ühe räämas maja haisvast elutoast mõrvatuna leitud pedofiili ja väikekurjategija surma tagamaid. Samusest korterist leiab Erlendur ainsa juhtnööri - foto hauast, kuhu maetud 30 aastat tagasi surnud väike tüdruk ning ühes temaga üks ilge saladus, mille kõik parema meelega maha vaikiksid.

Baltasar Kormákuri Jar City on üks neid mitmel rindel vingeid filme, millest on põhimõtteliselt võimatu vigu leida. Mitte muidugi, et mul oleks mingi kiuslik soov linateostest sitta välja pigistada, ent tavaliselt torkab siiski midagi rohkem või vähem lolli silma. Pelgalt žanrifilmina on Jar City näiteks täiuslik, kaugeltki mitte lineaarne, ent ka mitte mõni 3046573496734 tõlgendusvõimalusega abstraktsioon. Näitlejatööd on ka üle prahi, Ingvar E. Sigurðsson näiteks kehastab peategelast Erlenduri perfektselt. Villase kampsuni, prillide ja pideva sigaretiga keskealine tüüp, kurnatud olemisega ja mitte eriti sõbralik, ent teisalt hoolitsev oma pea lootusetult hukkaläind ainsa järeltulija (Ágústa Eva Erlendsdóttir) suhtes. Ühesõnaga, mees nagu Islandi riik, mida Kormákur arvatavasti öelda tahabki. Jar City on üldiselt üles võetud armastusega Islandi 300.000-pealise ühiskonna vastu, hoolimata selle süngest reaalsusest. Viimane pole muide vähimalgi määral stiliseeritud a la David Fincher, vaid igati elulähedane. Nii et sinna mahub kõike, ka omasugust huumorit - ja see on, muideks, oluline.

Parimad krimifilmid tulevadki juhtumisi Skandinaaviast, Kjell Sundvalli Jägarna või Erik Skjoldbjærgi Insomnia on näiteks samuti võimsad, ent Jar City läheb neist teatud mõttes kaugemale. Siin ei ole asi mitte lihtsalt tapatöös, vaid pigem tapatöö taustas. Noh, vaataja saab küll mõrvari ja tema motiivid nagu kord ja kohus teada, ent olulisem on pigem see, kuidas ühes sellega avaneb teatav Islandi tragöödia, selle riigi üksildane olevik ning tulevik, mille tumeduse põhjustajaks on sootuks miski muu kui majanduskriis. Väga hea tõepoolest. 9.3/10

Asko Kase: Detsembrikuumus (2008)

2009-01-27T00:15:00.008+02:00

Film 1/12/24 sündmustest Tallinna linnas, Eesti suurim/parim/kalleim, vändatud koostöös soomlastega/venelastega/teab-kellega ja nõnda edasi. Tanel Rõuk (apaatse olekuga Sergo Vares) on solbak, kelle kallim (Liisi Koikson) kiunub kehva elujärje üle. Samal ajal panevad kriminaalsed vene maastermaindid eesotsas Zinovjevi enesega Piiteris kokku keerukat plaani Tallinnas riigipöörde läbiviimiseks, mille kohalikuks ninameheks on keegi Jaan, hüüdnimega Jurist (khm VIHJE khm), Mait Malmsteni kehastuses. Edasi läheb nii, nagu ajalugu sellest kõneleb. Või kas ikka?

Detsembrikuumus kasutab seda head läbiproovitud valemit, mille kohaselt peavad ühes korralikus kodumaises ajalootükis teineteise kõrval eksisteerima patoloogiliselt täpsed ajaloopildid ja mingi fiktiivne kamarajura, ent jumal hoidku, et need kaks kuidagi omavahel kokku puutuksid. Lauri Vahtre panus on taaskord see, mis ikka, tüütu ja hall nagu lõpmatu betoonväli, ent paberil on köitvaks aspektiks just see action-lähenemine. Et nagu Eesti Die Hard või nii, ehk ei paista see steriilne õpikutekst taustalt välja nagu mädand tomat Hesburgeri majoneesi alt. Noh, mul on parajasti käes raamat "Head tavad ja põhimõtted actionis", millest saame teada, et stoorielemendi võivad nürimad filmimeistrid selle žanri puhul rahuga tahaplaanile jätta ning paugutamisega edasi minna. Piisab, kui head on head, pahad sitaks pahad ning mõnel kaunitaril nuga kõril. Ei vaidle vastu - iseenesest olnuks ju huvitav vahelduseks asju läbi teise prisma vaadata, eriti sellise, mis ajude rakendamist ei nõua. Ent ka selles kukub Detsembrikuumus rajult läbi. Blin, süüta neitsisid, isegi mitte šabloonseid süüta neitsisid, ei päästeta lohede käest 15 minutiga. Selleks tuleb kulutada vähemalt tund nagu Schwarzenegger Commandos tegi. Siin aga saab märul jube ruttu läbi ning tekib küsimus, mäherdune audients sellest rahulduse sai. Paheliste tegelaste saatus ei kõlba ka kusagile, Tšehhovi püssi võib nende peal kasutada küll, ent kas just tongidega laetult, kui mõttest aru saite.

Noh, ja lõpetuseks veel midagi. Nagu eeldada võis, on Detsembrikuumus hurraapatriootlik film, sest väikerahvana saame endile seda lubada. Mäss lastakse riiki kaitsva elemendi poolt muidugi alla ja kõik on rõõmsad ning rahul, isegi nii hoogu täis, et kirjutavad Zinovjevile mõnitava telegrammi, mispeale too näost roheliseks läheb. Seda on eriti piinlik vaadata - eriti, kuna nii meenub üks teine propagandistlik teos, Tarzan Triumphs aastast 1943. Pärast seda, kui Weissmüller natsidele põhjalikult üle kurgi on andnud, helistab Tarzani parem käsi Cheeta SS-hotlainiga sakslaste peastaapi, kus viimased šimpansi klähvimist füüreri enese kõneks peavad. Huvitav, millest kurat need Detsembrikuumuse-ainelisele esseekonkursile laekunud tööd kõneleda võisid. 2/10

Mel Gibson: Apocalypto (2006)

2009-01-26T23:30:00.005+02:00

Mel Gibsonil on viimasel ajal olnud rohkem vaenlasi kui sõpru. Pärast seda, kui mees õlise ninaga paar-kolm andestamatut antisemiitlikku tähelepanekut lendu lasi, pole tal halastust loota olnud. Vabandas ta mis ta vabandas, ent uus imidž püsib kangekaelselt nagu sitt rattal ning paratamatult on ka hinnangud Gibsoni loomingule seetõttu ilgelt subjektiivsed.

Ma ei arva muidugi, et juudid kogu maailma hädad omal käel kokku on keerand, ent teisalt ei arva ma ka, nagu oleks tegu mõne Mel Gibsoni raudse seisukohaga. Seega, targem on vaadata filmi ennast. Kusjuures - fakt, et Gibson üleüldse sedalaadi projekte alustab, on märk küllaltki ebatavalisest pühendumusest. Üks võrdles Gibsoni tegevust Werner Herzogi omaga ja leidis lõpuks, et Gibson on pigem Riefenstahl kui Herzog - ent sellise asja teostamiseks peab siiski teatavas mõttes olema paras Fitzcarraldo. Mel Gibsoni filmid võivad olla ebaõnnestunud (Passion of the Christ näituseks), ent vaieldamatult on need originaalsed ja heas mõttes seestunud fanatismiga tehtud. Nii ka antud teos. Hollika kontekstis on niigi riskantne saata turule filmi mõnes teises keeles kui ingliš, ent Apocalypto on puhtalt maiade keeli, täiesti tundmatute näitlejatega ja sealjuures veel Gibsoni enese taskust kinni plekitud.

Kui Passion of the Christ Gibsoni aplaava järel kriitilise pilguga üle vaadati, leiti, et film on tegelikult rängalt antisemiitlik ja ka Apocalyptot süüdistati soodsa rassismi pärast. Nii näiteks tsiteerib film avakaadris Duranti, kelle sõnul peab tsivilisatsioon enne, kui ta väljastpoolt hävitatakse, end ise seestpoolt tümaks tegema; Apocalypto räägibki sellest, kuidas kahe maia hõimu julmade tagajärgedega kokkupõrge lõpeb juhtumisi sellega, et ühel päeval ilmuvad silmapiirile Hispaania galeoonid ja perse on seega kõigi jaoks lahti. Süüdistuse kohaselt vihjab Gibson sellega, et siuksed vennatapjad nagu maiad said teenitud karistuse, ent tegelikult on tsivilisatsiooni sõjalaevade ilmumine sootuks kurjaendelisem sümbol, mis näitab režissööri tegelikku hinnangut asjade käigule.

Olenevalt ajaloolase vaatenurgast on Apocalypto täis ebatäpsusi ja ei kõlba ka koera hänna alla mitte, ent enamust ei koti miskipärast asjad, mis selle filmi tegelikult vingeks muudavad - selle müstiline detailirohkus, käegakatsutavus, suurepärane kaameratöö. Antisemitismiga Meerikas nalja ei ole ning Gibson ei pääse oma ebaõnnestunud sõnavalikust küllap iialgi, ent kui sellest nagu kord ja kohus mööda vaadata - nagu me mingil moel Polanski puhul teeme - on Gibson siiski tänapäeva Hollywoodi üks omanäolisemaid lavastajaid, tõtt-öelda peaaegu nagu uus Eastwood ja miks mitte ka Werner Herzog. 7.8/10

James Watkins: Eden Lake (2008)

2009-01-26T12:36:00.014+02:00

Britid on õudusžanri säilimise eesmärgil täie rauaga tööle hakanud ja James Watkinsi Eden Lake on üks viimaseid juu-keist tulnud sedalaadi teoseid. Võrreldes amide konkureerivate hobuseunenägudega on briti uuel horroril üks huvitav külg, nimelt käsitletakse neis tihti tülgastavaid, ent aktuaalseid sotsiaalseid ilminguid - ja seda just inglise kontekstis. Donkey Punch rääkis Ibizal tolgendavatest lakitud briti jõmmidest ning Eden Lake on võtnud vaatluse alla sundimatu noorsoo. Hea idee iseenesest, ent lahendus ei kuku alati idee vääriliselt välja.

Eden Lake'i keskmes on briti keskklassi noorpaar, kes sõidab maale puhkusele. Naine on täitsa kena ja mees on ka unelmate materjal. Paraku osutub puhkuseks valitud paik, Eden Lake'i nimeline kolgas, tooreks kontrastiks noorpaari esteetilisele välimusele. Kohalikud on kurjakuulutavalt vormist väljas, kasimata ja häbematud, kõige hullem saabub aga siis, kui looduslikult muidu kaunile ja vaiksele järveäärsele ilmub kari rõvedaid teismelisi. Kuna peig noorte mölasegust õlle- ja suitsunautimist välja kannatada ei kavatse, tekib sõnavahetusest konflikt, mis hakkab väga ebameeldivalt eskaleeruma ja viimaks on noorpaaril verejanuliste pubekate eest põgenemisega tükk tööd. Võib öelda, et head nahka sellest ei tule.

A nagu öeldud - hea mõte ei garanteeri head teostust. Ühiskondliku kriitika kohta on Watkins sündmustiku koledasti üle kruvinud, negatiivne noortekari on pigem karikatuurne kui elulähedane. Selles peitubki Eden Lake'i suurim häda, tegu on talutava horroriga, ent võinuks olla enamaga. Ma olen kuulnud küll, et mõned internaatkooli talendid on juutuubi riputanud lahedaid nael-kohtub-käega videosid ja keegi maakas emuleeris "sõprade abil" kuulsaid stseene Ilmar Raagi Klassist, ent Eden Lake'i sündmuste kõrval on need lihtsalt noorte tembutamine. Ühesõnaga, väga ei veena ning hea meelega tahaks ka filmi lõpu siinkohal ära spoilerdada, sest see on markantne näide sellest, kuidas mõne filmi võib ventiili üle keeramisega täielikult ära rikkuda. Resultaat oli minu puhul enam-vähem see, et tund-veerand emotsioonitut jõllis silmadega vahtimist ning lõpetuseks väheke masendunud naeru.

Teisalt aga on Eden Lake'il üks oluline sõnum. Kui mõtlema hakata, pole filmi aluseks olnud idee sugugi naljakas. Näiteks kes sooviks sattuda Pühajärve plaažile eesmärgiga rahus ja vaikuses päikest võtta ning ühtäkki avastada, et seltsiks on saabunud mõni gäng straight outta Viru? Siukseid hulkuvate koerte karju on meil rohkem kui kährikuid ja pahatihti on nad agressiivsemad kui tuareegid, kui klassikuid tsiteerida. Nii et sellest kandist iseenesest mõtlemisainet pakkuv teos, ehkki ekraanil toimuv sellele liigselt kaasa ei aita. 4.8/10

Ethan & Joel Coen: Burn After Reading (2008)

2008-10-13T21:45:00.009+03:00

Hea vormi korral suudavad Ethan & Joel Coen teha suurepäraseid filme ning No Country For Old Men oli üle isegi nende varasematest tippteostest, ent paraku on vendadel kalduvus aeg-ajalt mingisse õndsasse enesega rahulollu laskuda ning autopiloot peale lülitada. Äkki tuleks kasuks aeg maha võtta ja jalga puhata, sest kurss on ohtlikult kraavi poole võetud.

Burn After Reading räägib CIA analüütikust Osbourne'ist (John Malkovich), kes töölt sule sappa saab ning memuaare kirjutama hakkab. Analüütiku naine (Tilda Swinton), kes oma abikaasast peretuttava/armukese Harry (George Clooney) mõjul lahutada üritab, kopeerib Osbourne'i isiklikud failid ühes memuaaridega CD-le, mis eksikombel kohalike fitness-äri nõdrameelsete töötajate (Frances McDormand ja Brad Pitt) näppude vahele satub. Viimased peavad plaadi küllaltki mõttetut sisu ülisalajaseks luurematerjaliks ning otsustavad Osbourne'ilt selle abil pappi välja pressida. Jne.

Jne, kuna sellel filmil pole saba ega sarvi. Coenid ketravad seda, mida nad on harjunud ketrama, järsult vahelduvates toonides sürrealistlikke lookesi väikestest inimestest, ent et Burn After Reading'i süžee on pmst olematu, on Coenite trikid liimist lahti ja suvaliselt üksteise otsa laotud. Paaris-kolmes kohas on, tõsi küll, geeniusevälgatust aimata, ent valdavas osas on Coenite film vaimuvaene, sisutühi ning blaseerunud, umbes nagu mõni film Soderberghi Oceani-triloogiast. Star power on lämmatav ja Oceanist tuttav George Clooney paneb ka siin oma (TM) pleiboi-irvega süüdimatult lõpuni välja, olles nii umbes sama usutav kui Savisaar linnapeana. A asi pole seekord isegi mitte niivõrd Clooneys, kuivõrd lihtsalt kehvalt välja joonistatud tegelaskujudes, mis on tülgastavalt karikatuursed ja jumal paraku, stereotüüpsed. Ja isegi sellistesse rollidesse suudeti valida valed näitlejad. Pitt ja McDormand on kapitaalselt metsa poole, Malkovichi ülesandeks on leida 5000 moodust, kuidas WHAT THE FUCK öelda ning Tilda Swinton on konkreetselt raisatud. Taaskord.

Coenitelt seekord (taaskord) niisiis odav ja auguline jeu d'esprit. Enamus kinokülastajaid sai muidugi jälle lõugade laiudes hirnuda, antud juhul näiteks Putini pildi, Pitti komejandi või dildoga varustatud tugitooli üle. Noh, võib öelda, et nad said poindile päris hästi pihta. 4/10

Ain Prosa: Tuulepealne maa (2008)

2008-10-11T19:45:00.017+03:00

Aeg blogile hing sisse puhuda ning ahi kuumaks kütta. Muidu läinuks järgmise postituse ilmumiseni tõenäoliselt veel nädal ehk paar, ent juhuslikult linastus paari päeva eest ETVs vabariigi "juubeliaastapäevaga" seoses valminud "suurprojekti" Tuulepealne maa avaosa. Mis seal salata - see ei käinud kassi saba allagi.

Rahvuslus on Eestis ühest küljest aut. Eesti-patriotismiga seostuvad näiteks nimed nagu Böhm ja Liim, halvemal juhul Madisson, väga sital juhul Kalev Rebane. Aatelised mehed võivad nad iseenesest olla, ent paraku on neil ajud keskmisest siledamad ning muuks nad ei kõlba kui riigi edukaks diskrediteerimiseks. Meie nn esirahvuslaste mõttelaadiga ei taha end niisiis keegi samastada. Teisalt aga on kollektiivne isamaaline meelestatus ennenägematu hoo sisse saanud, igale poole kõlbab nüüd sambaid püstitada, ebavajalikke sambaid alla lasta ning muuhulgas tehakse ka pateetilisi filme vabariigist ja selle sünnist. Nimed marmortahvlil oli küll košmaarne huinja, ent lootus jäi, et ühel päeval tuleb keegi ja teeb uue ning parema. Aga ei, endiselt tehakse neid asju vasaku käega ja kinnisilmi. Alljärgnevalt põhjused, miks meie juubeliseriaal imeb. Põhimõtteliselt võib neid punkte kohaldada teistegi kodumaiste filmide suhtes.

1. Karakterid on üheplaanilised

Millal saavad meie stsenaristid aru, et nagu raamatutegi puhul, on hea käsikirja üheks tugisambaks huvitavad ja kolmemõõtmelised tegelaskujud? Kui on soov keegi raamatu, lava või tele kaudu elama panna, tuleb selleks fucking tööd teha, sest tegu on keerulise protsessiga. Tuulepealse maa karakterid on aga sama elavad kui vahakujud, mis annab märku nende looja talendi ulatusest. Põhimõtteliselt kõlbaksidki need tüübid muuseumieksponaatideks. Ikkagi ajastule kohaselt riides ja vastavate frisuuridega. Asja ei tee paeluvamaks fakt, et stsenarist Mihkel Ulman on põhitegelased Krossilt ja Kivikaselt maha kirjutanud, mis kõneleb karjuvast ideevaesusest. Maapoiss Ahas läheb konfliktitsoonis kooli, pursuipoeg Käsper juhatab vägesid, Jaak Sirkel satub Pukspuude juurde, armub peretütresse. Ja nii edasi.

2. Süzhee on konarlik

Avaosas liigub narratiiv edasi masendavalt kiirustades ja hüplikult. Sellele on kaks loogilist seletust: a) idee katta 12 osaga ligi 20 aastat oli liiga ambitsioonikas; b) stsenaristid tahtsid lihtsalt kiiruga lahingustseenideni jõuda, et vaataja igavusest vähki ei saaks. Nii või naa, rabistatult kirjutatud süzhee on karakterite surm. Normaalne, et tausta on loonud professionaalne ajaloolane, ent mis tolku on sellest, kui esiplaanil toimub arusaamatu hobuse unenägu. Et asjad päris segaseks ei läheks, on tegevusse lülitatud mõttetu rätsep, kelle ainus rakendus on peategelase kaudu vaatajale selgitada, mis Eestis parasjagu sünnib. Nii saame teada, et veebruarikuus nihutati kalendripäevi. Või, et bolshevikud on tänaval ja laamendavad. Kui veel miskit ebaselgeks jääb, võib Postimehest lugeda Lauri Vahtre rahulolevaid taustavalgustusi. Aga kamoon, ühele normaalsele filmile pole siukseid abirattaid vaja. Vaja on näitamist, mitte seletamist.

3. Lugu ei ole väga usutav ja seeläbi pigem naeruväärne

- aatelised 6b õpilased üritavad osta mausrit, saavad ühe müüja käest tünga, ent meelitavad viimaks vene sõjaväelaselt viinaga tukid välja. (Hiljem jagab kehalise õpetaja "sõjaolukorras" kõigile vintpüssid kätte). Iseenesest pelgalt ebavajalik süzheeline ballast, ent asjal on ka idiootlik seos:

- et sõja esimene ohver kõigile selge oleks, kargab üks 6b õpilane hiljem tulevahetuses otse tulejoonele ja paneb mausrist lampi paugu, misjärel ise muidugi saatusliku augu kerre saab. Vastavalt käesoleva postituse punktile 1 ei huvita tema saatus aga kedagi, sest hukkunu ainsaks rolliks jäigi tema surm. Kes ta oli, või kust ta tuli, jääbki ebaselgeks. Vaataja võinuks hukkunud poisile kaasa tunda, ent paraku saab tema üle ainult hirnuda. Stseen, mis võinuks olla korraliku kaaluga, on pmst sama debiilne kui kuulus kusepeatuse-action filmis Nimed marmortahvlil. Kes kurat sedasi tulejoonele hüppab? Kuidas need küll sõja võitsid, nagu imestasid sakslased ühes Fawlty Towersi osas.

- konflikt Toomas Roo ja Indrek Kallaste vahel on ajuvaba. Kallaste arust on Roo enamlane, ent ainus loogiline seletus Kallaste joonelt agressiivsele käitumisele on see, et tüüp on sotsiopaat. Mis lubab oletada, et Roo on enamlane? Kamoon, mehel pole isegi enamlase kaltse seljas, täitsa korralik Montoni ülikond ju. Siuksed asjad olid talupoegadel varnast võtta.

- kuna lugu peab siva edasi liikuma, istub Matvere kehastatud advokaat (ilmselt) kusagil Tallinna lähedal vankriotsale, et rutuga Pärnusse jõuda. Hobuvanker, mis veab ligi kuute meest, ei jõua Pärnusse just väga kiiresti. Näiteks faking nädalaga. Ja nõnda edasi.

4. Näitlejad on taaskord täiega etlemiskäigul,

mis viib meid tagasi punkti 1 juurde. Kõnepruuk püüab küll kangesti olla ajakohane, ent selge on see, et ühegi inimese argisel kõnel pole deklameerimisega midagi ühist. Ma saan aru küll, et professionaalselt treenitud filminäitlejaid meil pole, ent mida kuradit neile seal lavakas õpetatakse? Korralikud näitlejad veedavad üldiselt kuid, et oma tegelaskujudesse sisse elada. Strasbergi ja Meisneri õpetused, Stanislavski süsteem... Aga mida teevad meie omad? Kehva käsikirja puhul ei saa näitlejaid muidugi liigselt süüdistada. Ent midagi on samas tõsiselt viltu. Tänases Arteris ilmunud intervjuus Liisi Koiksoniga (filmi Detsembrikuumus naispeaosaline) on järgmine lõik:

Kuidas sa «Detsembrikuumusse» sattusid?

Istusin just sõpradega Tartus Werneri kohvikus, kui helistati, et oleks pakkuda ohvitseri abikaasa roll, kas saate tulla casting’ule. Ütlesin, et jah, muidugi, oi, kui tore! Olin ju alati mõelnud, et võiks filmis mängida, aga polnud kunagi julenud seda välja öelda. Olin uskunud, et mulle naerdakse seda soovi kuuldes näkku. Alguses arvasin, et tegu on kõrvalosaga, väikese sutsuga, aga tuli välja, et hoopis naispeaosa!

Kõigepealt pidid tegema etüüde?

Jah, ja see casting oli päris õudne. Ütlesin tere ja antigi kohe ülesanne. Mind seoti teibiga tooli külge kinni, pandi nuga kõrile ja pidin laulma. Siis pidin oma meest, milleks oli topis diivanil, peksma selle eest, et ta on kõik mu riided maha müünud.

Siis pidin veel Ruudu (produktsioonifirma – toim) kontoris põgenema ja oma meest otsima. [...]

Ja kui mulle öeldi head aega ja läksin trepist alla – alles siis tulin rollist välja. Tohutu pingelangus...

Kui elasid hoobilt rolli sisse, oled ju hea näitleja?

Mul ei olnud muud varianti, sest olin sellises olukorras... Ja ma nii tahtsin filmirolli ja seoses sellega kõik endast anda...

Eestis saab niisiis hetkega heaks näitlejaks. Või heaks stsenaristiks. Milleks saavutuse nimel vaeva näha? Elis Aunaste sooritust saates Laulud tähtedega nimetati näiteks vaimustavaks. Ei kommentaari.
5. Taustamuusika on ajuvaba/häiriv/koomiline

Lühidalt, kui pole veel selgeks saanud linal toimuva ja taustamuusika vahelise sünergia olulisus, laske endale nool pähe.

11 osa on veel jäänud, ent kuulge, just avaosa on see, mis vaatajas järgneva suhtes huvi peaks tekitama. Aga vahet pole. Eesti filmi tüüpvead on nagu ravimatu taud, esimeste sümptomite puhul on selge, et asi saab minna vaid hullema poole. Võib-olla tuleks kasuks pikem planeerimine ja põhjalikum töö, ent milleks see? Juubeliseriaal on nüüd olemas ja sellest teadmisest piisab. Ka võidusammas on meil nüüd olemas. Olgem tänulikud ja hoidkem mollid maas. 1/10

The Something of Boris

2008-09-11T20:47:00.003+03:00

quan·tum
Pronunciation:: \ˈkwän-təm\; 1 a: quantity, amount

solace
Pronunciation:: \ˈsä-ləs also ˈsō-\; 1 : alleviation of grief or anxiety 2 : a source of relief or consolation

Anyway, uue Bondi tunnusloo esitavad garaažipunkar Jack White ning r&b-laulik Alicia Keys. Et hirmu selle ristsugutise vaimuüllitise ees leevendada, on siin briti koomikuteduo Adam & Joe individuaalsed panused Bondi tunnuslugude ajalukku.

Danny Boyle: Sunshine (2007)

2008-09-11T09:54:00.010+03:00

Aasta on 2057, Päike on otsi andmas ja maakera on muutumas elamiskõlbmatuks lumekõrbeks. 7 aasta eest saadeti Päikese suunas teele missioon Icarus 1, et see füüsik Robert Capa (Cillian Murphy) poolt välja nuputatud suuremat sorti pommi abil töökorda seada. Missioon jäi teadmata kadunuks ning nüüd on inimkond kraapinud kokku viimsedki maavarad, et uus missioon uue pommiga teele saata.

Kui aus olla, ajavad Sunshine'i taolised filmid mind mõõtmatult leili, tegu on laias laastus korraliku tüngaga. Danny Boyle'i teine sci-fi katsetus algab paljulubavalt, visuaalselt uhke ja täitsa mõjusa psühholoogilise kosmosedraamana. Esialgu on pisut aimata Solarist - mida lähemale Päike jõuab, seda suuremat mõju avaldab ta missiooni liikmetele, kes on kõik tuntava vaimse pinge all. Eriti on tulekerast hüpnotiseeritud pardapsühholoog Searle (suurepärane Cliff Curtis), kes katsetab põletushaavade hinnaga enda peal intensiivset päikesevalgust. Üldisemalt korratakse vana tõde, et inimene on universumi kõrval mikroob ja kosmilises plaanis ei lähe tema saatus kellelegi korda. Jne.

Paraku ei oska Boyle'i ja Alex Garlandi tandem oma poeetilise avamänguga kuhugi edasi minna, lugu keerab õige pea nii ühes kui teises mõttes sootuks ära. Peale Merkuurist möödumist satutakse peale kadunukspeetud Icarus 1'le, mis eeldatavasti mahajäetuna kosmoses hõljub. Sedasorti lendavad hollandlased pole kosmosefilmides iialgi head tähendanud, ent otse loomulikult võetakse kurss na ljeva, et teiselegi pommile käpp peale panna. Põhjuseks on küllap M$ Vista peal töötava pardakompuutri kahtlaselt pessimistlik hinnang missiooni õnnestumise võimalikkusele. Samune pardaarvuti laseb insener Trey'l (Benedict Wong) maha saada masendava navigatsiooniveaga, ent on samas suuteline teatama, kellel on püksilukk lahti ja kellel mitte. Noh, peaaegu.

Odavaks Event Horizoniks läheb asi kätte ära aga siis, kui Icarus 1 pardalt pääseb plehku eelmise missiooni nupust nikastanud kapten Pinbacker (Mark Strong), kes näeb end mingi päikeseprohvetina ja on võtnud nõuks ka Icarus 2 missioon nurjata. Lahendus - saboteerida alus ning meeskonnale nuga anda. Nii ka läheb, segase ja kiirustatud kaameratöö saatel. Pinbacker mitte ainult ei aja suust pseudoreligioosset kamarajura, vaid omab üliinimlikke võimeid, kümmet kihti põletushaavu ja on filmitud mingis seletamatus hägus, mille otstarve pole päris selge. Süžeel pole tolleks hetkeks enam loogika ja füüsika reeglitega vähimatki pistmist ning on imelik mõelda, et vaid hetked tagasi sai hoopis teist filmi vaadatud. Ainus päästev element on näitlejatööd - Icarus 2 meeskond ei meenuta küll kvalifitseeritud astronaute, tõtt-öelda on nad väheke ohmoonid, ent kitsukeses kookonis Kõiksuse keskel viibivate inimloomade emotsioonid on välja mängitud päris profilt. See aga ei tee tasa muidu hästi alanud tüki õnnetut kokkukuivamist. Ahjaa, teist pommi ei läinudki tarvis. 4.5/10

James Cox: Wonderland (2003)

2008-09-09T23:21:00.008+03:00

Ööl vastu 1981. aasta 1. juulit peksti Los Angelese Wonderland Avenue majas nr 8763 tinatorudega surnuks 4 inimest. Väidetavalt viidi veresaun toime kättemaksuks paar päeva varem toimunud sissemurdmise eest kohaliku klubiomaniku ja gängsteri Eddie Nashi majja. Väidetavalt viibis peksmise juures ka tolleaegne pornomeister John Holmes, kes mõlema osapoolega lähedalt seotud oli. Väidetavalt räägib James Coxi film sellest, kuidas asjad tegelikult olid.

Filmi kohta, mille poster laias plaanis kellegi hargivahet demob, on Holmesi panomehe staatusele siin üllatavalt vähe, et mitte öelda olematut, tähelepanu pööratud. Wonderland tahaks justkui olla Boogie Nights, ent Cox ei viitsi kapitaalselt ühelegi tegelasele mingit tausta tekitada. Ka kurikuulsa peategelase puhul pole võimalik aru saada, kes ta on, kust tuleb, miks ta siin on ja kelle asja ajab. Cox tahaks nagu viidata sellele, et kõiges oli süüdi Holmesi (Val Kilmer) 13-tolline meigas, ent paraku puudub siin selleks vajalik seos. Pigem keskendub lugu sellele, kuidas 4 tüüpi ühel ööl pudruks tambiti, mis lõhnab ebameeldivalt kollase sensatsiooni järele.

Ka ohvritest pole tegelikult sooja ega külma, mis muudab asja kuidagi eriti mõttetuks. Iseenesest on see loogiline, sest Wonderlandi gäng oli kari narkareid ja röövleid, kes nilbest Eddie Nashist moraalselt mingil moel etemad polnud. Teisalt on siin tegemist tobeda romantiseeritud lähenemisega, mille valguses on Wonderlandi bardakid küll kergelt psühhootilised, ent sitaks coolid mehed. Gerišid peaksid lisaks meenutama Buchenwaldi atleete, ent need tüübid oleks justkui pikalt spa-puhkuselt tulnud. Ei veena, ent teisalt ei koti ka. Said toru ja siis? Cox kasutab loo valgustamiseks kahte miljonit segast flashbacki ja tuttavat Rashōmoni meetodit, mille kohaselt esitatakse ühest loost mitu varianti. Wonderlandis taandub see peamiselt sellele, et imekombel terve nahaga pääsenud gängiliige David Lind (Dylan McDermott) väidab, et tõbras ja äraandja oli Holmes ning viimane omakorda manab Lindi. Vaatajale esitatakse küsimus, et kas Holmes siis käis ise toru andmas või mitte, ent mis kuradi tähtsust sel lõppude lõpuks on, liiatigi kui film ise ütleb lõpus küllaltki otse, et käis, va rajakas, ikka küll. Kui asja lähemalt uurida, saab teada, et filmi juures toimis konsultandina Holmesi kunagine abikaasa Sharon (filmis Lisa Kudrow), kes tunnistas alles peale Holmesi surma, et viimane mõrvaööl tema pool riietelt verd käis maha pesemas. Okei.

Visuaalses plaanis on Wonderland epileptikute hirm, kaamera liigub närviliselt slo-most kiirkäigule ja sinna vahele on segatud ropult mitmesuguseid post-production efekte. Mida säärane sitt ühelegi filmile juurde võiks anda, pole siiani suudetud seletada. Näitlejatööd on enam-vähem ookoo, Val Kilmer Holmesina on paiguti küll tüütu, ent annab siiski pornokunnist huvitava pildi kui põhjakäinud labiilsest kokaiinikust, kes on ühtaegu naiivne ja ilgelt salakaval. Kate Bosworth on täitsa korralik Holmesi alaealise tüdrukuna, muud osatäitmised on nii ja naa. Lollilt kistud on ainult muidu andekas Eric Bogosian Eddie Nashina, kelle roll tapatöö ilmse planeerijana võinuks ehk olla suurem, ent kuna Nashi pole siiani päris ametlikult mõrva kavatsemises süüdi mõistetud ja tal on anno domini 2008 veel hing sees, ei olnud Coxil nähtavasti võimalik talle päris otse näpuga näidata. Eks ta ole.

Kokkuvõtteks küllaltki segane ja tobe lugu üürikesest ajavahemikust John Holmesi elus, tehtud ilmselgest huvist just Wonderlandi avenüü sündmuste vastu. Umbes nagu keegi teeks filmi sellest, kuidas Tallinnas kunagi mingid armeenia ärikad juustuks tulistati - tulemus oleks lõppkokkuvõttes sama mõttetu, tühine ja materjalivaene. Pealegi näitas Paul Thomas Anderson seda kõike juba Boogie Nightsis, nagu kord ja kohus ühe episoodina laiemas narratiivis ning märksa paremas vormis. 3/10

Silence of the Lambs, The Usual Suspects, Tallinn pimeduses

2008-09-04T11:40:00.006+03:00

http://entertainment.timesonline.co.uk/tol/arts_and_entertainment/film/article4614905.ece
http://filmihauind.blogspot.com/2008/07/ilkka-jrvi-laturi-tallinn-pimeduses.html

Mitchell Lichtenstein: Teeth (2007)

2008-08-12T21:31:00.011+03:00

Dawn O'Keefe (Jess Weixler) on vaga ja vooruslik hilisteismeline tüdruk, kes elab rahulikus väikelinnas ühes armastavate ema ja kasuisaga ning seapeedist kasuvennaga. Kristlikele noortele moraali teemal loenguid pidamas käiv Dawn on veendunud, et jääb abiellumiseni neitsiks, mis teeb temast vastassoost kaasõpilaste silmis ihaldatud sihtmärgi. Viimased ei oska aga uneski aimata, et Dawnile on looduse poolt kingitud kummaline kaitsemehhanism, nimelt on tal kaks rida piraajahambaid seal, kus neid sugugi olema ei peaks.

Puhtakujuliseks õudusfilmiks on popkunstnik Roy Lichtensteini poja Mitchelli esimest teost raske nimetada, ehkki võib-olla tekib mõnel vaatajal instinktiivne soov kahe käega munadest krabada. Kui isane räpigrupp A-Rühm kunagi deklameeris, et "välimus tal jube nagu hammastega tuss", siis Teethis lähevad kõik isased selle õnge, et strateegilisse paika installitud giljotiiniga tüdruk on ilus, naiivne ja viimseni süütu nagu jeesuslapsuke. Muidugi võib seda võtta kui feministlikku katset meessoole hargi vahele lajatada, ent point on siiski selles, et õudsesse lõksu jäävad siin aint vägistajad ja muidu ärakasutajad. Ja kellel saaks midagi selle vastu olla, ehkki üks läbiv idee on siin küll: türa kui dominatsiooni ja võimu sümbol muutub kaunikesti mõttetuks, kui ta oma põhielemendis lihtsalt pooleks võidakse pureda. Nii et on, mille üle juurelda. Aga mitte erilise tõsidusega.

Vaatamata sellele, et Teethi on žanriliselt raske määratleda - teismeliste suhtedraama, põnevik, must õuduskomöödia ja mis kurat veel - on siiski eriti sheff, et sellele võib läheneda ka kui superkangelasefilmile. Lugu on iseenesest ju sarnane, tüdruk leiab endas varjatud võimed, millega tal esiti tükk tegemist on, ent õpib neid peatselt otstarbekalt ära kasutama. Antud keisile ei ole testosteroonist ära kliininud Batmanil ja ta kolleegidel midagi vastu panna. Ja kuna Jess Weixler mängib niivõrd hästi, on võimatu Dawnile mitte kaasa elada. Weixlerit on võrreldud Drew Barrymore ja Alicia Silverstone'iga, ent mõnes mõttes on ta ka nagu Laura Dern Blue Velvetis. Blue Velvetiga võibki mitmeid paralleele tõmmata, ka Teethis leiavad sündmused USA äärelinnakeses, kus kõik oleks justkui hästi, ent selle Potjomkini fassaadi taga peitub midagi väga jubedat. Teisalt on siin nõnda tugev koomiline twist, et ka kõhedamate momentide juures ei saa väga tõsiseks jääda.

Kokkuvõtteks haiglaselt vaimukas värk, erisoovitusega panomeestele. 8.2/10

Jon Hurwitz & Hayden Schlossberg: Harold and Kumar Escape From Guantanamo Bay (2008)

2008-08-12T10:43:00.007+03:00

Aega on viimasel ajal nappima kippunud ja pole seega jõudnud suurt midagi vaadata. Kuna olen samas kergesti mõjutatav, vandusin alla ühe sõbra tüütule pealekäimisele, et vaadaku ma Harold & Kumar ikka kindlasti ära. Tegelikult pidas ta silmas küll esimest osa, kuna tolle järg olnud mant, ent ühele stoner-komöödiale keeldusin ma teist juurde soetamast. Pole n-ö minu tass teed.

Harold ja Kumar (sümpaatsed John Cho ja Kal Penn) on teel Amsterdami tegema teadagi mida, kui Kumar lennuki peldikus isekonstrueeritud vesipiibu läitmisega vahele jääb. Kuna piip meenutab kaasreisijatele pommi ja india päritolu Kumar omakorda terroristi, võetakse nad erariietes lennuturvade poolt koheselt vahi alla. Maa peal pistab ksenofoobne ja poolearuline kaitseministeeriumi tegelane (Rob Corddry) Haroldi ja Kumari peale lühikest ülekuulamist Guantanamo Baysse trellide taha. Sealt pääsevad tüübid ruttu põgenema ning asuvad teele Texase suunas, et Kumari kunagise naise peatne abikaasa, kellel valitsuses käpp sees, nad süüst puhtaks peseks.

Escape From Guantanamo Bay on mõnusalt nutikas satiir, mis valgustab geniaalselt seda hirmsat sajoobi, mille käes meerika ühiskond terrorivastase sõja päevil vaevleb. Harold ja Kumar ise on rahumeelsed ja "maailma asjade" suhtes ükskõiksed kujud, kes satuvad vastamisi kinnisarusaamade ja hoiakutega, mis kehtivad maailmas, kus meeleheitlikult valitakse pooli, kujundatakse arvamusi 1000 asja üle ja ei tõmmata pläru. Peamiselt saavad pihta valitsev lühinägelikkus ja stereotüüpidesse mahutamine, lisaks teotatakse täie süüdimatusega mitmeid debiilseid tabusid. Mõistagi ei istu see neile, kel pulk perses, ent ma ei mäleta, et ükski Bushi administratsiooni aegset USA'd käsitlev film sedavõrd tervet mõistust ilmutanuks. No jalaga-perse nalju polnud küll igal juhul üheski.

Muide, presidenti ennast kujutatakse siin kanepilembelise ja iseenesest päris shefi tüübina ("Shit, it's Cheney!" "No you guys are awesomer!"), mis tõestab, et kanepi keelustamine võib vabalt olla inimkonna suurimaid vigu. Tõenäoliselt ainus uoor on terrorit lahkav film, mis end vaatajast targemaks ei pea ja on seeläbi targem kui ta eelkäijad. 6.4/10

Ric Roman Waugh: Felon (2008)

2008-08-08T23:59:00.006+03:00

Väikeettevõtja ja pereisa Wade Porter (enam-vähem tasemel Stephen Dorff) satub oma majas peale sissetungijale ja lööb tal õnnetul moel pesapallikurikaga kolu lõhki. Apellatsioon enesekaitsele ei lähe läbi ning mõistetud tahtmatus tapmises süüdi, satub Wade kolmeks aastaks trellide taha, kus suurimat ohtu ei kujuta vangid, vaid vangivalvurid eesotsas julma leitnant Jacksoniga (Harold Perrineau).

Mingid paralleelid Shawshank Redemptioniga leiab hea tahtmise korral üles, üldiselt on Felon aga Milgrami eksperimendi lihtsustatud tõlgendus. Porter on korralik ja armastav pereisa, kes olude sunnil peab vanglalindudega samale pulgale asuma; Jackson on täpselt samamoodi korralik ja armastav pereisa, ent vanglamüüride vahel jõle pastard, kes lahutab meelt sellega, et laseb vangidel kitsukeses ruumis üksteist pudruks peksta. Jne jne. Mugavuse mõttes ei võta Porteril kaua aega, et ka kõige pätistunumatel indviididel lambid kinni taguda ja otetsiks saada. Üldse ei mõju mehe 3 aastat türmis sedavõrd traagilisena, nagu ta valulik ilme aeg-ajalt paista laseb. Filmi kohta, mis justkui amide vanglate seisu üle muret tunneks, on Felon üksjagu lame - kriminaalid on aint kirjuks tätoveeritud statistid, kes peamiselt vihase pilguga jõllitavad või siis Porteri käest pasunasse saavad. Pärast parasjagu küünilist happy endi on päris selge, et see värk ei koti kedagi.

Aga korraliku vanglaactionina käib Felon tegelt küll. Val Kilmer teeb taheda ja ebahariliku rolli Porteri kohustusliku mentorina, intellektuaalist kapina, kes sarnaselt Porteriga oma pere nimel tegutsemise eest vangi sattunud, ent eluks ajaks. Harold Perrineau'ga on mul see jube probleem, et ta meenutab mitmeti 80ndate juustuste kõrvalosade kunni Carl Weathersit, keda polnud kunagi võimalik tõsiselt võtta. Üllatav oli muidugi meest säärase sadisti osas näha, ent kuna filmi autorid ei viitsinud Perrineau tegelaskuju lõhestunud isiksusse eriti süüvida, tuleb rahulduda teadmisega, et tüüp lihtsalt kehastus aeg-ajalt ümber nagu Batman. No ei tea. Väheke üle keskmise meelelahutus, ent pinnapealne ja paraku ka ununev. 5.2/10

Noboru Iguchi: Kataude mashin gāru (The Machine Girl) (2008)

2008-07-31T10:03:00.015+03:00

Tagasi külmavereliste miniseelikus jaapani plikade juurde. Ami (trikoo- ja pesumodell Minase Yashiro) on süütuvõitu ja tragi koolitüdruk, kelle vend Yuu on hädas kambaga, mille liidriks on kohaliku yakuza-jõugu juhi poeg. Kui Yuu kiusajatele ühel päeval vastu hakkab, tehakse talle ja ta parimale sõbrale karistuseks ots peale. Ami üritab esialgu kätte maksta, ent kuna samused yakuzad on juhtumisi ka "Hanzō Hattori klanni" ninjad a la Godfrey Ho, lõigatakse tal karistuseks vasak käsi maha. Ami pääseb aga põgenema ning peagi monteeritakse talle sandistatud käe otsa korralik kuulipilduja. Mis omakorda tähendab, et ninjadel on tõsine probleem. Eelnev pole tegelikult sugugi oluline, sest filmi iva on mahutada tunni ja poole sisse nii palju veristamist, et maa on must. Noboru Iguchi on selles mõttes absoluutselt vastutulelik tüüp ja verd lahmabki liitrite kaupa.

Paiguti kipub asi ehk väheke venima, ent vähemalt mul ei hakanud kordagi igav, pigem vastupidi. Iguchi on ilmselgelt žanri suur sõber ja The Machine Girl on vastavalt sihilikult väga halb ja 100% camp. Näha saab põhimõtteliselt kõike võimalikku, inimliha-sushist kerge nekrofiilia ja raju mootorsaega hakkimiseni välja. Tihti võib ennast ka täiesti laua alla naerda (st kui parajasti niisama ei naera), puhas huumoriklassika on näiteks stseen, kus pahaaimamatu Ami ühe kiusaja väikekodanlike vanemate koletu rünnaku alla satub. Pöörasuse tipp on muidugi filmi lõpp, kus näeb selliseid haruldusi nagu lendav giljotiin (või kuidas seda nimetadagi), puurteradega rinnahoidja ja vihased "superleinajad" (raske kommenteerida). Ühesõnaga geniaalne. Muide, B-kategooriale truuks jäämisele vaatamata on huvitav see, et pildikvaliteedi osas on Tokyo Shock lati üpris kõrgele seadnud.

Kuna need mehed endale puhkust ei luba, tuli suht hiljuti välja teine üllitis Tōkyō zankoku keisatsu ehk meerika keeli Tokyo Gore Police (lavastas The Machine Girl'i eriefektimees Yoshihiro Nishimura), mis on treileri järgi otsustades vähemalt kümme korda pöörasem. Lisaks mängib peaosas minu absoluutne lemmik Eihi Shiina, nii et huvi on kõrgendatud. Aga Iguchi filmile seniks vabalt 8/10

Kadri Kõusaar: Magnus (2007)

2008-07-28T23:15:00.013+03:00

Kadri Kõusaare keelatud tükki asusin vaatama ropu peavaluga, oli tunne, et tahaks otsa ette sada grammi morfiini süstida. Ükskõik millist filmi on nõnda teadagi sitt vaadata, aga tõtt-öelda valinuksin pigem lakkamatud migreenihood kui tund ja üksteist minutit seda neetud teost. Umbes nagu Poe novellis "Kaev ja pendel", mille peategelane on valmis hüppama põhjatusse kaevu, et mitte tulesurma surra.

Magnuse kangelane Magnus (Kristjan Kasearu) põeb kõigepealt lapseeas mingit kohutavat haigust, mis võimaldaks tal maksimaalselt 16. eluaastani välja vedada. Haiguse olemusest me erilist pilti ei saa, peale tagasihoidliku köha. Märksa õudsem sümptom on noore Magnuse komme oma vanematele aeg-ajalt surmast ohkida ja vahel ainitise pilguga kaugusse vahtida. On tal kaugelearenenud ADHD? Mis ajast see tappev on? Nii ehk naa, Magnus kasvab suureks ja kõik oleks pealtnäha justkui okei, kui ta masendavad maneerid aint süvenenud poleks. Peale selle ihkab ta endalt elu võtta.

Nagu päris

Kadri Kõusaare häguse arusaama järgi on enesetapp mingi sakraalne ja salapärane toiming, millest saab aru vaid tema. Niisiis on ta sellest kirjutanud raamatu (kes teab, ehk isegi kaks) ja et küll küllale liiga ei tee, oma eksistentsiaalsed mõtisklused ka filmiks keeranud. Tegelaskujud on eranditult blaseerunud, eriti Magnuse mastodonist isa (Mart Laisk) ja ka päss ise. Koos elavad nad eurokorteris, suplevad isa litsivahendamisega teenitud klotsis ja manustavad kokaiini, kanepit ja marki. Ja poeg tahab täiesti arusaamatul põhjusel endale kivi kaela panna. Kõik see on seosetu, kaalutu ja nihilistlik, ent Kõusaare ennastimetlevas nägemuses sügav ja mõistatuslik. Arusaadavalt ei tea hakkaja kineast suurt sittagi elust, mida kujutada püüab, ent teisalt ongi sääraste sotsioloogiliste sketšide autorid enamasti valdava osa elust kohvikumööbli rolli täitnud. Muide, kõige mõttetumaks teeb asja veel see, et keskne teema jääb paljuski täiesti tahaplaanile. Jäävad vaid needsamused vinjetid.

Magnus (Kristjan Kasearu)

Näitlejatööd on košmaarsed, peaasjalikult tänu Kristjan Kasearule. Ehkki ega tal palju teha lasta. Kasearu ülesanne seisneb peamiselt rauge pilguga taevasse vahtimises, suu paokil. Paokil suust tuleb tüütult tihti ka sigaretisuitsu, ikka aeglase hallikasvalkja joana, mis Kõusaare jaoks nähtavasti vaimustava efekti annab. Ahh! Ahhhhh! Vahel roomab Kasearu mööda seinaääri ja poetab puisel häälel kõlavaid nüridusi. "Mõtlesin, et lõikaks endal kõri läbi," ütleb ta ühes stseenis. "Eks meil kõigil ole oma hirmud ja kompleksid," ütleb ta teises. Etc. Mart Laisk (as Himself) on täitsa vaadatav, ent Merle Jääger, Marika Korolev ja kes veel on hea tava kohaselt sama elavad kui kehalahases Enn Anupõld. Kellel tekiks viimase suhtes mingi empaatia?

Ja nii see film läheb, üks stseen rahulolevamalt õõnsam ja primitiivsem kui teine. Magnus on umbes sama sisukas ja paeluv kui telefoniraamat, ent viimase puhul ei teki see ebamugav tunne, et selle valmimiseks kedagi külmalt ära kasutati. Fuck this. 1.2/10

Ryuhei Kitamura: Azumi (2003)

2008-07-25T23:43:00.012+03:00

Azumi sündmused algavad sünge stseeniga, kus üheskoos üles kasvanud 9 poissi ja 1 tüdruk teevad paariks-loe, et siis valitud paariline kõigutamatuse märgiks ära tappa. Aset leiab see kõik millalgi peale aastat 1600, mil üks eraklik samurai on kasvatanud välja karja teismelisi tapamasinaid, et kõrvaldada 3 sõjapealikku, kes välja kujunevat riigivõimu ohustada püüavad. Ellu jäävad igal juhul 4 tüüpi ja tüdruk Azumi, mis on filmi edasist kulgu arvestades küllaltki soodne. Kaheks ja pooleks tunniks olnuks 9 mõttetut kaaslast natuke slishkam.

Niisiis asub Azumi, kes on mõõgaga üle mõistuse kibe käsi, oma mentori ja sõpradega teele. Erinevalt alguses nähtud sõbratapustseenist pole kõik järgnev eriti tõsine, aga õnneks ka mitte karikatuurne ega lame. Laibad hakkavad meloodilise roki saatel kuhjuma, sest üks vastaseid on kaval kui kurat ja mobiliseerib noorukeste hakklihamasinate vastu igasuguseid takistusi (201937 ühekaupa ründavat meest, nagu ikka). Sellest hoolimata pole Azumi väga hoogne film, aadrit lastakse pea katkematus rõhutatud aegluubis (sealt ilmselt ka 2 ja pool tundi pikkust). Melodraamat on filmi lõpuks natuke rohkem kui küll, aga noh, on ka manga järgi vändatud film ja eepilised teosed nõuavad eepilisi kaadreid. Päris efektne kaameramäng ja shefid looduspildid annavad neile aint juurde.

Kui mõõgad parajasti tegevuses pole, saame osa Azumi kahtlustest veredisko mõttekuses ja allasurutud soovist elada tavainimese elu, millest ta seni ilma on jäänud. No iseenesest on see kulunud värk, aga Aya Ueto mängib Azumi sisevaatlused kenasti välja, reserveeritult, peenelt ja teismelise maneere unustamata. See sobib kenasti kokku filmi pastelsete toonidega, toetab lineaarset süžeed ja on igati etem Azumi nn teisest rakendusest, mis seisneb ainitisel pilgul vaenlaste piidlemises, samal ajal kui puhur ta juukseid sasib. Azumi nelja sõbra ülesandeks on niigi peamiselt tapelda nagu jeekimid, pahelised tegelaskujud on jällegi huvitavad, eriti pompöösselt camp onnagata/retsidivist Bijomaru, kes on samuti mõõgaga ilgelt osav.

Bijomaru (paremal) on selles stseenis nagu Tõnu Kilgas

Aya Ueto kinnitamine peaossa on küllaltki lollikindel, kui kõik muu sitt juhtub olema, on Aya ikkagi silmale hea vaadata. Lihtne. Aga ei ole sitt, halvimal juhul vaadatav ja ka siis mingil seletamatul moel delikaatselt väärikas, nagu samuraile kohane. 6.7/10

Christopher Nolan: The Dark Knight (2008)

2008-07-24T22:54:00.008+03:00

Karmapunktide jaotus: helisaaste -1; Batman, Pantera solist -1; loid dialoog -0.5; kahe molliga mees -0.5; holy wiretap, Batman -0.5; Heath Ledger 5; muu okei. 6.5/10

Fabrice du Welz: Calvaire (2004)

2008-07-23T20:23:00.017+03:00

Alexandre Aja Haute tension ei olnud sugugi kõige halvem film omas nõmedal moel taassünni läbi elanud žanris. Tol ajal veel hoolika režissöörina venitas Aja välja tublid poolteist tundi peaaegu dialoogivaba toorest thrillerit, mida oli üksjagu raske mitte vaadata. Ühesõnaga, sisu vastas pealkirjale vaat et täielikult. Ka tundmatu suurus Fabrice du Welz on tubli olnud ja Aja'lt šnitti võtnud. "Calvaire" tähendab prantsuse keeli muuhulgas kohutavaid kannatusi ja paras piin on see tükk tõepoolest.

Filmi peakangelane Marc Stevens (2/3 filmist ohkiv, nuuksuv, kiunuv ja mögisev Laurent Lucas) on lõnguse moega rändlaulik, kes teenib elatist jõledate prantsuse šlaagrite esitamisega neile, kel sent surmale võlgu. Pühadeperioodil ühte pikemat sõitu ette võttes kaotab ta justkui tellitult ilmunud udus tee ning satub suvalisse maakolkasse. Kuna Stevensi furgoon otsustab ka otsad anda, pole tagasitee enam võimalik ning mees jõuab otsaga kohaliku asula võõrastemajja, mille ainus elanik Bartel (Jackie Berroyer) talle otsemaid oma kahtlast abi pakub, mis seisneb peamiselt Stevensile öömaja pakkumises ja ta masina remontimises. Mõistagi on Bartel nupust soodsalt nikastanud, Stevens aga tönkab asjade seisu üsna sitasti. Nähtavasti seetõttu, et tal on jäänud vaatamata kõik sedalaadi filmid, mille peategelased alatasa satuvad kuhugi, kus mobla ei tööta, kontakt tsivilisatsiooniga puudub, elanikud ilmselgelt näkku valetavad ja tagatipuks keegi seasulus emist trukib, nagu siin filmis. Mina oleks tõenäoliselt peagi maantee suunas kaksama pand, see molkus siin jääb aga süüdimatult paariks ööks paigale. Hästi tal ei lähe.

A glaza u njevo bõli dobrõje, dobrõje... Bartel (Jackie Berroyer)

Kes näinud, teavad, et John Boormani surematus Deliverance'is on stseen, kus paar maakaid relva ähvardusel Ned Beatty tegelasel püksid rebadele käsivad lasta. Fabrice du Welzile jättis see ilmselt kustumatu mulje, sest Calvaire'i õelad maakad on kõik viimseni Soodoma sepad. Lisaks on nad seletamatul moel musikaalsed, mida demonstreeritakse ühes klaveril saadetud tantsustseenis, mis omakorda valusalt Deliverance'i meelde tuletab. Calvaire'i stoorit võiks nimetada perssekukkunuks, ent enne tuleks välja selgitada, mida siin üldse stooriks nimetada. Filmi konks on selles, et Bartel peab Stevensit oma ammukadund abikaasaks, mis on juba iseenesest bullshit, ent nagu ilmneb, on ka teistel elanikel mingil müstilisel moel sama kiiks. Yeah right. Juba algusest peale ausõna peal koos püsinud arulage lugu laguneb filmi keskel sootuks laiali ning jõuab lõpuks punkti, kus du Welz täidab minuteid vaid vigiseva Lucas' ning maniakaalselt kraaksuva Berroyer'ga, mis tõtt-öelda tekitab tahtmise asjaosalistele pudrunuiaga sahtlisse lajatada. Irréversible'i operaatori Benoît Debie' kohati siiski ausatest püüdlustest siinkohal ei piisa.

Depressiivsed vallooni väikelinnad. Marc Stevens (Laurent Lucas)

Muuseas, ühes haaravalt dramaatilises stseenis laseb Lucas' mängitud tromboon end transiti akuga kolme meetri pealt nokauti visata. Lõusta suunas. Umbes nõnda seletamatult loll on ka see film. 1.8/10

Ilkka Järvi-Laturi: Tallinn pimeduses (1993)

2008-07-21T12:47:00.012+03:00

Nojah, Eesti film. Me võime olla uhked Karlovy Vary ja Veneetsia filmifestivalidel saadud teise- või kurat-teab-mis-järguliste auhindade üle ja kui väga pingutada, ka tolle keelatud filmi näitamise üle Cannesis. Aga kui ausalt rääkida, kodanikud, on kodumaise kino seis küllaltki sitt. Meie kohustuslik patriotismiteos mitte ei stimuleeri, vaid simuleerib rahvustunnet, meie draamad on hallid, amorfsed ja pahaloomulised nagu ajukasvaja ning komöödiaid ei suuda me enam ammu teha. Ja ometigi on Eestis valminud meie seni ainuke caper film, mida on positiivselt hinnanud NY Times ja BBC, maininud CNN ja tunnustanud Quentin Tarantino ise.

Tallinn pimeduses on juba seetõttu küllaltki haruldane, ent tähelepanu Eestis on seni olnud pöördvõrdelise suurusega. Kinno saabus see alles 15 aastat peale valmimist ning ka siis viitsis seda kajastada aint Tiit Tuumalu. Viimasel on muide õigus, kui märgib, et välismaalastest filmitegijate töö Eestis on kahtlase kuulsusega. Küünlad pimeduses, Balti torm, kahtlased vene põnevikud... Pealegi, kuidas sellistele kulka preemiat anda?

Tallinn pimeduses on seevastu korralik film suuresti tänu eesti näitlejatele ja Rein Kotovi operaatoritööle. Paul Kolsby käsikiri on klassikaline caper, Heat'iga tegu pole, ent Roger Avary Killing Zoe kõlbab paralleeliks küll. Nagu viimanegi, on Järvi-Laturi film õnnestunud just küllaltki jõuliste ja omanäoliste tegelaskujude tõttu. Peeter Oja kehastatud hillitsetult õel sotsiopaat või Enn Klooreni ehe permikas on vabalt parimad osatäitmised Eesti filmi ajaloos ja ega teistegi näitlejatööde puhul midagi mögiseda ole. Juba seetõttu, et ilulugemiseni, kodumaise kino kurja needuseni, ei lasku keegi. Jaan Tätte teeb lisaks ka hindamatu teene ning lahkub ekraanilt pauguga. Pauke on siin muuseas ohtralt. Nii et 5+.

Teised viis punkti saab film 90ndate alguse Eesti olustiku maksimaalse lüpsmise eest, ligi kaks kolmandikku filmist hõlmav must-valge-tahmane pilt annab sellest üpris tõetruu pildi. Kes mäletab, siis 90ndate algul valgustasid Tallinna aint nõukaaegsed seasilmad ja seal, kus neid parasjagu läbipõlemise või vägivallatsemise tõttu põlemas polnud, võis pimeduse varjus vabalt üle kurgi saada. Ühesõnaga, mitte just meeldivaim linn. Rahvas oli teisalt mõistagi valdavalt eksalteerunud, kes vabaduse, kes turumajanduse lõhnadest. Kotovi jäädvustuses on see pilt kustumatum kui mälestus Salmonitest ja vähemalt sama jube ja nihestatud kui mõni Otto Dixi maal.

Muidugi pole see tükk mingi filmikunsti tippteos, kes vinguda ihkab, leiab näiteks kindlasti, et stoori on kohati jaburast jaburam ja nõnda edasi. Caper ei olegi samas liig tõsine ja loogikat järgiv žanr ning Tallinn pimeduses on pigem koerairvega tehtud teos (vt Hardi Volmeri tööd), milles võib teoreetiliselt peituda tema õnnestumise saladus. Õnnestunud eesti film on alati rariteet ja verstapost, mistõttu on Tallinn pimeduses ehk isegi olulisem suurus kui arvata võime. Ma väidan siiani, et eesti film kannatab liigse kõhukinnisuse all, mis on ebaprofessionaalsuse üks tunnusmärke. Tehke vabalt, raisk, ärge olge nii teatraalsed. Kui muu ei aita, vaadake Tallinna pimeduses. Sest see on haruldane pärl. 7.2/10

Frank Darabont: The Mist (2007)

2008-07-18T17:02:00.015+03:00

Kaasaja Hollywoodi arusaam õudusfilmi olemusest on nüri nagu need filmid isegi. Eli Rothi jm novaatorite splatter on sama peen ja irooniline kui hoogusattund Vassili Savka, Frank Darabonti The Mist aga seevastu on hea, väikese eelarve ja terve mõistusega tehtud tagasivaade aega, mil Hollywoodis ka arukamat laadi horrorit toodeti, Invasion of the Body Snatchers '78 ja The Thing tulevad näiteks meelde. Lugu on lihtsamast lihtsam, suvalise väikelinna ujutab üle ebamaiselt tihke udu ja varustatud vaid infoga, et kes iganes sellega kokku puutub, on koheselt perses, lukustab kari inimesi end kohalikku ostukasse (a la Säästumarket, ent vähem jube ja päris toiduga varustatud). Nagu sellistel puhkudel kombeks, on kodanikud peatselt üksteise kraes kinni, vaatamata faktile, et udust ilmutab end aeg-ajalt kõikvõimalikke verejanulisi elukaid. Inimeste sattumine kriisiolukorda annab ühtlasi võimaluse soodsaks allegooritsemiseks USA ühiskonna teemal ja seda tehakse piisavalt õnnestunult ja subtiilselt, et filmi retroõuduka tuum terveks jätta. Lõpplahendus on sealjuures enam-vähem sama kõle kui Body Snatchersis, ehk siis jahmatavalt, müstiliselt kõle. Ei mina tea, kuidas Darabont stuudiohärgadelt selle välja masseeris. 6.9/10

Veri, ei mingit kahtlust

In memoriam püha kolmainsuse renessanss

2008-07-18T14:10:00.007+03:00

2002-2008